3-1-1-8-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-8-10

Otsuse kuupäev

9. märts 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi R.M. süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2009. a otsus

kriminaalasjas

nr 1-08-7793

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

10. veebruar 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2009. a otsus R.M. KarS § 200 lg 2 p 4 järgi

süüditunnistamises ja karistamises muutmata ning kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.M-le esitati süüdistus selles, et ta 14. septembril 2007; 6. novembril 2007; 10. novembril 2007; 13.

novembril 2007; 19. novembril 2007; 26. novembril 2007; 3. detsembril 2007 ja 12. detsembril 2007 ründas

Tallinnas vanemaid naisterahvaid, tarvitas nende suhtes füüsilist vägivalda, tekitas kehavigastusi ja põhjustas

füüsilist valu ning võttis seejärel ära neil kaasasolnud sularaha.

2. Prokurör loobus maakohtu istungil süüdistusest 19. novembril 2007. a toimepandu osas. Loobumine

tulenes ennekõike asjaolust, et nii kannatanu kui tunnistaja kinnitasid, et ründaja ei olnud kindlasti R.M..

3. Harju Maakohtu 23. aprilli 2009. a otsusega tunnistati R.M. süüdi KarS § 200 lg 2 p 4 järgi selles, et ta

ründas 12. detsembril 2007 T.H-d, põhjustas talle kehavigastusi ja füüsilist valu ning võttis seejärel tema

käekotist ära sularaha. R.M. karistati vangistusega seitsmeks aastaks. Süüdistuses ülejäänud kuritegudes

mõistis maakohus R.M. õigeks.

3.1 Õigeksmõistmist põhjendas maakohus sellega, et kõigis kuritegudes peale 12. detsembril 2007. a

toimepandu, on R.M. süü tõendamata. Tõendid, mille alusel süüdistuse hinnangul on R.M. süü kinnitust

leidnud ka kõigis ülejäänud episoodides, on üksnes kaudsed ja nende pinnalt tehtavad järeldused ei võimalda

süüdimõistmist. Kuigi jälitusprotokollid ja neile lisatud mobiiltelefoni levipiirkondade kaardid kinnitavad

tõepoolest, et süüdistatav viibis kuritegude toimepanemise ajal sündmuskohtade piirkondades, ei olnud kohtu

hinnangul sellegipoolest võimalik R.M. süüd nende kuritegude toimepanemises lugeda tuvastatuks. Isiku

viibimine kuritegude toimepanemise ajal kuritegudega tihedalt seotud piirkondades ei anna kohtu arvates

alust käsitada seda isikut kuritegude toimepanijana. Nimetatud piirkondades on samaaegselt tegutsenud ka

veel teine kurjategija ja ei saa välistada, et kurjategijaid võis olla veelgi enam. Jälitusprotokollid, mille

kohaselt R.M. on kõigil kõnealustel kuritegude toimepanemise päevadel jälitanud postkontorist lahkuvaid

eakaid inimesi, tekitavad küll põhjendatud kahtluse tema käitumise motiivides, kuid nende kahtluste

paikapidavust ei olnud kohtu hinnangul võimalik muude tõenditega kinnitada.

3.2 T.H. röövimise R.M. poolt 12. detsembril 2007 luges maakohus tõendatuks, tuginedes nii

jälitusprotokollile kui ka DNA eksperdi arvamusele, millest nähtus, et R.M-lt äravõetud rahatähed olid

eelnevalt olnud kannatanu käes.

4. Harju maakohtu 23. aprilli 2009. a otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii prokurör kui ka süüdistatava

kaitsja.

4.1 Kaitsealuse õigeksmõistmist taotledes märkis kaitsja, et kuigi R.M. käest võeti kinnipidamisel ära

rahatähed, millelt leiti kannatanu DNA-d, ei tõenda see veel R.M. poolt röövimise toimepanemist.

Süüdistatav on nende rahatähtede enda kätte sattumist selgitanud sellega, et raha andis talle kriminaalasjas

tuvastamata isik. Kaitsja hinnangul on süüdistatava varjatud jälgimise videosalvestis ja selle jälitustoimingu

pinnalt koostatud jälitustoimingu protokoll lahknevad. Salvestis on hägune ega võimalda tuvastada, kas

trepikojast väljuja oli just R.M.. Kokkuvõtvalt on kaitsja hinnangul kohus teinud T.H. suhtes toimepandud

kuriteo osas R.M. süüdimõistva otsuse üksnes oletustele tuginevalt.

4.2 Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist R.M. õigeksmõistmise (v. a 19. novembril 2007. a

toimepandud kuriteo) ning talle mõistetud karistuse osas põhjendusega, et maakohus on hinnanud tõendeid

ühekülgselt ja puudulikult. Apellant selgitas, et jälitustoimingu protokollidest nähtuvalt on süüdistatav alati

röövimistele eelnenud ajal viibinud sama postkontori piirkonnas, kus kannatanud said pensioni ning hiljem

kannatanu elukoha piirkonnas, seega röövimise toimepanemise kohas. Samuti on ta 13. novembril 2007

viibinud piirkonnas, kust leiti kannatanu V.S-lt samal päeval röövitud rahakott. Selline kokkulangevus ei saa

olla juhuslik, sest R.M-l puudus eluliselt usutav seletus, miks ta neis piirkondades viibis. Kõik röövimised

toimusid sarnase skeemi järgi: need pandi toime trepikodades, ohvreid löödi pea piirkonda ja kannatanud

kirjeldavad lööjat kui pikka kasvu meesterahvast. Kõigile kuritegudele on ühine, et eakate kannatanute

suhtes kasutati jõhkrat ja põhjendamatut vägivalda. Oluline on seegi, et süüdistatavat on varem karistatud

analoogilise kuriteo eest. Süüdistatava varjatud jälgimisega on üheselt tõendatud, et R.M. tegeles ohvrite

otsimisega. Süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib aga anda kaudset

teavet, mis aitab tuvastada, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. Kõigi episoodide osas on

jälgitav kuriteo täideviimise sarnane käekiri. Prokurör leidis ka seda, et maakohus mõistis süüdistatavale

põhjendamatult leebe karistuse ning taotles tema karistamist vangistusega kolmeteistkümneks aastaks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2009. a otsusega tühistati maakohtu otsus R.M. õigeksmõistmises

14. septembri 2007. a; 6. novembri 2007. a; 10. novembril 2007. a; 13. novembri 2007. a; 26. novembri

2007. a ja 3. detsembri 2007. a toimepandud kuritegude osas, tunnistati R.M. süüdi ka nendel kuupäevadel

toimepandud röövimistes ning karistati teda vangistusega kaheteistkümneks aastaks. Kaitsja apellatsioon

jäeti rahuldamata.

5.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et T.H. röövimises on R.M. süü tõendatud muuhulgas ka

jälitustoimingu protokolliga. Lisaks kinnitab R.M. süüd T.H. röövimises ka see, et kinnipidamisel võeti

temalt ära samas koguses sularaha, kui rööviti kannatanult. Äravõetud rahatähtedel oli aga nii kannatanu kui

ka süüdistatava bioloogilist materjali. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et süüdistatava

kaitseversioon nende rahatähtede juhuslikust sattumisest tema kätte on paljasõnaline ja ebausaldusväärne.

5.2 Puutuvalt teistesse röövimistesse, milles maakohus ei pidanud R.M. süüd tõendatuks, märkis

ringkonnakohus järgnevat. Esmalt sedastas kohtukolleegium, et nende röövimiste toimepanemise kohta R.M.

poolt puuduvad otsesed tõendid ning süüdistatava süüküsimuse lahendamisel saab seega tugineda vaid

kaudsetele tõenditele. Isiku süü tuvastamine üksnes kaudsete tõendite põhjal ei ole põhimõtteliselt välistatud.

Ringkonnakohus leidis, et R.M. süüd 14. septembri 2007.a , 6. novembri 2007. a, 10. novembri 2007. a, 13.

novembri 2007. a, 19. novembri 2007. a ja 3. detsembri 2007. a episoodides kinnitavad järgmised kaudsed

tõendid:

a) süüdistatav on kõigil kõnealuste kuritegude toimepanemise päevadel viibinud sündmuskoha piirkonnas (sh

ka postkontorite piirkonnas, kust kannatanud võtsid röövimisele eelselt välja sularaha);

b) kuriteo toimepanemise viis (sealhulgas ka vägivalla kasutamine) on kõigi nende kuritegude puhul olnud

sarnane;

c) süüdistatav ei ole suutnud selgitada põhjust, miks ta viibis kuritegude toimepanemise ajal sündmuskohtade

piirkonnas;

d) süüdistatav on käitunud ohvrite valikul ühtse käitumismudeli järgi, otsides neid postkontorites, järgnedes

neile trepikodadesse ning seejärel neid rünnates.

5.3 Asjaolu, et R.M. oli isikuks, kes otsis süstemaatiliselt postkontoritest väljuvaid vanemaid isikuid just

nende edasise röövimise eesmärgil, on üheselt tuvastatav tema varjatud jälgimise kui jälitustoimingu

protokollide alusel. Varjatud jälgimise protokollide pinnalt tuvastatu välistab ka süüdistatava kaitseversiooni,

nagu oodanuks ta rahaülekannet ning soovinuks kohtuda potentsiaalsete klientidega. Selle asemel on nende

protokollide pinnalt üheselt tuvastatav, et kuritegude toimepanemise päevadel postkontori lähikonnas

viibides tegi R.M. kindlaks postkontorist raha saanud isikuid, et neid seejärel võimaluse avanemisel rünnata.

Ringkonnakohtu arvates ei saa asjaolude kokkusattumist, et R.M. viibis kõigil röövimiste toimepanemise

päevadel nii postkontori juures kui ka ründe toimepanemise kohas, pidada juhuslikuks. Seda, et röövimised

pani toime R.M. kinnitab ka kokkulangevus kuriteo täideviimise viisis. Süüdistatav lõi eakaid kannatanuid

suure jõuga valdavalt selja tagant pea piirkonda.

5.4 Eelkirjeldatud R.M. käitumismustrisse ei sobitunud ringkonnakohtu hinnangul üksnes K. O. suhtes

toimepandud röövimine 26. novembril 2007. Muuhulgas ei olnud K. O. eelnevalt võtnud postkontoris välja

sularaha. Seetõttu jättis ringkonnakohus nimetatud episoodi osas prokuröri apellatsiooni rahuldamata ja

maakohtu õigeksmõistva otsuse muutmata.

5.5 Täiendavalt märkis ringkonnakohus veel seda, et tuvastatud on ka R.M. motiiv eelloetletud süütegude

toimepanekuks. Selleks on rahalise vahendite saamise vajadus, sest süüdistataval olid 2007. a suvel tekkinud

võlad.

5.6 Ringkonnakohus leidis, et R.M. tuleb karistada vangistusega kaheteistkümneks aastaks, põhjendades

seda nii süüdistatava toimepandud tegude rohkuse ja süstemaatilisusega kui ka tema isikuga. R.M. pani

röövimisi toime eranditult kaitsetute ohvrite - eakate naisterahvaste vastu ja kasutas seejuures

põhjendamatult intensiivset füüsilist vägivalda. Tema käitumine oli eriti küüniline, sest ta jättis kannatanud

ilma sisuliselt nende ainsast sissetulekust. Igasugused karistust kergendavad asjaolud puuduvad ning R.M. on

sarnaste kuritegude eest varem juba kahel korral karistatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni R.M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau,

kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning R.M. õigeksmõistmist.

6.1 Kaitsja arvates on R.M. ebaõigesti enamikes röövimistes süüdi tunnistatud üksnes kaudsete tõendite

põhjal. Ka T.H. röövimise puhul, mil süüdistatavat varjatult jälgiti, on tõendamata, et selle kuriteo pani toime

just süüdistatav. Kuigi süüdistatavalt äravõetud rahasumma klappis T.H-lt röövitud rahasummaga ja sellel oli

ka kannatanu bioloogilist materjali, ei näita see mingil määral, kuidas see raha süüdistatava kätte sattus.

Kaitsja hinnangul ei riimu süüdistatava varjatud jälgimise protokoll selle jälgimise videosalvestisega.

Viimane on hägune ega võimalda tuvastada, kas trepikojast väljujaks oli R.M.. Kuna jälitusprotokollis

kirjapandu ei vasta videosalvestisele, siis on videot töödeldud. Samuti väidab kaitsja, et R.M. sai T.H-lt

röövitud raha hoopis kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isiku käest üleandmiseks kolmandale, samuti

kriminaalmenetluse käigus tuvastamata isikule. Kaitsja hinnangul on kohus teinud T.H. episoodis

süüdimõistva otsuse üksnes oletuste alusel.

6.2 R.M. telefoni positsioneerimisega tuvastatu on juhusliku iseloomuga ega oma süüstava tõendina mingit

väärtust. Ka röövimiste kokkulangev teoviis on tõendina kasutu, sest sarnase käekirjaga rööve pandi toime

enne R.M. väidetavaid tegusid ja ka pärast tema vahistamist. Kaitsja märgib, et ükski kannatanu ei ole R.M.

tundnud ära end röövinud isikut ja kannatanute rõivastelt ei ole leitud süüdistatava bioloogilist materjali.

Seetõttu on kaitsja hinnangul käesolevas kriminaalasjas R.M. poolt röövimiste toimepanemise suhtes olemas

kõrvaldamata kahtlused. Ringkonnakohus on kassaatori arvates rikkunud otsuse põhjendamise kohustust

KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest on jätnud erinevad kuriteoepisoodid eraldi käsitlemata.

7. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles leidis, et kassatsioon on põhjendamatu ja ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseks puudub alus. Prokuröri hinnangul on R.M. süü T.H. röövimises tuvastatud otseste

tõendite alusel. Teistes ringkonnakohtu poolt R.M-le süüksarvatud röövimiste puhul on aga kaudsete tõendite

kogumi pinnalt samuti veenvalt tuvastatud, et need kuriteod pani toime R.M..

KOLLEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu otsusega, et maakohus on menetlusõiguslikult

veatult tuvastanud R.M. süü 12. detsembril 2007. a T.H. suhtes toimepandud röövimises. Kuid

ringkonnakohtu otsus ei sisalda kõnealuses osas pelgalt nõustumist maakohtuga. Nimelt on selles

kohtuotsuses veenvalt ümber lükatud ka kõik kaitsja apellatsioonis esitatud väited. Muuhulgas on

ringkonnakohtu otsuses õigesti märgitud, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev

kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest.

Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses,

mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Ringkonnakohtu otsuses märgitakse põhjendatult,

et eluliselt ebausutav on R.M. väide, nagu oleks T.H-lt röövitud raha andnud talle hoopis keegi teine isik,

keda ta nimetas Sergeiks. Kohtueelses menetluses on süüdistatav aga väitnud hoopis, et sai raha enda

vennalt. Seetõttu on R.M. ütlused õigesti tunnistatud ebausaldusväärseteks ja jäetud kohtuotsuse aluseks

olevast tõendikogumist kõrvale.

9. Prokuröri apellatsioonis taotletut vaagides on ringkonnakohus nentinud, et erinevalt T.H. suhtes

toimepandud röövimisest saab R.M. süüküsimust teistes talle süüksarvatud röövimistes lahendada üksnes

kaudsetele tõenditele tuginevalt. Samas on ringkonnakohus aga õigesti nentinud, et puudub õiguslik keeld

isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine

teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo

toimepanemise asjaolusid kajastavad. See, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul

peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul puhtobjektiivne ja

juhulikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui mingi kuriteo asjaolud

on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudsed tõendeid, ei ole võimalik

tõsiseltvõetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete

tõendite alusel. Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli

korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist

oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast.

10. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit

asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab

teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele

tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul

tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga

asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu

omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid

nende kogumis.

11. Kaudsete tõendite pinnalt kuriteo asjaolude tõendamiseks vajaliku süsteemi kujundamise moodused

võivad olla erinevad. Kuritegude uurimise praktikas on kinnitust leidnud, et nagu inimesed üldisemalt,

tavatsevad ka kurjategijad sarnastes olukordades toimida sarnasel viisil tulenevalt enda füüsilistest ja

vaimsetest võimetest, oskustest jms. Sageli on nimelt erinevate kuritegude toimepanemise viis (nn modus

operandi) niisuguseks kaudsete tõendite pinnalt süsteemiloovaks faktoriks, mis võimaldab lõppkokkuvõttes

tõsikindlalt järeldada, et mitmed erinevad kuriteod on toime pannud sama isik. Ka Riigikohtu varasemas

praktikas on asutud seisukohale, et erinevate kuritegude toimepanemise asjaolude silmnähtaval

kokkulangemisel võib sellest teha järelduse nende kuritegude toimepanemise kohta sama isiku poolt (vt 6.

mai 2005 otsuse nr 3-1-1-32-05 p 8 või 10. novembri 2009 otsuse nr 3-1-1-87-09 p 11).

12. Küsimusele, milliste tunnuste pinnalt on võimalik usaldusväärselt rääkida kuritegude toimepanemise

viisist kurjategija isiku identifitseerimise moodusena, ei saa vastata abstraktselt. Kuritegude toimepanemise

viisist sellises kvaliteedis on eeskätt põhjust rääkida siis, kui kuriteo toimepanemise vahend, selle vahendi

kasutamise eripära või tekitatud tagajärgede iseloom on spetsiifilised. Kuid modus operandi'st kui

usaldusväärsest tõendamise moodusest võib rääkida ka juhtudel, mil spetsiifika ei seisne ainuüksi kuriteo

enese toimepanemise viisis, vaid nende kuritegude avaramat ajalist tausta kajastavates erinevates tunnustes.

Modus operandi usaldusväärsust tõendamise moodusena kinnitab ka sarnaste juhtumite arv.

13. Kolleegium leiab eelöeldule osundades, et arutataval juhul on ringkonnakohus prokuröri apellatsioonis

taotletut vaagides R.M. süü ka 14. septembril 2007.a , 6. novembril 2007. a , 10. novembril 2007. a, 13.

novembril 2007. a, 19. novembril 2007. a ja 3. detsembril 2007. a toimepandud röövimistes tuvastanud

veenvalt eeskätt just kuritegude toimepanemise viisile tuginevalt. Esiteks on ringkonnakohtu otsuses varjatud

jälgimise protokollide põhjal tuvastatud, et nii 12. detsembril 2007 (s.o T.H. röövimise päeval) kui ka sellele

eelnevatel päevadel - 6. detsembril 2007, 7. detsembril 2007, 10. detsembril 2007 ja 11. detsembril 2007 - on

R.M. viibinud postkontorites ja nende ümbruses ning jälitanud sealt väljuvaid eakamaid inimesi. R.M.

väited, et ta viibis kõnealustes kohtades sõbralt raha ülekannet oodates, on ringkonnakohus põhjendatult

kummutanud viitega vastuolule selle väite ja R.M. tegeliku käitumise (eakate inimeste jälitamine) vahel.

Võimalust kontrollida sõbralt raha ülekandmise versiooni pole R.M. õiguskaitseasutustele andnud. Kuna

R.M. telefoni positsioneerimisega on tuvastatud, et ta viibis postkontorite piirkonnas ka 14. septembril 2007,

6. novembril 2007, 10. novembril 2007, 13. novembril 2007, 19. novembril 2007 ja 3. detsembril 2007

toimepandud röövimiste päeval, siis ei ole meelevaldne rääkida ka kõigil nendel päevadel kuritegude

ettevalmistamisest R.M. poolt. Kolleegium märgib, et nimetatud röövimiste osas ei piirdu ringkonnakohus

pelgalt vaid sarnasuse tuvastamisega kuritegude ettevalmistamisel. R.M. telefoni positsioneerimisega on

tuvastatud, et kõigi kõnealuse kuue röövi toimepanemise ajal on ta viibinud kannatanute elukohtade

piirkondades ehk kuritegude sündmuskohtadel. Lõpuks kinnitab käesoleva kohtuasja puhul modus operandi

usaldusväärsust tõendamisel seegi, et tuvastatud on kõigi röövimise episoodide vahetu toimepanemise

sarnasus.

14. Kolleegiumi arvates on käesoleva kriminaalasja puhul kuriteo toimepanemise viisile tugineva

tõendamisviisi puhul põhjendatud määral arvestatud ka KrMS § 7 lg-s 3 sisalduva in dubio pro reo

põhimõttega. Sisuliselt viimatinimetatud põhimõttele tuginevalt jättis ringkonnakohus tühistamata maakohtu

otsuse R.M. õigeksmõistmises 26. novembril 2007 K.O. röövimises. Ringkonnakohus märkis nimelt, et kuigi

on tuvastatud, et R.M. viibis rünnaku ajal samas mobiiltelefoni levipiirkonnas kui kannatanu, ei võtnud

kannatanu sel päeval postkontorist raha ja seega ei saa ka K.O. röövimise puhul rääkida R.M-le omasest

kuriteo toimepanemise viisist.

15. Eeltoodust lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 29. septembri 2009. a otsuse R.M. KarS § 200 lg 2 p 4 järgi süüditunnistamises ja

karistamises muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe