3-2-1-17-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-17-10

Määruse kuupäev

Tartu, 15. märts 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

LindeGERP OÜ hagi ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi vastu

kindlustushüvitise ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-38511

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja LindeGERP OÜ (registrikood 11129978)

Kostja ERGO Kindlustuse Aktsiaselts (registrikood 10017013),

esindaja vandeadvokaat Carri Ginter

Asja läbivaatamise kuupäev

22. veebruar 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10. augusti 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri

2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-38511.

2. Teha asjas uus määrus, millega kohustada LindeGERP OÜ-d tagastama viivitamatult ERGO

Kindlustuse Aktsiaseltsile hagi tagamise korras saadud 1 988 563 (üks miljon üheksasada

kaheksakümmend kaheksa tuhat viissada kuuskümmend kolm) krooni ja jätta hagi tagamise

taotlus rahuldamata.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni ERGO

Kindlustuse Aktsiaseltsi arvelduskontole nr 100220080504002.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. LindeGERP OÜ (edaspidi hageja) esitas 6. augustil 2009 ERGO Kindlustuse Aktsiaseltsi (edaspidi

kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt kindlustusjuhtumi toimumise tõttu välja mõista saamata

kindlustushüvitise 2 488 563 krooni ja viivise iga hüvitise maksmisega viivitamise päeva eest.

Hagiavalduse kohaselt jättis kostja hagejale kindlustusjuhtumi toimumise järel põhjendamatult kogu

kahju hüvitamata.

Koos hagiavaldusega esitas hageja kohtule hagi tagamise avalduse, milles palus kohustada kostjat

hagejale viivitamatult tasuma minimaalselt tasumisele kuuluva hüvitise 1 988 563 krooni juba

kohtumenetluse ajal. Kostja vähendas kindlustushüvitist ebaseaduslikult 70% võrra.

Kindlustuslepingu eesmärk on tagada asja võimalikult kiire taastamine kindlustushüvitisena saadava

raha eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 450 lg 3 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 377

lg 2 ja § 378 lg 1 p 8 eesmärk on kaitsta kindlustusvõtjat kindlustusandja pahatahtliku viivitamise

eest ning kohustada kindlustusandjat tasuma vähemalt minimaalselt väljamaksmisele kuuluv

kindlustushüvitis võimalikult kiiresti. Hageja arvates on kindlustushüvitise vähendamine

ebaseaduslik ning kostja peab ilmselt hüvitama vähemalt 90% tekkinud kahjust. Kostja kohustamine

sellises suuruses makset tegema ei kahjustaks mingil moel kostja õigusi, kuid võimaldaks hagejal

renoveerida hotellihoone, jätkata tavapärast majandustegevust ning vältida olulise kahju tekkimist

saamata jäänud tulu näol. Hagejale tekkis 5 000 000 krooni kahju, millest 90% on 4 500 000 krooni.

Kuna kostja on hagejale kokku hüvitanud 2 511 437 krooni, tuleb hagi tagamise korras kohustada

kostjat tasuma hagejale veel 1 988 563 krooni.

2. Harju Maakohus rahuldas 10. augusti 2009. a määrusega hagi tagamise avalduse ja kohustas

kostjat tasuma hagejale viivitamatult kindlustuslepingu alusel hüvitist veel 1 988 563 krooni.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on hagi tagamise avaldus TsMS § 377 lg-te 1 ja 2, § 378

lg 4 ja § 378 lg 1 p 8 alusel põhjendatud. Kui kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks

vajalikke toiminguid ei ole lõpetatud ühe kuu jooksul pärast kindlustusjuhtumist teatamist, võib

kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi kindlakstegemise korral nõuda VÕS § 450 lg 3 järgi

kindlustusandja täitmise kohustuse arvel raha maksmist ulatuses, mida kindlustusandja vastavalt

asjaoludele peaks minimaalselt maksma. Tähtaja kulgemine peatub ajaks, mil toimingute lõpetamine

on takistatud kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu. VÕS § 489 lg 1 järgi peab kindlustusandja

viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse.

Arvestades kindlustusandja ja kindlustusvõtja erinevaid varalisi võimalusi ja kindlustuslepingu

eesmärki on ülekaalus kindlustusvõtja huvi saada kohe kindlustushüvitist.

Pooled on üksmeelel selles, et kindlustusjuhtum toimus. Seda kinnitab ka asjaolu, et kostja on

kindlustushüvitise osaliselt välja maksnud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kindlustusandja vabaneb

hüvitise maksmise kohustusest ning kui vabaneb, siis millises ulatuses. Kuna hagi tagamata jätmise

korral on raskendatud hoone taastamine ja seeläbi ka hageja tavapärase majandustegevuse jätkamine,

mis toob hagejale kaasa täiendava kahju, on hagi tagamine põhjendatud.

Kuigi TsMS § 383 lg 11 esimese lause järgi tagab kohus rahalise nõudega hagi üksnes juhul, kui

antakse tagatis vähemalt 5% ulatuses nõudesummast, võib kohus TsMS § 383 lg 12 järgi jätta tagatise

täielikult või osaliselt nõudmata või määrata selle osade kaupa, kui hagejalt ei saa majanduslikel või

muudel põhjustel mõistlikult oodata tagatise andmist ja hagi tagamata jätmisega võivad hagejale

kaasneda rasked tagajärjed või kui tagatise nõudmine oleks hageja suhtel muul põhjusel ebaõiglane.

Hagejalt tagatise nõudmine oleks ebaõiglane, sest kostja on kindlustusandja, kellel on kohustus kahju

hüvitada.

3. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse ja hagi tagamise abinõu tühistada

ning kohustada hagejat tagastama kostjale hagi tagamise korras 12. augustil 2009 tasutud

1 988 563 krooni viivitamatult või kohustada hagejat viivitamatult maksma 1 988 563 krooni kostja

asemel Harju Maakohtu deposiitkontole ja lugeda see raha TsMS § 386 lg 2 mõttes kostja pakutud

tagatiseks.

Kuna TsMS § 378 lg 1 p-s 8 sätestatud hagi tagamise abinõu on äärmiselt intensiivne sekkumine

lepingulisse suhtesse, peab kohus selle abinõu rakendamisel hindama hüvitatud ja hüvitamata kahju

suhet. Selle abinõu rakendamise kriteeriumiks ei ole ainuüksi asjaolu, et kostja on kindlustusandja.

Abinõu peab vastama minimaalselt hädavajalikule hüvitisele. Kuna kostja tasus juba mais 2009

hagejale 2 500 000 krooni, ei ole alust hagi tagada ega maksta hagejale välja kogu nõutud hüvitis.

Kogu hüvitise väljamaksmine enne asja lahendamist paneb kohtule kõrgendatud kontrollikohustuse,

sest hiljem võib tagasitäitmine osutuda võimatuks, st kostja võib kanda hagi tagamise tõttu kahju.

Samuti ei ole hageja väited hagi tagamise vajalikkuse kohta eluliselt usutavad, sest algselt nõudis

hüvitist hävinud hoone omanik, mitte hageja, ning hageja majandustegevuse katkemisest tuleneda

võiv kahju ei ole aluseks hagi tagamisele. Kohus pidi põhjendama, millised on sellised erakordsed

objektiivsed asjaolud, mis kinnitavad, et parandustöödega alustamine on võimatu juba makstud

hüvitise abil ning et menetluse kestel kulub tulekahju tagajärgede parandamiseks nõutud summa.

Hageja ei ole põhjendanud, miks see summa tuleb tasuda enne parandamise alustamist, mitte aga

tegelikult tehtud parandamistööde eest.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. novembri 2009. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja

maakohtu määruse muutmata, märkides määruse resolutsiooni, et määruse peale ei saa edasi kaevata.

Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt võib kohus TsMS § 377 lg 1 järgi hageja taotlusel hagi tagada,

kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks

teha. TsMS § 377 lg 2 kohaselt võib kohus sõltumata sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust hagi

tagamise korras esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, kui see on vajalik olulise kahju või

omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Üheks hagi tagamise abinõuks on TsMS § 378 lg 1 p 8 järgi

kostja, eelkõige kindlustusandja, kohustamine tegema makseid õigusvastaselt kahju tekitamise või

kindlustuslepingu asja menetluse kestel ilmselt minimaalselt tasumisele kuuluvate summade ulatuses.

Arvestades kindlustuse eesmärki ja kindlustussuhte poolte ebavõrdsust, on seadusandja pidanud

vajalikuks anda kindlustusvõtjale võimalus taotleda vaidluse korral kohtult ilmselt minimaalselt

tasumisele kuuluva hüvitise määramist enne asja lõplikku lahendamist. Tulenevalt TsMS § 378 lg 1

p 8 sisust on tegemist TsMS § 377 lg-le 2 vastava vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimisega,

mille puhul ei ole oluline, kas kostja on suuteline tulevikus võimalikku kohtulahendit täitma või

mitte.

Kohaldatud hagi tagamise abinõu ei koorma kostjat liigselt ning hagi tagamisel ei ole kohus seadust

rikkunud. Kohus on määruses põhjendanud, miks ta pidas hagi tagamist vajalikuks. Olukorras, kus

pooled olid sõlmitud kehtiva kindlustuslepingu, on hagi tagamine TsMS § 378 lg-t 4 arvestades

põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas määruskaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada ning teha uue

määruse, millega kohustada hagejat viivitamatult tagastama kostjale hagi tagamise korras 12. augustil

2009 tasutud 1 988 563 krooni või kohustada hagejat viivitamatult maksma 1 988 563 krooni kostja

asemel Harju Maakohtu deposiitkontole ja lugeda see raha TsMS § 386 lg 2 mõttes kostja pakutud

tagatiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt kohaldasid kohtud vääralt TsMS § 378 lg 1 p 8. Selle sätte

mõtteks ei ole vaidlusaluse soorituskohustuse olulises ulatuses ette täitmine. Kohtud ei kontrollinud

TsMS § 378 lg 1 p-s 8 sätestatud hagi tagamise abinõu kohaldamise eeldusi, sh ei tuvastanud, kui

suur peab olema kohtumenetluse ajal tasutav minimaalne kindlustushüvitise summa ning miks tuleb

see summa tasuda hagejale viivitamatult kohtumenetluse ajal enne vaidluse lahendamist.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ei vastanud määruskaebuse põhjendustele,

sh kostja väitele, et kostja on kindlustushüvitisena juba 2 511 437 krooni tasunud, mis välistab hagi

tagamise vajaduse. Hageja ei ole praeguseni asunud hoonet taastama ega põhjendanud, miks ei ole

võimalik hoone taastamist alustada ilma ettemaksuta. Kohtud ei ole põhjendanud, miks hagejale seni

makstud summa ei võimalda hagejal asuda hoonet taastama ja miks vajab hageja ettemaksuna

1 988 563 krooni.

Kohtud leidsid põhjendamatult, et hagejale on tekkinud 4 500 000 krooni kahju, kuigi tegelikult

kuulus hävinud hoone kolmandale isikule, kes nõustus hüvitise ülekandmisega hagejale kui

hüpoteegipidajale. Samuti ei ole hageja tõendanud majandustegevuse katkemisest tekkida võivat

kahju. Kohtud ei ole arvestanud, et juhul, kui hagi jääb rahuldamata või rahuldatakse osaliselt, ei ole

kostjal tulenevalt hageja majanduslikust seisundist võimalik raha tagasi saada, sest hagejalt ei nõutud

hagi tagamiseks ka tagatist.

Kohtute määratud hagi tagamise abinõu ei ole asjaolusid arvestades kohane. Kohtud ei kaalunud, kas

hagi tagamise abinõu kohaldamine on proportsionaalne, st kas kindlustusandja ja -võtja huvid ja

riskid on tasakaalus. Samuti ei ole kohtud põhjendanud, miks tuleb hageja võimalik tulevane

makseraskuste risk jätta kostja kanda ilma hagejalt tagatist nõudmata.

Ühtlasi ei ole maakohus siiani kostjale määrust kätte toimetanud. Määruse õigel ajal kätte

toimetamata jätmine võttis kostjalt võimaluse täita kohustus vabatahtlikult ilma täitemenetlust

algatamata ja täitekulusid kandmata. Samuti ei ole õige otsustada hagi tagamise korras hageja nõude

olulises osas faktiline rahuldamine ilma kostjat ära kuulamata, sest see viib olukorrani, kus hageja

saab faktiliselt oma nõude rahuldatud juba enne asja arutamist ning asja arutamise järel ei ole

võimalik hagejalt enam raha tagasi saada. Kohus pidi TsMS § 384 lg 1 järgi andma praeguses asjas

kostjale võimaluse olla enne ära kuulatud.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

6. Hageja esitas 19. veebruaril 2010 taotluse, milles palus pikendada määruskaebusele vastamise

tähtaega, sest leping hageja senise lepingulise esindajaga on lõpetatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi rikkumise tõttu

TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada ning asjas tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause alusel

teha uus määrus, millega jätta hagi tagamise taotlus rahuldamata ja kohustada hagejat tagastama

kostjale viivitamatult hagi tagamise korras saadud raha.

8. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus leidis vääralt, et tema määruse peale ei saa edasi

kaevata. 1. jaanuaril 2009 jõustunud TsMS § 390 lg 1 teise lause järgi saab maakohtu määruse peale

esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule edasi kaevata juhul,

kui tagatava hagi hind ületab 1 000 000 krooni või kui tagamisabinõuna kohaldati isiku aresti või

elukohast lahkumise keeldu. Hageja palus kostjalt välja mõista saamata kindlustushüvitise

2 488 563 krooni ja viivise iga hüvitise maksmisega viivitamise päeva eest. Seega ületab hagihind

1 000 000 krooni ning maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse alusel tehtud ringkonnakohtu

määruse peale saab Riigikohtule kaevata.

9. Kolleegium leiab, et hageja hagi tagamise avaldust lahendades leidsid kohtud iseenesest õigesti, et

vaidluses kindlustushüvitise saamise üle saab hagi tagamise abinõuna kohaldada TsMS § 378 lg 1 p-

s 8 nimetatut ja kohustada kindlustusandjat tasuma kindlustusvõtjale või kindlustuslepinguga

soodustatud isikule juba menetluse kestel enne asjas lõpplahendi tegemist ilmselt minimaalselt

tasumisele kuuluv kindlustushüvitis. Ekslik on aga kohtute seisukoht, et praeguses asjas oli hagi

tagamine hageja taotletud viisil põhjendatud.

Kolleegiumi arvates ei piisa TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamiseks

üksnes sellest, et hageja ja kostja vahel on kehtiv kindlustusleping ja toimunud on kindlustusjuhtum.

Samuti ei saa eeldada, et kindlustusandja ja kindlustusvõtja erinevaid varalisi võimalusi ja

kindlustuslepingu eesmärki arvestades on alati ülekaalus kindlustusvõtja huvi saada kohe

kindlustushüvitist. Kolleegiumi arvates saab seda hagi tagamise abinõu kohaldada eelkõige juhul, kui

pooled ei vaidle küll selle üle, et kindlustusandjal on tekkinud kohustus maksta kindlustushüvitist,

kuid pooled vaidlevad selle suuruse üle. Seejuures ei ole TsMS § 378 lg 1 p 8 mõtteks maksta

hagejale hagi tagamise korras välja mitte enamik nõutud kindlustushüvitisest, vaid üksnes ilmselt

minimaalselt tasumisele kuuluv kindlustushüvitis, s.o minimaalne summa, mille kohus hagi

rahuldamise korral suure tõenäosusega kostjalt hageja kasuks välja mõistaks.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja hüvitas kindlustusjuhtumist tekkinud kahjust 2 511 437 krooni

enne kohtumenetlust. Hagiavalduse kohaselt vähendas kostja kindlustushüvitist 70%, leides, et hageja

ise suurendas kindlustusriski sellega, et hoones ei olnud tulekahju ajal inimesi. Seega ei vaidle pooled

kindlustushüvitise suuruse üle, vaid selle üle, kas kostja on või ei ole kohustatud hüvitama ülejäänud

kahju. Hageja arvates peab kostja hüvitama hagejale veel 2 488 563 krooni ja viivise iga hüvitise

maksmisega viivitamise päeva eest, millest hageja soovis hagi tagamise korras saada menetluse ajal

1 988 563 krooni. Kokku pidas hageja ilmselt minimaalselt väljamaksmisele kuuluvaks

kindlustussummaks 90% tekkinud kahjust.

Kolleegiumi arvates ei ole ülalnimetatud asjaoludel põhjendatud kohustada kostjat maksma hagi

tagamise korras 90% kindlustushüvitisest.

11. Ühtlasi märgib kolleegium, et TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu

kohaldamisel võib osutuda vajalikuks kuulata enne hagi tagamise abinõu kohaldamist ära ka kostja.

TsMS § 384 lg 1 teise lause järgi võib kohus lahendada hagi tagamise avalduse ka hiljem kui

avalduse esitamisele järgneval päeval, kui ta soovib kostja enne ära kuulata. Kohus võib TsMS § 384

lg 3 teise lause järgi kostja eelnevalt ära kuulata, kui see on ilmselt mõistlik, eelkõige kui avalduses

taotletakse vaidlusaluse õigussuhte esialgset reguleerimist.

Kolleegium leiab, et TsMS § 378 lg 1 p-s 8 nimetatud hagi tagamise abinõu kohaldamisel peavad

kohtule enne hagi tagamise otsustamist olema teada asjaolud, mille alusel saab võtta seisukoha, kui

suur on hagi tagamise korras ilmselt minimaalselt tasumisele kuuluv kindlustushüvitis. Sel põhjusel

võib osutuda vajalikuks ka kostja ära kuulata.

12. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kostjale

määruskaebuselt tasutud kautsjon.

13. Hageja määruskaebusele vastamise tähtaja pikendamise taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest

ainuüksi lepingu lõpetamine hageja senise lepingulise esindajaga ei ole mõjuvaks põhjuseks, mis

annaks alust TsMS § 64 lg 1 alusel tähtaega pikendada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks