3-2-1-159-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-159-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. veebruar 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Valeri Buti hagi Hansakinnisvara OÜ vastu varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-5657

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hansakinnisvara OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

75 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Valeri But (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Aavo Aadli

Kostja Hansakinnisvara OÜ (registrikood 10824021), esindaja

vandeadvokaat Janno Kuusk

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-5657 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Hansakinnisvara OÜ-le kassatsioonkaebuselt 23. oktoobril 2009. a tasutud

kautsjon 750 (seitsesada viiskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Valeri But (hageja) esitas 15. veebruaril 2007. a Harju Maakohtule hagi Hansakinnisvara OÜ

(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitamiseks 82 051 krooni ning

mittevaralise kahju hüvitamiseks 150 000 krooni. Menetluse käigus suurendas hageja oma nõuet,

paludes kostjalt välja mõista varalise kahju hüvitamiseks 104 451 krooni.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt kasutab hageja üürilepingu alusel eluruumi, mis asub

Tallinnas Kaupmehe 12-5. Kostja on alates 3. märtsist 2004. a Kaupmehe 12 asuva kinnistu omanik.

23. novembril 2004. a andis Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet (SAPA) loa kinnistul

asuva hoone lammutamiseks ja kostja alustas lammutustöid. Hageja vaidlustas loa väljaandmise

Tallinna Halduskohtus. Halduskohus jättis 11. augusti 2006. a määrusega rahuldamata esialgse

õiguskaitse taotluse lammutustööde peatamiseks. Kostja lammutas elamu katuse ja võttis eest tema

korteri välisukse. Välisuks kuulus hagejale ja maksis 2400 krooni. Hoone ei pidanud enam vett ning

kostja tegevuse tõttu riknesid hageja hagiavalduses loetletud koduse majapidamise esemed väärtuses

82 051 krooni. Kostja garanteeris hageja kolimiskulude hüvitamise ja kohustus hagejat toetama

20 000 krooniga, kuid jättis oma lubaduse täitmata. Lisaks tekitas kostja hagejale 150 000 krooni

ulatuses mittevaralist kahju. Hageja oli sunnitud elama 2,5 aastat veeta ja elektrita, samuti ahistas

kostja hagejat vaimselt ja füüsiliselt. Hageja pidi alalise hirmu seisundis oma vara valvama.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja lammutas vaidlusaluse elamu SAPA loal ja lammutamine oli

vajalik hoone varisemisohtlikkuse tõttu. Lammutustöödega alustati pärast hagejaga sõlmitud

üürilepingu lõppemist ning varasematest lammutustöödest teavitati hagejat piisava ajavaruga ette.

Hageja ei ole tõendanud, et hävinud oli tema vara, samuti on tõendamata esemete

soetamismaksumus, nende riknemine ja jääkmaksumus.

30. augustil 2006. a ütles kostja hagejaga sõlmitud üürilepingu üles ning hageja seda ei vaidlustanud.

Kostja pakkus üürilepingu kehtivuse ajal hagejale korduvalt asenduseluruumi, hüvitist ning

kolimiskulude hüvitamist. Hageja ei soovinud elamiskõlbmatust hoonest välja kolida, seega vastutab

hageja ise oma elutingimuste ja vara väidetava kahjustamise eest. Ka mittevaralise kahju põhjustas

hageja endale ise. Hageja ei ole põhjendanud, milles mittevaraline kahju seisneb.

3. Harju Maakohus jättis 11. veebruari 2008. a otsusega hageja nõude rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 27. oktoobri 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue 20 000 krooni kolimishüvitise saamiseks. Ülejäänud osas saadeti asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4. Harju Maakohus rahuldas 3. märtsi 2009. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 75 000 krooni.

Maakohus tuvastas, et 16. augustil 2006. a koostatud üürilepingu ülesütlemise teatest nähtuvalt ütles

kostja üürilepingu üles alates 31. augustist 2006. Kostja esitas 15. septembril 2006. a Harju

Maakohtule hagi eluruumi väljanõudmiseks hageja ebaseaduslikust valdusest. Maakohus tegi

18. septembril 2006. a esialgse õiguskaitse korras määruse, mille alusel paigutati hageja

vaidlusalusest eluruumist asenduseluruumi. Põhja politseiprefektuuri suulise kuriteoteate protokollist

nähtub, et hageja on teatanud 5. oktoobril 2006 politseile, et kostja alustas 11. septembril 2006 elamu

lammutustöid. Tallinna Linnavalitsus eraldas 15. novembri 2006. a korraldusega hagejale

munitsipaaleluruumi. 12. detsembril 2006. a sõlmisid hageja ja Tallinna linn üürilepingu. Kostja

loobus ülalnimetatud hagist ja maakohus lõpetas 28. märtsi 2007. a määrusega selle asja menetluse.

Kohtule esitatud ehitise ekspertiis ning kostjale antud ehitise lammutusluba tõendavad, et hoone oli

halvas seisukorras.

Maakohus leidis ringkonnakohtu otsuse suunistest lähtuvalt, et elamu lammutamisega seotud

olukorrale tuleb kohaldada deliktiõiguse sätteid. Elamu ukse hinna hüvitamisel tuleb lähtuda

võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 131. Kohtul tuleb hinnata, kas kostja tegevus oli õigusvastane, kas

sellega tekitati kahju ning kas kahju tekitamise ja kostja tegevuse vahel oli põhjuslik seos. Kostja

kohustuseks on tõendada, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi.

Kostja on käitunud VÕS § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 alusel õigusvastaselt, sest ta asus elamut lammutama

olukorras, kus vaidlusalune eluruum oli veel hageja valduses ja kasutuses. Kostja rikkus sellega

hageja õigust kodu puutumatusele, tema üürilepingust tulenevat õigust kasutada üüritud asja, samuti

karistusseadustikus kehtestatud kohustust tagada hageja kodu puutumatus. Karistusseadustiku

(KarS) § 314 järgi on ebaseaduslik eluruumist väljatõstmine karistatav tegu. Kostja pidanuks esitama

hageja vastu hagi vara väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest. Kohtusse pöördumise kohustus on

VÕS § 334 lg 1 alusel üürileandjal, kel tuleb tõendada üürilepingu ülesütlemise kehtivust. Üürnikul

on vaja kohtusse pöörduda vaid juhul, kui üürilepingu lõpetamine on üürniku arvates VÕS § 326

alusel tühine. Kodu puutumatuse õiguse rikkumine on selline rikkumine, millest võib tekkida

mittevaraline kahju. Ehitise lammutamise tulemusena ei ole võimalik seda enam kasutada, seega on

kostja ebaseaduslikul tegevusel põhjuslik seos hageja õiguste rikkumisega. Kohtule esitatud kostja

1. juuni 2006. a teatisest ja 7. juuni 2006. a garantiikirjast nähtub, et kostja on pakkunud hagejale

asenduseluruumi. Kostja on püüdnud olukorda lahendada, kuid asunud siiski elamut ennatlikult

lammutama. Kostja on tegutsenud otsese tahtlusega, sest lammutamiseks tuli enne teha hulgaliselt

toiminguid (lammutusloa taotlemine, tehnika ja inimeste palkamine). Kostja ei ole tõendanud, et ta ei

ole ebaseaduslikus tegevuses süüdi. Samuti ei ole kostja esitanud tõendeid, et ta tegutses

ebaseaduslikult ettevaatamatusest või hooletusest. Hageja vastu hagi esitamine näitab kostja teadmist,

et ta tegutseb õigusliku aluseta.

Elamu elektri ja veega varustamine üürilepingu ajal oli kostja lepingujärgne kohustus, mistõttu tuleb

kohaldada ka võlaõigusseaduses üürisuhte kohta sätestatut.

VÕS § 276 lg 1 sätestab, et üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks

koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles

seisundis lepingu kehtivuse ajal. Kohtule esitatud OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamusest nähtub, et

hoone oli 2005. aasta aprillis tugevalt amortiseerunud. Hoones puudus vee- ja gaasivarustus,

elektripaigaldis oli amortiseerunud ja ohtlik. Eluruumi üürimisel on asja kasutamiseks sobiva

seisundi tagamiseks vajalik, et eluruum oleks varustatud vee, kanalisatsiooni ning elektriga. Kostja ei

täitnud üürilepingu kehtivuse ajal oma kohustust üürileandjana. Samas ei ole hageja esitanud kohtule

ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks esitanud kostjale nõudmisi üürilepingust tulenevate kohustuste

täitmiseks. Samuti ei ole hageja kasutanud muid seadusega ette nähtud üürniku õigusi (nt nõudnud

üüri alandamist). Hageja pöördus küll politsei poole, kuid eraõigusliku vaidluse lahendamise

meetodiks tuleb pidada eelkõige läbirääkimiste pidamist või hagi esitamist kohtusse.

Varalise kahju mõistlikuks suuruseks on VÕS § 127 lg 6 alusel 50 000 krooni. Hageja on esitanud

nimekirja koduse sisustuse esemetest, mis hävisid seetõttu, et maja katus lasi vett läbi. Tunnistaja

ütlustega on tõendatud, et hageja korter oli sisustatud, kuid täpset esemete loetelu ei ole tunnistajad

esitanud. Kohtule esitatud arve-saatelehtedest nähtub, et hageja on soetanud enne vaidlusalusest

eluruumist lahkumist endale arvutitehnikat. Oluline ei ole tuvastada kõiki koduse sisustuse esemeid.

Vaidlusalune eluruum oli hageja peamine elukoht ja järelikult olid seal olemas ka elementaarsed

vajalikud esemed, et eluruumi saaks elamiseks kasutada. Oluline ei ole tuvastada ka iga eseme

kahjustuste suurust, sest see oleks liigselt aeganõudev ja kulukas. Ei ole mõistlik eeldada, et hageja

kasutaks edaspidi niiskuskahjustusi saanud koduseid sisustusesemeid ja elektroonikat. Kohtule

esitatud OÜ Ehitusekspertiisibüroo arvamusest nähtub hoone kahjustuste ulatus. Hageja esitatud

fotosid ei saa tõendina arvestada, sest fotode tegemise aeg ei ole tuvastatav. Kostja tekitas elamu

lammutamisega enne hageja väljakolimist olukorra, kus hageja vara ei olnud enam välismõjutuste

eest kaitstud ning sai kahjustada, mistõttu saab kohus varalise kahju suuruse määramisel välja mõista

õiglase hüvitise. Hageja nõue metallukse hinna hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, ses hageja ei ole

tõendanud, et uks oli tema tellitud ning et ta on selle eest tasunud.

Mittevaralise kahjuna tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 25 000 krooni. Hüvitise suuruse

määramisel lähtub kohus hageja enda käitumisest, eelkõige hageja soovimatusest lahendada konflikti

poolte kokkuleppel. Samuti tuleb arvestada, et kostja ei tohiks oma ebaseadusliku tegevuse eest

kanda tsiviilkorras suuremat vastutust kui karistusõiguslike sanktsioonide rakendamisel. Rahalise

karistuse maksimaalseks suuruseks on KarS § 44 lg 1 järgi 500 päevamäära.

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. septembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse lõppjärelduses

muutmata, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega varalise kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel

ning ei pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel korrata.

Maakohus on varalise kahju hüvitamise nõudes tehtud otsust TsMS § 442 lg-s 8 sätestatut järgides

põhjendanud. Kostja väide, et korteri kohal oli plekk-katus, on küll õige, kuid see ei takistanud vee

läbijooksu. Toimikus olevad kirjalikud tõendid kinnitavad hageja väidete põhjendatust ning seda, et

tuvastatud olukorras sai hagejal kahju tekkida, seda ka niiskuse tõttu. Maakohtus varalise kahju eest

väljamõistetud hüvitis on mõistlik ja õiglane ja selle vähendamiseks ei ole alust. Maakohus leidis

õigesti, et amortiseerunud elamu korral tuleb selle omanikul (valdajal) järgida seadusest tulenevaid

nõudeid ning olemasolevaid elamistingimusi ei tohi halvendada. Kostja eiras nõuet, et

lammutustöödega saab alustada pärast kõigi üürnike väljakolimist.

Ringkonnakohus täiendas maakohtu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes tehtud otsuse põhjendusi.

Hageja tugines mittevaralise kahju nõudes sellele, et pidi elama ilma veeta ja elektrita. Samuti oli ta

pidevas stressis ja tundis hirmu, sest kostja töötajad viisid omavoliliselt ära tema korteri metallist

välisukse. Hagejale tehti takistusi üürilepingu kasutamisel, ta pidi valvama oma vara ega olnud

võimeline tööle asuma. Poolte vahel oli tekkinud konfliktsituatsioon, sest hageja ei lahkunud elamust.

Tuvastatud on, et kostja töötajad on hageja korteri metallukse maha võtnud. Toimiku materjalidest

nähtub, et kostja tegi faktiliselt hagejale eluruumi kasutamise võimatuks, s.o rikkus lepingust

tulenevaid kohustusi. Maakohus asus põhjendatud seisukohale, et kostja rikkus hageja kodu

puutumatuse põhimõtet, mille tagajärjel võib tekkida mittevaraline kahju. VÕS § 134 lg 1 järgi on

hagejal õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg 6 annab kohtule õiguse otsustada

hüvitise suuruse üle. Maakohus leidis põhjendatult, et kostjalt tuleb õiglase hüvitisena mittevaralise

kahju tekitamise eest välja mõista 25 000 krooni. Maakohtu otsusest tuleb aga välja jätta põhjendus

rahalise karistuse määramise kohta KarS § 44 lg 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata.

Kohtud on asja lahendamisel lähtunud hageja õiguste eelduslikust rikkumisest, jättes arvestamata

VÕS § 108 lg 2 p 2, mille kohaselt ei saa kohustuse täitmist nõuda, kui see on võlgnikule

ebamõistlikult koormav või kulukas. Hageja ei saanud eeldada, et kostja investeeriks lammutatavasse

hoonesse palju raha selle tõttu, et hagejale ei meeldinud kostja ja linnavalituse pakutud elamispinnad.

Vale on kohtute seisukoht, et kostja rikkus hageja kodu puutumatust. Selline järeldus ei ole kooskõlas

esitatud asjaolude ja tõenditega. Kostja ei ole tunginud hageja eluruumi, ei ole hageja vara ümber

paigutanud ega teinud kohtuotsuseta muid toiminguid, mida saaks käsitada kodu puutumatuse

rikkumisena. Kohtud jätsid ka tähelepanuta, et VÕS § 134 järgi ei anna kodu puutumatuse rikkumine

alust nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Seega rahuldasid kohtud valesti hageja nõude

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Hageja nõue kostja vastu varalise kahju hüvitamiseks on tõendamata ja põhjendamata. See, et hageja

otsustas jätta elamiskõlbmatule elamispinnale oma vara, ei anna alust nõuda kostjalt varalise kahju

hüvitamist. Kohtutel tuli arvestada, et hageja on ise soodustanud endale varalise kahju tekkimist.

Asjas ei ole ka tõendatud, millised esemed hageja korteris asusid, milline oli nende väärtus ja

kahjustused. Kostja leiab, et juhul kui temalt varalise kahju väljamõistmine on põhjendatud, tuleks

hüvitist vähendada VÕS §-st 139 tuleneva miinimumini. Hageja nõue ei ole kooskõlas ka õiguste ja

kohustuste heauskse kasutamise põhimõttega. Kostja pakkus hagejale asenduspindu, kolimishüvitist

jm soodustusi, kostja aga on neist põhjendamatult keeldunud.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

põhjendatud ja seaduslik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hageja varalise kahju nõue tuleb rahuldada

50 000 krooni ulatuses. Maakohus tegi kindlaks, et kostja tegu (lammutustööde alustamine olukorras,

kus vaidlusalune eluruum on veel hageja valduses ja kasutuses) on õigusvastane, sellega tekitati

hagejale kahju ning kahju tekkimise ja kostja tegevuse vahel on põhjuslik seos. Maakohus tuvastas

samuti, et kostja pole tõendanud, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et hageja varalise kahju hüvitamise nõude eeldused on asjas tuvastatud.

Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et varalise kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud.

VÕS § 1043 järgi peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja)

kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi on kahju tekitamine

õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi rikkumisega. Seega peab kahju

hüvitamiseks olema tuvastatud ühe tingimusena kahju tekitamine kannatanu omandile, näiteks

kannatanu asjade kahjustumine. Kohtud ei ole hinnanud seda, kas kostja on VÕS § 1050 järgi süüdi

hageja asjade kahjustamises.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et vaidluse lahendamiseks ei ole oluline tuvastada kahjustatud

koduse sisustuse esemeid (maakohus luges arve-saatelehtede alusel küll tõendatuks, et hageja soetas

enne eluruumist lahkumist arvutitehnikat, samas ei kinnitanud tunnistajad, et hageja korteris olid

need koduse sisustuse esemed, mille eest hageja kahjuhüvitist nõuab). Ringkonnakohus on maakohtu

seisukohaga nõustunud. Kohtud on tegelikult jätnud tuvastamata kahju hüvitamise nõude rahuldamise

ühe tingimatu eelduse - kahju olemasolu kannatanul. Ei saa lugeda tõendatuks asjade, praegusel juhul

koduse sisustuse esemete kahjustumist neid tuvastamata.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka selle, et maakohus on ekslikult kostjalt väljamõistetava

kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuginenud VÕS § 127 lg-le 6. Nimetatud sätte kohaselt,

kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, otsustab

hüvitise suuruse kohus. Selle sätte, samuti TsMS § 233 lg 1 kohaldamine on õigustatud juhul, kui

asjad, mille eest kahjuhüvitist nõutakse, on kindlaks tehtud, kuid nende väärtust ei õnnestu kindlaks

teha või see oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega (vt Riigikohtu

12. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-08, p 13). Maakohus märkis, et iga eseme

kahjustuse suuruse kindlakstegemine oleks liigselt aeganõudev ja kulukas. Seejuures on jäänud

tähelepanuta, et sellise järelduse tegemise eelduseks on asjaolu, et hageja peaks olema tõendanud

koduse sisustuse esemete olemasolu, mille eest ta kahjuhüvitist nõuab.

11. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et hageja mittevaralise kahju nõue tuleb

rahuldada osaliselt, st välja mõista 25 000 krooni. Kolleegium märgib hageja selle nõude lahendamise

kohta järgmist.

Ringkonnakohus ei pööranud apellatsioonimenetluses tähelepanu sellele, et maakohus oli jätnud

üheselt arusaadavalt tuvastamata mittevaralise kahju hüvitamise kohustuse tekkimise eeldused.

Maakohtu otsusest võib välja lugeda üksnes selle, et mittevaralise kahju hüvitise mõistis maakohus

välja nii üürilepingust tuleneva kohustuse rikkumise kui ka kodu puutumatuse õiguse rikkumise eest.

Ringkonnakohus leidis, et kostja tegi hagejale eluruumi kasutamise võimatuks, st rikkus lepingust

tulenevaid kohustusi, mistõttu hagejal on õigus nõuda VÕS § 134 lg 1 järgi mittevaralise kahju

hüvitamist. Kolleegium sellise järeldusega ei nõustu. Viidatud sätte kohaselt võib lepingust tuleneva

kohustuse rikkumise eest nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohustus oli

suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise

asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise

kahju. Seega on tavapärase käibetehingu rikkumise korral mittevaralise kahju nõue välistatud, sest

selline leping ei ole üldjuhul suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Poolte sõlmitud üürilepingust

tuleneva kostja kohustuse eesmärgiks ei olnud kaitsta hagejat mittevaralise kahju tekkimise eest,

samuti ei tulene kohustuse rikkumise asjaoludest, et kostja sai aru või pidi aru saama, et kohustuse

rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Järelikult ei ole VÕS § 134 lg 1 asjas kohaldatav.

Samas osutas ringkonnakohus maakohtu põhjendustele, et mittevaraline kahju võis tekkida ka

seetõttu, et kostja rikkus hageja kodu puutumatuse põhimõtet. Kolleegium nõustub kohtute

järeldusega, et tuvastatud asjaoludel (lammutustööde alustamine olukorras, kus vaidlusalune eluruum

on veel hageja valduses ja kasutuses, mille tulemina ei olnud hageja enam häirivate välismõjutuste

eest kaitstud) võib olla rikutud kodu puutumatust kui põhiseaduse §-s 33 sätestatud üldist isikuõigust.

Kolleegiumi arvates ei ammendu kodu puutumatuse rikkumised vaid kostja osutatud toimingutega

(eluruumi sissetungimine või selles isiku vara ümberpaigutamine). Kodu puutumatuse riive ei eelda

ainuüksi meelevaldset eluruumi sisenemist. Kodu puutumatust võivad rikkuda ka muud teod, näiteks

olukorra tekitamine, mille tagajärjel võivad eluruumi takistuseta pääseda kõrvalised isikud eluruumi

valdaja äraolekul. Kolleegium märgib, et üldjuhul on üürileandjal võimalik kodu puutumatust rikkuda

üürilepingu kehtivuse ajal, aga see pole välistatud ka pärast lepingu lõppemist seni, kuni üürnik

eluruumi valdab ja kasutab.

12. Isiklike õiguste rikkumise õigusvastasus tehakse kindlaks VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046

järgi (vt Riigikohtu 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-08, p 14). Ka isiklike õiguste

õigusvastase rikkumise korral vabaneb rikkuja vastutusest, kui ta tõendab süü puudumist VÕS § 1050

järgi. Isikuõiguste rikkumisega tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude suuruse põhjendatust

hindab kohus VÕS § 134 lg 2 alusel, mille kohaselt vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste

rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb

kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige

kehaline ja hindeline valu, seda õigustab. Ringkonnakohus on maakohtu põhjendustega nõustudes

jätnud kostja deliktilise vastutuse eeldused nõuetekohaselt kontrollimata.

13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja varalise ja mittevaralise kahju nõude

lahendamiseks hinnata, kas esinevad deliktilise üldvastutuse eeldused, ning otsustada sellest

tulenevalt hageja nõude põhjendatuse üle. Kolleegium selgitab lisaks, et VÕS § 134 lg 2 sätestab

isikuõiguste rikkumise korral mittevaralise kahju hüvitamisele piirangud. Seejuures on viidatud sättes

märgitud rikkumise raskuse tõendamine kahjustatud isiku kohustuseks. Kolleegium osutab ka, et

rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja

TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Seetõttu võimaldab TsMS § 366 nõuda, et kohus

mõistaks mittevaralise kahju eest omal äranägemisel välja õiglase hüvitise. Siiski peavad kohtute

väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning

üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu

22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13).

14. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

15. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik