3-2-1-4-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-4-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. märts 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Salva Kindlustuse AS-i hagi Emzari Mikelaiðvili vastu

39 618 krooni 28 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-34581

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Emzari Mikelaiðvili kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

39 618 krooni 28 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Salva Kindlustuse AS (registrikood 10284984)

Kostja Emzari Mikelaiðvili (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Alar Urm

Asja läbivaatamise kuupäev

15. veebruar 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 1. detsembri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri

2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-34581 ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

3. Tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Lextal kassatsioonkaebuselt 24. novembril 2009. a

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. septembril 2007. a esitas Salva Kindlustuse AS Harju Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Emzari Mikelaiðvili vastu 39 618 krooni 28 sendi saamiseks. Harju Maakohus tegi

19. septembri 2007. a määrusega E. Mikelaiðvilile makseettepaneku tasuda võlg ja menetluskulud.

E. Mikelaiðvili esitas makseettepaneku peale vastuväite. Maakohus andis 30. oktoobri 2007. a

määrusega nõude üle kohtunikule tsiviilasja menetlemise jätkamiseks hagimenetluses.

2. Salva Kindlustuse AS (hageja) esitas 28. novembril 2007. a E. Mikelaiðvili (kostja) vastu

hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista põhivõla 39 618 krooni 28 senti ja viivise

1838 krooni. 10. novembril 2008. a suurendas hageja viivisenõuet 6017 kroonini.

Hagiavalduse kohaselt põhjustas kostja 9. oktoobril 2006. a Tallinnas Jõe tänava ja Narva maantee

ristmikul liiklusõnnetuse, milles kostja juhitud sõiduk sõitis tagant otsa Favor Metaform AS-ile

kuuluvale sõidukile Mitsubishi Galant, mis omakorda sõitis otsa Nordea Finance Estonia AS-ile

kuuluvale sõidukile Mazda. Liiklusõnnetuse toimumise ajal oli kostjal Gruusias välja antud juhiluba

ja tal puudus Eesti Vabariigis kehtiv juhtimisõigus. Kostja juhitud sõiduki valdaja tsiviilvastutuse

kindlustamiseks oli hagejaga sõlmitud liikluskindlustuse tavaleping ja väljastatud poliis. Hageja

hüvitas liiklusõnnetusega tekitatud kahju, tasudes OÜ-le Siletel Auto SLT sõiduki Mitsubishi Galant

taastusremondi eest 32 474 krooni. Lisaks sellele tasus hageja Salva Kahjukäsitluse OÜ-le

kahjujuhtumi käsitlemise eest 22% kahjusummast. Kokku kulutas hageja 39 618 krooni 28 senti.

Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 48 lg 2 p 4 järgi on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue

kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava

kategooria sõiduki juhtimise õigust. LKindlS § 48 lg 3 kohaselt nõutakse tagasinõudega sisse ka

juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Liiklusseaduse (LS) § 27 lg 4 kohaselt kehtib Eestis elamisluba

omava isiku Eestisse elama asumisel tema välisriigis väljaantud ja LS § 27 lg-s 1 nimetatud nõuetele

vastav juhiluba Eestis 12 kuud arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa

väljastamisest. Kostjale on väljastatud Eestis tähtajaline elamisluba 1. novembril 1999. a, seda on

pikendatud 2. novembril 2007. a. Samuti on kostjale 31. oktoobril 2002. a antud välja isikutunnistus,

mis antakse isikut tõendavate dokumentide seaduse § 19 lg 1 järgi välja Eestis püsivalt viibivale

välismaalasele, kellel on kehtiv elamisluba või elamisõigus.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostjal on Gruusia Vabariigis välja

antud juhiluba, seega on Gruusia Vabariik andnud talle juhtimisõiguse. Kostja leidis, et tuleb eristada

juhiluba ja juhtimisõigust. LS § 27 lg 4 reguleerib juhiloa kehtivust ja vahetamist. Liiklusseadus ei

sätesta, et juhtimisõigus lõpeb LS § 27 lg-s 4 nimetatud olukorras. Kostja juhtimisõigust ei ole ära

võetud ega kehtetuks tunnistatud, seega oli kostjal liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtimisõigus.

Liiklusseaduse kohaselt võib välismaalane Eestis elades teatud tähtajani taotleda Eesti juhiloa

väljastamist ilma sõiduki juhtimise eksamit sooritamata. Seega tuleb LS § 27 lg-t 4 tõlgendada nii, et

välismaalase juhiluba on Eestis teatud ajast alates kehtetu, kuid samas on välismaalasel välisriigi

antud juhtimisõigus.

LKindlS § 48 lg 2 eesmärk on tagada kindlustusandjale tagasinõudeõigus olukorraks, kus kindlustatu

rikkumise tõttu suureneb kahjuliku tagajärje suurenemise tõenäosus. Uue juhiloa taotlemata jätmine

ei mõjuta kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust, kostja oskusi ja võimet sõidukit juhtida ei

mõjutanud asjaolu, et ta on Eestis viibinud üle 12 kuu. Seega on regressinõude esitamine vastuolus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 445 lg-te 1-3 ja LKindlS § 48 lg 2 p 4 eesmärgiga. Hagejal ei oleks

tagasinõudeõigust, kui liiklusõnnetus oleks toimunud näiteks Lätis. Juhul kui hagejal oleks praeguses

asjas kostja vastu tagasinõudeõigus, oleks tegemist kindlustatute ebavõrdse kohtlemisega sõltuvalt

sellest, millises riigis liiklusõnnetus toimub. Hageja tagasinõudeõigus ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega.

Hageja käsitluskulu nõue on põhjendamata. Käsitluskulu ei saa olla mingi protsent kahjust, vaid peab

olema tõendatud ja põhjendatud. Kostja taotles kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 140 lg 1 alusel.

Samuti taotles kostja vaidluse lahendamisel LS § 27 lg 4 esimese lause kohaldamata jätmist, kuna see

on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja 14.

4. Harju Maakohus rahuldas 1. detsembri 2008. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

kahjuhüvitise 39 618 krooni 28 senti ja viivise 6017 krooni.

Kuna kostja väitel on tal olemas juhtimisõigus, peab kostja seda ka tõendama. LS § 24 lg 1 kohaselt

on juhtimisõigust tõendav dokument kehtiv juhiluba või seadusega ettenähtud juhtudel juhiluba

asendav dokument. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Gruusias

välja antud juhiluba. 6. septembril 2007. a anti kostjale välja Eesti Vabariigi juhiluba.

Liiklusseaduse § 27 lg 4 järgi kehtib Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel tema

välisriigis väljaantud ja LS § 27 lg-s 1 nimetatud nõuetele vastav juhiluba Eestis 12 kuud, arvates

juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Kuna pooled ei vaidle selle

üle, et kostja oli viibinud liiklusõnnetuse toimumise ajaks Eestis rohkem kui 12 kuud, oli tema

juhiluba muutunud kehtetuks ning kostjal ei olnud sõiduki juhtimise õigust. Kostjal olemas olnud

juhiloaga ei olnud võimalik tõendada temal juhtimisõiguse olemasolu. LS § 24 järgi saab

juhtimisõiguse olemasolu tõendada vaid kehtiva juhiloaga ning tulenevalt LS §-st 27 lg 4 kostjal

sellist dokumenti ei olnud. Seega on hagejal regressiõigus kostja vastu.

LS § 27 lg-s 4 sätestatud piirang on kooskõlas põhiseadusega ning ei diskrimineeri kostjat. LS § 26

sätestab põhimõtteliselt analoogsed piirangud ka neile, kes on saanud esmase juhiloa või kellel on

õigus saada juhiluba pärast esmase juhiloa kehtivuse möödumist. Samasugune regulatsioon kehtib

LS § 44 lg 3 kohaselt ka neile, kes ei vaheta oma Eesti Vabariigis välja antud juhiluba 12 kuu jooksul

selle kehtivuse tähtaja möödumisest arvates. Seega diskrimineeriks LS § 27 lg 4 kohaldamata jätmine

neid isikuid, kes on saanud oma juhiloa Eestis. Sellisel juhul oleks mujalt kui Euroopa Liidu

liikmesriigist tulnud isikul võimalik tõendada oma juhtimisõigust kodumaal välja antud juhiloaga,

hoolimata sellest, kui kaua see juhiluba kehtib, kuid Eesti Vabariigis juhiloa saanutel kaob see õigus

12 kuud pärast juhiloa kehtivuse lõppemist. Diskrimineerimise väidet ei tõenda kostja viide, et tal

oleks õigus oma juhiloaga liigelda Lätis või Soomes. Analüüsida tuleb seda, kas riigisiseselt on

kostjale kehtestatud regulatsioon teda diskrimineeriv.

Asjakohatu on kostja väide selle kohta, et tema sõiduoskused ei ole muutunud. Liikluskindlustuse

seadus ei seo kindlustusandja regressiõigust sõidukijuhi sõiduoskustega, vaid formaalsete eelduste

täitmisega.

Kostja leidis, et hageja tagasinõudeõigus on hea usu põhimõttega vastuolus ning VÕS § 6 lg 2 järgi ei

saa LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaldada. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise

suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kohustus käituda heas usus peab aga lähtuma seaduses

sätestatud reeglitest, millele saab hinnangut anda. Hea usu põhimõtte rakendamiseks peaks olema

seaduses sätestatud üldreegel, mida lepingupooled on kohustatud järgima. Hagejal ei ole praeguses

õigussuhtes kohustust kostjat teavitada juhiloa väljavahetamise vajadusest. Küll aga on kostjal

kohustus üles näidata tavapärast hoolsust ning uurida välja, kui kaua kehtib välisriigis välja antud

dokument Eesti Vabariigis. Ei ole põhjust piirata hageja regressiõigust, kuna hageja ei ole oma

käitumisega kostjat eksitanud, ei ole regressiõigust omandanud ebaausalt, ei ole käitunud

vastuoluliselt, on kasutanud oma regressiõigust mõistliku aja jooksul ning tema huvid on

kaitsmisväärsed. Sellises olukorras regressiõiguse teostamine ei ole ka põhimõtteliselt vastuvõtmatu,

kuna see õigus on hagejal tekkinud kostja enda tegevusetuse tulemusena. Vastuvõtmatu oleks

regressiõiguse välistamine põhjusel, et liiklusõnnetuse põhjustanud isikul on kunagi olnud kehtiv

juhiluba.

Kahjuhüvitise vähendamiseks puudub alus. Hageja nõue on tekkinud ainuüksi kostja põhjustatud

liiklusõnnetuse tõttu ja seetõttu, et kostjal ei ole enda tegevusetuse tõttu kehtivat juhiluba. Ei ole

põhjust, miks oleks kahju hüvitamine kostja suhtes mõistlikult vastuvõetamatu.

LKindlS § 48 lg 3 järgi on kindlustusandjal õigus sisse nõuda ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu.

Õige on kostja seisukoht, et käsitluskulu ei saa olla mingi protsent kahjust. Samuti ei saa kostjale

kohustusi tuua hageja ja kolmanda isiku kokkulepe. Samas on hageja esitanud käsitluskulude

arvestuse. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalune arve oleks fiktiivne. Kahjukäsitluskulu on esitatud

mõistlikus suuruses.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja esitas

3. augustil 2009. a ringkonnakohtule taotluse viivisenõude suurendamiseks 8864 kroonini.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. oktoobri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud

neid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-ga 6. Ringkonnakohus jättis hageja

taotluse väljamõistetava viivise suurendamiseks rahuldamata.

LS § 27 lg 4 kohaselt kehtib Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama asumisel tema välisriigis

väljaantud ja LS § 27 lg-s 1 nimetatud nõuetele vastav juhiluba Eestis 12 kuud arvates juhiloa

omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Sama sätte kolmanda punkti kohaselt

vahetatakse välisriigis välja antud juhiluba Eesti juhiloa vastu pärast liiklusteooria- ja sõidueksami

edukat sooritamist juhul, kui juhiloa omanik ei ole vahetanud välisriigis väljaantud juhiluba Eesti

juhiloa vastu 12 kuu jooksul arvates juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa

väljastamisest. Kuivõrd kostja ei vahetanud oma välisriigis väljaantud juhiluba välja aasta jooksul

pärast Eestisse elama asumist ja elamisloa saamist ning ei olnud sooritanud ka Eestis liiklusteooria- ja

sõidueksamit, kaotas ta õiguse juhtida Eestis sõidukit välisriigis väljaantud juhiloa alusel. Sellega

suurendas ta ühtlasi kindlustusriski võimalust ning kindlustusandja omandas regressiõiguse tema süül

Eesti liikluses toimunud liikluskahju hüvitamiseks ning kahjukäsitluskulude sissenõudmiseks

LKindlS § 48 lg 1 p 4 ja § 48 lg 3 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või

saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kostja leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti võrdsustanud juhiloa kehtivuse juhtimisõigusega.

Kostja juhiluba muutus küll LS § 27 lg 4 kohaselt kehtetuks, kuid LS § 27 lg 4 ei näe ette

juhtimisõiguse lõppemist. Kostja juhtimisõigust ei ole peatatud, kehtetuks tunnistatud ega ära võetud.

Asjaolu, et juhiloa saamiseks tuleb sooritada sõidueksam, ei muuda teise riigi antud juhtimisõigust

kehtetuks, vaid tegemist on õiguse olemasolu tõendava dokumendi vahetamise eeldusega.

TsMS § 230 lg 1 järgi oleks hageja pidanud tõendama, et kostjal juhtimisõigust ei ole.

Liikluskindlustuse seaduse tagasinõudeõigust puudutava regulatsiooni eesmärk on tagada

kindlustusandjale tagasinõudeõigus olukorras, kus kindlustusvõtja on rikkunud pooltevahelist

lepingut ning iseseisvalt suurendanud kokkulepitud kindlustusriski võimalikkust. Ei ole põhjendatud

ringkonnakohtu järeldus, et kostja suurendas kindlustusriski võimalikkust sellega, et ei vahetanud

oma juhiluba. Kostja juhiloa kehtivus Eestis ei saa mõjutada kindlustusjuhtumi toimumise tõenäosust.

Kui sama õnnetus oleks toimunud muus kindlustuskaitsega hõlmatud riigis, ei oleks hagejal

tagasinõudeõigust.

Isegi kui LS § 27 lg 4 järgi oleks kostja juhtimisõiguse kaotanud, oleks hagejale tagasinõudeõiguse

andmine hea usu põhimõttega vastuolus. Ei ole õiglane ega hea usu põhimõttega kooskõlas, et

kindlustusandjal on tagasinõudeõigus muul põhjusel kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemine.

Olukorras, kus kostja on kindlustuslepingut korrektselt täitnud, on juhiloa vahetamise kohustuse

rikkumise tõttu kostjale liikluskahju ja käsitluskulude hüvitamise kohustuse panemine

ebaproportsionaalne ja ebaõiglane. Isegi kui tagasinõudeõigus oleks olemas, oleks neil põhjustel

õiglane vähendada VÕS § 140 lg 1 alusel kostjalt väljamõistetav hüvitis nullini.

Kohtud ei ole põhjendanud, miks hageja esitatud käsitluskulud on mõistlikud ja põhjendatud.

Kui LS § 27 lg 4 järgi ei olnud kostjal liiklusõnnetuse toimumise ajal juhtimisõigust, siis on LS § 27

lg 4 esimene lause vastuolus PS §-dega 11, 12 ja 14. LS § 27 lg 4 esimese lause kohaselt koheldakse

ebavõrdselt välismaalasi, kes ei ole Euroopa Liidu kodanikud, võrreldes nende välismaalastega, kes

on Euroopa Liidu kodanikud. Juhtimisõiguse äravõtmine on karistusõiguslik meede ja see on

põhjendatud üksnes siis, kui juhtimisõigusega isik on teinud liikluskorravastase või ohtliku teo.

Karistusõigusliku meetme rakendamine eeldab personaalset menetlust. Välismaalaselt, kelle

juhtimisõigust riik on tunnustanud, juhtimisõiguse 12 kuu möödudes äravõtmine põhjusel, et isik ei

ole juhiluba vahetanud, on ebaproportsionaalne.

9. Hageja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud. Kassatsioonkaebusele on vastuse

esitanud hageja lepinguline esindaja, kes ei ole vandeadvokaat. TsMS § 218 lg-te 3 ja 4 koostoimes

võib kassatsioonkaebusele vastata üksnes menetlusosaline ise või vandeadvokaadist esindaja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Hageja on esitanud hagi kostja vastu, tuginedes sellele, et kostja juhtis liiklusõnnetuse

põhjustanud sõidukit, omamata liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtivat juhtimisõigust. Seega põhineb

hageja nõue LKindlS § 48 lg 2 p 4 esimesel alternatiivil. Kostja ei vaidlusta seda, et ta juhtis

liiklusõnnetuse toimumise ajal sõidukit. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli liiklusõnnetuse

toimumise ajal kehtiv juhtimisõigus.

Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu järeldusega, et kostjal puudus liiklusõnnetuse toimumise

ajal Eestis juhtimisõigus. LS § 27 lg 4 järgi kehtib Eestis elamisluba omava isiku Eestisse elama

asumisel tema välisriigis väljaantud juhiluba, mis on välja antud ja vormistatud Genfi 1949. aasta

teeliikluse konventsiooni või Viini 1968. aasta teeliikluse konventsiooni ning nende juurde kuuluvate

hilisemate kokkulepete ja konventsiooni täienduste põhimõtete kohaselt, Eestis 12 kuud arvates

juhiloa omaniku Eestisse elama asumisest või elamisloa väljastamisest. Kohtud on tuvastanud, et

kostjal oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Gruusias väljaantud juhiluba ning liiklusõnnetuse

toimumise ajaks oli möödunud rohkem kui 12 kuud kostjale Eesti elamisloa väljastamisest ja kostja

Eestisse elama asumisest. Seega oli LS § 27 lg 4 järgi kostja juhiluba liiklusõnnetuse toimumise ajaks

kaotanud Eestis kehtivuse. Liiklusseaduses puudub säte, mis reguleeriks isikule välismaal antud

juhtimisõiguse tunnustamist. Seega on välisriigis väljaantud juhiloaga isikute juhtimisõigus Eestis

seotud selle juhiloa kehtivusega ning olukorras, kus see juhiluba Eestis ei kehti, puudub isikul ka

juhtimisõigus.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et LS § 27 lg 4 on vastuolus põhiseadusega.

12. LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 eristatakse omanikku ja valdajat sõidukit juhtinud isikust. Selle sätte

mõttes on omanik või valdaja isik, kes on sõlminud kindlustuslepingu, st lepingupool. Järelikult saab

selle sätte järgi esitada tagasinõude üksnes lepingupoole vastu. Kohtud pole tuvastanud, kas kostja oli

liikluskindlustuslepingu pooleks. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja

põhjendatud, see tähendab muu hulgas seda, et hagi rahuldamisel tuleb tuvastada kõik asjaolud, mis

on eelduseks, kohaldamaks õigusnormi, mille alusel hagi rahuldatakse. Kuna kohtud pole tuvastatud

kõiki LKindlS § 48 lg 2 p 4 alusel hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid, on otsused olulises

osas põhjendamata. Selline rikkumine on menetlusõiguse normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 1

p 5 järgi. Seetõttu tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada.

13. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et kostja oli liikluskindlustuslepingu pool, tuleb

hinnata ka seda, kas hageja on olnud heauskne lepingut sõlmides. Kolleegium nõustub maa- ja

ringkonnakohtuga selles, et kostja oleks pidanud teadma, kui kaua kehtib Eestis tema välisriigis

väljaantud juhiluba. Kolleegium leiab aga, et ainuüksi see, et kostja juhiluba LS § 27 lg-s 4 sätestatud

tähtaja jooksul Eesti juhiloa vastu ei vahetanud ning liiklusõnnetuse toimumise ajal tal Eestis seetõttu

juhtimisõigust ei olnud, ei välista seda, et hageja käitumine võiks olla vastuolus hea usu põhimõttega.

Hageja käitumist võiks pidada kostja suhtes vastuoluliseks ja seetõttu hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks, kui hageja kostjaga kindlustuslepingut sõlmides teadis või pidi teadma, et kostjal ei ole

juhtimisõigust. Vastasel juhul, kui kindlustusandjal oleks sellises olukorras tagasinõudeõigus, ei saaks

teine lepingupool hoolimata kindlustusmaksete tasumisest sisuliselt kindlustuskaitset, kuna

kindlustusandjal oleks tema vastu alati tagasinõudeõigus, kui ta sõidukit juhtides liiklusõnnetuse

põhjustab.

14. Maakohus on hageja esitatud käsitluskulude arvestust hinnates leidnud, et kahjukäsitluskulu

7144 krooni 28 senti on põhjendatud. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtu põhjendustega.

Riigikohus on TsMS § 688 lg 4 järgi seotud alama astme kohtute tuvastatud faktiliste asjaoludega ega

uuri TsMS § 688 lg 5 järgi ise tõendeid. Seega ei ole võimalik anda teistsugust hinnangut ka hageja

käsitluskulude arvestusele.

15. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Kostja eest on kautsjoni tasunud Osaühing Advokaadibüroo

Lextal. Kostja on TsMS § 149 lg 8 kolmanda lause alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb

kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Lextal.

16. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemustest.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu