3-1-1-11-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-11-10

Otsuse kuupäev

15. märts 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi M. R. süüdistuses KarS § 422 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

27. oktoobri

2009.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 1-08-12723

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

17. veebruar 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 27. aprilli 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a

otsused osas, millega

1.1 anti M. M.-i sõiduk Citroen Xsara reg nr XXX YYY üle M. R.-le;

1.2 mõisteti M. R.-le lisakaristusena KarS § 50 lg 1 p 1 alusel sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine

kolmeks aastaks.

2. Jätta sõiduk Citroen Xsara reg nr XXX YYY M. M.-i omandisse.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27. aprilli 2009.a otsusega mõisteti M. R. süüdi KarS § 422 lg 1 järgi ja teda karistati

vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks. Karistusseadustiku § 50 lg 1 p 1 alusel võeti M. R.-lt

lisakaristusena kolmeks aastaks ära sõiduki juhtimisõigus.

Sama otsusega mõisteti M. R.-lt kannatanu M. M.-i kasuks välja 43 970 krooni tsiviilhagi katteks ja määrati,

et pärast M. R. poolt kannatanule tekitatud kahju hüvitamist tuleb M. M.-i sõiduauto avariiline jäänuk

väärtusega 5000 krooni üle anda M. R.-le.

1.1 M. R.t süüdistati KarS § 422 lg 1 järgi sellest, et ta 29. veebruaril 2008 kella 23.00 paiku juhtis Tallinnas

mööda Sõpruse puiesteed kesklinna suunas sõiduautot Citroen Xsara reg nr XXX YYY. Mootorsõidukit

juhtides eiras M. R. tahtlikult liiklusnõudeid sellega, et ta:

1) ei omanud vastava kategooria juhtimise õigust, millega rikkus LS § 22 lg 1 nõudeid;

2) oli keskmises alkoholijoobes, millega rikkus LE § 76 p 1 nõudeid;

3) ei olnud nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud ja jättis kontrollimata, kas sõiduautos sõitjatena

viibinud isikud on nõuetekohaselt turvavarustusega kinnitatud, millega rikkus LE § 68 p 5 nõudeid;

4) juhtis mootorsõidukit kiirusega mitte vähem kui 100 km/h, ületades sellega asulas lubatud suurimat

sõidukiirust ja rikkudes LE § 124 p 1 nõudeid;

5) ei kohandanud oma sõidukiirust arvestades sõidukogemusi (juhtimisõigus puudus), ilmastikutingimusi

(pime aeg, tehisvalgustus), teeolusid (märg tee) ja muid liiklusolusid (sõidutee ridade arv ja suunad), et ta

suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees,

millega rikkus LE § 123 nõudeid;

6) olles valel sõidureal, tegi kella 23:08 ajal enne Endla 45/Tulika 31 asuvat ristmikku järsu manöövri

paremale, millega rikkus LE § 91 ja § 154 nõudeid.

Rikkumiste tagajärjel sattus M. R. juhitud sõiduauto külglibisemisse, paiskus paremale teelt välja vastu

tänavavalgustuse posti, maandus Tulika tänaval ja süttis põlema. Liiklusõnnetuse tagajärjel hukkus

sõiduautos kaassõitjana tagaistmel viibinud O. R., juhi kõrvalistmel viibinud A. B. sai kerge

tervisekahjustuse. Sõiduauto Citroen Xsara omanikule M. M.-ile põhjustati liiklusõnnetusega varaline kahju

43 970 krooni ning hukkunu O. R.-i lähedastele põhjustati materiaalne ja moraalne kahju.

1.2 Maakohus leidis, et M. R. süü KarS § 422 lg 1 järgi on tõendatud ja tema tegu on õigesti kvalifitseeritud.

Kohtu hinnangul rikkus M. R. sõidukijuhina tahtlikult süüdistuses toodud liiklusnõudeid, millega põhjustas

ettevaatamatusest O. R.-i surma. Tuvastatud on põhjuslik seos süüdistatava teo ja kannatanu M. M.-le

tekitatud varalise kahju vahel.

1.3 Kohus märkis, et VÕS § 1043 alusel peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju

hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. Tulenevalt VÕS §-st 1045 on kahju tekitamine õigusvastane, kui

see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Tõendatud on, et sõiduauto, millega M. R. liiklusõnnetuse

põhjustas, kuulus M. M.-le. Kannatanu M. M. on esitanud tsiviilhagi summas 43 970 krooni, mis hõlmab

liiklusõnnetusega sõidukile tekitatud kahju 40 000 krooni ning avariijärgselt deformeerunud sõiduki

äravedamise, hoiustamise ja sõiduki hindamise ekspertiisi kulud 3970 krooni. Kannatanu tsiviilhagi on

põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kohus asus seisukohale, et pärast seda, kui M. R. on kannatanule

tekitatud kahju hüvitanud, tuleb sõiduauto Citröen Xsara avariiline jäänuk väärtusega 5000 krooni üle anda

M. R.le.

1.4 Kohus arvestas süüdistatavale karistuse mõistmisel, et ta on varem kriminaalkorras karistamata, töötab ja

sai ise liiklusõnnetuses raskelt vigastada. O. R. ja A. B. nõustusid istuma M. R. juhitud sõiduautosse

vaatamata sellele, et nad teadsid süüdistatava alkoholijoobest. Karistust kergendava asjaoluna arvestas kohus

süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Eelnevast

lähtudes leidis kohus, et M. R.-t tuleb karistada vangistusega alla sanktsiooni keskmise määra. M. R.

tunnistas kohtuistungil, et ta sisustab oma vaba aega endiselt sõpradega õlut juues, millest saab kohtu

hinnangul järeldada, et süüdistatav ei anna endale siiani aru, et liiklusõnnetuse üheks põhjuseks oli tema

alkoholijoove. Lisakaristusena tuleb M. R. suhtes kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmeks

aastaks, kuna põhjendatud on M. R. liiklusest kõrvaldamine talle ametliku juhtimisõiguse andmise

edasilükkamise näol.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. R. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, taotledes

maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja M. R.le kergema karistuse mõistmist. Lisaks

eelnevale märkis kaitsja, et rahuldades kannatanu M. M.-i hagi täies ulatuses, on kohus jätnud arvestamata,

et kahju tekkimises on süüdi ka A. B., kes andis auto juhtimise üle joobes isikule. Seejuures kuulub

sõiduauto avariiline jäänuk M. M.-ile ja ei ole alust selle üleandmiseks M. R.le.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et M. R. rikkus sõiduautot juhtides

tahtlikult mitmeid liiklusnõudeid, millega põhjustas ettevaatamatusest O. R.-i surma. M. R. süü suurust

arvestades tuleb teda karistada reaalse vangistusega. Vaatamata kuriteo toimepanemisele jätkab M. R.

alkoholi tarvitamist, mis tähendab, et ta ei ole juhtunust asjakohaseid järeldusi teinud. Karistusseadustiku §

422 lg 1 näeb karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. M. R.-t on karistatud vangistusega alla sanktsiooni

keskmise määra, arvestades karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p-s 3 sätestatud puhtsüdamlikku

kahetsust, töökoha olemasolu ja asjaolu, et süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud. Lisaks

sellele on kohus karistust mõistes arvestanud kannatanute käitumisega enne sõidukisse istumist ja sellega, et

M. R. sai ka ise liiklusõnnetuse tagajärjel raskelt vigastada. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustunud

ringkonnakohus apellandiga selles, et kohus ei ole M. R.le mõistetud karistust põhjendanud.

3.2 Puutuvalt apellandi taotlusesse vähendada süüdistatavalt kannatanu M. M.-i kasuks välja mõistetud

kahjuhüvitist poole võrra, märkis ringkonnakohus järgmist. Kuna M. R. juhtis sõiduautot ja põhjustas sellega

liiklusõnnetuse, mille tagajärjel muutus sõiduauto kasutuskõlbmatuks, on tõendatud tema süü kannatanu M.

M.-le kahju tekitamises. Seetõttu on maakohus toiminud õigesti, rahuldades M. M.-i tsiviilhagi täies ulatuses.

Kannatanu A. B. lubas küll alkoholijoobes ja juhtimisõiguseta M. R.-l sõiduautot juhtida, kuid selline

tegevus ei ole käsitatav kahju tekitamisena. Võlaõigusseaduse § 132 lg 3 sätestab, et kui asja on kahjustatud,

hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui

asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt VÕS §

132 lg-le 1. Võlaõigusseaduse § 132 lg 1 järgi tuleb asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks

tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seega, kui asja kahjustanud isik peab asja majanduslikus mõttes hävimise

korral VÕS § 132 lg 3 teise lause kohaselt maksma hüvitise, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks

tehtavatele mõistlikele kulutustele, saab ta nõuda kahjustatud asja endale väljaandmist või selle väärtuse

hüvitamist. Vastasel korral oleks kahjustatud asja omanik kahju tekitamise tõttu rikastunud, kuna ta saaks

hüvitise uue samaväärse asja soetamiseks ja saaks kahjustatud asja endale jätta. See oleks aga vastuolus VÕS

§ 127 lg-s 5 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida

kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Seega on maakohus õigesti määranud, et pärast süüdistatava

M. R. poolt kannatanu M. M.-ile kahju hüvitamist tuleb avariiline sõiduautojäänuk väärtusega 5000 krooni

üle anda süüdistatavale.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava M. R. kaitsja O. Ladva, taotledes

ringkonnakohtu otsuse tühistamist M. R.le mõistetud karistuse osas ja tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamise

osas. Kassaatori põhiväited on järgmised.

4.1 Kassaator on jätkuvalt seisukohal, et M. R.-le mõistetud karistus on liiga raske ja tuleb osaliselt jätta

tingimuslikult täitmisele pööramata. Kuigi KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui

karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega, ei ole kohtud põhjendanud, miks on M.

R.-t võimalik karistada üksnes reaalse vangistusega. Kohtud ei ole karistust mõistes arvestanud piisavalt, et

M. R. on varem kriminaalkorras karistamata. Ühtlasi on kohtud välja toonud muid M. R. süü suurust

mõjutavaid asjaolusid, kuid ei ole neid vaatamata sellele arvesse võtnud. Karistust kergendava asjaoluna on

arvestatud üksnes süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust.

4.2 Kannatanu M. M.-i tsiviilhagi rahuldamine täies ulatuses ei ole põhjendatud. A. B. pani juhtimist joobes

isikule üle andes toime süüteo, mis on põhjuslikus seoses tekkinud kahjuga. Seetõttu tuleb kannatanu nõue

rahuldada üksnes pooles ulatuses, kusjuures nõudest tuleb maha arvata avariilise jäänuki maksumus 5000

krooni. Avariiline jäänuk kuulub omandiõiguse alusel M. M.-le ja ei ole seaduslikku alust selle üleandmiseks

M. R.-le, kuna M. R. ei ole selle üleandmist nõudnud.

5. Vastuses kassatsioonile palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur jätta

kassatsiooni rahuldamata ning maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata. Prokurör märgib Riigikohtu

praktikale viidates, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamine on diskretsiooniotsus, mida kohus ei

pea eraldi põhjendama. Vastupidiselt kassaatorile on prokurör seisukohal, et kohtud on M. R.-le karistuse

mõistmisel piisavalt arvestanud kõigi kassatsioonis toodud asjaoludega. Tsiviilhagi rahuldamine täies

ulatuses on prokuröri arvates põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt süüdistatavale mõistetud karistust (I), siis analüüsib

käesolevas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi rahuldamise küsimust (II) ja viimaks võtab lõppseisukoha

menetluse tulemuse suhtes (III).

I

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu seisukohaga, et M. R.-le karistust

mõistes on võetud arvesse kõiki KarS § 56 lg-s 1 sätestatud asjaolusid ja käesolevas kriminaalasjas puuduvad

alused süüdistatava tingimuslikuks karistusest vabastamiseks.

6.1 Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistust mõistes tuleb esmajoones

lähtuda toimepandud teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse

liigi ning määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult

arvestada ka süüdistatava isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr

3-1-1-40-04, p 7 ja 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p 14). Seevastu karistusest

tingimisi vabastamise korral on aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised

iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seetõttu tuleb isiku

karistusest tingimisi vabastamise korral hinnata ka süüdistatavat iseloomustavaid andmeid (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09, p 30.2).

6.2 Karistusseadustiku § 422 lg 1 näeb sanktsioonina ette ainsa karistusliigina vangistuse kuni viieks aastaks.

Käesolevas kriminaalasjas on M. R.-t karistatud vangistusega üheks aastaks ja kuueks kuuks.

Karistusseadustiku § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Arvestades seda,

kuivõrd ulatuslikult rikkus M. R. 29. veebruaril 2008 liiklusõnnetuse põhjustamisel liiklusnõudeid, aga

samuti selle rikkumise tagajärjena ühe inimese surma saabumist, on M. R. süü suurus piisav, õigustamaks

talle kohtute poolt mõistetud karistust. Karistust kergendavate asjaoludena on kohtud käsitanud KarS § 57 lg

1 p-s 3 sätestatud puhtsüdamlikku kahetsust, kannatanute käitumist ja seda, et M. R. sai liiklusõnnetuses ise

raskeid vigastusi. Samuti on kohtud karistust mõistes arvestanud eripreventiivset eesmärki ja õiguskorra

kaitsmise huve. Eelneva põhjal on kohtud pidanud võimalikuks karistada süüdistatavat vangistusega, mis

jääb alla sanktsiooni keskmise määra. M. R.-t iseloomustavate positiivsete isikuandmetena on kohtud

arvestanud, et süüdistatav töötab ja on varem kriminaalkorras karistamata. Samas on kohtud asunud

seisukohale, et süüdistatava teo raskus ja tema eluviis ei võimalda karistusest tingimisi vabastamist.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtute põhistused veenvad ning kooskõlas varasemas

kohtupraktikas väljendatud seisukohtade ja kriminaalasja materjalidega.

7. Maakohus on M. R.-lt võtnud KarS § 50 lg 1 p 1 alusel ära juhtimisõiguse, jättes tähelepanuta, et M. R.-l

puudus kuriteo toimepanemise ajal sõiduki juhtimise õigus. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on

asutud seisukohale, et mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine lisakaristusena eeldab teo toimepanemise

ajal sellise õiguse olemasolu süüdistataval (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. oktoobri 2009. a otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-86-09, p 7.4). Eelnevast lähtudes tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsus lisakaristuse

mõistmise osas tühistada.

II

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtuga selles, et VÕS §-st 1043, § 1045 lg 1

p-st 5 ja § 1050 lg-st 1 lähtudes on M. R.-l kohustus hüvitada M. M.-le tekitatud kahju. Käesolevas

kriminaalasjas on tõendatud, et M. R. rikkus liiklusnõudeid ja põhjustas sellega liiklusõnnetuse, mille

tagajärjel muutus kannatanu M. M.-le kuuluv sõiduk Citroen Xsara kasutuskõlbmatuks. Kannatanu M. M. on

esitanud tsiviilhagi summas 43 970 krooni (I kd, tl 94), mis koosneb hävinud sõiduki avariieelsest väärtusest

summas 40 000 krooni ning ekspertiisikulust ja sõiduki äravedamise ning hoiustamise kuludest summas

3970 krooni. Tsiviilhagile lisatud eksperdiarvamuse kohaselt oli sõiduki Citroen Xsara avariieelne maksumus

2008. aasta veebruaris 40 000 krooni ja avariilise jäänuki maksumus 5000 krooni (I kd, tl 97-98).

Kohtuistungil on kannatanu märkinud, et kui süüdistatav talle kahju hüvitab, on ta nõus süüdistatavale

autovraki üle andma (II kd, tl 30).

8.1 Arvestades kannatanu M. M.-i omandis oleva sõiduki avariijärgset seisundit ja selle väärtuse

kaheksakordset vähenemist liiklusõnnetuse tagajärjel, tuleb asuda seisukohale, et sõiduk on VÕS § 132 lg 3

teise lause tähenduses majanduslikus mõttes hävinud. Seetõttu on M. R.-l VÕS § 132 lg 3 teise lause ja sama

sätte esimese ning teise lõike alusel kohustus hüvitada hävinud asja väärtus. Võlaõigusseaduse § 132 lg 3

esimene lause sätestab, et kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud

kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Sellest sättest nähtub, et kannatanu võib lisaks asja parandamise

kulude ja võimaliku väärtuse vähenemise hüvitamisele nõuda ka asja kahjustamisega seotud muu kahju

hüvitamist. Võlaõigusseaduse § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või

hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus,

ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud

kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja

kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Eelnevast lähtudes asub kriminaalkolleegium seisukohale, et

sõiduki avariijärgse käitlemise ja sõiduki väärtuse hindamisega seotud kulutused tuleb M. R.-l VÕS § 132 lg

3 esimeses lauses ja VÕS § 128 lg-s 3 sätestatut arvestades samuti hüvitada, kuna need kulutused kandis

kannatanu seoses talle tekitatud kahjuga. Eelnevat kassaator ei vaidlusta. Küll aga leiab kassaator, et kohtud

on alusetult jätnud kannatanu poolt nõutud hüvitisest maha arvamata sõiduki avariijärgse jääkväärtuse 5000

krooni ja andnud põhjendamatult avariilise sõiduki üle M. R.-le. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub

kassaatoriga osaliselt ja märgib järgmist.

8.2 Võlaõigusseaduse § 127 lg 5 kohaselt tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida

kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui

kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Käesoleval juhul nõuab M. M. sõiduki

hävimise eest kahjuhüvitist 40 000 krooni, st kogu sõiduki avariieelse väärtuse ulatuses. Sellele lisanduvad

muud sõiduki hävimisega seotud kulud kokku 3970 krooni. Kannatanu omandis on sõiduki avariiline jäänuk

maksumusega 5000 krooni, mida kannatanu on pakkunud süüdistatavale, kuid süüdistatav ei ole nõustunud

vastu võtma. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kohtutel puudus seaduslik alus anda sõiduki jäänuk M.

R. omandisse, kuna võlaõigusseadus ei näe ette võimalust anda asi selle omanikuks mitteolevale isikule

pärast temapoolset kahju hüvitamist tema tahte vastaselt üle. Samas on kohtud jätnud põhjendatult M. R.-lt

M. M.-i kasuks välja mõistetud hüvitisest maha arvamata sõiduki jäänuki väärtuse. Süüdistatava nõue arvata

kahjuhüvitisest maha avariilise sõiduki maksumus on hea usu põhimõtte vastane VÕS § 6 lg 1 mõttes, kuna

süüdistatav on teadlik sellest, et kannatanu on nõus jäänuki talle üle andma. Ühtlasi oleks sõiduki jäänuki

väärtuse kahjuhüvitisest mahaarvamine vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga VÕS § 127 lg 5 tähenduses,

kuna kannatanul võivad tulevikus sõiduki utiliseerimisega seoses tekkida kulutused, mille hüvitamiseks

peaks ta M. R. vastu esitama nõude tsiviilkorras. Sellise olukorra vältimiseks tuleb sõiduki avariijärgne

maksumus jätta kahjuhüvitisest maha arvamata eesmärgiga katta kannatanul tulevikus sõiduki jäänuki

käitlemisega tekkida võivaid kulutusi.

8.3 Eelnevast lähtudes tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused tsiviilhagi rahuldamise osas osaliselt tühistada

ja jätta avariiline sõiduk kannatanu omandisse. Vastuseks kassaatori väitele, et avariis on osaliselt süüdi

kannatanu A. B., märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kõne alla võib tulla M. R. ja A. B. vastutus

solidaarvõlgnikena VÕS § 137 lg 1 alusel. Seda küsimust ei lahendata aga kriminaalmenetluses esitatava

tsiviilhagi raames, vaid M. R.-l on pärast kahju hüvitamist M. M.-le õigus VÕS § 137 lg 1 ja 2 alusel esitada

vastav nõue A. B. vastu tsiviilkorras.

III

9. Eeltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 362 p-st 1 ja § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, millega anti sõiduk Citroen Xsara reg nr XXX

YYY üle M. R.-le ja jätab kõne all oleva sõiduki M. M.-i omandisse. Samuti tühistab kriminaalkolleegium

maa- ja ringkonnakohtu otsused M. R.-le lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise osas. Kassatsioon tuleb

rahuldada osaliselt.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe