3-2-1-167-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-167-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. veebruar 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

BIGBANK AS hagi Siivi Voldi ja Marina Vahtre vastu

krediidilepingujärgse võlgnevuse 87 112 krooni 68 sendi ja

lisanduva viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-5578

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marina Vahtre kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

10 987 krooni 64 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja BIGBANK AS (registrikood 10183757)

Kostja Siivi Volt (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Marina Vahtre (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marina Valge

Asja läbivaatamise kuupäev

25. jaanuar 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-5578 osas,

millega Tartu Ringkonnakohus mõistis Siivi Voldilt ja Marina Vahtrelt solidaarselt

BIGBANK AS kasuks välja alates 4. veebruarist 2009 viivise 24,99% tagastamata

krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Marina Vahtrelt BIGBANK AS kasuks välja

alates 4. veebruarist 2009 viivis 12,5% tagastamata krediidisummast aastas kuni

krediidisumma täieliku tasumiseni.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

4.1. Rahuldada BIGBANK AS hagi Siivi Voldi ja Marina Vahtre vastu osaliselt.

Mõista Siivi Voldilt ja Marina Vahtrelt solidaarselt BIGBANK AS kasuks välja krediidivõlg

59 375 (viiskümmend üheksa tuhat kolmsada seitsekümmend viis) krooni 70 senti, intress

7600 (seitse tuhat kuussada) krooni 64 senti, võla sissenõudmise kulu 600 (kuussada) krooni,

viivis 10 000 (kümme tuhat) krooni.

Mõista Siivi Voldilt BIGBANK AS kasuks välja lisaks viivis 9036 (üheksa tuhat kolmkümmend

kuus) krooni 34 senti ning alates 4. veebruarist 2009 viivis 24,99% tagastamata

krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni.

Mõista Marina Vahtrelt BIGBANK AS kasuks välja alates 4. veebruarist 2009 viivis 12,5%

tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni.

4.2. Jätta poolte maakohtus kantud menetluskuludest 92,69% solidaarselt Siivi Voldi ja Marina

Vahtre kanda ning ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt Siivi Voldi ja Marina

Vahtre kanda.

5. Menetluskulud Riigikohtus jätta BIGBANK AS kanda.

6. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. Tagastada Annika Vahtrele Marina Vahtre kassatsioonkaebuselt 23. oktoobril 2009. a

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. BIGBANK AS (hageja) esitas 29. juulil 2008 Tartu Maakohtule hagi Siivi Voldi (kostja I) ja

Marina Vahtre (kostja II) vastu krediidilepingujärgse võlgnevuse 93 436 krooni 34 sendi

(krediidivõlgnevus 59 375 krooni 70 senti, sissenõutavaks muutunud tasumata intress 7600 krooni

64 senti, leppetrahv 11 875 krooni 14 senti, võla sissenõudmise kulud 1100 krooni ja viivis

13 484 krooni 86 senti) ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Menetluse käigus loobus hageja

leppetrahvinõudest ning suurendas viivisenõuet, paludes viivisena välja mõista 19 036 krooni

34 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 10. novembril 2006 tarbijakrediidilepingu

nr 0604834/95kt, mille alusel andis hageja kostjale I krediiti 49 798 krooni 46 senti intressimääraga

25,18% krediidisummast aastas. Lepingu kohaselt kohustus kostja I tagastama hagejale krediidi ja

intressi lepingu lisana vormistatud maksegraafiku alusel kuumaksetena alates 15. detsembrist 2006

lõpliku tagastamistähtajaga 15. november 2016. Krediidilepingust tulenevate krediidisaaja (kostja I)

kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ning kostja II 10. novembril 2006 käenduslepingu,

millega kostja II võttis endale kohustuse täita krediidilepingust ning hageja ja kostja I vahel tulevikus

sõlmitavatest krediidilepingutest ja nende lisadest tulenevad nõuded, sealhulgas tingimuslikud ja

tulevikus tekkivad krediidisaaja kohustused juhul, kui viimane jätab need täitmata. Käendaja

vastutuse rahaliseks maksimumsummaks määrati käenduslepinguga 225 276 krooni. Hageja ja

kostja I sõlmisid 12. märtsil 2007 kokkuleppe nr 1, millega suurendati krediidisummat 59 635 krooni

98 sendini ning loeti uueks intressimääraks 24,99% krediidisummast aastas. Muudeti ka

maksegraafikut.

Kostjad pole lepinguid täitnud nõuetekohaselt, jättes hagejale tasumata peaaegu kõik graafikujärgsed

osamaksed. Hageja on pöördunud nii suuliste kui ka kirjalike pretensioonidega kostjate poole ja

nõudnud võlgnevuse tasumist, kuid vaatamata sellele ei tasunud kostjad võlgnevust. Seetõttu oli

hageja sunnitud lepingu erakorraliselt üles ütlema, olles kostjaid enne ülesütlemise eest korduvalt

hoiatanud. Hageja palus kostjatelt solidaarselt välja mõista krediidilepingu järgi 4. veebruari 2009. a

seisuga võlg 87 112 krooni 68 senti (krediidivõlgnevus 59 375 krooni 70 senti, lepingu ülesütlemise

hetkeks sissenõutavaks muutunud tasumata intress 7600 krooni 64 senti, võla sissenõudmise kulud

1100 krooni ja 4. veebruari 2009. a seisuga arvutatud viivis 19 036 krooni 34 senti). Samuti palus

hageja kostjatelt välja mõista viivis 24,99% tagastamata krediidisummast aastas alates 4. veebruarist

2009 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate

kanda.

2. Kostja II tunnistas hagi osaliselt. Hageja nõuded tagastamata krediidisumma ja sissenõutavaks

muutunud intressi osas on põhjendatud. Hageja nõutav võla sissenõudmise kulu on põhjendamatult

suur. Eesti Posti riigisiseste kirjade edastamistariifid ulatuvad vaid 5 kroonini, mistõttu hageja nõue

saada kostjatelt mõne teate väljastamise eest 1100 krooni on ebamõistlikult suur. Arvestades kostjate

materiaalsete võimaluste äärmist piiratust, ei vasta hageja nõutav viivisesumma kostjate võimalustele.

Kostja II on püüdnud sõlmida hagejaga kokkulepet võlasumma tasumiseks, kuid see on jäänud

tegemata just kostja I passiivse käitumise tõttu. Kostja II palus kohtul vabastada ennast viivise

tasumise kohustusest või vähendada väljamõistetava viivise suurust.

3. Tartu Maakohus rahuldas 20. veebruari 2009. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja 4. veebruari 2009. a seisuga krediidivõlgnevuse 59 375 krooni

70 senti, intressi 7600 krooni 64 senti, viivise 10 000 krooni ja võla sissenõudmise kulud 600 krooni.

Maakohus jättis rahuldamata hageja nõuded kostjatelt viivise 9036 krooni 34 sendi, võla

sissenõudmise kulude 500 krooni ja lisanduva viivise väljamõistmiseks. Menetluskuludest jättis

maakohus 83,02% solidaarselt kostjate kanda.

Maakohus leidis, et asja materjalide ja poolte seletustega on tõendatud, et kostja I pole hagejale

intressi ja laenu tagasimakseid graafikujärgselt tasunud ja hageja on lepingu ülesütlemise avalduse

tegemisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 416 lg-s 1 sätestatud nõuded täitnud. Kostjad on kohustust

rikkunud ning hageja oli õigustatud VÕS § 196 alusel lepingud erakorraliselt üles ütlema ning

nõudma kostjatelt krediidi tagastamist ja lepingu ülesütlemise hetkeks sissenõutavaks muutunud

intressi maksmist.

Viidates VÕS § 142 lg-le 1 ja krediidilepingule, leidis maakohus, et kuna kostja II käendajana

kostja I (põhivõlgniku) kohustusi ei täitnud, on kostja II oma kohustust käendajana rikkunud.

Tuginedes VÕS § 145 lg-le 1 ja käenduslepingu p-le 1, mis sätestab käendaja solidaarvastutuse ja

piiritleb käendaja vastutuse maksimaalselt 225 276 krooniga, leidis maakohus, et kuna hageja nõue

kostja II vastu ei ületa lepingujärgset vastutuse suurust, on hageja õigustatud nõudma kostjate suhtes

solidaarvastutuse kohaldamist.

Asja materjalidega on tõendatud, et lepingu ülesütlemisel 25. oktoobril 2007 võlgnesid kostjad

hagejale tagastamata krediidina 59 375 krooni 70 senti. VÕS § 108 lg 1 ja § 401 lg 1 alusel tuleb

kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista tagastamata krediit 59 375 krooni 70 senti.

Kostjatelt tuleb hageja kasuks solidaarselt välja mõista ka lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks

muutunud tasumata intress 7600 krooni 64 senti.

Hageja on viivise arvutamisel võtnud aluseks lepingujärgse intressimäära 24,99% võlgnetavast

summast aastas, saades sissenõutavaks muutunud viivise suuruseks lepingu ülesütlemise ajaks

11 krooni 19 senti ning ajavahemiku eest 26. oktoober 2007 kuni 4. veebruar 2009 19 036 krooni

34 senti. Kuigi maakohus möönis, et lepingus kokkulepitud viivisemäär on finantsoperatsioonides ja

riiklike sissenõudeorganite poolt (maksuamet, kohtutäitur jne) tavapäraselt kasutatavast oluliselt

kõrgem, on lepingupooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima ning põhimõtteliselt on

laenuandjal õigus nõuda tarbijalt viivist tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimääraga

samaväärses määras. Seega on hageja õigustatud nõudma kostjatelt viivist määras, mis vastab

tarbijakrediidilepingus kokkulepitud intressimäärale. Samas leidis maakohus, et praegusel juhul tuleb

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada. VÕS §-s 101 loetletud nn sanktsioneerivad

õiguskaitsevahendid (leppetrahv lepingu täitmise nõudena ja viivis) on suunatud eeskätt võlausaldajal

lepingu rikkumise tõttu kaasneva võimaliku kahju ärahoidmisele ja vähendamisele ning seeläbi

võlausaldajale rikkumiseelse seisundi tagamisele. VÕS seob sanktsioneerivate õiguskaitsevahendite

kohaldamise võlausaldaja kahju suurusega (VÕS § 113 lg 5 ja § 161 lg 2) ning annab kohtule õiguse

vähendada nii viivise, leppetrahvi kui ka kahjuhüvitise suurust (VÕS § 113 lg 8, § 162 lg 1, § 140).

Kuna praegusel juhul on võlgnikud (kostjad) kohustatud laenuandjale/hagejale tagastama

laenusumma ja maksma suhteliselt kõrget intressi, on VÕS § 162 lg 1 valguses kostjatelt

lepingujärgse intressimääraga samas määras viivise väljamõistmine kostjaid ebamõistlikult kahjustav.

Samuti arvestas maakohus kostjate majanduslikust olukorrast tulenevat suutmatust tasuda hageja

nõutavas määras viivist. Kostjad on kohtule avaldanud, et nad ei tööta ning nende sissetulekuks on

vaid sotsiaalabitoetused (lapsetoetus), mistõttu jääb kostjate sissetulek ühe pereliikme kohta alla

elatusmiinimumi. Seetõttu pidas maakohus otstarbekaks ja õiglaseks vähendada kostjatelt

väljamõistetava viivise suurust 10 000 kroonini. Otstarbekas ja õiglane on jätta eeltoodud motiividel

hageja nõue kostjatelt lisanduva viivise väljamõistmiseks rahuldamata.

Võla sissenõudmise kulude nõude puhul ei ole tegemist mitte lepingujärgsete maksetega, vaid

sisuliselt soovib hageja enda kantud kulude väljamõistmist, mis on võimalik kahjunõude esitamisel.

Kahjunõude saab esitada üksnes juhul, kui viivis või leppetrahv ei kata kogu kahju. Kohus on

rahuldanud hageja viivisenõude summas, mis ligikaudu kümnekordselt ületab võla sissenõudmisega

hagejal väidetavalt tekkinud kulutuste (kahju) suuruse. Võla sissenõudmise kulutused peavad olema

vajalikud ja põhjendatud ega saa sõltuda ühe lepingupoole (hageja) ühepoolselt kehtestatavast

hinnakirjast. Hinnakirjas sisalduvad kirjaedastustariifid (100-400 krooni) on ebamõistlikult kõrged,

sest ületavad mitmekümnekordselt postiteenuseid osutavate ettevõtete tariife ning isegi hõlmates

töövahendite, töö- ja ajakulu jms maksumust, ei kajasta hageja kehtestatud tariifid toimingu

sooritusega kaasnevat eeldatavat mõistlikku ja põhjendatud kulutust. Tulenevalt hageja majandus- ja

kutsetegevusest võib eeldada selliste sissenõudetoimingute trafaretsust ja seeläbi sellega kaasneva

kulutuse optimeeritust, mistõttu ei ole põhjendatud hageja esindaja väited soorituse keerukusest

tuleneva kulukuse kohta. Seetõttu pidas maakohus mõistlikuks ja põhjendatuks võla

sissenõudekulude suuruseks 600 krooni.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas,

millega jäeti viivis 9036 krooni 34 senti välja mõistmata, ning teha uus otsus, millega mõista

kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis 19 036 krooni 34 senti ning alates 4. veebruarist 2009

kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis määraga 24,99% tagastamata

krediidisummast aastas. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, millega maakohus jättis

menetluskuludest 83,02% kostjate ja 16,98% hageja kanda, ning palus jätta menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda.

5. Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 2. oktoobri 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata hagi sissenõutavaks muutunud viivise

9036 krooni 34 sendi ja alates 4. veebruarist 2009 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni arvestatava

viivise väljamõistmiseks. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega mõistis kostjalt I

hageja kasuks lisaks välja sissenõutavaks muutunud viivise 9036 krooni 34 senti ning kostjatelt I ja II

solidaarselt alates 4. veebruarist 2009 viivise 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni

krediidisumma täieliku tasumiseni. Apellatsiooniastmes kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus

solidaarselt kostjate kanda.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivist maksma kohustatud isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162

järgi. VÕS § 162 lg-st 1 tuleneb samuti, et leppetrahvi võib vähendada kohustatud lepingupoole

nõudmisel. Kohus ei vähenda viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Asja

materjalidest nähtub, et kostja I ei ole taotlenud viivise vähendamist. Seetõttu puudus maakohtul

seadusest tulenev alus kostjalt I nõutavat viivist vähendada ning kostjalt I tuleb lisaks välja mõista

4. veebruari 2009. a seisuga 9036 krooni 34 senti viivist.

Maakohtu otsus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 4. veebruari 2009. a seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 10 000 krooni on põhjendatud. Lepingupoole majandusliku seisundi

hindamine on VÕS § 162 lg 1 järgi üheks viivisenõude vähendamise eelduseks. Samas ei ole

põhjendatud hageja väide, et kohus ei ole kostja II majanduslikku seisundit hinnanud. Tartu

Maakohtu 29. augusti 2008. a määrusega anti kostjale II riigi õigusabi ning selle aluseks oli tema

majanduslik seisund. Eeltoodu kinnitab samuti, et kostja II, kes viibib lapsehoolduspuhkusel ja

kasvatab üksi kahte alaealist last, majanduslik seisund oli VÕS § 162 lg 1 kohaselt aluseks viivise

vähendamiseks.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et viivis 19 036 krooni 34 senti on ebamõistlikult suur.

Maakohus on sissenõutavaks muutunud viivist 19 036 krooni 34 senti vähendanud 10 000 kroonini,

seega arvestuslikult kokkulepitud viivisemäära 24,99% vähendanud ligikaudu 1/2 võrra ehk ligikaudu

12,5%-ni. Nimetatud viivisemäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär. Ringkonnakohus leiab, et

viivisemäär ca 12,5% on mõistlik VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta

on saanud suuremat kahju kui ligikaudu 12,5% suuruse määraga arvestatud viivis.

Põhjendatud on hageja seisukoht, et maakohus on ekslikult jätnud rahuldamata tema nõude alates

4. veebruarist 2009 kuni põhivõla täieliku tasumiseni arvestatava viivise väljamõistmiseks. Viivise

vähendamise nõude võib esitada ainult siis, kui viivis on muutunud sissenõutavaks. Seega enne

sissenõutavaks muutumist ei ole kohustatud poolel ka viivise vähendamise nõudeõigust ning

maakohus ei saanud vähendada viivist, mis ei olnud veel sissenõutavaks muutunud. Kohtuotsuse

tegemise ajal ei olnud maakohtul võimalik etteulatuvalt hinnata VÕS § 162 lg-s 1 märgitud

asjaolusid. Võlgnikul on õigus täitemenetluse käigus muu hulgas vaidlustada viivise suurust.

Hageja nõude rahuldamise tõttu 86 612 krooni 68 sendi ulatuses muutis ringkonnakohus maakohtu

otsust menetluskulude jaotuse osas ning jättis solidaarselt kostjate kanda 92,69% maakohtus kantud

menetluskuludest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja II esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada osas, millega kostjalt II mõisteti solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja viivis

24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni, ning jätta jõusse

maakohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata hageja nõue kostjalt II lisanduva viivise

väljamõistmiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus kohaldanud vääralt VÕS § 162 sätteid ning see on

viinud väära kohtulahendi tegemiseni. Kostja II ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et viivise

vähendamise nõuet on võimalik esitada vaid juhul, kui viivis on muutunud sissenõutavaks ning kohus

ei saa etteulatuvalt hinnata, kas kohustatud isiku suhtes esinevad VÕS § 162 lg-s 1 märgitud asjaolud.

Kostja II ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et võlgnikul on õigus täitemenetluses vaidlustada

viivise suurust.

Kohtul tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel väljamõistetava viivise vähendamiseks esitatud taotluse

lahendamisel esmalt hinnata, kas viivisemäär on ebamõistlikult suur, ning seejärel arvestada teise

lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Ringkonnakohus on jätnud

tähelepanuta, et viivisemäära vähendades on maakohus esmalt pidanud lepingus sätestatud

viivisemäära ebamõistlikult kõrgeks ning nimetatud asjaolu tulevikus ümberhindamiseks ei ole alust.

Kostjate sissetuleku suurus võib tõepoolest muutuda, kuid ei saa eeldada, et lähitulevikus muutuks

majanduslik olukord selliseks, et viivisemäär 24,99% tasumata rahasummast aastas oleks ühiskonna

üldist heaolutaset arvestades mõistlik ning vastaks lepingupoolte huvidele ja majanduslikule

seisundile. Seega oli maakohtul võimalik anda hinnang ka kuni võlasumma lõpliku tasumiseni

väljamõistetavale viivisele ning seda vähendada. Tühistades maakohtu otsuse lisanduva viivise

väljamõistmise osas ning viidates võimalusele vaidlustada viivise suurus täitemenetluses, on

ringkonnakohus vääralt tõlgendanud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-t 2.

Ringkonnakohtu 2. oktoobri 2009. a otsuse kohaselt peavad kostjad tasuma solidaarselt viivise

katteks 24,99% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Seega

on viivise lõplik suurus kohtulahendi kohaselt välja arvutatav ning küsitav on täitemenetluses viivise

vähendamise taotlemine asjaolude tõttu, mis esinevad juba praegu.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja II kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega kostjalt II

mõisteti solidaarselt kostjaga I hageja kasuks välja alates 4. veebruarist 2009 viivis 24,99%

tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku tasumiseni. Asjas on tühistatud osas

võimalik teha TsMS § 691 p 5 alusel uus otsus, millega mõista kostjalt II hageja kasuks välja alates

4. veebruarist 2009 viivis 12,5% tagastamata krediidisummast aastas kuni krediidisumma täieliku

tasumiseni. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

10. Ringkonnakohus on leidnud, et võlasumma lõpliku tasumiseni väljamõistetava viivise

vähendamise nõude võib esitada ainult siis, kui viivis on muutunud sissenõutavaks. Kolleegium

ringkonnakohtu seisukohaga ei nõustu. Tulenevalt VÕS § 113 lg-st 8 võib viivist maksma kohustatud

isik nõuda selle vähendamist VÕS § 162 järgi. VÕS § 162 lg 1 kohaselt, kui tasumisele kuuluv

leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt,

teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Nimetatud sätetest ei

tulene, et kohtu vähendatud viivisemäär ei võiks kohalduda ka viivisele, mis muutub sissenõutavaks

pärast kohtuotsuse tegemist, kui kohus on jõudnud põhjendatult järeldusele, et viivisemäär on

ebamõistlikult suur võrreldes sissenõudja õigustatud huvi ja poolte majandusliku seisundiga.

Praegusel juhul sai kohus ise otsustada vähendatud viivisemäära kohaldamise ka tulevikus

sissenõutavaks muutuva viivise suhtes. Seega puudub võlgnikul vajadus vaidlustada sissenõutavaks

muutuva viivise suurust TMS § 221 alusel.

11. Ringkonnakohus on tõlgendanud vääralt VÕS § 162, kuid pole rikkunud menetlusõiguse norme.

Seetõttu on Riigikohtul TsMS § 691 p 5 alusel võimalik ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ning

teha tühistatud osas uus otsus. Ringkonnakohus on praegusel juhul pidanud mõistlikuks

viivisemääraks 12,5% tagastamata krediidisummast aastas. Kuna vähendatud viivisemäära saab

kohaldada ka viivise suhtes, mis muutub sissenõutavaks pärast kohtuotsuse tegemist, tuleb

viivisemäära 12,5% tagastamata krediidisummast aastas kohaldada ka alates 4. veebruarist 2009 kuni

krediidisumma täieliku tasumiseni sissenõutavaks muutuva viivise suhtes. Kuna viivise vähendamist

taotles vaid kostja II, tuleb vähendatud viivisemäära kohaldada üksnes kostja II suhtes.

12. Kuna ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada ja kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada,

tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude jaotuse

osas esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Pooled võivad

TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist Tartu Maakohtult 30 päeva

jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

Kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja täidetavuse huvides esitatakse käesolevas otsuses kehtiva

resolutsiooni terviklik sõnastus.

13. Kostja II kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest Annika

Vahtre. Hageja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud,

et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada Annika Vahtrele.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik