3-2-1-124-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-124-09

Määruse kuupäev

Tartu, 22. veebruar 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu

Kõve, Lea Laarmaa, Priit Pikamäe, Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ STAR EHITUS (pankrotis) pankrotimenetluses ärikeelu

kohaldamine Stasys Brilisele

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-

08-49728

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Stasys Brilise määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Stasys Brilis (isikukood xxxxxxxxxxx), esindajad

vandeadvokaadid Vaido Põldoja ja Martin Tamme

Asja läbivaatamise kuupäev

11. jaanuar 2010. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-08-49728 tehtud Tartu Maakohtu 1. aprilli 2009. a määrus ja

Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2009. a määrus ning saata asi Tartu Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada kaebuselt Advokaadibüroo Varul Vilgerts Smaliukas AS (AS Advokaadibüroo

Paul Varul) poolt 13. juulil 2009 tasutud kautsjon 400 krooni Tatjana Brilenele (konto

nr xxxxxxxxxx, Swedbank AS).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. juulil 2008 esitas OÜ STAR EHITUS (võlgnik) (esindajana juhatuse liige Henrik Mollok)

Tartu Maakohtule avalduse enda pankroti väljakuulutamiseks. Maakohus algatas 22. juulil 2008

võlgniku pankrotimenetluse ja 3. novembri 2008. a otsusega kuulutas võlgniku pankroti välja.

2. 15. detsembril 2008 esitas Tartu Maakohus Lõuna Ringkonnaprokuratuurile kuriteoteate

kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks võlgniku juhatuse liikmete suhtes.

Kohtu arvates jätsid juhatuse liikmed õigel ajal esitamata võlgniku pankrotiavalduse ja võisid sellega

toime panna karistusseadustiku (KarS) §-s 3851 nimetatud kuriteo. Lisaks võib juhatuse liikme Stasys

Brilise (S. Brilis) tegudes esineda KarS §-s 201 nimetatud kuriteo tunnuseid, kuna on alust arvata, et

S. Brilis võib olla omastanud võlgniku kassaraha.

3. 1. aprilli 2009. a määrusega kohaldas Tartu Maakohus S. Brilise kui võlgniku juhatuse liikme

suhtes ärikeeldu ning keelas tal kuni võlgniku pankrotimenetluse lõpuni olla kohtu loata ettevõtja,

juriidilise isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ja prokurist. Kohtumääruse järgi kuulub

see viivitamatule täitmisele.

Määruse järgi on maakohus pankroti väljakuulutamisel tuvastanud, et võlgnik oli 31. detsembri

2007. a seisuga alaliselt maksejõuetu ja pankrotiavalduse esitas juhatuse liige H. Mollok üksinda alles

17. juulil 2008. Seega on võlgniku juhatuse liikmed, sh S. Brilis jätnud täitmata pankrotiavalduse

õigel ajal esitamise kohustuse (äriseadustiku (ÄS) § 180 lg 51). Maakohus teatas sellest 15. detsembri

2008. a kirjaga prokuratuurile. Lõuna Ringkonnaprokuratuur alustas 23. detsembril 2008 KarS § 3851

tunnusel kriminaalasja.

Ajutise halduri aruande koostamise seisuga pidi võlgnikul olema kassajääk 794 391 krooni 5 senti,

tegelikult raha ei olnud. Pankrotihalduri andmetel, mida kinnitas ka S. Brilis ise, tegeles arvete ja

kassaga S. Brilis. Pankrotimenetluses selgitas S. Brilis, et ta on kassaraha kasutanud HardPartner OÜ

arvete tasumiseks sularahas, ja esitas ajutisele haldurile kuludokumentidena HardPartner OÜ arved,

mille suuruseks oli kokku 712 682 krooni 95 senti. Nimetatud kuludokumentide järgi tegutses

võlgnik ka 2007. a augustist 2008. a jaanuarini. Samas on S. Brilis ise kinnitanud, et alates 2007. a

suve lõpust võlgnik enam aktiivselt ei tegutsenud. Samuti ei ole võlgnik H. Molloki andmetel sellise

firmaga koostööd teinud. H. Molloki kahtlusi kinnitab Maksu- ja Tolliameti vastus, mille kohaselt

HardPartner OÜ vaidlusalusel perioodil mingit käivet deklareerinud ei ole, samuti ei ole tehtud

väljamakseid hiljem. Seega on alust arvata, et HardPartner OÜ tegelikult mingeid teenuseid ei

osutanud. Lisaks on võlgniku kassapuudujääk 65 696 krooni 56 senti (kassajääk 794 391 krooni

5 senti - HardPartner OÜ arved 712 682 krooni 95 senti - võlgniku kohustused S. Brilise vastu

26 265 krooni 27 senti + pangakaardiga tehtud, kuid tõendamata maksed 10 253 krooni 73 senti).

Maakohus teatas 15. detsembri 2008. a kirjas prokuratuurile ka sellest, et S. Brilis võib olla

omastanud võlgniku kassaraha ning tema teos võivad esineda KarS §-s 201 sätestatud kuriteo

tunnused.

Nimetatud asjaolud, eelkõige pankrotiavalduse õigel ajal esitamata jätmine ja kassaraha omastamise

kahtlus, mida maakohus käsitas kuriteo tunnustega tegudena võlgniku maksejõuetuse tekitamisel ja

süvendamisel, andsid aluse kohaldada S. Brilise kui võlgniku juhatuse liikme suhtes ärikeeldu kuni

võlgniku pankrotimenetluse lõpuni. Ärikeeld on pankrotiõiguslik õiguskaitsevahend, mille eesmärk

on piirata isiku õigust tegeleda ettevõtlusega neil juhtudel, kui isik ei ole oma äritegevuses üles

näidanud piisavat hoolt või on toime pannud maksejõuetust põhjustanud kuritegusid. S. Brilis ei ole

käitunud äritegevuses korrektselt ega täitnud juhatuse liikme kohustusi nõuetekohaselt. Ärikeelu

tühistamine enne pankrotimenetluse lõppemist on põhimõtteliselt võimalik, kuid eelduseks saab siin

olla eelkõige tekitatud kahju hüvitamine. Kahju hüvitama asumine annab tunnistust sellest, et isik,

kelle suhtes on ärikeeldu kohaldatud, on aru saanud oma vigadest äriühingu juhtimisel ja

maksejõuetuse põhjustamisel.

4. S. Brilis esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse

tühistamist.

Võlgniku pankrotihaldur Ene Ahas vaidles määruskaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. juuni 2009. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse järgi ei ole tõendatud S. Brilise väide, et ta on teinud kõik vajaliku

võlgniku maksejõuetuse ärahoidmiseks. Asja materjalidest nähtub, et S. Brilis ei esitanud õigel ajal

võlgniku pankrotiavaldust. Viitega ÄS § 180 lg 51 rikkumisele on Lõuna Ringkonnaprokuratuuris

algatatud kriminaalasi võlgniku juhatuse liikmete, sh S. Brilise vastu. S. Brilis ei ole esitanud

selgitusi, miks ta ei saanud pankrotiavaldust õigel ajal esitada. Samas kinnitas ta, et oli äriühingu

maksuvõlgnevustest teadlik ja 2007. a jaanuaris tekkis võlgnevus ka raamatupidamise teenuse

osutajale. S. Brilis, olles äriühingu juhatuse liige, kes vastutas kassa eest, ja teades, et äriühingul

sisuliselt puudub toimiv ja nõuetekohane raamatupidamine 2007. a jaanuarist, tegutses ilmse

hoolimatusega ning tema käitumine andis maakohtule aluse kohaldada pankrotiseaduse (PankrS) § 91

lg 2 alusel tema suhtes ärikeeldu.

Ringkonnakohus ei nõustunud S. Brilisega, et kahtlustuste alusel ei saa PankrS § 91 lg 2 järgi

ärikeeldu kohaldada. Kuna vahetult pankrotimenetluse algatamise järel ei pruugi kõik asjaolud olla

välja selgitatud, peab ärikeeldu olema võimalik kohaldada ka mittetäielike asjaolude alusel. Ärikeelu

kohaldamine pankrotimenetluses toodud alustel on pigem preventiivse mõjuga ning suunatud

tulevikus võimaliku kahju tekitamise vältimisele, seega ei pea ärikeelu kohaldamiseks olema kindlaks

tehtud kuriteo toimepanemine või kahju tekitamine isiku poolt, kelle suhtes keeldu kohaldatakse.

Sellele viitab ka PankrS § 91 lg 1, millest tulenevalt füüsilisest isikust võlgnik ei tohi tema pankroti

väljakuulutamisest kuni pankrotimenetluse lõpuni kohtu loata olla ettevõtja, juriidilise isiku

juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. Füüsilisest isikust ettevõtja

pankrotimenetluse võib algatada samuti objektiivsetel põhjustel, ilma et isik oleks pankrotiolukorra

tekkimises süüdi.

PankrS § 91 lg-s 2 sätestatud ärikeelu ulatus ei ole isiku põhiõigusi intensiivselt riivav, kuna

nimetatud keelualast väljaspool ei ole isiku tegevus piiratud. Kohtu kohaldatud ärikeeld kehtib

pankrotimenetluse lõpuni. Maakohtu seisukoht, et ärikeelu tühistamine enne pankrotimenetluse

lõppemist on põhimõtteliselt võimalik, on kooskõlas Riigikohtu lahendiga asjas nr 3-2-1-158-04.

Maakohtu seisukoht, et ärikeelu tühistamine on võimalik eelkõige eeldusel, et tekitatud kahju

hüvitatakse, ei piira S. Brilise õigust taotleda ka muudel põhjustel ärikeelu tühistamist enne

pankrotimenetluse lõppemist.

S. Brilis on väitnud, et tema suhtes on vaid kahtlustused ning ka kassapuudujääk on senini väidetav.

Arvestades seda, kuidas ta juhtis äriühingut enne pankrotimenetluse algatamist, tuleb need

kahtlustused lugeda koosmõjus eeltoodud põhjendustega piisavaks, et ärikeeldu kohaldada. Kui

pankrotimenetluses selguvad uued asjaolud, sh et kassapuudujääki ei olnud, ning esitatud

kahtlustused langevad ära, võib see olla ärikeelu tühistamise alus enne pankrotimenetluse lõppemist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. S. Brilis esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse järgi on kohtud kohaldanud ebaõigesti PankrS § 91 lg-t 2 olukorras, mil S. Brilis on

esitanud tõendid väidetava kassapuudujäägi ümberlükkamiseks. Kohus on rikkunud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-st 2 tulenevat põhjendamiskohustust, jättes

selgitamata, miks on kohane kohaldada ärikeeldu vaid S. Brilisele kui ühele juhatuse liikmele, milles

seisneb võlausaldajate huvide kahjustamise risk (vt Riigikohtu lahendit tsiviilasjas nr 3-2-1-158-04)

ja miks on võimalik rikkumine niivõrd raske, et ärikeelu kohaldamine on üldse proportsionaalne.

Ärikeelu näol on tegemist isiku ettevõtlusvabadust äärmiselt intensiivselt riivava meetmega, mille

kohaldamine on põhjendatud vaid selgete aluste esinemisel. Kohtud ei ole sedastanud, et mõni selline

alus esineks. Seega ei ole kohus sisuliselt põhjendanud, miks ta kohaldab ärikeeldu ja miks on

nimetatud piirangu kohaldamine proportsionaalne. Pankrotiavalduse esitamata jätmise osas on kohtud

tuginenud üksnes võlgniku ajutise halduri hinnangulistele järeldustele. Võimaliku kassapuudujäägi

osas ei ole S. Brilist kriminaalmenetluses kahtlustatavaks tunnistatud. Ärikeelu kohaldamine on

niivõrd suur ettevõtlusvabaduse riive, et selle kohaldamiseks on vajalik suurem tõendamiskoormis.

Nimetatud koormis on halduril. Ringkonnakohus ei taganud S. Brilisele võimalust esitada

vastuväiteid halduri seisukohtadele.

3. veebruaril 2010 esitas S. Brilis Riigikohtule taotluse asja menetluse uuendamiseks, kuna mõlemad

tema vastu algatatud kriminaalasjad on lõpetatud.

7. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmeline koosseis andis 25. novembri 2009. a määrusega asja

kohtupraktika ühtlustamiseks ja edasiarendamiseks PankrS § 91 lg-s 2 sätestatud ärikeelu

kohaldamise eesmärgi, eelduste ja ulatuse küsimuses lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu

koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegiumi arvates tuleb määruskaebus rahuldada ning maakohtu ja ringkonnakohtu määrused

TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel (koostoimes §-ga 695) tühistada materiaalõiguse normi väära

tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, mis võis kaasa tuua

ebaõige kohtulahendi. Asi tuleb TsMS § 701 lg 3 kolmanda lause alusel saata uueks lahendamiseks

maakohtusse.

9. Kolleegium käsitleb esmalt lühidalt olulisi asjaolusid (I). Seejärel analüüsib kolleegium

PankrS § 91 lg 2 sisu ja eesmärki (II) ning ärikeelu ja selle rikkumise tagajärgi (III), samuti ärikeelu

määramise menetluspõhimõtteid (IV). Lõpetuseks võtab kolleegium seisukoha praeguse asja kohta ja

lahendab menetluslikud küsimused (V).

I

10. Asjas ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

S. Brilis oli võlgniku juhatuse liige;

S. Brilis ei esitanud võlgniku pankrotiavaldust, selle esitas võlgniku teine juhatuse liige H. Mollok

17. juulil 2008;

võlgniku pankrotimenetlus algatati 22. juulil 2008 ja pankrot kuulutati välja 3. novembril 2008;

15. detsembril 2008 esitas Tartu Maakohus kuriteoteate võlgniku juhatuse liikmete, sh S. Brilise vastu

KarS § 3851 ja § 201 tunnustel ning S. Brilise suhtes on alustatud kriminaalasi.

II

11. Kolleegium peab esmalt vajalikuks käsitleda PankrS § 91 lg 2 järgse ärikeelu eesmärke ning

normi kohaldamise aluseid ja tagajärgi.

Kuigi Riigikohus on ärikeelu olemust ja eesmärke käsitlenud ka varem (vt nt 27. märtsi 2000. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00), on need seisukohad avaldatud enne 1. jaanuari 2004 kehtinud

PankrS § 35 kohta. Selle olulisim erinevus võrreldes kehtiva PankrS §-ga 91 seisneb selle 3. lõikes

sätestatud nn menetlusjärgse ärikeelu määramise aluste põhimõttelises erinevuses (kehtivas õiguses

eeldab see isiku süüditunnistamist kuriteos). Lisaks on oluliselt ja korduvalt muudetud äriühingu

juhatuse liikme vastutuse regulatsiooni. Just nimetatud regulatsioonid omasid aga vähemalt osaliselt

tähendust varasema Riigikohtu praktika põhjendusena. Samuti jõustus 22. detsembril 2008

KarS § 491, mis sätestab ärikeeluga olemuslikult sarnase lisakaristuse - ettevõtluskeelu. Ärikeelu

määramise menetluslike põhimõtete kindlakstegemisel tuleb arvestada ka uue tsiviilkohtumenetluse

seadustiku jõustumisega 1. jaanuarist 2006 ning selle ja pankrotiseaduse 1. jaanuarist 2009 jõustunud

oluliste muudatustega. Seega on õiguslik olukord vahepeal oluliselt muutunud, mida ei saa ärikeelu

olemuse ja tähenduse määratlemisel jätta tähelepanuta.

12. PankrS § 91 lg 2 järgi võib kohus juriidilisest isikust võlgniku pankroti korral määrata, kes selle

seaduse § 19 lg-tes 1 ja 3 nimetatud isikutest ei või pankrotimenetluse lõpuni olla ettevõtja, juriidilise

isiku juhtorgani liige, juriidilise isiku likvideerija ega prokurist. PankrS § 19 lg 1 järgi on ärikeeluga

esmajärjekorras hõlmatavad juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikmed. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 31 lg 2 esimese lause järgi on eraõigusliku juriidilise isiku esmane juhtorgan juhatus.

S. Brilis kui võlgniku juhatuse liige on seega isik, kellele kohus võis ärikeeldu kohaldada.

13. PankrS § 91 lg 2 sõnastus on sedavõrd lai, et sellest ei ole võimalik üheselt järeldada, mis

eesmärgil seda sätet peaks kohaldama ning kas PankrS § 91 lg 2 eesmärk erineb sama paragrahvi

esimese või kolmanda lõike eesmärgist. Teadmata sätte eesmärki, ei ole võimalik hinnata, mis

juhtudel peaks kohus talle antud diskretsiooni rakendama ja kas praegusel juhul on seda tehtud

nõuetekohaselt.

14. PankrS § 91 lg 2 eesmärgi otsimisel pöördub kolleegium esmalt ajaloolise tõlgenduse poole.

1992. a pankrotiseaduse algses redaktsioonis praeguse PankrS § 91 lg-ga 2 sarnast normi ei olnud.

Selle § 35 sätestas üksnes ettevõtluse keelu füüsilisele isikule (analoogiliselt kehtiva PankrS § 91 lg-

ga 1). 1992. a pankrotiseaduse seletuskirjas ei märgitud selle sätte kohta midagi. PankrS § 91 lg-ga 2

sarnane ärikeeld lisati pankrotiseadusse koos § 35 uue redaktsiooni andmisega (selle lg-na 2)

18. detsembril 1996 vastu võetud ja alates 1. veebruarist 1997 jõustunud Eesti Vabariigi

pankrotiseaduse muutmise seadusega. Selle eelnõu seletuskirjas selgitatakse seadusemuudatust

järgmiselt: "Selle sätte lisamise tingis praktikas korduvalt tõusetunud probleem - pankrotistunud

juriidilise isiku juhid jätkavad kohe uutes äriühingutes juhtidena. Seaduse parandus võimaldab kohtul

seda õigust piirata, parandus on suunatud nn pankrotimeistrite vastu." Sellest võib järeldada

esmajoones seadusandja soovi takistada ühe juriidilisest isikust võlgniku pankroti põhjustanud

isikutel teha sama teiste juriidiliste isikute puhul.

15. Riigikohtu varasemast praktikast, esmajoones määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00 järeldub, et

PankrS § 91 lg 2 eesmärk on kolmandate isikute preventiivne kaitse, tõkestamaks ärikeelu subjektil

toime panna uusi võimalikke süütegusid või tekitada kolmandatele isikutele kahju. Sama tuleneb

Riigikohtu 9. mai 2000. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-70-00 ja 12. jaanuari 2005. a määrusest

tsiviilasjas nr 3-2-1-158-04 (p 12). Seega on Riigikohtu varasema praktika järgi ärikeelu näol

tegemist preventiivse sunnivahendiga.

Kolleegium jagab Riigikohtu varasemat seisukohta, et PankrS § 91 lg 2 järgse ärikeelu põhiliseks

eesmärgiks on olla preventiivne sunnivahend. Seejuures tuleb kolleegiumi arvates sätet tõlgendada

kitsendavalt, kuna ärikeeluga riivatakse intensiivselt isiku põhiõigusi: töökoha valiku vabadust

(põhiseaduse (PS) § 29 lg 1), ettevõtlusvabadust (PS § 31) ja omandi kasutamise vabadust (PS § 32

lg 2). Samuti õigustab kitsendavat tõlgendamist see, et karistuslikul eesmärgil saab isiku suhtes

ärikeeluga sarnaseid meetmeid kohaldada üksnes KarS §-de 49 või 491 alusel.

Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et PankrS § 91 lg 2 alusel saab ärikeeldu

kohaldada üksnes isiku suhtes, kes on pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure

tõenäosusega toime kuriteo, kuid keda ei ole selle eest veel süüdi tunnistatud (põhjendatud

kuriteokahtlus) ning kelle puhul on tõsine oht, et ta võib ärikeelu kohaldamata jätmisel toime panna

uusi sarnaseid kuritegusid. Ärikeelu kohaldamiseks ei piisa väärteokahtlusest või üksnes võimalikust

kahju tekitamisest.

16. Preventiivse õiguskaitsevahendina võib ärikeeld seega sarnaselt kriminaalmenetluses

rakendatavate tõkenditega - näiteks sarnaselt ametist kõrvaldamisega kriminaalmenetluse

seadustiku § 141 alusel - tõkestada edasiste kuritegude toimepanemist.

Samas leiab kolleegium, et isiku vastu algatatud kriminaalmenetluse tagamine ei ole iseenesest

ärikeelu eesmärk. Ärikeelu kohaldamine ei ole seaduse järgi seotud kriminaalmenetlusega konkreetse

isiku suhtes, vaid võlgniku pankrotimenetlusega. Ka ei sõltu ärikeelu kestus võimaliku

kriminaalmenetluse kestusest, vaid on piiratud pankrotimenetluse kestusega, mis võib olla

kriminaalmenetlusest nii lühem kui ka pikem. Ärikeeldu saab isiku suhtes kohaldada sõltumata

sellest, kas ta on tunnistatud kriminaalasjas kahtlustatavaks või süüdistatavaks.

Tuleb siiski arvestada, et kui pärast ärikeelu kohaldamist ei ole mõistliku aja jooksul isiku suhtes

ärikeelu kohaldamise aluseks olnud käitumise tõttu kriminaalmenetlust alustatud, tuleb

pankrotimenetluses kaaluda ärikeelu lõpetamist. Teisalt ei ole välistatud, et näiteks pärast

kriminaalmenetluse alustamisest keeldumist ilmnevad pankrotimenetluses uued tõendid isiku

võimaliku kuriteo kohta. Sellisel juhul võib olla põhjendatud (uuesti) PankrS § 91 lg 2 alusel (varem

lõpetatud) ärikeeldu kohaldada. Kui isik mõistetakse kriminaalmenetluses õigeks tegudes, millest

lähtudes isikule ärikeeld määrati või kui isiku suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteokoosseisu

puudumise tõttu, on see aluseks ärikeelu lõpetamiseks. Ärikeeldu on alust kohaldada üksnes niikaua,

kui püsib oht, et isik paneb toime eelnimetatud kuritegusid. Sellise ohu äralangemisel või olulisel

vähenemisel tuleb kohtul ärikeeld lõpetada.

17. Riigikohus on leidnud määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00, et ärikeelu määramine ei ole kohtu

suvaotsustus ja määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-00, et ärikeelu kohaldamise määruses tuleb märkida

ärikeelu kohaldamise alused ning põhjendada ärikeelu kohaldamise vajadust. Seega ei piisa ärikeelu

rakendamiseks vaid sellest, et isik vastab formaalselt ärikeelu subjektile esitatavatele kriteeriumitele,

nt on võlgniku juhatuse liige.

Pankrotiseaduse § 91 lg 2 eesmärk ei ole karistada PankrS § 19 lg-tes 1 ja 3 nimetatud isikuid selle

eest, et nende kaastoimimisel tegutsenud juriidiline isik on pankrotistunud. Kolleegiumi arvates oleks

isiku karistamist ainuüksi tema juhitud juriidilise isiku maksejõuetuse eest PankrS § 91 lg 2

eesmärgina ka väga raske põhiseaduslikult õigustada. Olemuslikult on karistus õigusrikkumise eest

kohaldatav meede, mille sisuks on isiku õiguste või vabaduste kitsendamine ja mille alus on isiku süü

(vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p-d 17 ja 18). Seega eeldab

isiku karistamine vältimatult seda, et ta oleks toime pannud õigusvastase ja süülise teo. Tänapäeval

käsitatakse maksejõuetust valdavalt vaid ebaõnnestumisena, mis tuleb ületada. Sätte laiendavat

tõlgendamist ei õigusta ka PankrS § 91 lg 2 avar tekst ja võrdlus sama paragrahvi esimese lõikega,

samuti viidatud eelnõu seletuskiri.

18. Kolleegiumi arvates ei ole PankrS § 91 lg 2 eesmärk samuti isiku karistamine mingi toime

pandud süüteo (KarS § 3) eest. Esiteks räägib selle vastu juba PankrS § 91 lg 2 tekst, mis ei eelda

isiku süüditunnistamist (millega see eristub ka selgelt sama paragrahvi 3. lõikest), st ärikeeld ei ole

sätestatud formaalselt karistusena. Pankrotimenetluses ei ole võimalik isiku süütegu tuvastada, kuna

see saab toimuda üksnes kriminaal- või väärteomenetluses. Samuti võiks see, kui pankrotimenetluses

otsustatakse, kas kohaldada isiku suhtes karistamise eesmärgil ärikeeldu teo eest, milles isik on

varasemas kriminaal- või väärteomenetluses süüdi tunnistatud, sattuda vastuollu PS § 23 lg-s 3

sätestatud teistkordse menetlemise keelu ehk nn ne bis in idem põhimõttega. Osutatud põhimõte

keelab karistada isikut ühe ja sama teo eest mitmes erinevas iseseisvas menetluses (vt lähemalt

Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p-d 14-26). Täiendavalt osutab kolleegium sellele, et

karistusseadustikus on lisakaristusena sätestatud ärikeeluga sarnased tegutsemiskeeld (§ 49) ja

ettevõtluskeeld (§ 491), kuigi nende rakendusjuhtude piiritlemine võib olla problemaatiline.

Riigikohus on leidnud ka, et KarS § 1 lg 1 mõtte kohaselt peaksid süütegude eest karistamise üldised

alused ja piirid olema kodifitseeritud põhikaristusõigusena karistusseadustikus (vt Riigikohtu

11. juuni 2008. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-32-08, p 15).

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et karistuslikul eesmärgil saab isikult võtta õiguse tegeleda

ettevõtlusega või kuuluda juriidilise isiku teatud organitesse üksnes KarS § 49 või § 491 alusel.

Mõistetavalt ei saa PankrS § 91 lg 2 eesmärgina olla õigusriiklikult aktsepteeritav isiku karistamine

pankrotistunud juriidilist isikut juhtides oletatavasti toime pandud, st nõuetekohaselt tuvastamata

süüteo (süütegude) eest.

19. Riigikohtu varasemast praktikast järeldub, et ärikeelul on ka pankrotimenetluse tagamise

funktsioon. Nii on Riigikohus viidatud määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00 leidnud, et ärikeeldu võib

kohaldada pankrotimenetluses kerkida võivate takistuste ärahoidmiseks. Määruses tsiviilasjas nr 3-2-

1-158-04 (p 12) on Riigikohus samuti märkinud, et ärikeeldu kohaldatakse mh vältimaks

pankrotimenetluse võimalikke takistusi. Ärikeeldu võimaldab pankrotimenetluse tagamisvahendina

näha ka tõik, et PankrS § 91 paikneb PankrS 4. ptk-s "Võlgniku õigused ja kohustused" koos

pankrotimenetlust tagava võlgniku teabe andmise kohustuse (§ 85), vandekohustuse (§ 86), osavõtu

kohustuse (§ 87), elukohast lahkumise keelu (§ 88) ning sundtoomise ja arestiga (§ 89). Samuti

seatakse ärikeeld pankrotimenetluse ajaks.

Kolleegiumi arvates saab ärikeeld võlgniku pankrotimenetlust tagada siiski üksnes piiratult. Võlgniku

juhatuse liige ei saa pankrotimenetluses võlgniku varaga nagunii enam toiminguid teha, kuna vara

käsutusõigus on halduril. Samuti ei taga ärikeeld isiku n-ö kättesaadavust pankrotimenetluses, nagu

seda teeb nt elukohast lahkumise keeld. Ärikeeluga isiku võimalik motivatsioon aidata ärikeelust

vabanemise lootuses paremini kaasa menetluse kiirele toimumisele ei põhjendaks üldjuhul samuti

ärikeelu seadmist, kuna tema võimalused menetluse kestust mõjutada on tihti piiratud. Selles osas

näeb kolleegium PankrS § 91 lg 2 erinevust võrreldes sama paragrahvi esimese lõikega, millel on ka

jooksva pankrotimenetluse tagamise eesmärk.

20. Riigikohus on varem näinud ärikeelu ühe eesmärgina ka pankrotivõlgniku ja tema võlausaldajate

kahju hüvitamise nõuete tagamist (vt nt Riigikohtu määruseid tsiviilasjas nr 3-2-1-26-00 ja nr 3-2-1-

158-04, p 12).

Kolleegiumi arvates saab ärikeeld ka seda eesmärki täita üksnes piiratult. Seaduses ei ole ette nähtud

juhatuse liikmete laialdast isiklikku vastutust juriidilise isiku kohustuste eest. Kui lisakohustuste

võtmise takistamist võiks iseenesest näha ka ärikeelu seadmise põhjendusena, ei tagaks ärikeeld seda

sisuliselt. Kuna ärikeeld piirab isiku võimalusi tulu teenida ja oma vara suurendada, võib tulemus olla

ka hoopis vastupidine.

III

21. Järgnevalt käsitleb kolleegium ärikeelu ja selle rikkumise õiguslikke tagajärgi, hindamaks

ärikeelust tingitud kitsenduse tegelikku ulatust.

22. Kolleegiumi arvates ei piiritle PankrS § 91 lg 2 sellest tulenevaid kitsendusi selgelt. Muu hulgas

ei ole selge, kas isikul keelatakse olla üksnes Eesti või ka välismaise juriidilise isiku juhtorgani liige

(mh nt välismaa äriühingu Eesti filiaali juhataja), samuti kas isik võib nt kuuluda

mittetulundusühingu kontrollorganisse või erakonna volikogusse.

23. Riigikohus on 5. aprilli 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-06 (p 8) leidnud, et ärikeelu

kohaldamine ei või olla üldine, ning et ärikeelu kohaldades peab kohus märkima "millise ettevõtluse

või muu majandustegevusega ei või füüsiline isik tegelda". Kolleegium nõustub sellega ja lisab, et

isikul ei või keelata abstraktselt olla ettevõtja. Ärikeelu saanud isiku jaoks peab olema mh selge, kas

ärikeeld keelab tulu saamisele suunatud tehingute tegemise (püsiva majandustegevuse või üldse

igasuguse majandustegevuse), st kas isik ei tohi enam sõlmida ühtki töövõtu- või käsunduslepingut

kellelegi mingi teenuse osutamiseks või vara osta, müüa või vahendada jne.

24. Kolleegiumi arvates ei mõjuta isikule ärikeelu seadmine tema õigussuhet pankrotivõlgnikuga,

st isik on edasi võlgniku juhatuse liige. Selliselt tagatakse paremini pankrotimenetlust ja seal

võlgniku õiguste ja kohustuste täitmist, mh võimaliku võlgniku kaebeõiguse teostamist. See ei välista

isiku juhatuse liikmeks oleku lõppemist muul alusel.

25. Kolleegiumi arvates ei ole ärikeelul seaduse järgi ka muus osas otsest tsiviilõiguslikku toimet

ning see on suunatud kohustusena keelu subjektile hoiduda tegudest, millega kaasneb ärikeelu

rikkumine.

Ärikeelu rikkumise eest näeb KarS § 373 ette karistuse. Kui ärikeelu jõustumine lõpetaks

automaatselt isiku juhtorgani liikme staatuse kolmandates juriidilistes isikutes, puuduks KarS §-l 373

mõte, sest selles ette nähtud kuriteokoosseisule vastavat tegu ei oleks võimalik toime panna (vt selle

sätte rakendamise kohta ka Riigikohtu 24. septembri 2009 a. otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-61-09, p-

d 36-38.4). Seega ei katkesta ärikeelu jõustumine n-ö iseenesest isiku olekut kolmanda juriidilise

isiku juhatuses või nõukogus või nt tema ametiseisundit kohtumääruse alusel määratud likvideerijana.

Samuti ei mõjuta kohtulahendiga likvideerijaks või juhatuse liikmeks määratud isikule ärikeelu

kohaldamine tema määramise kohtulahendi kehtivust. Vastupidine vähendaks põhjendamatult

tsiviilkäibekindlust. Samamoodi ei mõjuta ettevõtjaks olemise keeld ärikeelu aluse isiku tehtud

tehingute kehtivust ega tema omandatud õigusi ega kohustusi. Seega on ärikeelu aluse isiku enese

kohustus tagada, et ta ärikeeldu ei rikuks, mh ei annaks nõusolekut enda valimiseks juhatuse liikmeks

või astuks juhatusest tagasi ning hoiduks keelatud majandustegevusega tegelemast. Selle kohustuse

rikkumine võib kaasa tuua isiku vastutuse KarS § 373 järgi.

Samas peab ka äriühing, kelle juhatusse ärikeeluga isik kuulub, tagama, et tema juhatuse koosseis

vastaks seadusele. Nii sätestab nt osaühingu puhul ÄS § 180 lg 31, et juhatuse liikmeks ei või olla mh

isik, kellel on keelatud olla juhatuse liige kohtulahendi alusel. Juhatuse koosseisu seadusega

vastavusse viivimist saab äriühingult sundlõpetamise ähvardusel nõuda registripidaja ÄS § 59 lg 6

alusel.

IV

26. Järgnevalt käsitleb kolleegium ärikeelu määramisel ja muutmisel kehtivaid põhimõtteid.

27. Ärikeelu määramise asi kui pankrotimenetlusega seotud asi lahendatakse PankrS § 3 lg 2

kolmanda lause ja TsMS § 475 lg 1 p 122 järgi hagita menetluses.

Nii PankrS § 91 lg 2 kui ka TsMS § 476 lg 1 võimaldavad kohtul määrata ärikeelu omal algatusel.

See tähendab mh, et kui nt võlgniku pankrotihaldur pöördub kohtu poole isikule ärikeelu

kohaldamise palvega, ei ole kohus avaldusega seotud. Seega ei saa pankrotihaldur kaevata ka ärikeelu

määramata jätmise peale.

28. TsMS § 198 lg 3 teise lause järgi eeldatakse, et hagita menetluse osalised on isikud, kellel on

õigus hagita menetluses tehtava määruse peale kaevata. Maakohtu menetlust lõpetava määruse peale

võib TsMS § 660 lg 3 esimese lause järgi edasi kaevata isik, kelle õigust on määrusega kitsendatud.

PankrS § 91 lg 4 esimese lause järgi saab isik, kellele ärikeeldu kohaldati, esitada selle määruse peale

määruskaebuse. Muudele isikutele määruse peale kaebamise õigust ette nähtud ei ole.

Halduril ega pankrotivõlgnikul ei ole ärikeelu määramise menetluses kaebeõigust, kuna nende õigusi

sellega ei kitsendata ning nende menetlusosaliseks lugemiseks ei tulene alust ka mujalt seadusest.

Selles osas on seadus varasemaga võrreldes muutunud ning lähtuda ei saa Riigikohtu varasemast

teistsugusest seisukohast (vt 20. juuni 2002. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-02, p 8).

Menetlusosaliseks mittelugemine ei takista kohtul aga haldurit (võlgnikku) vajadusel ära kuulata,

kuid ka see ei tee temast TsMS § 198 lg 3 kolmanda lause järgi veel menetlusosalist.

29. Kolleegium leiab, et isik, kelle suhtes on alustatud ärikeelu seadmise menetlust, tuleb enne

ärikeelu määramist maakohtus üldjuhul ära kuulata. Kuna ärikeeld piirab isiku põhiõigusi ja

pankrotimenetlus võib kesta suhteliselt pikka aega, võib isiku ärakuulamine ära jääda üksnes

vältimatul juhul, eelkõige kui isik ei ole kohtule kättesaadav või ei kasuta kohtu pakutud

ärakuulamise võimalust. Isikul peab olema võimalik vastu vaielda võimalikele ärikeelu määramise

põhjustele ja taotleda kohtult ärikeelu ulatuse määramist või piiramist. Menetlusõiguse muutumise

tõttu ei ole enam asjakohased Riigikohtu varasemad seisukohad, mille järgi võis ärikeelu määrata

isikule teda ära kuulamata (vt nt Riigikohtu viidatud määruseid tsiviilasjades nr 3-2-1-26-00 ja nr 3-

2-1-70-00).

Minimaalselt tuleb isikule teatada tema suhtes ärikeelu kohaldamise kavatsusest, edastades talle

nt menetluse algatamise määruse, ja küsida tema seisukohta. Isiku ärakuulamisel tuleb lähtuda

TsMS § 477 lg-s 4 sätestatud põhimõtetest. Lähtudes TsMS § 477 lg-st 2, ei pea ärakuulamiseks

korraldama kohtuistungit.

30. Kui maakohus isikut enne ärikeelu määramist ära ei kuulanud ega võimaldanud ka selleks taotlust

esitada, on see TsMS § 656 lg 1 p 1 järgi enamasti aluseks maakohtu lahendi tühistamisele

ringkonnakohtus. Vähemalt üldjuhul ei ole see puudus ringkonnakohtus kõrvaldatav TsMS § 656 lg 2

alusel, mh põhjusel, et ärikeeldu kohaldades toimib kohus omal algatusel ja peab tagama oluliste

asjaolude igakülgse kaalumise juba maakohtus. Erandlikult võib see tulla kõne alla nt juhul, kui isik

ise loeb enda ärakuulamise ringkonnakohus piisavaks ja on vastu asja maakohtule uueks

lahendamiseks saatmisele. Puuduse kõrvaldamiseks ei saa lugeda isikule üksnes maakohtu määruse

peale kaebuse esitamise võimaluse tagamist. Kui ringkonnakohus sel juhul maakohtu määrust ei

tühista, võib see TsMS § 692 lg 5 esimese lause (ja § 701 lg 3 kolmanda lause) järgi anda

Riigikohtule aluse nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu lahendid tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Kuna kolleegium leiab, et isiku ärakuulamine maakohtus on üldjuhul vältimatu, ei ole enam

kohaldatav Riigikohtu varasemast praktikast tulenev põhimõte, et ärikeelu määruse peale esitatud

kaebus tuleb ringkonnakohtus läbi vaadata kohtuistungil (vt nt Riigikohtu määrused tsiviilasjades

nr 3-2-1-26-00 ja nr 3-2-1-70-00). Seega võib ringkonnakohus lahendada kaebuse ka kirjalikus

menetluses.

31. Kuna kolleegium leidis, et ärikeeldu tuleb isiku suhtes kohaldada esmajoones kui preventiivset

sunnivahendit (vt määruse p 15), tuleb selle kohaldamist ka ärikeelu määruses põhjendada.

32. Kolleegium leidis, et PankrS § 91 lg 2 alusel saab ärikeeldu kohaldada üksnes isiku suhtes, kes on

pannud pankrotistunud juriidilist isikut juhtides suure tõenäosusega toime kuriteo, kuid keda ei ole

selle eest veel süüdi tunnistatud (põhjendatud kuriteokahtlus) ning kelle puhul on tõsine oht, et ta

võib ärikeelu kohaldamata jätmisel toime panna uusi sarnaseid kuritegusid (vt määruse p 15).

Seega tuleb kohtul PankrS § 91 lg 2 kohaldamisel esmalt näidata põhjendatud kuriteokahtlus, st et

kohtul on alust arvata, et isik on pankrotistunud juriidilist isikut juhtides pannud suure tõenäosusega

toime kuriteo. Kuriteokahtlus peab tuginema konkreetsetele andmetele ja kohus ei saa selle

põhjendamisel piirduda üksnes üldsõnalise tõdemusega, et asja materjalide pinnalt on olemas

põhjendatud kuriteokahtlus. Põhjendatud kuriteokahtluse kui ärikeelu kohaldamise eelduse

tuvastamine ei ole aga mõistetavalt isiku süüküsimuse lõplik otsustamine. Seetõttu on kohtul

kuriteokahtluse püstitamisel võimalik teatud piirides kõrvale kalduda tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatud tõendamisreeglitest, samuti kehtib kõnealuse küsimuse lahendamisel

nn lihtsustatud tõendamisstandard. Näiteks on kohtul kuriteokahtluse olemasolu hinnates tavapärasest

suuremas ulatuses võimalik tugineda olemasolevate tõendite kõrval ka üldinimlikule ja

pankrotimenetluslikule kogemusele.

33. Kuna preventiivse sunnivahendi kohaldamise keskseks kriteeriumiks on isiku ohtlikkus, tuleb ka

seda ärikeelu määruses põhjendada. Seega tuleb määruses esitada põhjendused, miks kohus leiab, et

isik võib edaspidi ettevõtjana tegutsedes või juriidilist isikut juhtides toime panna kuritegusid. Isiku

ohtlikkust hinnates tuleb kohtul esmajoones arvestada neid pankrotivõlgnikku juhtides toime pandud

tegusid, milles kohus isikut kahtlustab. Kaaludes ärikeelu kohaldamist PankrS § 91 lg 2 alusel, peab

kohus silmas pidama oletatavate kuritegude olemust - eeskätt seda, kuivõrd ulatuslik võis olla nende

mõju juriidilise isiku maksejõuetuks muutumisele ja võlausaldajate huvidele. Näiteks kahtlus, et

osanikust juhatuse liige on üks kord omastanud väikese summa pankrotivõlgniku raha, ei pruugi olla

ärikeelu kohaldamiset õigustavaks ohuhinnanguks. Samas ei pruugi see, et kuriteod, mille

toimepanemises kohus isikut kahtlustab, on suhteliselt väheulatuslikud, iseenesest välistada ärikeelu

kohaldamist. Samuti tuleb isiku ohtlikkuse hindamisel põhjendada, kas ja miks kohtleb kohus isikut

talle ärikeelu määramisel teisiti kui nt sama juridiilise isiku teisi juhatuse liikmeid.

Täiendavalt saab ärikeelu kohaldamise kaalumisel arvestada ka isiku varasemat käitumist muude

juriidiliste isikute juhtimisel. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem nende isikute

puhul, keda on ka varem kuritegudes süüdi tunnistatud ja karistatud (vt ka Riigikohtu 11. detsembri

2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06, p 15). Kohus peab põhjendama aga ka seda, miks ta

leiab, et on oht nende tegude kordumiseks, ning kuidas ärikeeld seda võib takistada. Ohtlikkust ei saa

põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel

juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik

võib kõige lähemas tulevikus muutuda ohtlikuks).

34. Kuna ärikeeld kitsendab nii isiku töökoha valiku vabadust, ettevõtlusvabadust kui ka omandi

käsutamise vabadust, peab kohus kaaluma, millises osas ta isikule kitsendusi seab. Sarnaselt

Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-15-06 (p 8) märgituga (vt määruse p 23), leiab kolleegium, et

ärikeelu kohaldades peab kohus märkima, millise majandustegevusega ei või isik tegelda.

Ärikeelu määruse resolutsioonis ei piisa üksnes PankrS § 91 lg 2 loetelu kordamisest. Minimaalselt

tuleb täpsustada, mis on isikule keelatud, kui kohus keelab tal ettevõtjaks olemise, nt tuleb märkida,

mis valdkonnas ei tohi ta iseseisva majandustegevusega püsivalt tegeleda. Isikul peab olema võimalik

ärikeelu määrusest järeldada, millised võimalused talle sissetuleku teenimiseks jäävad. Keelates

isikule juriidilise isiku juhtorgani liikmeks olemise, tuleb vajadusel täpsustada, kas isikul keelatakse

üksnes juhatuse ja/või nõukogu liikmena tegutseda või tehakse seda nt mingite juriidiliste isikute

liikide kohta (nt jäetakse isikule õigus osaleda korteriühistu juhatuses) või piiratakse tema osalemist

mingil kindlal tegevusalal (nt ehituses või kinnisvaravahenduses) tegutseva juriidilise isiku

juhtimises. Kõik see on lahutamatult seotud ka isikust tuleneva ohu hindamisega, st kohus peaks

isikule keelama sellise tegevuse, mille käigus on potentsiaalne võimalus, et isik võib panna toime

samalaadseid kuritegusid, mida ta tõenäoliselt tegi pankrotivõlgniku juhtimisel. Sellest tulenevalt

tuleb nt eraldi põhjendada, miks pankrotiavalduse esitamisega hilinenud juhatuse liikmel keelatakse

tegelda ettevõtjana nt talupidamisega.

35. Pankrotimenetluse lõppemisega lõpeb ärikeeld PankrS § 91 lg 2 järgi automaatselt. Ärikeeld

lõpeb muu hulgas pankroti raugemisega, aga ka pankrotimääruse tühistamisel. Ärikeelu lõpetamiseks

ei pea kohus sellisel juhul tegema eraldi määrust ärikeelu lõpetamise kohta. Ärikeelu lõppemine on

aluseks ÄS § 691 alusel avalikustatud ärikeelu andmete kustutamiseks.

Kohus võib TsMS § 480 lg 1 teise lause järgi määruse tühistada või seda muuta, kui määrusel on

kestev, mitte ühekordne toime ning selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt

muutunud. Riigikohus on ka oma määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-158-04 (p 12) leidnud, et ärikeeluga

isik võib taotleda keelu tühistamist, kui menetluse ajal ärikeelu kohaldamise alus ära langeb. Seega

võib kohus ka pankrotimenetluse ajal isiku ärikeelu alt vabastada või ärikeelu ulatust kitsendada, aga

ka laiendada. Kuigi PankrS § 91 lg 2 (erinevalt lg-st 1) seda otse ette ei näe, võib kohus muu hulgas

anda isikule nõusoleku osalemiseks nt mingi konkreetse juriidilise isiku juhatuses või mingi tehingu

tegemiseks. Isik tuleb ärikeelu alt vabastada, kui tema ohtlikkust põhjendavad asjaolud on ära

langenud, nt isik on kuriteos, millest lähtudes kohus ärikeeldu põhjendas, õigeks mõistetud

(vt ka määruse p 16). Sellisel juhul teeb maakohus ärikeelu lõpetamise määruse, tühistamata ärikeelu

seadmise määrust.

36. Ärikeelu määramisel peab kohus arvestama ka sellega, millal tehtav määrus jõustub ja muutub

ärikeelu alusele isikule täitmiseks kohustuslikuks. Sõltuvalt sellest, kui koormav on ärikeeld isikule,

peab kohus arvestama, kui kiiresti jõuab isik ärikeelust tulenevalt mõistlikult oma tegevuse ümber

korraldada. Kuna tegemist on hagita asjaga, jõustub ärikeelu määrus TsMS § 478 lg 3 ja § 466 lg 3

esimese lause järgi, kui möödunud on kaebetähtaeg või kui kaebus jäetakse rahuldamata või läbi

vaatamata.

Samas kuulub ärikeelu määrus TsMS § 478 lg 4 esimese lause järgi üldiselt viivitamatule täitmisele

alates päevast, kui see ärikeelu alusele isikule teatavaks tehakse (sama järeldub PankrS § 5 lg-st 3).

Seega tekib isikul põhimõtteliselt kohe alates ärikeelu määruse saamisest kohustus oma tegevus

ärikeeluga kooskõlla viia (nt tagasi astuda äriühingute juhatustest, lõpetada ettevõtjana sõlmitud

tehingud jne). Vastasel juhul võidakse teda karistada KarS § 373 järgi. Eriti juhul, kui isik on enne

ärikeelu määramist kohtult taotlenud aega oma tegevuse kooskõlla viimiseks ärikeeluga (vähemalt

üldjuhul tuleks kohtul seda isikult ka küsida), peaks kohus isikule selle aja TsMS § 478 lg 4 teise

lause alusel võimaldama.

V

37. Asjas on erinevaid arvamusi andnud võlgniku pankrotihaldur. Kolleegiumi arvates ei ole ei tema

ega võlgnik ärikeelu määramise asjas menetlusosalised (vt määruse p 28). Seetõttu ei pea kolleegium

vajalikuks eraldi käsitleda pankrotihalduri seisukohti, mis on esitatud Riigikohtu menetluses.

38. Maakohus on määranud S. Brilisele ärikeelu, võimaldamata tal taotleda enda eelnevat

ärakuulamist, rikkudes nii TsMS § 477 lg-t 4 (vt ka määruse p 29). Ringkonnakohus lahendas tema

määruskaebuse kirjalikus menetluses.

Märkides määruses küll kaks kuriteo tunnustega tegu, ei põhjendanud maakohus, miks ta leiab, et

S. Brilis võib olla ohtlik kolmandatele isikutele ja kuidas ärikeeld kolmandaid isikuid kaitseb

(vt määruse p 33). Lisaks on maakohus piirdunud ärikeeldu määrates seaduse tsiteerimisega ega ole

määranud täpselt, mida ta S. Brilisele keelab (vt määruse p 34). Ringkonnakohus neid põhjendusi ei

muutnud.

Eelnevad põhjused on aluseks nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamisele. Asi tuleb

saata samale maakohtule uueks lahendamiseks käesolevas määruses nimetatud põhimõtete kohaselt.

39. Kolleegium ei pea võimalikuks võtta seisukohta S. Brilise poolt pärast taotluste esitamiseks ette

nähtud aja möödumist esitatud menetluse uuendamise taotluse kohta. Kuna asi saadetakse

maakohtule uueks lahendamiseks, saab maakohus arvestada S. Brilise taotluses esitatud väiteid.

40. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kassatsioonikautsjon tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Priit Pikamäe, Tambet Tampuu