3-3-1-93-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-93-09

Otsuse kuupäev

15. märts 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Igor Tünni kaebus Viru Vangla 19. mai 2008. a käskkirja nr 126-

KP tühistamiseks ja tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-08-2392

Menetluse alus Riigikohtus

Igor Tünni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Igor Tünni kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-2392 osas,

millega jäeti rahuldamata Igor Tünni kaebus rahalise hüvitise saamiseks. Teha selles osas uus

otsus, millega rahuldada Igor Tünni kaebus osaliselt, ja mõista Viru Vanglalt Igor Tünni

kasuks välja 500 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla direktori 19. mai 2008. a käskkirjaga nr 126-KP karistati Igor Tünnit kartserisse

paigutamisega viieks ööpäevaks selle eest, et ta hoidis enda juures keelatud eset, isetehtud metallist

lõiketera pikkusega 10 cm. Sellega rikkus I. Tünni vangistusseaduse (VangS) § 67 p-s 1 ja

justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 "Vangla sisekorraeeskiri" (VSE) § 641 p-s 1

sätestatud keeldu.

18. augustil 2008 esitas I. Tünni Justiitsministeeriumile avalduse, milles palus tühistada Viru Vangla

direktori käskkirja. Justiitsministeerium tagastas avalduse põhjusel, et vaie tuli esitada Viru Vanglale.

23. septembril 2008 esitas I. Tünni vaide Viru Vanglale, taotledes talle määratud karistuse kehtetuks

tunnistamist ja kartseris viibimise hüvitamist. Viru Vangla andis tähtaja vaides puuduste

kõrvaldamiseks, selgitades, et vaidemenetluses ei ole võimalik taotleda kahju hüvitamist ning et

vaide tähtaja ennistamiseks tuleb esitada põhistatud taotlus. 6. novembri 2008. a otsusega nr 11-

7/4017 tagastas Justiitsministeerium I. Tünni vaide. Otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidlustanud

I. Tünni vangla haldusakti tähtaegselt ja kuna ta oli teadlik vaide esitamise korrast, siis vaide tähtaega

ei ennistata.

2. I. Tünni esitas 25. novembril 2008 kaebuse Tartu Halduskohtule, taotledes Viru Vangla direktori

19. mai 2008. a käskkirja nr 126-KP tühistamist ja 2500 krooni hüvitist kartseris oldud aja eest.

Kaebaja arvates rikkus vangla seadust, kui jättis kaebajale vanglasse saabumisel tutvustamata Viru

Vangla kodukorra. Kaebaja ei vaidlustanud enda karistamist koheselt, sest ta kandis kartseris karistust

kokku 20 päeva (15 päeva sellest oli Tallinna Vanglas saadud distsiplinaarkaristus) ning Viru Vangla

dokumendid sai ta eesti keeles, mida kaebaja ei oska. Seetõttu ei teadnud kaebaja käskkirja

vaidlustamise korda ja tähtaegu. Kaebaja sai vanglapoolsest rikkumisest teada alles 18. septembril

2008, kui talle tutvustati Viru Vangla kodukorda. Selle kohaselt oleks vangla pidanud kaebajalt

äravõetud keelatud eseme hävitama või panema lattu kaebaja isiklike asjade hulka.

3. Tartu Halduskohtu 17. märtsi 2009. a otsusega jäeti I. Tünni kaebus rahuldamata. Otsuse

põhjenduste kohaselt on I. Tünni karistamisel järgitud vangistusseaduse nõudeid. Kinnipeetavalt ära

võetud keelatud esemed võib vangla lattu hoiule panna, kuid sellest ei järeldu, et rikkujat ei tohi

karistada ja keelatud eseme avastamisel peab kinnipeetavale andma võimaluse ese lattu paigutada või

koju saata. Õigus kinnipeetavat rikkumise eest karistada ei ole sõltuv sellest, kuidas vangla äravõetud

esemega hiljem toimis, ega sellest, kui suur oli äravõetud lõiketera tegelik pikkus ja kasutusotstarve,

sest vanglas on kinnipeetavatel keelatud igasuguste tera-, lõike- ja tööriistade omamine.

Vangla sisekorraeeskiri kehtib kõigis Eesti Vabariigi kinnipidamisasutustes nii kinnipeetavate kui ka

vahistatute suhtes. Seetõttu ei ole asjas tähendust sellel, kas I. Tünnile on tutvustatud Viru Vangla

kodukorda. Kaebaja väide, et esemete keelatusest teadis ta vaid kuulduste kaudu ja vastavaid

õigusakte pole talle kunagi tutvustatud, on ümber lükatud kaebaja väitega, et ta siiski teadis äravõetud

eseme lubamatusest ja hoidis seda seetõttu laos alates 2006. aastast.

4. I. Tünni esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse

rahuldada. I. Tünni selgitas, et tema spordikoti taskust leitud terariista kogupikkus oli 10 cm, sellest

käepideme pikkus 8 cm ja tera pikkus 2 cm. Distsiplinaarmenetluses on tera pikkuseks ekslikult

märgitud 10 cm. 29. aprillil 2008 kaebaja etapeerimisel Viru Vanglasse sai kaebaja koti oma asjadega

vangla laost. Autost lahkudes viis kaebaja koti etapikambrini ja alles läbiotsimise ajal, kui lõikeriist

spordikotist välja võeti, tuli lõiketera olemasolu kaebajale meelde. Konvoi oleks pidanud asjad läbi

vaatama ja kaebajat keelatud asjadest hoiatama.

5. Viru Vangla palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastustaja leidis, et kartseris viibimine ei

takista haldusakti vaidlustamist, mistõttu on I. Tünni kaevatava käskkirja kaebetähtaja mööda

lasknud.

Kaebajale tutvustati Viru Vangla direktori 4. aprilli 2008. a käskkirja nr 55 "Viru Vangla

kinnipeetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu" ja tehti ettepanek keelatud esemete

äraandmiseks enne läbiotsimist. See, et kaebaja ei mäletanud terariista olemasolu, ei tähenda, et

vanglaametnikud käitusid õigusvastaselt.

Kahju hüvitamise nõude osas ei ole kaebaja läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust, mistõttu ei

kuulu kaebus selles osas apellatsioonikohtus läbivaatamisele. Viru Vangla ei ole kaebajale

riigivastutuse seaduse (RVastS) §-des 7 ja 9 sätestatud alustel süüliselt kahju tekitatud. Kaebaja pole

esitanud tõendeid, et vangla oleks õigusvastase tegevusega tema õigusi rikkunud.

6. Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2009. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt.

Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse käskkirja tühistamise taotluse osas ning jättis selles osas

kaebuse läbi vaatamata ja tagastas kaebajale HKMS § 11 lg 31 p 1 ja § 23 lg 1 p 1 alusel.

Ringkonnakohus leidis, et vaideorgan jättis põhjendatult vaide esitamise tähtaja ennistamata ja seega

jättis kaebaja kohtueelse menetluse õigeaegselt läbimata ilma mõjuva põhjuseta.

Kahju hüvitamise taotluse osas tühistas ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas kaebuse osaliselt. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kahju hüvitamise taotluse on

Viru Vangla jätnud alusetult läbi vaatamata. Kaebaja esitas hüvitamisnõude nii 23. septembri 2008. a

vaides kui ka sellele lisatud avalduses. Asjaolu, et taotlus esitati koos vaidega, ei takistanud selle

läbivaatamist. Seega on kaebaja hüvitamisnõude osas täitnud HKMS § 11 lg 31 p-s 1 sätestatud

eeldused.

Ringkonnakohus ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et distsiplinaarkaristus määrati kaebajale

õiguspäraselt. Ringkonnakohus möönis, et kinnipeetaval ei ole ühelgi tingimusel lubatud terariista

enda valduses hoidmine, sest VSE § 641 p-d 1 ja 8 keelavad esemete enda juures hoidmise, s.t otsese

valduse. Samas leidis ringkonnakohus, et vastustaja ja halduskohus ei ole eristanud kaebaja

õigusrikkumise objektiivseid tunnuseid ja süüd.

Distsiplinaarkorras on karistatav tahtlusega või hooletusega toimepandud süütegu. I. Tünni oleks teo

toimepanemises süüdi juhul, kui ta oli teadlik või oleks piisava hoolsuse juures pidanud olema

teadlik, et tema valdusse antud kotis asub keelatud ese. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole asjas

tõendatud, et kaebaja oleks olnud teadlik kotis paiknevast terariistast. Kinnipeetav ei pidanud

eeldama, et vanglaametnikud annavad tema valdusse keelatud esemeid. Süü puudumise tõttu oli

kaebaja karistamine õigusvastane.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et täidetud on ka muud kahju hüvitamise nõude rahuldamise

eeldused. Isiku vabaduse piiramisel, sh kartserisse paigutamisel tuleb eeldada, et sellega kaasnevad

paratamatult kannatused. Seega ei vaja vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju eraldi

tõendamist. Viru Vangla direktori 19. mai 2008 käskkirja ja kartserisse paigutamise vahel on ilmselge

põhjuslik seos. Kaebaja ei ole kahju tekkimist soodustanud muu õiguskaitsevahendi kasutamata

jätmisega. Vangla tegevus kaebaja karistamisel on olnud süüline, piisava hoolsusega oma ülesandeid

täites oleks vangla pidanud aru saama, et kaebaja karistamine on tema süü puudumise tõttu alusetu.

Ringkonnakohus pidas põhjendatuks hüvitada kaebajale täiendav isikuvabaduse riive, mis kaasnes

kartserisse paigutamisega. Ringkonnakohtu hinnangul on piisav hüvitis 100 krooni kartseris viibitud

ööpäeva eest.

Ringkonnakohtu arvates esinevad käesoleval juhul RVastS § 13 lg 1 p-s 5 sätestatud hüvitise

vähendamise alused: vanglal ei olnud tahet karistada kaebajat alusetult või alandada tema väärikust

ning vangla võttis kaebaja süüd välistavad asjaolud arvesse karistuse pikkuse määramisel.

Ringkonnakohus ei mõistnud rahalist hüvitist kaebaja kasuks välja, vaid piirdus käskkirja

õigusvastaseks tunnistamisega, põhjendades seda sellega, et hüvitis ei ületaks ka

vähendamiseta 500 krooni.

7. Tartu Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2009. a otsuse peale esitas I. Tünni kassatsioonkaebuse, milles

taotleb Viru Vangla vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamist rahalise hüvitise 2500 krooni

väljamõistmise kaudu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. I. Tünni põhjendab kassatsioonkaebust järgmiselt:

a) teda karistati sama teo eest kaks korda - esmalt pidi kaebaja käima vestlusel Viru Vangla

direktoriga ja seejärel karistati teda veel kartserisse paigutamisega;

b) vangla on vaidlusalust lõiketera kujutanud tegelikust ohtlikumana, et kaebajat raskemini karistada;

c) kartserisse alusetu paigutamine iseenesest tingib sellega tekitatud mittevaralise kahju rahalise

hüvitamise.

9. Viru Vangla vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud.

Vangla leiab, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud millistele õigusnormidele tuginedes on kaevatav

käskkiri õigusvastaseks tunnistatud. Lisaks märgib vastustaja, et ringkonnakohus on vaidluse

lahendamisel väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, kuna I. Tünni ei ole taotlenud käskkirja

õigusvastasuse tuvastamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. HKMS § 64 lg 1 kohaselt kontrollib Riigikohus kassatsioonkaebuse alusel, kas ringkonnakohus ja

esimese astme kohus on järginud kohtumenetluse seaduse sätteid ja õigesti kohaldanud seadust.

Ringkonnakohtu otsuse peale on kassatsioonkaebuse esitanud I. Tünni. Viru Vangla

kassatsioonkaebust esitanud ei ole. Seetõttu kontrollib kolleegium ringkonnakohtu otsust üksnes

I. Tünni kassatsioonkaebuse alusel ja ulatuses, s.o osas, milles ringkonnakohus on I. Tünni kaebuse

rahuldamata jätnud. Kolleegium jätab tähelepanuta Viru Vangla vastuses kassatsioonkaebusele

esitatud etteheited ringkonnakohtule ega kontrolli ringkonnakohtu otsust selles osas, milles

ringkonnakohus tuvastas kahju hüvitamise kohustuse olemasolu.

Seega on kassatsiooniastmes vaidlus selles, kas I. Tünnil on õigus rahalisele hüvitisele ja milline on

rahalise hüvitise põhjendatud suurus.

11. RVastS § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või

hea nime teotamise korral.

Kolleegium on haldusasja nr 3-3-1-14-06 otsuse p-s 12 asunud seisukohale, et kinnipeetava kartseris

hoidmine õigusliku aluseta kujutab endast RVastS § 9 lg-s 1 silmas peetud väärikuse alandamist.

Kolleegium peab vajalikuks oma varasemat seisukohta muuta. Euroopa Inimõiguste Kohus on

leidnud, et inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid

kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb

arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes kinni peeti (vt Kochetkov vs. Eesti, nr 41653/05, punktid 39 ja 47; Dougoz

vs. Kreeka, nr 40907/98, punkt 46; Kalashnikov vs. Venemaa, nr 47095/99, punkt 102; Kehayov vs.

Bulgaaria, nr 41035/98, punkt 64). Kolleegium leiab, et Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohtadest

saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 tähenduses. VangS

§ 651 lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. Seetõttu on

kolleegium seisukohal, et isiku õigusvastane kartseris hoidmine ei ole iseenesest inimväärikust

alandav. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad

isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi

järgimiseks.

12. RVastS § 9 lg-s 1 on ette nähtud isiku õigus nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist muu

hulgas juhul, kui kahju on tekitatud vabaduse võtmisega. Vangistuse ajal on piiratud isiku

põhiseaduse §-st 20 tulenev õigus vabadusele, samuti võimalus teostada vabadusõigusega

olemuslikult seotud õigusi. Vangistusega kaasnevate piirangute määr on sätestatud vangistusseaduse

2. ja 3. peatükis. VangS §-s 651 on sätestatud kartserisse paigutamisega kaasnevad kinnipeetava

õiguste ja vabaduste täiendavad piirangud. Näiteks ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud

asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata VangS §-de 22,

30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt

kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga.

Kolleegium leiab, et kartserisse paigutamisega kaasnev vabadusõiguse täiendav piirang on sedavõrd

intensiivne, et sellel on vabaduse võtmise kvaliteet RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipeetava

õigusvastast kartserisse paigutamist ja seal hoidmist tuleb käsitada isikult vabaduse võtmisena,

millega tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist võib isik nõuda RVastS § 9 lg 1 alusel.

Kolleegiumi hinnangul kujutab kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmine niivõrd olulist isiku

põhiõiguse rikkumist, et sellise käitumise õigusvastasuse tuvastamine ei ole üldjuhul kohane vahend

tekitatud ebaõigluse heastamiseks. Kinnipeetava õigusvastaselt kartseris hoidmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise kohaseks vahendiks on üldjuhul rahaline hüvitis.

13. Ringkonnakohtus on pidanud I. Tünnile kahju piisavaks hüvitiseks 100 krooni kartseris viibitud

ööpäeva eest, kokku 500 krooni. Siiski jättis ringkonnakohus hüvitise välja mõistmata, põhjendades

seda asjaoluga, et hüvitis on väike, mistõttu kahju hüvitamiseks on piisav Viru Vangla direktori

19. mai 2008. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamine. Kolleegiumi arvates ei ole selliselt võimalik

õigustada rahalise hüvitise välja mõistmata jätmist. Ringkonnakohus on rahalise hüvitise välja

mõistmata jätmisel muu hulgas tuginenud Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele asjas nr 3-3-1-44-

06. Nimetatud otsuse punktis 13 on märgitud: "Kolleegium leiab, et halduskohtumenetluses

ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla

piisav, heastamaks väiksema intensiivsusega au teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi."

Kolleegium peab jätkuvalt võimalikuks, et mittevaralise kahju hüvitamiseks võib olla piisav ka

ainuüksi õigusvastasuse tuvastamise nõude rahuldamine. Samas rõhutab kolleegium, et rahalise

hüvitise välja mõistmata jätmine on põhjendatud juhul, kui rikkumine on väikese intensiivsusega või

suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu. Käesolevas asjas see nii ei ole. Seetõttu on

ringkonnakohus alusetult jätnud rahalise hüvitise kaebaja kasuks välja mõistmata.

14. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et esinevad muud asjaolud, millest tulenevalt

kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane vastavalt RVastS § 13 lg 1 p-le 5. Ringkonnakohus

on tuvastanud, et vanglal ei olnud tahet karistada kaebajat alusetult või alandada tema väärikust.

Kolleegium selgitab, et kahju hüvitamise eesmärgiks on isikule tekitatud kahju heastamine.

Kolleegiumi hinnangul ei sõltu sellest, kas vangla tegutses kaebajat alusetult kartseris hoides

tahtlikult või hooletult, kaebajale tekitatud kahju suurus. Seetõttu ei ole alust vähendada hüvitist

põhjusel, et vangla oli õigusvastaselt käitudes üksnes hooletu ega tegutsenud tahtlusega kaebaja

õigusi rikkuda.

Ringkonnakohus pidas võimalikuks vähendada hüvitist ka seetõttu, et vangla võttis kaebaja süüd

välistavad asjaolud arvesse karistuse pikkuse määramisel. Kolleegium on seisukohal, et süüd

välistavate asjaolude arvestamist karistuse määramisel ei saa käsitada asjaoluna, mis annab aluse

hüvitise vähendamiseks. Süü puudumise tõttu on kaebaja paigutamine kartserisse õigusvastane kogu

ulatuses. Süüd välistavate asjaolude arvestamine karistuse määramisel ei muuda õigusvastast karistust

mingis osas õiguspäraseks. Seetõttu ei saa süüd välistavate asjaoludega õigustada kaebajale kahju

tekitamist ega kahju täies ulatuses hüvitamist ebaõiglaseks pidada.

15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et õigusvastaselt kartseris hoidmisega I. Tünnile tekitatud

mittevaralise kahju piisavaks rahaliseks hüvitiseks on 100 krooni iga kartseris viibitud ööpäeva eest.

Selline hüvitise määr on kooskõlas kolleegiumi varasema praktikaga (vt otsus asjas nr 3-3-1-14-06,

p 14). Kolleegium arvestab hüvitise suuruse määramisel kaebaja õiguste rikkumise ulatust, kartserisse

paigutamisega kaasnevaid täiendavaid piiranguid, aga ka seda, et vabaduses viibivate isikutega

võrreldes on kinnipeetava õigused ja vabadused juba oluliselt kitsendatud. Kolleegium märgib, et

kaebaja ei ole esile toonud selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid hüvitise suurendamise.

16. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti rahaline hüvitis I. Tünni kasuks

välja mõistmata. Kolleegium teeb selles osas uue otsuse, millega rahuldab I. Tünni kaebuse osaliselt

ja mõistab Viru Vanglalt I. Tünni kasuks välja 500 krooni alusetult kartseris hoidmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann