3-1-1-2-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-2-10

Otsuse kuupäev

1. märts 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi S. U. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

19. oktoobri

2009.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 1-08-16681

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. U. kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

27. jaanuar 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 12. mai 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a

otsused osaliselt, s.o S. U.-lt I. R.-i kasuks 11 000 krooni väljamõistmises.

2. Jätta I. R.-i hagi S. U. vastu rahuldamata.

3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 12. mai 2009. a otsusega tunnistati S. U. süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning teda

karistati vangistusega üheks aastaks ja kolmeks kuuks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel

vähendati seda karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks loeti kümme kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati S. U. karistust Viru Maakohtu 8. aprilli 2008. a otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja talle mõisteti liitkaristuseks kaks aastat vangistust. Lisaks

eelnevale tunnistati S. U. süüdi enne 8. aprilli 2008. a toime pandud KarS § 209 lg 2 p 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo eest ja teda karistati ühe aasta pikkuse vangistusega. Seda karistust vähendati KrMS

§ 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes S. U. karistuseks kaheksa kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ja lõplikuks

karistuseks mõisteti kaks aastat vangistust. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati ja S. U.elt mõisteti kannatanu

kasuks välja 11 000 krooni.

1.1 S. U. tunnistati süüdi selles, et ta varem kelmuse eest karistatud isikuna sai 18. märtsil 2008 enda

valdusesse kannatanu I. R.-i mobiiltelefoni IPhone 16 GB, mille maksumus oli vastavalt S. U.e ja I. R.-i

vahelisele kokkuleppele 11 000 krooni. Kavatsemata lepingut täita, võttis S. U. endale kohustuse tasuda

mobiiltelefoni eest 27. aprilliks 2008, mida ta aga ei teinud.

1.2 Samuti tunnistati S. U. süüdi selles, et ta 2008. a aprillis pöördus Hinnavaatlus.ee foorumis avalikkuse

poole trummikomplekti müügipakkumisega. Pakkumisele reageeris kannatanu K. P., kes kandis 26. aprillil

2008 süüdistatava ettepanekul S. A. pangakontole ettemaksu 2500 krooni. Trummikomplekti süüdistatav

kannatanule kokkulepitud tähtajaks ei saatnud ja ettemaksu ei tagastanud.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni S. U. kaitsjad Monika Meerents-Luberg ja Andrus Viilver.

2.1 Kaitsjad leidsid, et süüdistatava tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud kelmusena. Tähelepanuväärne on, et

initsiatiiv tehingute tegemiseks tuli kannatanutelt. S. U. ei varjanud kannatanute eest oma isikut ega elukohta

ja pakkus neile võimalust sõlmida kokkulepe kirjalikult. Süüdistataval ei olnud kavatsust kannatanutega

sõlmitud kokkulepped täitmata jätta. Kannatanu I. R.-ile ei tasunud süüdistatav mobiiltelefoni eest

kokkulepitud tähtpäevaks seetõttu, et ta ei saanud selleks ajaks kätte loodetud töötasu. Kannatanu K. P.-le ei

saatnud ta trummikomplekti seetõttu, et seda ei olnud enam võimalik tellida. Pärast seda, kui selgus

kokkulepete täitmise võimatus, teavitas S. U. sellest kannatanuid ja pakkus välja omapoolseid lahendusi.

Kannatanu K. P. poolt tehtud ettemaksu koos viivisega tagastas süüdistatav esimesel võimalusel. Kohus ei

ole karistust kergendava asjaoluna põhjendamatult arvestanud kannatanule ettemaksu tagastamist ja S. U.

puhtsüdamlikku kahetsust.

2.2 Lisaks märkisid apellandid, et maakohus on tsiviilhagi rahuldanud ebaõigetele sätetele viidates.

Süüdistatava ja kannatanu I. R.-i vahel oli sõlmitud müügileping ja seetõttu ei saa süüdistatavalt

kahjuhüvitist välja mõista lepinguvälise kahju hüvitamist reguleerivate sätete järgi. Ringkonnakohtu istungil

esitas kaitsja A. Viilver Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a ja 28. aprilli 2009. a määrused tsiviilasjas nr 2-

08-68474/6, juhtides ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et I. R.-i mobiiltelefoni müügilepingust tulenev

nõue S. U.-e vastu on jõustunud kohtulahendiga rahuldatud.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohus nõustus apellantidega selles, et S. U. ei varjanud kannatanutega tehinguid tehes oma

isikut, esitas kannatanutele õiged kontaktandmed ja pakkus võimalust sõlmida kokkulepped kirjalikult.

Samas ei ole sellel käsitletavas kriminaalasjas tähtsust, kuna süüdistatavale heidetakse ette seda, et ta lõi

kannatanutele ebaõige ettekujutuse kokkulepete täitmise tahtest ja võimalusest. Seejuures ei ole oluline,

kellelt tuli initsiatiiv tehingu tegemiseks. Tõendatud on, et S. U. ei kavatsenud algusest peale kannatanu I.

R.-ile mobiiltelefoni eest tasuda ja kannatanu K. P.-le trummikomplekti saata. Saadud mobiiltelefoni müüs

süüdistatav edasi ja kasutas nii mobiiltelefoni müügist saadud raha kui ka kannatanu K. P.-lt ettemaksuna

saadud raha elamiskulude katteks, mis kinnitab, et süüdistataval ei olnud tehingute tegemise ajal nende

täitmise tahet. Ühtlasi saab eelnevast järeldada, et tehingute tegemise ajal oli süüdistatava varaline seisund

selline, et tal ei olnud võimalik võetud kohustusi täita. Süüdistatava poolt loodud väärkujutlus kokkulepete

täitmise tahtest ja võimalusest motiveeris kannatanuid tegema varakäsutust. Kelmuse koosseisu täitis

süüdistatav sellega, et eksimusse viidud kannatanud tegid varakäsutuse, mille tulemusena sai süüdistatav

varalist kasu. Seega ei oma S. U.-e hilisem käitumine käesoleva kriminaalasja seisukohast tähtsust.

Ringkonnakohus rõhutas, et maakohus on KarS § 57 lg 1 p 2 alusel arvestanud S. U.-e karistust kergendava

asjaoluna seda, et süüdistatav tagastas kannatanu K. P.-le ettemaksu. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa aga

karistust kergendava asjaoluna käsitada apellantide poolt viidatud puhtsüdamlikku kahetsust, kuna S. U. ei

ole ennast süüdi tunnistanud ega tehtut kahetsenud.

3.2 Kriminaalmenetluse seadustiku § 237 lg 4 kohaselt võivad kohtuistungist osavõtjad lühimenetluses

tugineda kohtulikul arutamisel üksnes kriminaaltoimiku materjalidele. Seega pole kohtumenetluse poolel

lühimenetluses tehtud kohtuotsuse vaidlustamisel apellatsiooni korras võimalik esitada ringkonnakohtule

tõendeid, mida pole eelnevalt uuritud esimese astme kohtus ja millele esimese astme kohus sellest tulenevalt

otsust tehes ei ole tuginenud. Kriminaalasjas tehtud tsiviilhagi rahuldamise otsustust asutakse täitma

kohtuotsuse jõustumisel ja asjaolu, et kannatanu nõue on rahuldatud ka tsiviilkohtumenetluse korras, ei sea

kahtluse alla kriminaalasja arutanud maakohtu otsuse õigsust kannatanu tsiviilhagi lahendamises.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni S. U.-e kaitsja vandeadvokaat V. Krinal,

taotledes ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Kassatsioonis esitatud

põhiväited on lühidalt järgmised.

4.1 Kassaator leiab, et S. U.-e teod ei ole kvalifitseeritavad kelmusena. S. U. ei varjanud kannatanutega

suheldes enda isikut, esitas õiged kontaktandmed ja pakkus kirjaliku kokkuleppe sõlmimise võimalust.

Kohtud on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et initsiatiiv tehingute tegemiseks tuli kannatanutelt. S. U. ei

täitnud kokkuleppeid mitte selle tõttu, et tal puudus algusest peale täitmistahe, vaid selle tõttu, et kokkulepete

täitmise tähtpäevade saabumisel ei olnud tal objektiivsete asjaolude tõttu võimalik neid täita, millest ta

kannatanuid ka kohe teavitas.

4.2 Kohtud ei ole arvestanud karistust kergendavate asjaoludena süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja

seda, et süüdistatav on kannatanu K. P.-le maksnud 2500 krooni asemel tagasi 3000 krooni.

4.3 S. U.-e kaitsja esitas ringkonnakohtu istungil Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a ja 28. aprilli 2009. a

määrused tsiviilasjas nr 2-08-68474/6, mis tõendavad seda, et kannatanu I. R.-i mobiiltelefoni

müügilepingust tulenev nõue S. U.-e vastu on jõustunud kohtulahendiga rahuldatud. Kaitsja sai määrustest

teada alles pärast apellatsioonkaebuse koostamist, mistõttu tal ei olnud varem võimalik neid

ringkonnakohtule esitada. Seega on tekkinud olukord, kus kannatanu

I. R. on esitanud S. U.-e vastu sama nõude kahes erinevas menetluses ja mõlemas menetluses on kannatanu

nõue rahuldatud. Ühtlasi leiab kassaator, et I. R.-i ja S. U.-e vahel oli sõlmitud müügileping, millest

tulenevalt on kohtud käsitletavas kriminaalasjas tsiviilhagi ebaõigesti rahuldanud lepinguvälise kahju sätete

järgi.

5. Kassatsioonivastuses leiab Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohtud on kõiki tõendeid kogumis hinnates jõudnud

seisukohale, et süüdistatav lõi kannatanutele tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, mille

tulemusena tegid kannatanud varakäsutuse. Sellest tulenevalt on süüdistatav õigesti süüdi mõistetud KarS §

209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Seda, et süüdistatav on kannatanu K. P.-le ettemaksu tagastanud, on kohtud

arvestanud karistust kergendava asjaoluna. Lisaks eelnevale viitab prokurör Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. veebruari 2008. a otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07 ja märgib, et ringkonnakohus on põhjendatult

asunud seisukohale, et kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses ei ole võimalik kohtumenetluses

täiendavaid tõendeid esitada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatoriga selles, et S. U. on ebaõigesti süüdi tunnistatud

KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi. Kohtud on tuvastanud, et S. U. esitas kannatanutele oma õiged isikuandmed

ja pakkus võimalust sõlmida kokkulepe kirjalikult selleks, et äratada kannatanutes usaldust. Selle tulemusena

uskusid kannatanud, et S. U. täidab oma kohustused vastavalt kokkulepetele ja tegid varakäsutuse.

Kannatanu I. R. andis S. U.-ele üle mobiiltelefoni, uskudes, et S. U. tasub selle eest kokkulepitud

tähtpäevaks ja kannatanu K. P. kandis S. U.-e poolt nimetatud pangakontole ettemaksu, arvates, et S. U.

toimetab kokkulepitud ajaks temani trummikomplekti. Kannatanute poolt eksimuses tehtud varakäsutuse

tulemusena sai süüdistatav varalist kasu. Kohtud on õigesti jõudnud seisukohale, et käesolevas

kriminaalasjas ei seisnenud petmine mitte valede isikuandmete esitamises, vaid kannatanutele kokkulepete

täitmise tahte ja võimaluse väljendamises olukorras, kus süüdistataval ei olnud kavatsust ega võimalust

võetud kohustusi täita. Kannatanutepoolne eksimus seisnes aga selles, et kannatanud uskusid kokkulepete

sõlmimise ajal, et S. U.-el on soov ja võimalus kokkulepetest kinni pidada. Seejuures nõustub

kriminaalkolleegium sellega, et oluline ei ole, kellelt tuli tehingute tegemise initsiatiiv. Märkida tuleb, et ühes

episoodis on S. U. õigesti süüdi tunnistatud KarS § 209 lg 1 p 4 järgi, s.o avalikkuse poole pöördudes

toimepandud kelmuse eest. Sellisele teole ongi iseloomulik, et ebaõigeid andmeid ja seega petmise kavatsust

sisaldava pöördumise avalikkuse poole (kasutades ajakirjandust või veebisaiti) teeb kõigepealt süüdistatav.

Seejärel on aga just hilisemad kannatanud need, kes ebaõigeid andmeid sisaldavale pöördumisele reageerides

ise süüdistatavaga ühendust võtavad ja pettuse mõjul ka tehinguks omapoolset initsiatiivi avaldavad.

Eelnevat arvestades nendib kolleegium, et maa- ja ringkonnakohtu otsustes sisalduva tõendite analüüsi

pinnalt saab KarS § 209 lõikes 1 sätestatud kelmuse objektiivse koosseisu tunnused - petmine, eksimus,

varakäsutus ja varaline kasu - lugeda S. U.-e käitumises õigesti tuvastatuks. Ühtlasi on kohtud asunud

põhjendatult seisukohale, et S. U. täitis kelmuse koosseisu otsese tahtlusega. Seejuures on S. U. pannud

kelmuse toime korduvalt, kusjuures ühes episoodis on ta ebaõigeid andmeid esitanud avalikkuse poole

pöördudes, mistõttu on ta õigesti süüdi tunnistatud KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi.

7. Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et kohtud oleksid S. U.-ele karistust mõistes pidanud arvestama

karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kriminaalasja materjalidest tuleneb, et S. U. ei ole

ennast süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi süüdi tunnistanud, mistõttu ei saa tema puhul rääkida

puhtsüdamlikust kahetsusest KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses. Kuriteoga tekitatud kahju vabatahtlikku

hüvitamist kannatanu K. P.-le on kohtud arvestanud karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 2

mõttes.

8. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et S. U.-e kaitsja A. Viilver esitas 12. oktoobril 2009 Tallinna

Ringkonnakohtu istungil taotluse võtta täiendavate tõenditena vastu Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a ja

28. aprilli 2009. a määrused tsiviilasjas nr 2-08-68474/6 (II kd tl 160-161, 166). Pärnu Maakohtu 20.

oktoobri 2008. a määruses on märgitud, et 17. oktoobril 2008 esitas I. R. Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse, mille kohaselt ostis S. U. temalt 18. märtsil 2008 sõlmitud müügilepingu alusel

mobiiltelefoni ja jättis selle eest tasumata. Selle määrusega tegi Pärnu Maakohus TsMS § 484 alusel S. U.-le

ettepaneku tasuda I. R.-ile 15 päeva jooksul alates makseettepaneku kättesaamisest võlg koos

menetluskuludega kogusummas 22 246 krooni. Määrusest nähtub, et põhinõude suurus on 11 000 krooni,

sellele lisandub viivis 7220 krooni, kliendi poolt makstud tasu nõude menetlemise eest 3776 krooni ja

riigilõiv 250 krooni (II kd, tl 164-165). Pärnu Maakohtu 28. aprilli 2009. a määrusega kohustatakse S. U-.t

tasuma I. R.-ile põhinõude summas 11 000 krooni, kõrvalnõuded summas 10 996 krooni ja hüvitama

riigilõivu 250 krooni (II kd tl 162-163). Nimetatud määrus on käesolevaks ajaks jõustunud. Eelnevast

nähtub, et kannatanu I. R.-i mobiiltelefoni müügilepingust tulenev nõue S. U.-e vastu on jõustunud

kohtulahendiga rahuldatud.

9. Kuigi ringkonnakohus võttis kriminaalasja arutamisel Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a ja 28. aprilli

2009. a määrused tsiviilasjas nr 2-08-68474/6 vastu, ei tuginenud ta neile tsiviilhagi küsimuse lahendamisel,

märkides, et kooskõlas KrMS § 237 lg-ga 4 pole kohtumenetluse poolel lühimenetluses tehtud kohtuotsuse

vaidlustamisel võimalik esitada ringkonnakohtule tõendeid, mida pole eelnevalt kohtus uuritud ja millele

esimese astme kohus ei ole saanud tugineda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 12. veebruari 2008. a

otsuses nr 3-1-1-91-07 tõepoolest märkinud, et lühimenetluses peaks apellatsioonikohtus olema välistatud

selliste täiendavate tõendite esitamine, mis ei puuduta menetlusnormide rikkumist maakohtu poolt. Kuid

käesolevas kriminaalasjas ongi maakohus rikkunud menetlusnorme sellega, et on rahuldanud tsiviilhagi

olukorras, kus samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on olemas jõustunud kohtulahend.

Sellise jõustunud kohtulahendi olemasolu on TsMS § 428 lg 1 p-st 2 lähtuvalt menetluse lõpetamise alus

tsiviilkohtumenetluses ja seda asjaolu oleks tulnud arvestada ka kriminaalkohtul. Kriminaalkolleegium

märgib siinjuures, et kuna Pärnu Maakohtu 20. oktoobri 2008. a ja 28. aprilli 2009. a määrused on mõeldud

menetluslike asjaolude tuvastamiseks, on need käsitatavad tõenditena KrMS § 63 lg 2 mõttes.

Ringkonnakohus, jättes eespool nimetatud määrused arvestamata menetluslikult olulise asjaolu tuvastamisel,

on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

10. Eelneva pinnalt tuleb käesolevas asjas lugeda tõendatuks, et kannatanu I. R.-i mobiiltelefoni

müügilepingust tulenev nõue S. U.-e vastu on jõustunud kohtulahendiga tsiviilkohtumenetluses rahuldatud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 428 lg 1 p 2 järgi lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui samade

poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on menetluse lõpetanud Eesti kohtu jõustunud lahend.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 310 lg 1 kohaselt on aga kohtul süüdimõistva otsuse korral võimalik

tsiviilhagi täielikult või osaliselt rahuldada, jätta see rahuldamata või läbi vaatamata. Seega ei ole kohtul

kriminaalmenetluses pädevust tsiviilhagi menetlemise lõpetamiseks, mistõttu kannatanu I. R.-i tsiviilhagi

tuleb jätta rahuldamata.

11. Lähtudes eelmärgitust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 12. mai 2009. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2009. a

otsused tsiviilhagi rahuldamise osas ja teeb ise uue otsuse, millega jätab TsMS § 428 lg 1 p-le 2 ja KrMS §

310 lg-le 1 tuginedes tsiviilhagi rahuldamata. Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused

muutmata. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar