3-1-2-5-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-5-09

Otsuse kuupäev

17. veebruar 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi J.L. süüdistuses KrK § 161 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2004. a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-109-04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.L. kaitsja vandeadvokaat Andres Suik, teistmisavaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

13. jaanuar 2010, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta J.L. kaitsja teistmisavaldus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2004. a otsusega tunnistati J.L. süüdi KrK § 161 järgi ja teda karistati

kaheaastase vangistusega. KarS § 74 lg-te 1 ja 2 alusel määras kohus, et mõistetud karistusest tuleb kohe ära

kanda kuus kuud vangistust, vangistuse ülejäänud osa jäetakse tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele

pööramata. J.L-lt mõisteti tsiviilhagi katteks välja 3 060 000 krooni Eesti Vabariigi kasuks

Rahandusministeeriumi kaudu.

1.1 J.L. tunnistati süüdi selles, et tema Eesti Erastamisagentuuri (edaspidi EEA) peadirektori kohusetäitjana

jättis tahtlikult esitamata Eesti Vabariigi kui võlausaldaja nimel pankrotiavalduse AS E (AS M õigusjärglane)

vastu 4 680 278 krooni nõudes, mis tulenes 30. augustil 1994. a sõlmitud RAS F 66,6% aktsiate erastamise

ostu-müügilepingust (edaspidi F-e erastamisleping). Seejuures oli AS E 10. novembril 1999. a teavitanud

EEA-d sellest, et aktsiaseltsi omakapital on negatiivne ning on vastu võetud otsus aktsiaseltsi likvideerimise

kohta, millised andmed viitasid AS E püsivale maksejõuetusele. Pankrotiavalduse esitamise asemel sõlmis

J.L. 30. novembril 1999. a kolmepoolse lepingu EEA, AS E ja OÜ W vahel (edaspidi 30. novembri 1999. a

leping). Selle lepingu kohaselt võttis OÜ W üle kõik F-e erastamislepingust ja selle 9. oktoobri 1996. a

muutmise lepingust tulenevad AS E õigused ja kohustused Eesti Vabariigi ees, sealhulgas ka kohustuse

tasuda EEA-le kui Eesti Vabariigi esindajale järelmaksu mittetähtaegsest tasumisest tekkinud võlgnevus

summas 4 680 278 krooni (sh järelmaksu põhiosa summas 3 160 000 krooni). 30. novembri 1999. a lepingu

kohaselt vabanes AS E lepingulistest kohustustest Eesti Vabariigi ees. 30. novembri 1999. a lepingut

sõlmides oli J.L. teadlik, et OÜ W vara moodustus vaid osakapitali sissemaksest summas 40 000 krooni ning

et nimetatud osaühingul puudus igasugune majandustegevus.

Sellise käitumisega rikkus J.L. Vabariigi Valitsuse 8. juuli 1998. a määrusega kinnitatud "Eesti

Erastamisagentuuri põhimääruse" (edaspidi EEA põhimäärus) punktide 9.3 ja 29.2 nõudeid.

Arvestades Pankrotiseaduse §-st 86 tulenevat sama järgu nõuete võrdelise rahuldamise eeldust ning asjaolu,

et 30. novembril 1999. a lepingu sõlmimise ajal katsid AS E varad kohustusi 68,2% ulatuses, oleks AS-lt E

pankrotimenetluses olnud võimalik enne 30. novembrit 1999 eksisteerinud võlgnevusest summas 4 680 278

tagasi saada kuni 68,2 % ehk kuni 3 191 950 krooni. Selle summa sissenõudmise võimalus OÜ-lt W puudub,

kuna Tartu Maakohtu 2. veebruari 2001. a määrusega lõpetati selle äriühingu pankrotimenetlus raugemise

tõttu.

Ametiseisundi tahtliku ärakasutamisega põhjustas J.L. Eesti Vabariigile suure varalise kahju, mis seisnes F-e

erastamislepingust tuleneva järelmaksu põhiosa EEA-le laekumata jäämises summas 3 060 000 krooni.

1.2 J.L. tunnistati KrK § 161 järgi süüdi ka selles, et ta võttis EEA peadirektorina Eesti Vabariigi nimel OÜ-

ga B 30. aprillil 2001. a sõlmitud AS R 66,6% aktsiate erastamislepingu punktides 9.1.1 (s) ja 9.1.1 (p) ning

viimase punkti alusel sõlmitud 21. augusti 2001. a protokollis riigile õigusvastaseid kohustusi.

2. J.L. kaitsjad A. Pohla ja A. Suik esitasid linnakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused.

2.1 Kaitsja A. Pohla taotles linnakohtu otsuse tühistamist osas, millega J.L. tunnistati süüdi F-e

erastamislepingu täitmisega seotud episoodis. Apellant palus J.L. selles episoodis KrK § 161 järgi õigeks

mõista. Ühtlasi palus kaitsja jätta Eesti Vabariigi tsiviilhagi läbi vaatamata või selle täpne suurus

kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

2.2 Kaitsja A. Suik vaidlustas linnakohtu otsuse J.L. süüditunnistamise KrK § 161 järgi AS R erastamisega

seonduvates episoodides ja taotles tema õigeksmõistmist nendes episoodides. Alternatiivselt taotles kaitsja

J.L-le kergema karistuse mõistmist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a otsusega jäeti linnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid

linnakohtu otsuse resolutiivosas asendati viide KrK § 161 lg-le 1 viitega KrK §-le 161. Kaitsjate

apellatsioonkaebused jäeti rahuldamata.

4. Kaitsjad A. Pohla ja A. Suik esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebused.

4.1 Vandeadvokaat A. Pohla kassatsioonkaebuses taotleti ringkonnakohtu otsuse tühistamist J.L.

süüdimõistmises AS-i F erastamislepingu täitmisega seotud episoodis ja selles episoodis J.L.

õigeksmõistmist. Samuti taotles kaitsja Eesti Vabariigi tsiviilhagi läbivaatamata jätmist. Alternatiivselt

taotles kaitsja, et juhul, kui Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a süüdimõistev otsus jääb ülejäänud

osas jõusse, jääks tsiviilhagi rahuldamise täpne suurus kindlaksmääramiseks tsiviilkohtumenetluse korras.

4.2 Vandeadvokaat A. Suiki kassatsioonkaebuses taotleti linna- ja ringkonnakohtu süüdimõistvate otsuste

tühistamist AS R erastamisega seonduvates episoodides ning J.L. õigeksmõistmist neis episoodides. A. Suiki

kassatsioonkaebuse jättis Riigikohus menetlusse võtmata.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2004. a otsusega tühistati Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari

2004. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a kohtuotsused J.L-lt Eesti Vabariigi kasuks 3 060 000

krooni väljamõistmise osas ning mõistis J.L-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 1 397 689 krooni. Muus osas

jättis riigikohus kohtuotsused muutmata.

6. Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi: EIK) 25. juuni 2009. a otsusega kohtuasjas nr.12157/05 rahuldati

J.L. individuaalkaebus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi: Konventsioon)

rikkumise tõttu. EIK leidis, et Eesti Vabariik on J.L. süüdimõistmisel ja karistamisel rikkunud Konventsiooni

artiklit 7, mille kohaselt ei tohi kedagi tunnistada süüdi kuriteos, mis selle toimepanemise ajal kehtinud

siseriikliku või rahvusvahelise õiguse alusel ei olnud kuritegu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

7. J.L. kaitsja vandeadvokaat Andres Suik esitas Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotleb esiteks

kriminaalmenetluse uuendamist asjas, milles J.L. oli süüdi tunnistatud ja karistatud KrK § 161 järgi; teiseks

Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2004. a, Tallinna Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2004. a otsuste tühistamist J.L. süüditunnistamises ja karistamises KrK §

161 järgi ning kolmandaks - J.L. õigeksmõistmist. Ühtlasi taotleb kaitsja Eesti Vabariigi tsiviilhagi täies

ulatuses läbi vaatamata jätmist.

7.1 R erastamisega seonduvates kuritegudes taotleb avaldaja J.L. õigeksmõistmist põhjusel, et EIK 25. juuni

2009. a otsuse kohaselt rikkus Eesti Vabariik J.L.t nendes kuritegudes süüdi mõistes Konventsiooni art-t 7,

tunnistades ta süüdi teos, mis ei olnud toimepanemise ajal kuriteona karistatav.

7.2 Avaldaja arvates tuleb menetlus teista ja kohtuotsused tühistada ka F-e erastamise episoodis, sest J.L-le

mõistetud karistust ei ole kohtuotsustes erinevate episoodide lõikes täpsustatud, vaid talle on kõigi kolme

kuriteo eest mõistetud üks karistus. Erinevate episoodide eest mõistetava karistuse täpsustamiseks ei ole aga

kuritegude aegumise tõttu võimalik kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saata. Samal põhjusel ei

saaks ka Riigikohus ise J.L-le uut karistust mõista ja seetõttu tulebki J.L. õigeks mõista.

7.3 Kaitsja hinnangul on menetluse uuendamine vajalik taastamaks J.L. hea nimi, mis sai

süüditunnistamisega kahjustada, võimaldamaks talle alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamist

ning alusetu süüdimõistmise tõttu kaasnenud piirangutest (avalikus teenistuses töötamise keeld) vabanemist,

samuti õiguste taastamist seoses Eesti Vabariigi kasuks välja mõistetud tsiviilhagiga.

8. Prokurör esitas teistmisavaldusele vastuse, milles leidis, et avaldus on põhjendamatu ning puudub alus

selle rahuldamiseks. Alternatiivselt leiab prokurör, et kui Riigikohus menetluse uuendab, siis tuleks seda teha

üksnes J.L. süüditunnistamises AS R erastamisega seonduvates episoodides. Sel juhul tuleb J.L. õigeks

mõista vaid neis episoodides ja muus osas tuleks Tallinna Linnakohtu 30. jaanuari 2004. a, Tallinna

Ringkonnakohtu 13. aprilli 2004. a ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2004. a otsused jätta

muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. KrMS § 366 p 7 kohaselt on teistmisaluseks teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -määruse

peale EIK-le esitatud individuaalkaebuse rahuldamine Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni või selle protokolli rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei

ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu ( vt ka

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2009. a otsust nr 3-1-2-2-08).

9.1 Küsimusele sellest, kas kõnealune EIK poolt tuvastatud inimõiguse rikkumine võis mõjutada teistetavas

kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsuseid, tuleb vastata jaatavalt. Kui Eesti kohtud ei oleks J.L. poolt AS R

erastamisega seonduvat käsitanud ametiseisundi kuritarvitamisena KrK § 161 mõttes, poleks saanud teda ka

selles süüdi tunnistada ega karistada. Kuid silmas tuleb pidada, et J.L. oli lisaks AS R erastamisega

seonduvatele kuritegudele sama kohtuotsusega tunnistatud süüdi ja karistatud KrK § 161 järgi veel ka seoses

Fe erastamisega seotud kuriteo eest. Järgnevalt tuleb vaagida J.L. süüdi tunnistanud kohtuotsusega

kaasnenud õigusjärelmite põhimõttelist võimalikkust ilma AS R erastamisega seonduvate kuritegudeta.

Karistusseadustiku §-s 161 ettenähtud kuriteo eest oli maksimaalse võimaliku karistusena ette nähtud kolm

aastat vangistust. J.L. oli KrK § 161 järgi karistatud kaheaastase vangistusega. Kuid KarS § 74 lg-te 1 ja 2

alusel tuli tal sellest karistusest kohe ära kanda kuus kuud vangistust ja karistuse ülejäänud osa jäeti tingimisi

kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2004. a

otsusega tehtud täpsustuse järgselt mõisteti temalt kuriteoga tekitatud kahju heastamiseks Eesti Vabariigi

kasuks välja 1 397 689 krooni. Võimatu on täpselt öelda, millise karistuse oleks tegelikult kohtud J.L-le

mõistnud, kui ei oleks teda süüdi tunnistanud AS R erastamisega seonduvates kuritegudes. Küll aga leiab

kolleegium, et kui J.L-l oleks ka üksnes F-e erastamisega seotud episoodi ja riigile enam kui miljoni krooni

suuruse kahju põhjustamise eest tulnud lõppkokkuvõttes kanda karistusena 6 kuud reaalset vangistust, ei

oleks sellega karistuspraktikast hälbitud. Oluline on seejuures märkida, et ka EIK 25. juuni 2009. a otsuse p

113 sisaldab mööndust, et vangistus, mis oleks kaebajale mõistetud ainult RAS F erastamise episoodis

süüdimõistmise korral, ei oleks pruukinud erineda talle tegelikult mõistetud vangistusest.

9.2 Käesolevaks ajaks on J.L. ära kandnud kogu talle mõistetud karistuse. Heastamaks seda võimalikku osa

karistusest, mis võis seonduda inimõigusi rikkuva süüdimõistmisega, on EIK poolt J.L. kasuks välja

mõistetud sobiv rahaline hüvitis. Nii nagu on õigesti märgitud ka teistmisavalduses, on tänaseks kõik J.L-le

süüksarvatud kuriteod aegunud ja selle menetlustakistuse tõttu on välistatud hakata kriminaalmenetluse

uuendamise järgselt kohtute poolt uuesti kaaluma, et kas J.L-le tuleks üksnes F-e erastamisega seotud kuriteo

eest mõista varem mõistetuga võrreldes leebem karistus ning milline see konkreetselt olema peaks.

Arvestades Riigikohtu senist praktikat (Riigikohtu 6. jaanuari 2004. a otsus nr 3-1-3-13-03) tuleks

kolleegiumi arvates siiski täiendavalt kaaluda kriminaalmenetluse uuendamist seoses AS R erastamise

episoodidega siis, kui lisaks mõistetud karistusele seonduks nende kuriteoepisoodidega veel ka mingi muu

negatiivne õigusjärelm - eeskätt tsiviilhagi. Kolleegiumi arvates ei ole sellistest õigusjärelmitest aga alust

rääkida.

9.3 Teistmisavalduses sisalduvat mõttekäiku, et kuna aegumisest tingitult oleks kriminaalmenetluse

uuendamise järgne uus kohtulik arutamine välistatud, siis peaks Riigikohus kriminaalmenetluse uuendama ja

seejärel mõistma J.L. ise täies mahus õigeks, ei saa lugeda põhjendatuks. Siinjuures tuleb veelkord

meenutada, et J.L. on Fe erastamisega seotud episoodis ja riigile suure varalise kahju põhjustamises KrK

§ 161 järgi seaduslikult ning ilma tema inimõigusi rikkumata süüdi tunnistatud ja karistatud. Arvestades J.L.

süüditunnistamise seaduslikkust eelnimetatud osas, ei saagi aktsepteerida teistmisavalduses nimetatud J.L.

õigust süüditunnistamisega kahjustatud hea nime taastamisele ning tema vabastamisele Eesti Vabariigi

kasuks välja mõistetud tsiviilhagi hüvitamisest.

10. Pidades silmas teistmisaluse puudumist ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium J.L. kaitsja teistmisavalduse rahuldamata.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar