3-1-1-116-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-116-09

Määruse

tegemise

koht

ja

kuupäev

Tartu, 9. veebruar 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

E. S. väärteoasi liiklusseaduse § 7420 lg-te 1 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 17. augusti 2009. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-

09-5669

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. S. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

13. jaanuar 2010

Istungil osalenud isikud

E. S. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul

RESOLUTSIOON

Anda väärteoasi arutamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne Politseiprefektuuri 30. märtsi 2009. a otsuse kohaselt juhtis E. S. 12. veebruaril 2009 kella 23.30

paiku Pärnumaal S. vallas Valga-Uulu mnt 117. km mootorsõidukit, olles alkoholijoobes ja keeldudes samas

joobe tuvastamisest. Samuti puudusid E. S.-il politseiametnikule esitamiseks nõutavad dokumendid, s.o

juhiluba, sõiduki registreerimistunnistus, sõiduki omaniku kirjalik volikiri ja liikluskindlustuse poliis. Sellega

rikkus menetlusalune isik LE § 76 p 1 ja § 70 p-de 1, 2 ja 3 nõudeid, pannes toime vastavalt LS § 7420 lg 1 ja

§ 7435 lg 1 järgi karistatava teo. Lähtudes KarS § 63 lg-st 1 karistati E. S.-i LS § 7420 lg 1 alusel

rahatrahviga 10 020 krooni. LS § 7420 lg 2 alusel võeti menetlusaluselt isikult lisakaristusena 7 kuuks ära

mootorsõiduki juhtimise õigus.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Pärnu Maakohtule kaebuse E. S., kes taotles otsuse tühistamist

ja väärteomenetluse lõpetamist. Menetlusalune isik kinnitas, et sõidukit juhtis tema ema T. V., kes lahkus

pärast sõiduki teelt väljasõitmist, et kutsuda abi.

3. Pärnu Maakohtu 17. augusti 2009. a otsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata ja kaebus

rahuldamata. Maakohus leidis, et menetlusaluse isiku süü teo toimepanemises on tõendatud. Tunnistajate

ütlustega, protokolliga alkoholijoobe tuvastamise kohta ja joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise aktiga on

kindlaks tehtud nii see, et E. S. keeldus joobeseisundi tuvastamisest kui ka see, et menetlusalusel isikul olid

ilmsed välised alkoholi tarvitamise tunnused. E. S.-i ja tema ema ütlusi selle kohta, et sõidukit juhtis

tegelikult T. V., pidas kohus ebausaldusväärseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. S.-i kaitsja vandeadvokaat Rene Varul, kes taotleb

kohtuotsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

4.1 Esmalt märgib kaitsja, et 1. juulil 2009. a jõustus liiklusseaduse muutmise seadus, millega tunnistati LS §

7420 kehtetuks. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo karistatavuse, tagasiulatuv jõud. Sellest

tulenevalt pidanuks maakohus väärteomenetluse E. S.-i suhtes lõpetama.

4.2 Samuti vaidlustab kassaator väärteo toimepanemise tõendatust. Kaitsja leiab, et kohtu järeldused

menetlusaluse isiku süü kohta ei ole piisavalt põhjendatud.

5. Kassatsioonivastuses nõustub kohtuväline menetleja väärteomenetluse lõpetamisega kergendava seaduse

tagasiulatuva jõu tõttu. Kassatsioonivastuse kohaselt tunnistati LS § 7420 tõepoolest kehtetuks, kuna 1. juulil

2009 jõustus politseiseaduse § 1510 lg 2, mis välistab joobeseisundi tuvastamisest kõrvalehoidmise,

võimaldades politseil rakendada vereproovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui

see on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium märgib, et kassatsiooni väited teo toimepanemise tõendamatuse kohta ei anna alust

kohtuotsuse tühistamiseks. LS § 7420 lg 1 nägi ette karistust mootorsõiduki ilmsete joobetunnustega juhi

kõrvalehoidumise eest joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest. Maakohus analüüsis tunnistajate ütlusi ja

kohtuvälise menetleja selgitusi väärteomenetluse käigu kohta ning põhjendas veenvalt oma seisukohta, et

väärteoprotokollis nimetatud kohas ja ajal sai mootorsõidukit juhtida vaid E. S. Maakohus on tunnistajate

ütlustest lähtudes põhjendatult lugenud tuvastatuks, et menetlusalusel isikul olid ilmsed alkoholi tarvitamise

tunnused, mida kinnitab ka alkoholijoobe tuvastamise kohta koostatud protokoll. E. S. kinnitas ka ise, et oli

tarvitanud alkoholi. Vaidlust ei ole selles, et menetlusalune isik keeldus indikaatorvahendiga joobeseisundi

tuvastamisest sündmuskohal, misjärel toimetati ta tervishoiuasutusse. Joobeseisundi meditsiinilise

tuvastamise aktiga on tuvastatud, et E. S. keeldus joobeseisundi tuvastamisest ka tervishoiuasutuses.

7. Samas nõustub kolleegium kassaatoriga selles, et väärteomenetlus LS § 7420 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb

lõpetada KarS § 5 lg 2 alusel, s.o isiku olukorda kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu tõttu.

7.1 1. juulil 2009 jõustunud liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise

seadusega (RT I 2008, 54, 304) tunnistati LS § 7420 kehtetuks. Muudatust põhjendati sama seadusega

kehtestatud uue joobeseisundi tuvastamise regulatsiooniga, mis sisaldus 1. juulist - 31. detsembrini 2009

politseiseaduse peatükis V2 "Joobeseisundi tuvastamine" (kehtetu - RT I 2009, 62, 405) ja alates 1. jaanuarist

2010 politsei ja piirivalve seaduse (RT I 2009, 26, 159) 21. peatüki 3. jao 2. jaotises "Joobeseisundi

kahtlusega isiku suhtes kohaldatavad järelevalve erimeetmed". Alates 1. juulist 2009 tuvastatakse

joobeseisund süüteomenetluses tõendusliku alkomeetriga või vereproovi uuringuga. Isikul on võimalik

loobuda joobe tuvastamisest tõendusliku alkomeetriga, kuid vereproovi andmisest keelduda ei saa.

Vereproovi võtmiseks tervishoiuteenuse osutaja juures või riiklikus ekspertiisiasutuses on politseiametnikel

õigus kasutada sellele allutatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks

vältimatu. Seetõttu ei ole enam vaja ette näha karistust joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest

kõrvalehoidmise eest.

7.2 Eeltoodust tulenevalt ei olnud joobeseisundit tuvastavast läbivaatusest keeldumine maakohtu otsuse

tegemise ajal, s.o 17. augustil 2009 enam karistatav. KarS § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis välistab teo

karistatavuse, tagasiulatuv jõud. Seega kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust, karistades E. S.-i LS §

7420 lg-te 1 ja 2 järgi, mistõttu maakohtu otsus tuleks selles osas tühistada ning väärteomenetlus LS § 7420

järgi lõpetada.

8. Kuna E. S.-ile mõisteti LS § 7420 lg 1 ja § 7435 lg 1 järgi kvalifitseeritavate tegude eest KarS § 63 lg-st 1

juhindudes karistus vaid LS § 7420 järgi, mille osas tuleb aga väärteomenetlus eeltoodud põhjustel lõpetada,

on E. S.-ile vaja mõista karistus LS § 7435 lg 1 järgi. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 1 on karistamise alus isiku

süü. Isiku süü suurus ja seega ka talle mõistetav karistus sõltuvad vahetult talle etteheidetava teo asjaoludest.

Nii kohtuväline menetleja kui ka maakohus on E. S.-ile LS § 7435 lg 1 järgi muu hulgas ette heitnud

politseiametnikule liikluskindlustuse poliisi esitamata jätmist. Selline kohustus sisaldub LE § 70 p-s 2, mille

kohaselt mootorsõidukijuhil ja trammijuhil peavad olema kaasas ning ta peab seadustest tulenevalt esitama

politseiametniku või muu selleks seadustega volitatud isiku nõudel kohustusliku liikluskindlustuse poliisi või

tõendi kindlustuslepingu sõlmimisest vabastamise kohta.

8.1 LS § 17 lg 1 kohaselt peavad seevastu juhil mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu

juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki registreerimistunnistus ja muud dokumendid, kui seda

nõuab seadus. Liikluskindlustuse seaduse, kindlustustegevuse seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse §-

ga 46 (jõustus 2. novembril 2007 - RT I 2007, 55, 368) jäeti LS § 17 lg-st 1 välja juhile suunatud nõue kanda

kaasas kohustusliku liikluskindlustuse poliisi või tõendit kindlustuslepingu sõlmimisest vabastamise kohta.

Sellist kohustust ei sätesta ka ükski muu seadus. LS § 181 lg 2 kohaselt peab juht esitama kontrollijale

viimase nõudel LS §-s 17 nimetatud dokumendid.

8.2 Eeltoodust nähtuvalt võib LE § 70 p-s 2 sisalduv kohustus, mille rikkumist tuleb arvestada E. S.-ile LS §

7435 lg 1 järgi karistuse mõistmisel, olla vastuolus LS § 17 lg-ga 1 ja § 181 lg-ga 2. Seetõttu tuleb väärteoasi

anda VTMS § 169 lg 2 alusel arutamiseks Riigikohtu üldkogule, selgitamaks, kas LE § 70 p 2 on kooskõlas

PS § 3 lg-s 1 ja § 87 p-s 6 sätestatuga. LE § 70 p 2 põhiseaduspärasusest oleneb E. S.-ile süüksarvatava

rikkumise ulatus ja seega ka tema süü suurus, millest tuleb lähtuda talle LS § 7435 lg 1 järgi karistuse

mõistmisel. Seetõttu on LE § 70 p 2 kolleegiumi hinnangul käesolevas asjas asjassepuutuv säte PSJKS § 14

lg 2 esimese lause mõttes.

9. Arvestades eelmärgitut ja tuginedes VTMS § 169 lg-le 2 ning PSJKS § 3 lg 3 teisele lausele, annab

Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteoasja lahendamiseks Riigikohtu üldkogule.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg