3-2-1-3-10 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-3-10

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. veebruar 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

UAB Baltik Vairas hagi Ege Hirve vastu võla, viivise ja

leppetrahvi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. septembri 2009. a otsus asjas nr 2-

05-274

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ege Hirve kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

50 545 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja UAB Baltik Vairas (registrikood 1105499930, Tilzes 74,

Ðiauliai, Leedu) UAB Baltik Vairas Eesti filiaali (registrikood

10528179) kaudu, esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Kostja Ege Hirv (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Juho-Enn Aule

Asja läbivaatamise kuupäev

1. veebruar 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 25. septembri 2009. a otsus asjas nr 2-05-274 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Ege Hirve kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. UAB Baltik Vairas Eesti filiaal (hageja) esitas 31. jaanuaril 2005 Harju Maakohtule hagi, milles

palus Ege Hirvelt (kostja I) välja mõista 50 545 krooni 98 sendi suurune põhivõlg, viivis

50 546 krooni ja 12 000 krooni suurune leppetrahv. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja

OÜ Reactive 22. aprillil 2004 müügilepingu. Müügilepingu täitmise tagamiseks sõlmis hageja

kostjaga I samal päeval käenduslepingu. Kuna OÜ Reactive ei tasunud saadud kauba eest, tekkis

50 545 krooni 98 sendi suurune võlg. OÜ Reactive ei reageerinud hageja kirjadele. Hageja tugines

hagiavalduses võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg-le 2, § 76 lg-le 1, §-le 100, § 101 lg-le 1, § 142 lg-le 1

ja § 145 lg-tele 1 ja 2.

Müügilepingus leppisid pooled kokku viivise, mille määraks on 0,5% tasumata summast päevas.

Hageja vähendas menetluse kestel viivisenõuet põhivõla suuruseni. Hageja nõudis lisaks ka

leppetrahvi lepingu punkti 6.3 järgi, kuna ostja ei täitnud oma kohustust esitada igal kuul müüjale

nimekiri müümata jalgratastest.

Hageja leidis, et tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga VÕS § 143 tähenduses, kuna kostja I oli

käenduslepingu sõlmimisel OÜ Reactive rattapoe juhataja ja tal oli otsene huvi äriühingu

majandustegevuse vastu. Kostja I ei sõlminud lepingut oma isiklike või elukondlike vajaduste

rahuldamiseks.

2. Harju Maakohus kaasas 16. mai 2006. a määrusega menetlusse kostjana OÜ Reactive (kostja II).

3. Kostja I vaidles hagile vastu. Ta leidis, et hagejal puudub tsiviilprotsessiõigusvõime, kuna filiaal ei

ole juriidiline isik ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 24 ja äriseadustiku (ÄS) § 384

lg-tele 1 ja 2 tuginedes ei saa ta olla asjas hagejaks. Samuti ei olnud hagejal õigusvõimet, kui ta

sõlmis käenduslepingu. Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Filiaal on välismaa

äriühingu osa, kes teeb tehinguid välismaa äriühingu nimel ja volitusel. Viis aastat hiljem antud

heakskiit ei saa teha filiaali juhatajat esindusõigusega isikuks ega muuda filiaali sõlmitud lepingut

UAB Baltik Vairase lepinguks.

Lisaks leiab kostja I, et käendusleping on tühine, kuna sellega on rikutud tarbijakäenduslepingule

ettenähtud tingimusi. Kostjale kui füüsilisele isikule laienevad tarbijakäenduslepingut reguleerivad

sätted.

Harju Maakohus jättis 27. juuni 2007. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et

käendusleping on tühine, kuna sellega on rikutud tarbijakäenduslepingule ettenähtud tingimusi.

Filiaali ja äriühingu käsitamine erinevate isikutena on kohtu arvates meelevaldne.

29. augusti 2007. a määrusega tsiviilasjas nr 2-05-274 lõpetas Harju Maakohus kostja II

pankrotimenetluse raugemise tõttu.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas 31. jaanuari 2008. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Ringkonnakohus lõpetas menetluse kostja II vastu, sest kostja II lõppes

õigusjärgluseta.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, et hageja esitas alternatiivsed

nõuded. Maakohus jättis tuvastamata põhiõigussuhte, kuigi võttis seisukoha käenduse tühisuse kohta.

Maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata.

1. juulil 2008 esitatud täiendatud hagiavalduses leidis hageja, et kuna tal ei ole võimalik esitada nõuet

põhivõlgniku vastu, vastutab käendaja VÕS § 145 lg 2 järgi kogu käendatava kohustuse eest.

4. Harju Maakohus rahuldas 27. veebruari 2009. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I välja

50 545 krooni 98 senti. Viivise ja leppetrahvi nõude jättis maakohus rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et välismaa äriühingu filiaalil, olenemata sellest, et ta kantakse äriregistrisse, ei ole

juriidilise isiku õigusi ja tema tegevusest tulenevate kohustustuste eest vastutab välismaa äriühing,

kelleks on praegusel juhul UAB Baltik Vairas (varem AB Baltik Vairas). Seega sai 31. jaanuaril 2005

hagi esitada üksnes UAB Baltik Vairas. Tähtis on aga see, et 14. novembril 2005 esitas hageja

täpsustatud hagiavalduse, millest nähtub, et UAB Baltik Vairas esitas hagi UAB Baltik Vairas Eesti

filiaali kaudu. Sellest tulenevalt tuleb lugeda hagejaks välismaine äriühing ehk UAB Baltik Vairas,

kellel on tsiviilprotsessiõigusvõime ja kellel on hagi esitamise õigus.

22. aprillil 2004. a sõlmitud müügilepingu ja käenduslepingu kohta leidis maakohus, et vaidlusaluseid

tehinguid tehes tegutses UAB Baltik Vairas Eesti filiaal, kui UAB Baltik Vairas kaupu ja teenuseid

pakkuv isik UAB Baltik Vairas majandustegevuses ja tehingud on selle majandustegevusega seotud.

Järelikult on need tehingud tehtud välismaise juriidilise isiku UAB Baltik Vairas nimel ja on

kehtivad.

Poolte sõlmitud käendusleping ei ole tarbijakäendusleping VÕS § 143 tähenduses, sest kostja I

tegutses käenduslepingu sõlmimisel kostja II rattapoe juhatajana ja tal oli huvi äriühingu

majandustegevuse vastu. Et kostja I ei sõlminud käenduslepingut tarbijana, kinnitavad muu hulgas

kostja II 9. detsembri 2003. a ainuosaniku otsus ja kostja I notari juuresolekul kirjutatud allkirja

näidis.

VÕS § 142 lg 1 järgi on hagejal õigus nõuda põhivõlgniku kohustuse täitmist kostjalt I kui

käendajalt. 30. novembri 2004. a teatisega on tõendatud, et võlausaldaja teatas käendajale nõudest.

Tasumata arvete järgi on põhivõlgniku võlaks 50 545 krooni 98 senti. Tõendatud ei ole, et kostja II

oleks selles summas kaupa tagastanud või kauba eest tasunud. Hageja põhinõue on VÕS § 208 lg 1

alusel põhjendatud ja tõendatud.

Kohus nõustus kostjaga I, et ka hageja ise ei ole tundnud mitme kuu vältel huvi kauba vastu, mille

omanik ta oli kuni tasumiseni. Lähtudes hea usu põhimõttest, ei pidanud kohus põhjendatuks

käendaja kui võlgniku vastu esitatud viivise ja leppetrahvi nõude rahuldamist.

Kohus nõustus hagejaga selles, et ta ei saanud oma nõuet esitada kostja II pankrotimenetluses.

Kostja II pankrotimenetlus rauges pankrotiseaduse § 29 lg 1 alusel enne pankroti väljakuulutamist.

Kuivõrd käenduslepingu p 3.2.3 järgi pidi võlausaldaja käendajat teavitama ostja pankrotimenetlusest

teadasaamisest, ei saa õigeks pidaja seisukohta, et kuna nõudeid ei olnud võimalik esitada, on ainetud

ka kostja I väited, et talle ei teatatud pankrotimenetlusest. Lepingust ei tulene, et võlausaldaja peab

teatama käendajale ostja pankrotist alles siis, kui ostja pankrot välja kuulutatakse. Seega oleks

võlausaldaja pidanud käendajale ostja pankrotist teatama sellest teadasaamisel.

5. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus. Ta leidis, et hagejal ei

olnud ei hagemisõigust ega ka õigust enda nimel lepinguid sõlmida.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25. septembri 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonimenetluse kulud kostja I kanda.

Ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsust osas, millega maakohus mõistis kostjalt I hageja kasuks

välja 50 545 krooni 98 senti. Maakohus tuvastas õigesti, et 22. aprillil 2004 hageja filiaali juhataja

Urmas Mädo ja kostja I vahel sõlmitud käendusleping on kehtiv ning sellest on tekkinud õigused ja

kohustused hagejale ja kostjale I. Maakohus on hageja nõudeõiguse aluseks olevad asjaolud õigesti

tuvastanud. ÄS § 384 lg 2 järgi vastutab äriühing filiaali tegevuse eest ja samuti tekivad filiaali tehtud

tehingutest õigused välismaa äriühingule.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kohtute otsused ja lõpetada asjas

menetlus.

Kaebuse kohaselt ei olnud U. Mädol filiaali juhatajana õigust sõlmida käenduslepingut Eesti filiaali

nimel ja sellest tehingust ei tekkinud Leedu äriühingule UAB Baltik Vairas tsiviilõigusi ega

kohustusi. TsÜS § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ja

ainuüksi seetõttu tuleb hagi rahuldamata jätta.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta selle, et UAB Baltik Vairas Eesti filiaal ei soovinud esitada nõuet

põhivõlgniku pankrotimenetluses, samuti ei informeerinud pankrotimenetlusest käendajat ja

maakohus ei arvestanud, et hagi esitati solidaarselt nii põhivõlgniku kui ka käendaja vastu. Kostjalt I

võeti ära võimalus esitada nõue põhivõlgniku vastu viimase pankrotimenetluses.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks,

ringkonnakohtu otsus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 p 1 alusel muutmata

ja kassatsioonkaebus rahuldamata.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas U. Mädol oli filiaali juhatajana õigus sõlmida käenduslepingut

UAB Baltik Vairas Eesti filiaali nimel ja kas sellest tehingust tekkis Leedu äriühingule UAB Baltik

Vairas tsiviilõigusi ja kohustusi.

Kolleegium selgitab, et Eesti Vabariik tunnustab välismaa äriühinguid ja nende tegevust Eestis.

ÄS § 384 lg 1 kohaselt, kui välismaa äriühing tahab oma nimel Eestis püsivalt pakkuda kaupu või

teenuseid, peab ta äriregistrisse kandma filiaali. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ei ole filiaal

juriidiline isik ja filiaali tegevusest tulenevate kohustuste eest vastutab äriühing. ÄS § 385 lg-st 1

tuleneb välismaise äriühingu kohustus määrata filiaalile juhataja või juhatajad ning ÄS § 385 lg 2

järgi filiaali juhataja juhib ja esindab filiaali.

Seega oli U. Mädol esindusõigus 22. aprilli 2004. a käenduslepingu sõlmimiseks filiaali nimel ja

sellest lepingust tekkisid õigused ja kohustused hagejale.

11. Eksitav on kassatsioonkaebuse etteheide, et ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et UAB Baltik

Vairas Eesti filiaal ei soovinud esitada nõuet põhivõlgniku pankrotimenetluses, ei informeerinud

pankrotimenetlusest käendajat ja maakohus ei arvestanud, et hagi esitati solidaarselt nii põhivõlgniku

kui ka käendaja vastu. Selliseid väiteid apellatsioonkaebuses ei esitatud ja TsMS § 651 lg 1 kohaselt

puudus ringkonnakohtul alus selles osas maakohtu otsust kontrollida.

Täiendavalt märgib kolleegium, et isegi kui hageja ei teavitanud kostjat I ostja pankrotimenetlusest ja

kostja I pankrotimenetlusest ei teadnud, ei oleks see ei seaduse ega käenduslepingu järgi aluseks, et

jätta hagi rahuldamata. VÕS § 146 lg 2 järgi peab võlausaldaja põhivõlgniku pankroti korral esitama

oma nõude pankrotimenetluses. Pankrotimenetlusest teadasaamisel peab võlausaldaja sellest

viivitamata käendajale teatama. VÕS § 146 lg 3 sätestab, et kui võlausaldaja ei täida eelnimetatud

kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju

ulatuses. Kuivõrd praeguses asjas lõppes põhivõlgniku pankrot raugemisega, siis pankrotimenetlusest

teatamata jätmisega ei tekkinud käendajale E. Hirvele kahju.

12. Vastuses hagiavaldusele väitis kostja I, et tegemist on tarbijakäendusega. Harju Maakohus leidis,

et tegemist ei ole tarbijakäendusega. Maakohus tegi selle järelduse, tuginedes muu hulgas

OÜ Reactive 9. detsembri 2003. a ainuosaniku otsusele, millega E. Hirv määrati juhatuse liikmeks.

Samuti rajas maakohus oma järelduse kostja I notari juuresolekul kirjutatud allkirja näidisele. Kuna

kostja I ei vaidlustanud 23. aprilli 2009. a apellatsioonkaebuses ega vaidlusta kassatsioonkaebuses

kohtute järeldust tarbijakäenduse kohta, ei anna Riigikohus hinnangut sellele, kas tegemist oli

tarbijakäendusega või mitte.

13. Kostja I kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

riigituludesse.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve