3-3-1-90-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-90-09

Määruse kuupäev

10. märts 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Väino Tiitsi (Tiits) kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2009. a määrus

haldusasjas nr 3-08-2226

Menetluse alus Riigikohtus

Väino Tiitsi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Väino Tiitsi määruskaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2009. a määrus haldusasjas nr 3-08-2226 ja

saata asi apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

Määrata Väino Tiitsile riigi õigusabi osutamise eest advokaat Valli Murde tasuks 2160 (kaks

tuhat ükssada kuuskümmend) krooni, sh käibemaks 360 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. Tiits esitas 6. novembril 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla

tekitatud varalise kahju 1000 krooni hüvitamist.

Kohtumenetluse ajal esitas V. Tiits kohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks. Tallinna Halduskohtu

1. juuni 2009. a määrusega jäeti riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 alusel kaebaja taotlus rahuldamata.

Kohus asus seisukohale, et V. Tiits on ise võimeline kaitsma halduskohtumenetluses oma õigusi ka

ilma advokaadi abita.

2. Tallinna Halduskohtu 22. juuni 2009. a otsusega jäeti V. Tiitsi kaebus rahuldamata.

3. V. Tiits esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 22. juuni

2009. a otsuse peale.

Tallinna Ringkonnakohtu 13. juuli 2009. a määrusega jäeti V. Tiitsi apellatsioonkaebus käiguta.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebusel on puudused. Apellatsioonkaebuse esitamisel ei ole

kaebaja tasunud riigilõivu, ei ole esitanud ühtegi konkreetset taotlust halduskohtu otsuse suhtes ega

põhjendusi, miks ta leiab, et halduskohtu otsus on õigusvastane või põhjendamatu. Vastuseks

ringkonnakohtu määrusele esitas V. Tiits 17. juulil 2009. a taotluse, milles selgitas, et tal puudub raha

riigilõivu tasumiseks.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuli 2009. a määrusega vabastati V. Tiits riigilõivu tasumise

kohustusest ning jäeti apellatsioonkaebus teist korda käiguta põhjendusel, et kaebaja ei ole endiselt

teatanud, kas ta taotleb halduskohtu otsuse muutmist või tühistamist, millist materiaalõiguse normi on

halduskohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi oluliselt rikkunud või milles

seisnes tõendite ebaõige hindamine. Kohus selgitas, et apellatsioonkaebuses tuleb märkida, millise

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 46 lg-s 1 nimetatud lahendi tegemist apellant

ringkonnakohtult taotleb, ja selgitada, milles seisneb apellandi arvates halduskohtu otsuse ebaõigsus

või kuidas halduskohus rikkus kohtumenetluse norme. Kuna kahju hüvitamise taotluse rahuldamine

eeldab tuvastamist, et V. Tiitsi prillid läksid katki vanglaametnike tegevuse tõttu ning halduskohus

leidis, et see asjaolu pole tõendatud, tuleb apellandil eelkõige selgitada, kas ja kuidas on halduskohus

tõendeid ebaõigesti hinnanud. Kohus andis V. Tiitsile apellatsioonkaebuses esinevate puuduste

kõrvaldamiseks aega 10 päeva määruse kättesaamisest arvates ning hoiatas, et puuduste kõrvaldamata

jätmise korral võib kohus apellatsioonkaebuse HKMS § 33 lg 2 alusel läbivaatamatult tagastada.

V. Tiits ringkonnakohtu sellele määrusele ei vastanud.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2009. a määrusega tagastati apellatsioonkaebus V. Tiitsile

läbivaatamatult, kuna V. Tiits ei ole apellatsioonkaebuse puudusi kõrvaldanud ega isegi mitte kohtule

vastanud. Kohus asus seisukohale, et apellatsioonkaebuse puudused on sellise iseloomuga, et

ringkonnakohtul ei ole neid võimalik ületada ka apellatsioonkaebuse tõlgendamise teel. Puudustega

apellatsioonkaebust ei ole kohtul võimalik sisuliselt läbi vaadata.

6. V. Tiits esitas määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2009. a määruse peale.

17. detsembri 2009. a määrusega rahuldas Riigikohtu halduskolleegium V. Tiitsi taotluse riigi

õigusabi saamiseks ning andis V. Tiitsile riigi õigusabi tema esindamiseks määruskaebuse

menetlemisel Riigikohtus.

29. jaanuaril 2010 esitas V. Tiitsi esindaja määruskaebuse täienduse, milles taotles Tallinna

Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2009. a määruse tühistamist ja asja saatmist lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Määruskaebuses väidetakse, et ringkonnakohus on kaevatava määruse tegemisel jätnud täitmata

HKMS § 14 lg-st 5 ja TsMS § 217 lg-st 8 koostoimes tuleneva kohustuse selgitada isikule võimalust

saada riigi õigusabi olukorras, kus kohus leiab, et menetlusosaliseks olev füüsiline isik ise ei ole

võimeline kaitsma oma õigusi ja tema olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt nähtub kaebaja esitatud menetlusdokumentidest üheselt, et

V. Tiits on väheharitud isik, kes ei suuda mõista halduskohtumenetluses isiku õiguste ja kohustuste

olemust ega mahtu. Seetõttu on ilmselge, et advokaadi abita jäävad kaebaja olulised huvid kaitseta.

Riigi õigusabi taotluse esitamine ringkonnakohtule V. Tiitsi omal algatusel oli vähetõenäoline, sest

halduskohus oli kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks jätnud rahuldamata, leides, et kaebaja

suudab ise oma õigusi halduskohtumenetluses kaitsta.

8. Tallinna Vangla kirjalikus vastuses palutakse jätta määruskaebus rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Asjas on vaidlus selles, kas ringkonnakohus on V. Tiitsi apellatsioonkaebuse läbivaatamatult

tagastamisel järginud halduskohtumenetluse põhimõtteid ja norme. Eelkõige, kas ringkonnakohus oli

kohustatud selgitama kaebajale võimalust saada riigi õigusabi.

10. TsMS § 217 lg 8 kohaselt, kui kohus leiab, et menetlusosaliseks olev füüsiline isik ei ole ise

võimeline kaitsma oma õigusi ja tema olulised huvid võivad advokaadi abita jääda kaitseta, selgitab

kohus talle võimalust saada riigi õigusabi.

Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud käitumisjuhiseid juhuks, kui ilmneb, et

menetlusosaline ise ei ole võimeline oma õigusi kohtus kaitsma. HKMS § 5 lg-st 1 tulenevalt

juhindub halduskohus halduskohtumenetluse seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade

hagimenetlusele kohaldavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete

kohaldamine. Vastavalt HKMS § 14 lg 5 teisele lausele kohaldatakse esindusele halduskohtus

tsiviilkohtumenetluse sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikuga sätestatud erisusi.

Riigikohus on uurimisprintsiibist tulenevat halduskohtu selgitamiskohustust käsitledes olnud

järjekindlalt seisukohal, et selgitamiskohustus hõlmab ka kohtu kohustust vajadusel abistada kaebajat

asjakohase taotluse valikul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-14-

02, 8. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-37-07, 14. detsembri 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-77-09

jt). Kolleegium peab õigeks, et kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustuse juhtida

menetlusosalise tähelepanu menetlusliku taotluse esitamise võimalusele olukorras, kus taotluse

esitamata jätmine võib otseselt või kaudselt kaasa tuua kohtuliku kaitse võimaluse kaotamise.

Seetõttu on TsMS § 217 lg-s 8 sätestatud selgitamiskohustus kooskõlas halduskohtumenetluse

põhimõtetega ja seda tuleb kohaldada ka halduskohtumenetluses.

11. TsMS § 217 lg-s 8 tuleneb, et selgitamiskohustuse tekkimiseks peavad korraga olema täidetud

viidatud sättes nimetatud mõlemad tingimused.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus pidi aru saama, et V. Tiits ise ei ole ise võimeline kaitsma oma

õigusi halduskohtus ja seetõttu võib tema apellatsioonkaebus jääda läbi vaatamata. Kolleegium on

kaebaja õigusabi taotlust lahendades 17. detsembri 2009. a määruses asunud seisukohale, et V. Tiitsi

esitatud kaebustest ja taotlustest on ilmne, et kaebaja ei suuda mõista halduskohtumenetluses kaebaja

õiguste ja kohustuste olemust ega mahtu, samuti seost halduskohtumenetluse nõuete rikkumise ja

kaebaja õiguste kohtuliku kaitse võimaluse minetamise vahel. Kolleegium on sellel seisukohal

jätkuvalt.

13. juuli 2009. a apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määruses heitis ringkonnakohus kaebajale ette,

et viimane ei ole tasunud riigilõivu ega esitanud konkreetset taotlust halduskohtu otsuse suhtes,

samuti põhjendusi, miks ta leiab, et halduskohtu otsus on õigusvastane või põhjendamatu. Vastuseks

apellatsioonkaebuse käiguta jätmise määrusele teatas kaebaja, et tal ei ole raha riigilõivu maksmiseks.

Samas ei täiendanud kaebaja apellatsioonkaebust selles esinevate sisuliste puuduste kõrvaldamiseks.

Kolleegium on veendunud, et kujunenud olukorras, arvestades kaebaja varasemate taotluste vormi ja

sõnastust, oli ilmne, et V. Tiits ei mõistnud ringkonnakohtu nõuet apellatsioonkaebuse puuduste

kõrvaldamiseks.

12. V. Tiits pöördus halduskohtusse kaebusega talle prillide lõhkumisega tekitatud varalise kahju

hüvitamise nõudes. Kahju hüvitamise eesmärgiks on isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud,

kui tema õigust ei oleks rikutud. Varalise kahju hüvitamine on suunatud tema varaliste õiguste

kahjustamisega tekitatud ebaõigluse heastamisele. Seetõttu tuleb õigust nõuda isiku omandi

kahjustamisega tekitatud varalise kahju hüvitamist pidada isiku jaoks oluliseks õiguseks.

Eeltoodust tulenevalt olid täidetud TsMS § 217 lg-s 8 sätestatud halduskohtu selgitamiskohustuse

tekkimise eeldused ning ringkonnakohus oli kohustatud selgitama V. Tiitsile võimalust saada riigi

õigusabi.

13. Kolleegium on seisukohal, et riigi õigusabi saamise võimaluse selgitamata jätmist tuleb

käesolevas asjas pidada menetlusnormi oluliseks rikkumiseks. Ringkonnakohus jättis V. Tiitsi

apellatsioonkaebuse 30. juulil 2009. a teist korda käiguta ja tagastas selle 20. oktoobril 2009, kuna

apellatsioonkaebuse puuduste tõttu ei olnud seda võimalik sisuliselt läbi vaadata. Kohtu

selgitamiskohustuse täitmisel olnuks kaebajal reaalne võimalus taotleda riigi õigusabi korras esindaja

määramist ning tema abiga kõrvaldada puudused apellatsioonkaebuses. Kohtu kohustust selgitada

riigi õigusabi saamise võimalusi tuleb käesolevas asjas pidada oluliseks veel põhjusel, et halduskohus

oli jätnud kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata, leides, et V. Tiits on ise võimeline kaitsma oma

õigusi. Halduskohus kujundas sellega kaebajal arvamuse, et selles kohtumenetluses ei ole tal

võimalik riigi õigusabi saada. Seega on kohtu selgitamiskohustuse täitmata jätmine viinud V. Tiitsi

õiguste kohtuliku kaitse võimaluse minetamiseni.

14. Määruskaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 20. oktoobri

2009. a määruse ja saadab asja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks samale

ringkonnakohtule.

15. V. Tiitsi esindaja esitas 18. veebruaril 2010 Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu 2160 krooni

(sh käibemaks 360 krooni) saamiseks V. Tiitsile riigi õigusabi osutamise eest. Kolleegium leiab, et

taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-

st 1 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse "Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega

kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" p-dest 42 ja 46.

Riigikohus selgitab, et Riigikohtu 17. detsembri 2009. a määrusega anti V. Tiitsile riigi õigusabi tema

esindamiseks määruskaebuse menetlemisel Riigikohtus. V. Tiitsile ei antud riigi õigusabi

apellatsioonimenetluseks ringkonnakohtus. Kui V. Tiits soovib riigi õigusabi

apellatsioonimenetluseks, siis on tal võimalik esitada vastav taotlus ringkonnakohtule.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann