3-3-1-69-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-69-09

Otsuse kuupäev

15. märts 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vaike Õiglase (Õiglane) kaebus Rahandusministeeriumi

kohustamiseks hüvitada kaebajale mittevaraline kahju ja saamata

jäänud tulu osas, mis jäi hüvitamata vastavalt

Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirjale nr 4-4/10236

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsus haldusasjas nr 3-

07-1817

Menetluse alus Riigikohtus

Vaike Õiglase kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. Õiglase suhtes alustati kriminaalmenetlust 3. novembril 2003. a. Menetlus selles kriminaalasjas

lõppes 29. jaanuaril 2007 Harju Maakohtu õigeksmõistva otsusega (kriminaalasi nr 1-05-50).

Kohtuotsuse resolutsiooni p 10 kohaselt viibis V. Õiglane alusetult vahi all 4. novembrist 2003 kuni

22. aprillini 2004, s.o 171 päeva, ning KrMS § 190 p 3 alusel on tal õigus hüvitise saamiseks riigilt.

Tõkend vahistamine muudeti alates 22. aprillist 2004. a tõkendiks elukohast lahkumise keeld, mis

tühistati samuti eelnimetatud õigeksmõistva kohtuotsusega.

2. V. Õiglane esitas 26. juulil 2007 taotluse õiglase hüvitise määramiseks ja väljamaksmiseks riigi

poolt Rahandusministeeriumi kaudu alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Rahandusministeerium oma 15. augusti 2007. a kirjaga

nr 4-4/10236 teatas taotluse rahuldamisest ning hüvitise 76 560 krooni, millest on kinni peetud

tulumaks 21 594 krooni, ülekandmisest 16. augustil 2007.

3. V. Õiglane esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a

haldusakti nr 4-4/10236 peale. Kaebaja leidis, et Eesti Vabariiki Rahandusministeeriumi kaudu tuleb

kohustada hüvitama V. Õiglasele mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi

Rahandusministeeriumi eelnimetatud akti alusel hüvitamata. Kaebaja leidis, et riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 5 lg-d 1, 2 ja 4 tuleb

tunnistada vastuolus olevaks põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12 ja 25. Kaebaja taotles jätta kohaldamata

AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 kui põhiseadusega vastuolus olevad normid.

Kaebuse põhjenduste kohaselt:

1) Rahandusministeeriumi poolt tasutud summa ei hüvita täielikult alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud mittevaralist kahju ja saamata jäänud tulu, mis rikub subjektiivset õigust saada õiglast

hüvitist alusetult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest;

2) AVVKHS § 5 lg-st 1 tulenevalt makstakse isikule hüvitist seitsme päevamäära suuruses summas

iga tööpäeva eest, millal isikult oli alusetult vabadus võetud; sama paragrahvi lg 2 kohaselt on

päevamäära arvutamise aluseks isiku vabastamise otsuse jõustumise päeval kehtinud Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär; vastavalt AVVKHS § 5 lg-le 4 loetakse selle

paragrahvi lg-s 1 sätestatud hüvitise maksmisega isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu

saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju;

3) juhul, kui kahju ei hüvitata täies ulatuses, on tegemist põhiseaduse §-s 25 sätestatud õiguse

piiramisega; Riigikohtu halduskolleegium on 15. mai 2006. a lahendis asjas nr 3-3-1-32-06 asunud

seisukohale, et AVVKHS § 5 lg 4 ei saa võtta isikult põhiseaduse §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda

kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis ta oli juba Rahandusministeeriumi kaudu

saanud;

4) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses fikseeritud

hüvitise suurus ei ole proportsionaalne PS §-s 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise

tagajärjega, mistõttu AVVKHS § 5 lg-d 1 ja 4 on vastuolus PS §-ga 20 ja PS §-s 11 sätestatud

proportsionaalsuse põhimõttega;

5) AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega;

seaduse nimetatud sätte järgi määratakse kõigile samasugune hüvitis nii mittevaralise kahju kui ka

saamata jäänud tulu hüvitamiseks; seega ei eristata kahju hüvitamisel isikuid sõltuvalt nende

sissetulekust ning kahte ebavõrdset isikute gruppi koheldakse võrdselt; selline ebavõrdsete isikute

meelevaldne võrdne kohtlemine ilma mõistliku põhjuseta on vastuolus PS §-s 12 sätestatud

võrdsuspõhimõttega;

6) AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-dega 12, 20 ja 26 ning Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste konventsiooni artikli 5 lg-ga 5, artikli 6 lg-ga 1 ning artikliga 13;

7) kaebajal on õigus saada PS § 25 ja AVVKHS § 1 lg 1 p 1 kohaselt hüvitist alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu eest;

8) mittevaralise kahju suuruse peaks määrama kohus; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 1998. a

otsusest asjas nr 3-2-1-32-98 tulenevalt ei vaja vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju

eraldi tõendamist; Riigikohtu halduskolleegiumi 8. juuni 2006 .a otsuses asjas nr 3-3-1-18-06 on

fikseeritud, et vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-le 6 juhtudel, kui kahju täpset suurust ei saa

kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus;

9) saamata jäänud tulu tuleneb kaebaja poolt 6. jaanuaril 2003. a OÜ-ga Advokaadibüroo Kuklase ja

Partnerid sõlmitud patroonilepingust, milles oli ette nähtud maksta tulemustasu 40% käsundiandja

kinnitatud majandusaasta puhaskasumist. Kuivõrd kaebaja viibis patroonilepingu kehtivuse ajal vahi

all, siis polnud võimalik täita lepingust tulenevaid kohustusi ja nõuda lepingujärgset tasu;

arvestuslikult oli kaebajal õigus saada tulemustasu 2003. a eest 243 859,60 krooni ja 2004. a eest

180 300 krooni, kokku 424 159,60 krooni.

4. Rahandusministeeriumi vastuses leiti, et kaebus ei ole tähtaegne, kaebaja ei ole lisanud tõendit,

millele tema nõue tugineb ning kaebusest ei selgu, millega on ministeerium rikkunud kaebuse esitaja

õigusi. Esitatud taotlusest ei tulenenud vihjet täiendava moraalse kahju taotlemise kohta ega viidet

saamata jäänud tulu tõendava lepingu olemasolust. Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirja

vaidlustamine ei laienda kaebeõigust kahjunõudele ulatuses, milles kahju hüvitamist ministeeriumilt

ei soovitud. Mittevaralise kahju osas on kaebaja hüvitist saanud vastavalt riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele ning kaebusest ei tulene ühtegi argumenti,

millest võiks järeldada, et seaduse alusel tasutud hüvitis ei korva kaebajale tekitatud kahju. Saamata

jäänud tulu osas ei ole ministeeriumil võimalik hinnangut anda enne seda tõendava lepingu saamist.

Rahandusministeeriumi väitel ei ole vaidlustatud kiri käsitatav haldusaktina ega ka

menetlustoiminguna, mida saaks kohtus vaidlustada, kiri on vaid teavitus, millega informeeriti

kaebuse esitajat tema taotluse rahuldamisest. Rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja,

kelle puudub õigus otsustada taotluse sisulise põhjendatuse üle. Sisuliselt taotletakse kaebusega

avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Avalik-õiguslikus suhtes ei ole vastustaja kaebaja

õigusi rikkunud.

5. V. Õiglane ei nõustunud vastustaja väidetega ja leidis, et kaebus on esitatud tähtaegselt, enne

kuuekuulise tähtaja möödumist. Kaebaja rõhutas, et ka ministeeriumile esitatud taotluses palus ta

kahju hüvitamist õiglases ulatuses ja saamata jäänud tulu hüvitamist. PS § 15 annab igale isikule

õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kaebuse esitaja oli seisukohal,

et rikutud on tema PS §-s 25 sätestatud õigust kahju hüvitamisele ning isik peab saama tõstatada

kohtu ees küsimuse sellest, kas seadusega kindlaksmääratud hüvitise suurus on proportsionaalne PS

§ 20 nimetatud vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega. Vabaduse võtmise tagajärjel on säilinud

kahtlus tema kuritegelikkuse osas, on keeldutud viisa väljastamisest, rikutud on kaebaja

usaldusväärsus krediidiasutuste silmis ja kaebaja on pidanud loobuma lootusest rajada oma kodu,

erilisi kannatusi tekitas vabaduse võtmine, arvestades kaebaja õigusharidust, kaebaja oli sunnitud

taasalustama oma elu uuesti majanduslikult ja karjäärialaselt. Kaebaja soovib patroonilepingu

originaaleksemplari väljanõudmist kohtu kaudu. Vahistamisega seoses patroonilepingut pole

lõpetatud, vaid selle täitmine osutus võimatuks. Leping samuti ei peatunud sarnaselt töölepinguga.

Advokatuurist astus kaebuse esitaja välja patrooni palvel. Kaebaja on seisukohal, et tema õigusi on

rikkunud Eesti Vabariik, kes on märgitud kaebuses ka vastustajaks. Kohtupraktikas on sellistes

asjades Eesti Vabariiki esindanud Rahandusministeerium.

6. Tallinna Halduskohtu 18. jaanuari 2008. a määrusega asjas nr 3-07-1817 loeti kaebus esitatuks

tähtaegselt. Kohus leidis, et kaebuse tahe on suunatud sellele, et talle hüvitataks mittevaraline kahju

ja saamata jäänud tulu osas, mis jäi vastavalt Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirjale

hüvitamata. Kohus leidis, et selles osas ei saa Rahandusministeerium ilmselt vastustaja olla ja

nimetatud nõuet ei saa esitada riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse alusel, vaid seda tuleb teha riigivastutuse seaduse alusel. Riigivastutuse seaduse

(RvastS) § 12 lg 1 järgi on kahju kohustatud hüvitama avaliku võimu kandja, kelle tegevusega kahju

tekitati. Antud juhul jääb kaebuses ebaselgeks, kas V. Õiglase arvates tekitati kahju politsei või

prokuratuuri tegevusega või hoopis kohtulahendiga. Kaebuse esitajal tuleb viia oma kaebus kooskõlla

seaduse nõuetega.

7. V. Õiglase täpsustatud kaebuse kohaselt on vastustajaks Eesti Vabariik Rahandusministeeriumi

kaudu. Kaebuse esitaja väidab, et vaidlus ei käi hüvitatava kahju muude liikide üle, vaid ainuüksi

Rahandusministeeriumi poolt välja makstud saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitise määra

üle. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus on

eriseaduseks riigivastutuse seaduse suhtes, mida kohaldatakse ainuüksi alusetu vabaduse võtmisega

tekitatud kahju kahe liigi - saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju - hüvitamisel ning seega ei

kuulu need kahju liigid alusetult vabaduse võtmise kahjude hüvitamise määramisel riigivastutuse

seaduse reguleerimisalasse.

8. Rahandusministeeriumi 11. märtsi 2008. a täiendavas vastuses leitakse, et PS § 25 kaitsealas on

vaid õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise võimaldamine. Kriminaalmenetluse käigus toimingute

ja menetluse õigusvastasust ei näita üksnes fakt, et kriminaalmenetlus lõpetati õigeksmõistva

kohtuotsusega. Kriminaalmenetluses isikult vabaduse võtmise õiguspärasust tuleks eeldada juhu, kui

selleks on PS § 20 ammendavasse loetellu kuuluv meede ja eksisteerib vastav õiguslik alus seaduse

tasemel. Kriminaalmenetluse raames läbi viidud toimingute või menetluse ebaseaduslikkus saab

tuleneda vaid toimingu tegemiseks ette nähtud menetlusreeglite rikkumisest, mitte aga pärast

toimingute tegemist selguvatest asjaoludest (õigeksmõistvast kohtuotsusest).

9. Rahandusministeeriumi 12. mai 2008. a täiendavas vastuses nõustutakse, et kaebus on esitatud

tähtaegselt. Vastustaja selgitab, et põhiseaduslikkuse küsimus taandub kaheks: kas riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätted on kooskõlas või puutumuses

PS § 25 regulatsiooniga ja kas on tagatud PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtte

järgimine. AVVKHS § 5 lg 4 ei võta ega saagi võtta isikult PS §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda

kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis oli saadud Rahandusministeeriumi kaudu.

Kui isik leiab, et Rahandusministeeriumi kaudu makstud hüvitis ei leevenda kannatusi, mis talle

kriminaalmenetluse käigus tekitati, siis võib isik pöörduda kohtusse, kuid vastav nõue ei tugine riigi

poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse sätetele. Seetõttu pole

ka riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse nimetatud

sätted asjassepuutuvad. RVastS § 16 reguleerib õiguspärase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju

hüvitamist, sätestades lõike 2 punktis 4, et hüvitist ei saa nõuda ulatuses, milles hüvitise maksmise

küsimus on reguleeritud muude seadustega. Antud juhul nõuab kaebaja hüvitist ulatuses, milles talle

riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei ole

hüvitist makstud. Juhul, kui kaebus esitatakse põhiseaduse või riigivastutuse seaduse alusel, ei saa

Rahandusministeerium olla vastustajaks, kuna ministeerium ei ole kaebuse esitaja õigusi rikkunud.

Rahandusministeerium ei nõustu ka kaebaja esitatud saamata jäänud tulu arvestusega.

10. Tallinna Halduskohus kohustas 6. juuni 2008. a määrusega asjas nr 3-07-1817 V. Õiglast kaebust

täpsustama ja vastustajat esitama täiendavalt oma seisukoht. V. Õiglane esitas oma seisukohad

25. juunil 2008. Nimetatud seisukohtades väidab kaebaja, et saamata jäänud tulu summa osas jääb

kaebuse esitaja varem kohtule esitatud arvamuse juurde. Vastustaja täiendavates seisukohtades

leitakse, et VÕS § 629 lg 1 sätestab, et kui käsundisaajale tuleb tasu maksta pärast käsundi täitmist

või käsundi täitmiseks antud tähtaja möödumist ja käsundileping lõpeb enne käsundi täitmist või selle

täitmiseks antud tähtaja möödumist, on käsundisaajal õigus mõistlikule osale tasust. Juba osutatud

õigusteenuse eest tuleb käsundiandjal tasuda mõistlikus ulatuses. Kaebuse esitaja väide, et 2004. a

osas oleksid pooled lepingut pikendanud, on oletuslik. Alles pärast maksude mahaarvamist oleks

võimalik leida summa, mille ulatuses on isiku varaline seis halvenenud. Lepingu kohaselt ei oleks

kaebuse esitaja riiklike maksude osas tulu saanud, kuna maksude kinnipidamise kohustus oli

käsundiandjal.

11. Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsusega jäeti Vaike Õiglase kaebus täielikult

rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) Rahandusministeerium ei ole kuidagi kehtivate õigusnormide valgusel rikkunud V. Õiglase

subjektiivseid õigusi; Rahandusministeerium täidab kahju hüvitamisel piiratud rolli, kontrollides

üksnes esitatud dokumentide õigsust ja avalduse esitamise tähtaegsust ning hüvitise saamiseks

kehtestatud eelduste täitmisel maksab välja ettenähtud suuruses hüvitise;

2) V. Õiglase subjektiivsed õigused võiksid siiski olla rikutud juhul, kui riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse teatud sätted ei oleks kooskõlas

põhiseadusega; riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus on

eriseadus juhuks, mil isikult oli alusetult vabadus võetud. Riigivastutuse seadust saab niisuguse isiku

suhtes kohaldada üksnes otsese varalise kahju põhjustamisel. Kuivõrd V. Õiglasele sellist kahju ei ole

tekitatud, siis on välistatud kaebuse esitamine riigivastutuse seaduse alusel. PS § 25 kohaselt on

igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Liialt ei

saa keskenduda sõnadele "õigusvastaselt tekitatud", kuna seadused näevad ette ka õiguspäraste

haldusaktide või toimingute tekitatud kahju hüvitamise võimaluse. Küll aga tuleneb PS §-st 25

koostoimes §-ga 15 isiku õigus talle kahju tekitamise korral pöörduda kohtusse ning seejuures oma

kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes seaduse põhiseadusevastaseks tunnistamist. Kaebuse

põhjendatuse korral tuleks just Rahandusministeeriumil riigi esindajana maksta kaebajale välja

täiendav hüvitis saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju eest;

3) kui kohus teeb kindlaks AVVKHS § 5 lg-te 1, 2 ja 4 kooskõla põhiseadusega, siis puudub kohtul

vajadus hinnata Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirja alusel väidetavalt hüvitamata jäänud

kahju tekkimist ja suurust; nimetatud sätted on kahtlemata asjassepuutuvad;

4) alusetult ja ebaseaduslikult vabaduse võtmise vahele ei saa panna võrdusmärki. Ebaseaduslikuks ei

saa pidada kohtueelse menetleja ega kohtu tegevust kriminaalmenetluse ülesannete täitmiseks, kui

see on toimunud seaduse kohaselt. Õiguspäraste kriminaalmenetluslike meetmetega põhjustatud

kahju eest ei pea tingimata järgnema kompensatsioon; juba seetõttu, et Eestis on selline

kompensatsioon ette nähtud, ei saa väita, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamise seaduses ettenähtud hüvitis on ebaproportsionaalne või ebaõiglaselt väike; ei ole

tegemist õigusvastaselt tekitatud materiaalse ja moraalse kahjuga PS § 25 tähenduses; puuduvad

tõendid, et V. Õiglase suhtes oleks tõkendit kohaldatud vastuolus kriminaalmenetluse nõuetega. PS §-

s 25 sätestatud põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige riigivastutuse seadus, mis näeb

ette riigi poolt tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste aktide või toimingutega põhjustatud

kahju hüvitamise; riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus

on eriseadus, omamoodi riigipoolne hea tahte avaldus, mis kehtestab piirid kriminaalmenetluses

õiguspärase meetmega alusetult tekitatud kahju hüvitamiseks; niisugusel juhul hüvitise saamine pole

absoluutne inim- või põhiõigus ning ainuüksi seetõttu on alusetu tõstatada küsimust

kindlaksmääratud hüvitise suuruse proportsionaalsusest PS § 20 sätestatud põhiõiguse riivega;

5) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei kohtle isikuid

meelevaldselt; nimetatud seadus käsitleb eelmärgistatud tunnuse alusel võrdsetena isikuid, kellelt oli

seaduslikult, kuid alusetult vabadus võetud; selle eriseaduse loogika on erinevalt riigivastutuse

üldisest regulatsioonist näha ette ühesugusel alusel ja korras kahju hüvitamine, sealjuures ilma isiku

kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust; riigi poolt

isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei hüvitata isikule

reaalselt tekkinud kahju, vaid loetakse kompenseerituks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu

kindlas suuruses tasutud hüvitisega; mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole

võrdsusõiguse rikkumine, nagu seda pole ka mõnes osas ebavõrdsete võrdne kohtlemine; riigi poolt

isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse regulatsioon on põhjendatud

menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega; riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei keela ju isikul nõuda kahjutekitajalt

täiendavalt veel hüvitist riigivastutuse seaduse alusel;

6) V. Õiglasel puudub alus nõuda riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse järgi veel suuremas ulatuses hüvitist mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu

eest kui talle hüvitati vastavalt Rahandusministeeriumi 15. augusti 2007. a kirjas märgitule.

12. Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsuse peale esitas V. Õiglane apellatsioonkaebuse.

Apellant leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ning et riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-

dega 11, 12 ja 25. Kaebuse põhjenduste kohaselt:

1) AVVKHS § 5 lg 1 on vastuolus PS §-ga 11 põhjusel, et nimetatud säte piirab isiku võimalust saada

hüvitist kahju tegelikult tekkinud ulatuses;

2) AVVKHS § 5 lg 1 on vastuolus PS §-ga 12 seetõttu, et isikuid, kelle tegelik tekkinud kahju on

suurem kui seitsme päevapalga suurune summa, koheldakse võrdselt isikutega, kelle tegelik kahju on

suurem või väiksem kui seitsme päevapalga suurune hüvitis, mis on sätestatud seaduses;

3) AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-ga 25, kuna riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus ei luba suurema sissetulekuga isikutel, kellelt on

alusetult vabadus võetud, asetuda kahju hüvitamise eesmärgiks olevasse olukorda (olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, mis oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud);

4) ei saa nõustuda seisukohaga, et õigusvastaselt tekitatud kahjuks PS § 25 tähenduses ei ole alusetu

vabaduse võtmine; alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju on õigusvastaselt tekitatud kahju;

5) kahju hüvitamise eesmärgiks on isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud siis, kui kahju

poleks tekitatud; saamata jäänud tulu fikseeritud määr ei täida PS § 25 sätestatud kahju hüvitamise

eesmärke;

6) fikseeritud määras saamata jäänud tulu hüvitamine ei ole kooskõlas ka PS §-s 12 sätestatud

proportsionaalsuse põhimõttega; mõistetamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et riigi poolt isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohane hüvitis on õigustatud

menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega;

7) ei saa pidada asjakohasteks kohtu kaalutlusi, et kahju tegelikus määras väljamõistmine võib viia

selleni, kus menetleja on tõkendi valikul sunnitud lisaks kriminaalmenetluse eesmärkidele arvestama

riigipoolse kahjuhüvitamise nõudega ja suurusega;

8) kaebuse esitaja ei saa nõustuda kohtu põhjendustega, et kuna teised riigid ei näe alusetult vabaduse

võtmise eest ette kompensatsiooni maksmist, siis on ka Eestis alusetu nõuda selle proportsionaalsust

ja kooskõla põhiseadusega; tulenevalt PS § 3 lausetest 1 ja 2, teostatakse riigivõimu üksnes

põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel; ka riigi poolne nö hea tahte avaldus, mis on

õiguskorras kirja pandud seadusena, peaks olema kooskõlas põhiseadusega.

13. Rahandusministeeriumi vastuses apellatsioonkaebusele leiti, et kohtuotsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks apellatsioonkaebuses toodud väidetel puudub alus.

Rahandusministeerium väljendas oma varasemat seisukohta, mille kohaselt isik, kes leiab, et

Rahandusministeeriumi kaudu makstud hüvitis ei leevenda kannatusi, mis talle kriminaalmenetluse

käigus tekitati, võib pöörduda kohtusse, kuid vastav nõue ei tugine riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusele. Ka varalise kahju hüvitamisel tuleks

lähtuda põhimõttest, et kui eriseadus kahju hüvitamist ei reguleeri, siis kahjukannatanul on vastava

nõude esitamisel õigus tugineda PS §-le 25.

14. Täiendavas vastuses selgitas apellant, et tal puudub võimalus nõude esitamisel tugineda

riigivastutuse seadusele, sh RVastS § 16 sätetele. RVastS § 16 lg 1 ja lg 2 tõlgendades on selge, et

antud juhul ei saa V. Õiglane tugineda nn ohverdusnõudele, kuna saamata jäänud tulu regulatsioon on

toodud riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ning

põhjused, miks kaebuse esitaja vahi alla võeti, olid tingitud temast endast.

15. Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsusega jäeti V. Õiglase apellatsioonkaebus

rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18. novembri 2008. a otsus muutmata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt:

1) apellatsioonkaebusest lähtuvalt on kaebaja loobunud mittevaralise kahju täiendava hüvitamise

nõudest; ringkonnakohus hindab seega vaid saamata jäänud tuluga seonduvaid küsimusi;

2) ringkonnakohus ei nõustu väitega, et AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus põhiseaduse §-

ga 25. Põhiseadus seob kahju hüvitamise mitte igasuguse, vaid üksnes õigusvastase kahju hüvitamise

tekitamisega; alusetu vabadusevõtmise korral pole tegemist õigusvastase kahju tekitamisega;

õigusvastane tähendab seadustega vastuolu; vahistamise kui kriminaalmenetluse tagamise vahendi

näevad ette nii PS § 20 lg 2 kui ka KrMS § 130. Seega on tegemist lubatava tõkendiga, mille

kasutamine on seaduses toodud aluse esinemisel õiguspärane. Vahistamist kohaldatakse kohtuniku

loal, kes peab kontrollima vahistamise aluse olemasolu ja põhjendatust. Õigeksmõistva

kohtuotsusega langeb ära vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda vahistamist õigusvastaseks, kuna

vahistamisega tekitatud kahju ei ole tekitatud õigusvastaselt, ei kuulu sellise kahju hüvitamine

esemeliselt PS § 25 kaitsealasse;

3) õiguspärase tegevusega tekitatud kahju kuulub aga hüvitamisele vaid erandlikel juhtudel, eelkõige

olukorras, kus isiku põhiõigusi ja -vabadusi on erakordselt piiratud. Riigivastutuse seaduse suhtes

kehtib eriseadusena riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

seadus, mis näeb ette isikule tema põhiõiguste ja -vabaduste piiramisega (alusetu vahistamisega)

tekitatud kahju hüvitamise. Kuna sellisel juhul toimub riigiorganite õiguspärase tegevusega tekitatud

kahju hüvitamine, siis ei ole seadusandja pidanud põhjendatuks hüvitada isikule kogu neile tekitatud

kahju. Kindla suurusega hüvitise ettenägemine on põhjendatav sellega, et vahistamise kohaldamisel

oleksid selle võimalikud tagajärjed riigile ettenähtavad; tegeliku kahju hüvitamise kohustus võib

põhjustada isikute diskrimineerimist sõltuvalt nende varanduslikust seisust - isiku vahistamise tõttu

riigile tekkida võiv ülisuure hüvitise kohustus võib osutuda kaalukamaks argumendiks kui

kriminaalmenetluse teised eesmärgid. AVVKHS § 5 lg-ga 1 ette nähtud seitsmekordset

miinimumpäevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva eest, millal isikult oli vabadus võetud, ei saa

pidada ebamõistlikult väikeseks;

4) nõustuda ei saa halduskohtuga selles, et isikul on soovi korral võimalik pöörduda täiendava

mittevaralise kahju või saamata jäänud tulu hüvitamise taotlusega kohtusse. Kuna tegemist oli

avaliku võimu kandja õiguspärase tegevusega tekitatud kahjuga, tuleks sellisele kahju hüvitamisele

kohaldada RVastS § 16 lg-t 1. Selle sätte kohaldamise välistab aga RVastS § 16 lg 2 p 4, kuna hüvitise

maksmine oli ette nähtud teise seadusega, käesoleval juhul riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadusega. Isikul oleks võimalik halduskohtu kaudu nõuda

RVastS § 16 lg 1 alusel vaid otsese varalise kahju hüvitamist.

16. Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsuse peale esitas V. Õiglane kassatsioonkaebuse.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigusnorme ning ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigusnorme. Kassaator taotleb Tallinna Halduskohtu 18. detsembri 2008. a ja

Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2009. a otsuste tühistamist ninng asja saatmist uueks

läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

17. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) kohtuotsus on jäetud olulises osas põhjendamata, kuivõrd apellandi mitmed väited on jäetud

tähelepanuta; seetõttu jääb kassaatorile arusaamatuks, kuidas on ringkonnakohus jõudnud

seisukohale, et apellatsioonkaebuses esitatud põhjendused ei lükka ümber halduskohtu otsust; kohus

ei võtnud seisukohta ega analüüsinud, mis võiks olla see põhiseaduslik õigustus, mille kohaselt ei

hüvitata alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju kooskõlas kahju hüvitamise eesmärkidega; jääb

arusaamatuks, millele tuginedes väidab kohus, et apellant on nõustunud, et V. Õiglase alusetu

vahistamise näol on tegemist õigusvastase vabaduse võtmisega;

2) kohus on tõlgendanud vääralt ja seetõttu ebaõigesti kohaldanud PS § 25 ja § 12 ning sellest

tulenevalt jätnud rahuldamata apellandi taotlused; ringkonnakohus ei ole käsitlenud kõiki

asjassepuutuvaid norme ning sisuliselt jätnud tähelepanuta AVVKHS § 1 lõike 1;

3) kaebuse esitaja on seisukohal, et AVVKHS § 5 lg-s 1 sätestatud fikseeritud hüvitis on vastuolus PS

§-dega 11, 12 ja 25. Fikseeritud hüvitise suurus ei ole proportsionaalne PS §-ga 11 ja PS §-s 25

sätestatud kahju hüvitamise eesmärkidega ning AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4 on vastuolus PS §-s 12

sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega;

4) kaebuse esitaja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt on alusetu vahistamise näol tegemist

halduse õiguspärase tegevusega; kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise korral

kohaldatakse AVVKHS § 1 lg 1 p 1 ja sellest tulenevalt on vahistamine alusetult vabaduse võtmine

sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas kriminaalmenetluse normidega või mitte. Kassaatori

vahi all hoidmise näol oli tegemist sellise alusetult vabaduse võtmisega, mis oma iseloomult on

õigusvastane. Õigusvastasena tuleb käsitada nii alusetult kui ka ebaseaduslikku vabaduse võtmist.

Põhiseaduse kommenteeritud väljaande kohaselt (§ 25 kommentaaride p 3.2) õigusvastase (alusetu

või ebaseadusliku) vabaduse võtmise puhul eeldatakse, et sellega kaasnevad paratamatult kannatused

ja ebamugavused ning sellega tekitatud moraalne kahju ei vaja eraldi tõendamist. Alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamine kuulub esemeliselt PS § 25 kaitsealasse;

5) reeglina tuleb kahju hüvitada täies ulatuses ning juhul, kui seda ei tehta, on tegemist PS §-s 25

sätestatud õiguse piiramisega, millel peab olema põhiseaduslik õigustus. Kohus ei ole märkinud,

milline see õigustus on;

6) kohus on vääralt kohaldanud PS § 12, mis sätestab ebavõrdse kohtlemise keelu. Kohus on

põhjendanud fikseeritud suurusega hüvitise ettenägemist sellega, et vahistamise kohaldamisel oleksid

võimalikud tagajärjed ettenähtavad; kaebaja arvates saamata jäänud tulu hüvitamine kõikidele

isikutele samas päevamääras on võrdsusõiguse põhimõtet rikkuv, sest ebavõrdseid isikuid koheldakse

võrdsel alusel; asjakohane ei ole väide, nagu võiks ülisuur kahjuhüvitise kohustus osutuda

kaalukamaks argumendiks kui kriminaalmenetluse teised eesmärgid;

7) riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses fikseeritud

hüvitise määra näol pole tegemist õiglase hüvitisega, mis korvab isikule tekkinud nii mittevaralise kui

ka otsese kahju; ekslik on kohtu seisukoht, et seitsmekordse päevapalga suurust hüvitist iga ööpäeva

eest ei saa pidada ebamõistlikult väikeseks, isegi kui see ei hüvita kaebajale kogu tekitatud kahju.

18. Rahandusministeeriumi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu

18. novembri otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonkaebuse väited ei ole aluseks õige

kohtuotsuse tühistamiseks. Vastustaja leiab, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel ei hüvitata isikule reaalselt tekkinud moraalset kahju ja

saamata jäänud tulu, vaid loetakse kompenseerituks mittevaraline kahju ja saamata jäänud tulu

kindlas suuruses tasutud hüvitisega. Sellise hüvitise eesmärk on tagada igaühele hüvitist ka riigi

õiguspärase tegevuse eest, eeldusel, et riigi vastav tegevus on isiku põhiõigusi erakordselt piirav.

Kahju kannatanud isikul ei ole vajadust ega ka subjektiivset nõudeõigust muuta AVVKHS §-s 5

toodud hüvitise arvestamise aluseid, vaid põhjendatud juhul saab isik nõuda temale tekitatud

täiendava kahju hüvitamist. Kaebuse esitaja viitab põhjendatult Riigikohtu seisukohale, et AVVKHS

§ 5 lg 4 ei saa võtta isikult PS §-ga 15 tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda täiendavat

hüvitist lisaks sellele, mis on saadus Rahandusministeeriumi kaudu. Riigi poolt isikule alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ei ole sätet, mis keelaks isikul kohtusse

pöörduda ja täiendavalt hüvitist nõuda, kuid selle nõude teostamisel puudub vajadus taotleda riigi

poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse regulatsiooni

põhiseadusevastasuse kindlakstegemist. Vastustaja leiab, et õigeksmõistva kohtuotsusega langeb ära

isiku vahi all pidamise alus, kuid see ei muuda vahistamist õigusvastaseks. PS §-s 25 sätestatud

põhiõiguse realiseerimise riigi vastu tagab eelkõige riigivastutuse seadus, mis näeb ette nii riigi

tekitatud õigusvastase kahju kui ka õiguspäraste haldusaktide või toimingutega põhjustatud kahju

hüvitamise regulatsiooni. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

seaduses sätestatud hüvitise saamine ei ole isiku absoluutne inim- või põhiõigus, mistõttu on alusetu

tõstatada küsimust kindlaksmääratud hüvitise suuruse proportsionaalsusest. Kui seadus võib välistada

üldse kahju hüvitamise isikule, kellelt vabadus on alusetult võetud, siis seda enam võib ta määratleda

kahju hüvitamise piirid. Vastustaja ei nõustu ka väitega, et riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse vastavad sätted on vastuolus PS §-st 12 tuleneva

võrdse kohtlemise põhimõttega. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse alusel soovib riik näha ette ühesugusel alusel kahju kannatanud isikutele ka

lihtsama ja ökonoomsema menetluse tulemusena ühesugustel alustel ja korras hüvitise maksmise,

sealjuures isiku kohustuseta tõendada mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu olemasolu ja suurust.

Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse põhimõtteid on

põhjendatud menetlusökonoomia, õigusselguse ja õiguskindluse põhimõtetega. Varalise seisundi

arvestamine võiks tähendada isiku suhtes, kelle ootuspärane tulu on väiksem, kergekäelisemalt

kohaldatavat tõkendit ning kokkuvõttes diskrimineerivat kohtlemist varalise seisundi alusel, mille PS

§ 12 keelab.

19. Kassaatori täpsustavates seisukohtades leitakse, et vahistamise näol on alati tegemist põhiõiguse

olulise riivega, mis antud juhul oli alusetu ning põhiseadusliku kahju hüvitamise regulatsiooni

eesmärgiks on täielik kahju hüvitamine, mida võib piirata ainult põhiseaduslik õigustus, siis

käesoleval juhul on kohtud kõrvale kaldunud kahju hüvitamise põhimõtetest ja regulatsiooni

eesmärgist. Kassaator väidab, et puudub mõistlik põhjus ebavõrdsete isikute võrdseks kohtlemiseks

ning seetõttu on saamata jäänud tulu hüvitamine kõikidele isikutele samas päevamääras PS §-s 12

sätestatud võrdsusõiguse põhimõtet rikkuv ning sellest tulenevalt on AVVKHS § 5 lg-d 1, 2 ja 4

põhiseaduse vastased.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. V. Õiglasele on makstud hüvitis riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise seaduse § 1 lg 1 p 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt hüvitatakse alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju isikule, kes viibis kohtu loal vahi all ning kelle asjas on kriminaalasja

menetlus lõpetatud eeluurimise staadiumis või kohtu korraldaval istungil või kelle kohta on jõustunud

õigeksmõistev otsus. AVVKHS § 5 lg 4 sätestatust tulenevalt loetakse sellise hüvitise maksmisega

isikule hüvitatuks alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja tekitatud mittevaraline

kahju, kusjuures otsese varalise kahju eest hüvitise kindlaksmääramisel kohaldatakse riigivastutuse

seaduse sätteid. V. Õiglane leiab, et talle makstud hüvitis ei korva temale tekitatud kahju. Kassaatori

arvates kuulub kohaldamisele PS § 25 ning selle sätte kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks

kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis oleks võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks

olnud, kui kahju poleks tekitatud. Kassaator leiab, et käesoleval juhul puuduvad põhiseaduslikud

õigustused, mis annaksid alust hüvitise piiramiseks. Eelnevaga seonduvalt loeb kassaator saamata

jäänud tulu hüvitamisel kõikidele isikutele samas päevamääras PS §-s 12 sätestatud

võrdsuspõhiõiguse põhimõtet rikkuvaks ning sellest tulenevalt AVVKHS § 5 lg-d 1,2 ja 4

põhiseaduse vastasteks.

21. Selle kohtuasja lahendamiseks peab kolleegium oluliseks hinnata, kas V. Õiglasele riigi poolt

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju on PS § 25 kaitsealas ning kas kassaatoril on ka muid

õiguslikke võimalusi kahju, sh mittevaralise kahju täieliku hüvitamise taotlemiseks.

22. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja

materiaalse kahju hüvitamiseks. Nimetatud sätte keskseks tunnuseks on kahju õigusvastane

tekitamine. Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus

kasutab aga mõistet "alusetult vabaduse võtmine". Juhtumid, millal vabaduse võtmine loetakse

alusetuks, on ammendavalt sätestatud nimetatud seaduse § 1 lg 1 punktides 1 kuni 7. Alusetu

vabaduse võtmisena mõistetakse eelkõige juhtumeid, kus vabaduse võtmise alus on ära langenud kas

õigeksmõistva kohtuotsuse, menetluse lõpetamise või vahi alt vabastamise tõttu. Kolleegiumi arvates

ei ole ainuüksi selle seaduse regulatsiooni pinnalt võimalik otsustada, kas ja millistel asjaoludel on

alusetu tegevusega tekitatud kahju tekitatud PS § 25 tähenduses õigusvastaselt. Kolleegium nendib, et

kohus, prokurör, uurija või muu ametiisik, kes vastavalt AVVKHS §-le 2 otsustab õigeksmõistva

kohtuotsuse, süüdimõistva kohtuotsuse tühistamisel või muutmisel või menetluse lõpetamise määruse

või isiku vabastamise otsuse tegemisel ka alusetult vabaduse võtmise esinemise ja kestuse üle, ei

anna õiguslikku hinnangut, kas vabaduse võtmine oli õiguspärane või õigusvastane. Nii on ka

Riigikohtu üldkogu 1. veebruari 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-07 nentinud, et

kriminaalmenetluse lõpetamise või isiku õigeksmõistmise korral loeb AVVKHS § 1 lg1 p 1

vahistamise alusetuks vabaduse võtmiseks sõltumata sellest, kas vahistamine oli kooskõlas

kriminaalmenetluse normidega või mitte. Kolleegium samas möönab, et kahju hüvitamise ulatus ja

hüvitise määramise menetlus võivad olla seatud sõltuvusse sellest, kas tegemist on vabaduse

õiguspärase või õigusvastase võtmisega. Kolleegium ei jaga aga kassaatori seisukohta, et alusetult

vabaduse võtmist tuleks alati käsitada õigusvastaselt vabaduse võtmisena, st PS § 25 kaitsealas

olevana.

23. Kolleegium peab eeltoodut arvestades kahju hüvitamise aspektist eriti oluliseks neid vabaduse

võtmise juhtumeid, kus vabaduse võtmine on toiminud PS § 20 ning KrMS §-de 130, 136 ja 137

sätete rikkumisega. Asjakohane on osutada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu püsiv praktika loeb

õigusvastaseks ning hüvitamisele kuuluvaks need vabaduse võtmise juhtumid, mis seonduvad

konventsiooni artiklite 5 ja 6 rikkumisega. Kolleegium leiab, et vabaduse võtmine võib osutuda

õigusvastaseks ka siis, kui ei järgne õigeksmõistvat kohtuotsust. Algselt õiguspärane vabaduse

võtmine võib muutuda õigusvastaseks ka vabaduse võtmise käigus. Kehtivas õiguskorras puudub

selge regulatsioon ning ühtne kohtupraktika, millises korras tuleks tuvastada vabaduse võtmise

õigusvastasus. Kuigi KrMS § 137 sisaldab sätteid vahistuse põhjendatuse kontrollimiseks, ei välista

see vabaduse võtmise õiguspärasuse kohtulikku kontrolli. Kolleegium ei ole veendunud, et vabaduse

võtmise õigusvastasuse tuvastamine on otstarbekas ja kehtiva menetluskorra raames võimalik

halduskohtumenetluses, kuivõrd tuvastamisele kuuluvad asjaolud on kriminaalmenetluslikku laadi.

24. Ka nendel juhtudel, kui isikult vabaduse võtmise õigusvastasus on tuvastatud, tuleb hinnata, kas

PS § 25 nõuetele vastav hüvitis on võimalik määrata riigi poolt isikult alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel või kuulub kohaldamisele riigivastutuse seadus või tuleb

vahetult kohaldada PS § 25. Kolleegiumi arvates on seadusandja eeldanud, et vabaduse võtmisega

tekitatud kahju kõik probleemid lahendatakse riigi poolt isikult alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel.

V. Õiglase kohtuasja lahendamisel on kolleegiumi arvates alusetult vabaduse võtmisega tekitatud

kahju hüvitamise regulatsiooni ja riigivastutuse seaduse üheaegne kohaldamine sisuliselt välistatud.

Riigivastutuse seadus lähtub hüvitise määramisel tegelikust kahjust ega sisalda ka erisätteid kahju

hüvitamiseks õigusvastaselt vabaduse võtmise korral. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise regulatsioon, mis näeb kahju hüvitamise ette ametiisiku süüst sõltumata, ei sobi kokku

riigivastutuse seaduse § 9 lg-ga 1, mille kohaselt isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu

hulgas süüliselt vabaduse võtmise korral.

Riigivastutuse seaduse kohaldamine eeldab, et tuvastatakse ametiisik, kelle tegevusega kahju tekitati.

Vabaduse võtmisega tekitatud kahju puhul on selline isik sisuliselt määratlemata. Eelnevast tulenevalt

on ka käesoleva kohtuasja üheks vaidlusaluseks küsimuseks õige vastustaja määramine.

Rahandusministeerium võib küll eksida hüvituse väljamaksmisel, kuid vaevalt on tegemist vabaduse

võtmisega kahju tekitanud subjektiga. Kuivõrd vastavalt KrMS §-le 130 võib isiku vahistada

eeluurimiskohtuniku määruse või kohtumääruse alusel, saab eeldada, et asjakohaseks sätteks on

RVastS § 15, mis reguleerib õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist. RVastS § 15 lg 1 kohaselt

võib isik nõuda kohtumenetluse käigus tekitatud kahju hüvitamist aga üksnes juhul, kui kohtunik on

kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Eeltoodu osundab kolleegiumi arvates piisavas määral

asjaolule, et kehtiv õigus ei sisalda selgeid regulatsioone, mis võimaldaksid lahendada õigusevastase

vabadusevõtmisega seonduvaid kahjuhüvitamisnõudeid.

25. Käesoleva kohtuasja lahendamiseks ei paku piisavalt praktilisi lahendusi ka kohtupraktika.

Nimetada võib Riigikohtu halduskolleegiumi 15. mai 2006. a otsust asjas nr 3-3-1-32-06, milles

kohus on leidnud, et AVVKHS § 5 lg 4 ei saa kolleegiumi arvates võtta isikult põhiseaduse §-ga 15

tagatud võimalust pöörduda kohtusse ja nõuda täiendavat hüvitist lisaks sellele, mis on saadud

Rahandusministeeriumi kaudu. Isik peab saama tõstatada kohtu ees küsimuse sellest, kas seadusega

kindlaksmääratud hüvitise suurus on proportsionaalne põhiseaduse §-s 20 nimetatud

vabaduspõhiõigusesse sekkumise tagajärjega. Samalaadne seisukoht avaldub eelnimetatud üldkogu

otsusest haldusasjas nr 3-3-1-15-07. Selles leitakse, et AVVKHS § 4 lg 6 järgi võib isik, kelle taotlus

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks jäeti rahuldamata või läbi vaatamata,

esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel. AVVKHS

§ 4 lg-s 6 nimetatud kaebuse läbivaatamisel on halduskohtul õigus Rahandusministeeriumi asemel

otsustada hüvitise väljamõistmise üle.

Tsiviilkolleegiumi 12. märtsi 1998. a otsuses asjas nr 3-2-1-32-98 nenditakse, et PS § 25 kohaselt on

igaühel õigus nõuda õigusvastaselt tekitatud moraalse kahju hüvitamist. Õigusvastasena tuleb

käsitada nii alusetut kui ka ebaseaduslikku vabaduse võtmist. Samas lahendis leidis tsiviilkolleegium,

et alusetult vabaduse võtmisega kaasnesid paratamatult kannatused ja ebamugavused ning sellega

tekitatud moraalne kahju ei vaja eraldi tõendamist.

26. Eeltoodust tulenevalt kolleegiumi kogu koosseis leiab, et vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise regulatsioonide ühetaolise kohaldamise seisukohalt on tähtis asja lahendamine üldkogus.

HKMS § 70 lg 1 p 2 alusel annab kolleegiumi kogu koosseis käesoleva haldusasja lahendada

Riigikohtu üldkogule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann