3-3-1-87-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-87-09

Otsuse kuupäev

9. veebruar 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Tiina Kõluvere kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tallinna

Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna Tallinna I

piirkondliku pensionikomisjoni 21. mai 2008. a otsuse nr 1.1-

8.TL 15/830 tühistamiseks ja soodustingimustel vanaduspensioni

määramise ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2009. a otsus

haldusasjas nr 3-08-1659

Menetluse alus Riigikohtus

Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti

kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 14. oktoobri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

17. septembri 2009. a otsused haldusasjas nr 3-08-1659.

Teha asjas uus otsus, millega jätta Tiina Kõluvere kaebus rahuldamata.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tiina Kõluvere esitas Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti pensionite ja toetuste

osakonna Tallinna I piirkondlikule pensionikomisjonile 18. märtsil 2008 avalduse soodustingimustel

vanaduspensioni määramiseks riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 10 lg 1 p 1 alusel.

2. Tallinna Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna Tallinna I piirkondliku pensionikomisjoni

(edaspidi Pensionikomisjon) 21. mai 2008. a otsusega nr 1.1-8. TL 15/830 jäeti avaldus

rahuldamata. Otsuse kohaselt tekib RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel õigus soodustingimustel

vanaduspensionile emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt

kaheksa aastat alla kaheksateistaastast keskmise, raske või sügava puudega last või viit või enamat

last viis aastat enne vanaduspensioniikka jõudmist, kui neil on olemas vanaduspensioni määramiseks

nõutav pensionistaaž. Pensionikomisjon asus seisukohale, et SOS Lastekülas töötavaid emasid ei saa

võrdsustada RPKS § 10 lg-s 1 nimetatud isikutega, kes kasvatavad lapsi ainult perekonnas

hooldamise lepingu alusel.

T. Kõluvere kasvatas kaht bioloogilist last ning kasvupere ja perekonnas hooldamise lepingute alusel

nelja last. Lisaks perekonnas hooldamise lepingutele sõlmiti T. Kõluvere ja SOS-Kinderdorf

International Esindus Eestis esindaja vahel 27. jaanuaril 1995 leping. Lepingu kohaselt saab ema

(Tiina Kõluvere) tasu emakohustuste täitmise eest. Samuti võimaldatakse SOS Lastekülas töötavale

emale kasvatustööst puhkust 35 päeva aastas ja vaba aega üks päev nädalas. Ema ja tema hooldamisel

olevate laste käsutusse antakse ühepereelamu koos sisustuse, mööbli ja majapidamistarvetega.

1. jaanuaril 2002 sõlmiti T. Kõluvere ja MTÜ SOS Lasteküla Eesti Ühing vahel tööleping, mille

kohaselt maksti tasu emakohustuste täitmise eest, võimaldati puhkust 35 päeva ja vaba aega üks päev

nädalas. Seega ei kasvatanud SOS Lastekülas töötavad emad lapsi üksnes hoolduslepingute alusel,

vaid ka nendega sõlmitud töölepingute alusel. Nimetatud majanduslikke ja sotsiaalseid garantiisid

ega töötasu lapse kasvatamise eest ainult perekonnas hooldamise lepingu alusel lapsi kasvatavale

isikule ei võimaldata.

3. 18. augustil 2008 esitas T. Kõluvere Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

Pensionikomisjoni 21. mai 2008. a otsuse nr 1.1-8 TL 15/830. Kaebuse kohaselt ei välista kehtiv

töösuhe perekonnas hooldaja staatust, sest laste hooldamise ajal kehtinud ega praegu kehtiv

seadusandlus ei keela perekonnas hooldajal töötamist töölepingu alusel. T. Kõluverel oli kehtiv

tööleping SOS Lasteküla Eesti Ühinguga, mitte kohalike omavalitsustega, mis esindasid tulenevalt

perekonnaseadusest sel hetkel hooldusele paigutatud lapsi.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 14. oktoobri 2008. a otsusega kaebuse ja tühistas

Pensionikomisjoni otsuse. Kohus tegi Tallinna Pensioniametile ettekirjutuse T. Kõluvere 18. märtsi

2008. a soodustingimustel vanaduspensioni saamise avalduse uueks läbivaatamiseks.

Kohus leidis, et vaidlus on selles, kas kaebajat saab pidada hooldajaks RPKS § 10 lg 1 p 1

tähenduses, kui kaebaja on laste hooldamise eest saanud töötasu. Kohtu hinnangul on pensioniõiguse

ja sotsiaalhoolekande normistik terminikasutuses ebajärjekindel ja segane. Kohtu arvates tuleb mõiste

"hooldaja" sisustamisel lähtuda sotsiaalhoolekande seaduse terminoloogiast.

1. jaanuaril 2007 jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse muudatustega loodi asenduskoduteenuse

instituut. Kohus leidis, et kui T. Kõluvere võtaks nende sätete kehtivuse ajal oma peresse elama

kasulapsi ja saaks selle eest tasu, siis nimetataks seda tõenäoliselt asenduskoduteenuse osutamiseks.

T. Kõluvere kasvatas oma kasulapsi aga ajal, mil seadus asenduskoduteenust ette ei näinud ning

temaga olid sõlmitud nii perekonnas hooldamise kui ka töölepingud. Kohtu arvates peab RPKS § 10

lg 1 p 1 silmas perekonnas hooldaja instituuti.

Kaebajaga sõlmitud perekonnas hooldamise lepingud olid sõlmitud sotsiaalministri 5. juuli 1995. a

määrusega nr 44 kinnitatud "Perekonnas hooldamise juhendi" alusel ja sellele vastavalt. Seega oli

kaebuse esitaja hooldaja RPKS § 10 lg 1 p 1 tähenduses. Kehtiv õigus ei keela hooldajale tasu

maksmist lisaks kohaliku omavalitsuse poolt makstavale. Perekonnas hooldamise juhendi kohaselt sai

sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 15 tähenduses hooldada perekonnas last, puudega isikut ja

vanurit. Seejuures võis raske puudega isiku ja vanuri hooldajale võimaldada puhkust. Kaebuse esitaja

ja SOS-Kinderdorf International Eesti Esinduse vahel sõlmitud lepingutest nähtuvalt ei rakendatud

töö- ja puhkeaja seadust igapäevaselt. Emale makstav tasu ei sõltunud sellest, mitut last ta parajasti

kasvatas, vaid palga tõstmine oli seotud elukalliduse muutusega. Lepingud andsid küll SOS Lasteküla

emale suuremad sotsiaalsed garantiid võrreldes üksnes perekonnas hooldamise lepingu alusel

kasulast kasvatava hooldajaga, kuid samas puudus emal võimalus oma kodu loomiseks ja eraelu

elamiseks ajal, mil ta töötas ja elas Keila SOS Lastekülas. SHS §-st 15 ja selle alusel antud juhendist

nähtuvalt eeldatakse, et peres hooldatakse vaid üht last. Kaebuse esitaja peres võis aga töölepingu

kohaselt elada kuni kaheksa kasulast. Lisaks kasvatas T. Kõluvere ka enda kaht bioloogilist last.

Hoolitsuseta jäetud laste kasvatamine on raske ja pingutust nõudev tegevus, mistõttu ei olnud

kaebuse esitajal võimalik muul töö käia.

5. Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniamet esitas halduskohtu otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsus ja teha uue otsuse, millega jätta

kaebus rahuldamata.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. septembri 2009. a otsusega halduskohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) RPKS § 10 lg 1 p-s 1 määratletakse soodustingimustel pensioni saajate ringi nende isikute

tegevuse sisu kaudu. Sätte kohaselt on soodustingimustel vanaduspensionile õigus isikul, kes on last

vähemalt kaheksa aastat kasvatanud. Selles sättes peetakse silmas lapse kasvatamist sellisel moel,

nagu on iseloomulik vanema või eestkostja tegevusele;

2) oluline on, millised kohustused tulenesid kaebuse esitajaga sõlmitud lepingutest. Kohaliku

omavalitsusega sõlmitud perekonnas hooldamise lepingute kohaselt oli kaebuse esitaja ülesandeks

laste hooldamine ja kasvatamine. Kaebuse esitajaga 27. jaanuaril 1995 sõlmitud töölepingus nr 5/95,

millele viidati ka kaebuse esitajaga sõlmitud laste perekonnas hooldamise lepingutes, kohustus

kaebuse esitaja täitma emakohustusi Keila SOS Lastekülla võetud laste suhtes. Lepingu kohaselt

samastatakse emakohustuse täitmine bioloogilise vanema tegevusega, mistõttu ei rakendata sellele

töö- ja puhkeajaseadust. Lepingu lisaks olevas "Ema tegevusjuhendis" sätestatud ülesanded on

iseloomulikud vanema rollile lapse eest hoolitsemisel. Samasugune oli kaebuse esitaja roll

1. jaanuaril 2002 sõlmitud lepingu nr 07/2002-BÜ ja pereema ametijuhendi kohaselt. Viidatud

dokumentidest nähtub, et kaebuse esitaja tegevuse sisuks oli asendada laste elus puuduvat vanemat

ning pakkuda vanemlikku hoolitsust. Seda ei väära puhkuse ja kord nädalas vaba päeva

võimaldamine;

3) RPKS § 10 lg 1 p 1 ei sea soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks täiendavaid nõudeid lapse

kasvatamise finantseerimisallikale või ulatusele ega sätesta nõuet, et lapse kasvatamine peab

toimuma põhitöö kõrvalt. Täiendavaid tingimusi ei sea ka ükski muu seadus. Seetõttu ei ole määrav,

et kaebuse esitaja majanduslik olukord oli soodsam võrreldes peres hooldajatega või et seadusandja

eesmärgiks oli tunnustada laste kasvatamist põhitöö kõrvalt. Isegi kui RPKS § 10 lg 1 p 1 on

kehtestatud laste põhitöö kõrvalt kasvatamise tunnustamise kaalutlusel, ei anna see alust seada

soodustingimustel pensioni saamise õigusele seaduses sätestamata piiranguid. Normi eesmärk on

abivahendiks normi tõlgendamisel, kuid normi sisu ei saa taandada üksnes normi eesmärgile.

Õigusloome praktikas võib regulatsioon osutuda tema eesmärgist laiemaks või kitsamaks;

4) RPKS § 10 lg 1 p-s 1 nimetatud isikul on vanaduspensioni saamiseks nõutava tööstaaži nõuet

võimalik täita ka siis, kui ta laste kasvatamise ajal ei tööta. RPKS § 28 lg 2 p 7 kohaselt arvatakse

pensioniõigusliku staaži hulka emal, isal, võõrasvanemal, eestkostjal või lapse tegelikul hooldajal

väikelapse eest hoolitsemise aeg kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni ning p 12 kohaselt ühel

vanematest või võõrasvanemal või eestkostjal või peres hooldajal kaks aastat iga lapse kohta, keda ta

on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat. Seega võrdsustab seadus pensionistaaži suhtes vähemalt

teatud ulatuses lapse kasvatamise töölepingu alusel töötamisega;

5) RPKS § 10 lg 1 p 1 eesmärki ja piirangut selle sätte alusel soodustingimustel vanaduspensioni

saamisele ei saa tuletada ka VAPS § 14 lg-st 4, mille kohaselt on pedagoogidel õigus väljateenitud

aastate pensionile. Esiteks mööndakse RPKS §-s 6 võimalust, et isikul võib tekkida õigus mitmele

riiklikule pensionile. Teiseks ei pruugi kõik laste hooldajana töötavad isikud olla VAPS § 14 lg-ga 4

hõlmatud. Kuigi Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a määrusega nr 207 kinnitatud pedagoogidele

väljateenitud aastate pensionile õigust andvate asutuste ja ametikohtade loetelus on asutusena

märgitud perelastekodu ja ametikohana kasvataja, ei ole ametikohtade loetelus märgitud asenduskodu

perevanemat.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub Tallinna Pensioniamet tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus

otsus asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

Kassaator väidab järgnevat:

1) seaduse mõttest nähtub üheselt, et RPKS § 10 lg 1 p 1 alusel määratud pension on riiklik pension,

millele tekib nõutava tööstaaži olemasolul õigus viis aastat enne kehtestatud pensioniea saabumist.

Pensioni saamine sel alusel ei ole seotud töö iseloomuga, vaid laste igapäevatöö kõrvalt kasvatamise

tunnustamisega. Ei ole silmas peetud olukorda, kus varasem vanaduspensionile jäämise õigus tekib

isikul, kelle puhul on laste kasvatamine põhitööks töölepinguseaduse alusel. Eeltoodud seisukohta on

seadusandja järjepidevalt väljendanud kõigis nimetatud sätte muudatusi käsitlevate eelnõude

seletuskirjades. Seadusandja on selgepiiriliselt eristanud laste kasvatamist põhitöö kõrvalt ja laste

kasvatamist kui põhitööd;

2) riiklikud pensionid isikutele, kelle põhitööks on laste kasvatamine ja hooldamine, sätestab

väljateenitud aastate pensionide seadus;

3) kaebuse esitajaga sõlmitud hoolduslepingutest nähtub, et perekonnana, kuhu laps hooldada anti, on

käsitatud SOS Lasteküla. Laste kasvatamist puudutavas osas on lepingutes vaid kirjas, et kasvupere

kasvuema võtab kasvatada või kohustub hooldama ja kasvatama ning sellele järgneb laste nimede

loetelu. Kohustused laste hooldamisel ja kasvatamisel tulevad kaebuse esitajaga sõlmitud

töölepingust ja sellele lisatud ema töökirjeldusest. Samas on reaalses perekonnas hooldamise lepingus

sätestatud kõik hooldaja kohustused lapse abistamisel, arendamisel, õpetamisel ja muudes

küsimustes. Erinev on ka hooldusperekonna mõiste käsitlus. Perekonnas hooldamise puhul võib

üksinda elav isik olla hooldajaks erandjuhul. SOS Lasteküla ema puhul on aga sätestatud nõue, et ta

oleks üksik;

4) seoses 1. jaanuaril 2007 jõustunud sotsiaalhoolekandeseaduse muudatustega ja

asenduskoduteenuse instituudi sätestamisega peaks SOS Lasteküla ema tegevuse puhul olema tegu

asenduskoduteenuse osutamisega. SOS Lasteküla emadel oleks õigus pensionile VAPS § 14 lg 4

alusel. Enne ja pärast 1. jaanuari 2007 töötanud SOS Lasteküla emade erinev kohtlemine rikuks

võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna teenuse sisu jäi samaks, muutusid vaid kasutatavad terminid.

8. Kirjalikus vastuses palub T. Kõluvere jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Vastuses leitakse, et RPKS § 10 lg 1 p-s 1 ette nähtud soodustust on lapsi nõutava

aja jooksul hooldanud isikul õigus kasutada sõltumata tema töölepingu alusel tehtava töö sisust ja

iseloomust. T. Kõluvere hooldas lapsi õiguspäraste ja kehtivate perekonnas hooldamise lepingute

alusel. Kassaatori osundatud ning alates 1. jaanuarist 2007 kehtiv sotsiaalhoolekande seaduse

regulatsioon ning SOS ema ja perevanema võrdlus pole asjakohane.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. RPKS § 10 lg 1 p-s 1 sätestatakse: "Õigus soodustingimustel vanaduspensionile on järgmistel

isikutel, kui neil on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav pensionistaaž: [---] emal, isal,

võõrasvanemal, eestkostjal või hooldajal, kes on kasvatanud vähemalt kaheksa aastat alla 18-aastast

keskmise, raske või sügava puudega last või viit või enamat last, - viis aastat enne

vanaduspensioniikka jõudmist."

T. Kõluvere on soovinud kasutada RPKS § 10 lg 1 p-st 1 hooldajale tulenevat võimalust saada

soodustingimustel vanaduspensioni.

10. Selleks, et kasutada RPKS § 10 lg 1 p-s 1 sätestatud õigust soodustingimustel vanaduspensionile,

peab isikul olema vanaduspensioni määramiseks RPKS § 7 lg-st 1 tulenev vähemalt 15 aasta pikkune

pensionistaaž. RPKS § 10 lg 1 p-s 1 sätestatud hüve saamiseks peab isik kuuluma ka ühte selles

normis loetletud isikute kategooriasse ning ta peab olema last (või lapsi) kasvatanud vähemalt

kaheksa aastat.

T. Kõluverel on staažinõue täidetud ja ta on kasvatanud viit last vähemalt kaheksa aastat. Vaidlus ei

puuduta tema enda kahe lapse kasvatamist. Vaieldakse selle üle, kas T. Kõluveret saab käsitada

hooldajana RPKS § 10 lg 1 p 1 tähenduses laste osas, keda ta on kasvatanud SOS-Kinderdorf

International Eesti esindusega ja MTÜ SOS Lasteküla Eesti Ühinguga sõlmitud lepingu alusel.

11. Soodustingimustel pensioni saamise õigus RPKS § 10 lg 1 p 1 (aga ka p-de 2 ja 3) alusel sõltub

kolme või enama lapse või puudega lapse kasvatamisest ning see säte võimaldab saada

vanaduspensioni üks kuni viis aastat enne vanaduspensioni ikka jõudmist.

12. Praeguse vaidluse lahendamiseks on oluline vaadelda, millisel õiguslikul alusel T. Kõluvere lapsi

kasvatas.

Õigusliku raamistiku mõistmiseks, milles tegutsesid SOS-Lasteküla emad, tuleb märkida järgmist.

Riigikogu ratifitseeris 9. novembril 1994 Eesti Vabariigi Valitsuse ja SOS-Kinderdorf International'i,

(kogu maailmas SOS Lastekülasid edendava ühenduse) vahelise lepingu SOS-Lastekülade asutamise

ja tegevuse ning sellega seotud projektide kohta. Lepingu p 4.1 sätestas: "Valitsus tunnistab

ametlikult SOS-Kinderdorf International'i ja registreerib selle poliitiliselt ja religioosselt sõltumatu

rahvusvahelise eraõigusliku sotsiaalhoolekande-organisatsioonina". Alates 21. aprillist 1999 on

registreeritud MTÜ SOS Lasteküla Eesti Ühing.

Eelmainitud välislepingu lisa A punkt 1 sätestab ema kohta selle lepingu tähenduses järgmist: "Ema

roll külas on tema hoolde usaldatud lastele perekonnapeaks olemine. Ema osa SOS-Lastekülas

täidavad naised, kellel tavaliselt peret ei ole ja kelle ülesandeks on hoolitseda nende hoolde usaldatud

laste eest viisil, mida eeldatakse lapse loomulikelt vanematelt või hooldajatelt. Ema kohustuseks on

kindlustada ja hoida peres lapse normaalseks arenguks vajalik vanemliku turvatunde ja armastuse

õhkkond. Emale on antud kõik volitused, mis on perekonnapeana vajalikud tema rolli sõltumatuks ja

iseseisvaks täitmiseks."

13. 27. jaanuaril 1995 sõlmisid T. Kõluvere ja SOS-Kinderdorf International Esindus Eestis lepingu,

mille sisuks oli töötamine SOS Lasteküla emana. 1. jaanuaril 2002 sõlmisid Tiina Kõluvere ning

MTÜ SOS Lasteküla Eesti Ühing töölepingu.

27. jaanuaril 1995 T. Kõluvere ja SOS Kinderdorf International Eesti esinduse vahel sõlmitud lepingu

p 2 kohaselt võtab ema endale kohustuse elada koos Keila SOS Lastekülla võetud lastega, täita

emakohustusi, juhindudes ema tegevusjuhendist ja Keila SOS Lasteküla Töötaja käsiraamatust, ning

kohustub materiaalselt vastutama tema käsutusse antud rahaliste vahendite, ühepereelamu ja selle

sisustuse eest. Lepingu p 4 järgi võimaldatakse emale töötasu, iganädalast vaba aega üks päev ning

35 päeva pikkust puhkust. Kokku on lepitud ka neljakuuline katseaeg ning lepingu lõpetamisest

etteteatamine.

1. jaanuaril 2002 sõlmisid T. Kõluvere ning SOS Lasteküla Eesti Ühing lepingu, mis on

pealkirjastatud töölepinguna ja mille pooli nimetatakse töötajaks ja tööandjaks. Lepinguga määratleti

töö sisu, tööaeg ja puhkus ning palk. Samas rõhutati, et töötaja suhtes ei kehti töö- ja puhkeaja seadus

täies ulatuses. 2002. a tööleping, olles varasemast täielikum ja üksikasjalikum, reguleeris ka

töötervishoidu ja -ohutust ning sellest nähtub, et töötaja on kohustatud kinni pidama ettenähtud

tööajast ja kooskõlastama tööandjaga töölt puudumise ning täitma töösisekorraeeskirju. Töö sisu oli

töölepingu järgi määratud ametijuhendiga, tööülesandeid andis ja nende täitmist kontrollis

külajuhataja.

Seega on mõlemas lepingus valdavalt kokku lepitud küsimustes, mis on kuni 1. juulini 2009 kehtinud

töölepingu seaduse § 26 lg 1 kohaselt töölepingu kohustuslikud elemendid, mistõttu on põhjendatud

pidada nendel lepingutel põhinevat õigussuhet töösuhteks. Isegi kui lepingud ei vasta tööseadustest

tulenevatele nõuetele täielikult või sisaldavad tööõigusega kooskõlas mitteolevaid sätteid, ei ole alust

töösuhte välistamiseks.

Asjaolu, et 27. jaanuari 1995. a lepingu (tl 39-40) p 3 kohaselt samastatakse emakohustuste täitmine

bioloogilise vanema tegevusega, ei saa mõjutada SOS Lasteküla ema kui töölepingu alusel töötava

isiku staatust perekonnaõiguslikus tähenduses.

14. Samaaegselt töösuhtega toimus hooldamine 24. jaanaurist 1995 kuni 1. jaanuarini 2005 ka peres

hooldamise lepingute alusel, mille poolteks olid T. Kõluvere ja Põltsamaa Vallavalitsus ning Taebla

Vallavalitsus. Seoses riikliku hoolekande rahaliste vahendite eraldamisega SOS Lasteküla Eesti

Ühingule anti lapsed alates 1. jaanuarist 2005 hooldusele SOS Lasteküla Eesti Ühingule ja

T. Kõluvere jätkas töötamist vaid kasvatajana töölepingu alusel.

Lepingute sõlmimise kronoloogiast ilmneb, et esmalt sõlmiti tööleping ning seejärel peres

hooldamise lepingud.

15. SHS § 15 lg-te 1 ja 2 kohaselt mõistetakse perekonnas hooldamisena isiku hooldamist sobivas

perekonnas, kelle liikmete hulka ta ei kuulu, ja see toimub valla- või linnavalitsuse ja hooldamisele

võtja vahel sõlmitud kirjaliku lepingu alusel.

Perekonnas hooldamise lepingud on sõlmitud sotsiaalministri 5. juuli 1995. a. määrusega nr 44

kinnitatud "Perekonnas hooldamise juhendi" alusel. Kuni 22. jaanuarini 2005 kehtinud Juhendi II osa

p 3 sätestas, et hooldusperekonna moodustavad hooldusele võtva isikuga abielus või abielulistes

suhetes olevad, samas eluruumis elavad isikud, nende ülalpidamisel olevad lapsed ja vanemad või

muud isikud, kes kasutavad koos ühte või enamat tuluallikat ning kellel on ühine majapidamine ja

sissetulekud.

Asjas ei ole vaidlust perekonnas hooldamise lepingute kehtivuse ega õiguspärasuse üle.

16. Kehtiv töösuhe ei muuda iseenesest olematuks perekonnas hooldaja staatust. Samas ei ole

perekonnas hooldamise lepingud (esialgu sõlmitud kasvupere lepingutena) sõlmitud T. Kõluvere kui

füüsilise isikuga, vaid temaga kui Keila SOS Lasteküla emaga, kelle töösuhtest tulenevaks

ülesandeks on samade laste kasvatamine, kelle hooldamiseks on sõlmitud perekonnas hooldamise

lepingud.

17. Üldjuhul pole RPKS § 10 lg 1 p 1 (aga ka p-de 2 ja 3) kohaldamisel oluline, kas hooldaja samal

ajal töötab või mitte. Kui isikul on soodustingimustel vanaduspensioni saamiseks nõutava pikkusega

staaž ja ta on lapsi (või last) kasvatanud vähemalt kaheksa aastat, on tal õigus saada pensioni RPKS

§ 10 lg 1 p 1 alusel. Staaži täitumiseks vajaliku töötamise ja laste hooldamise aeg ei pruugi kokku

langeda. Isik, kes lisaks laste hooldamisele soovib töötada, on vaba valima töökohta ja tegevusala,

kuid tavaolukorras on laste hooldamine ja töötamine erinevad tegevused.

Asjaolu, et lisaks ajaliselt varasemale töölepingule SOS Lasteküla ema ja SOS Lasteküla vahel on

sõlmitud ka SOS Lasteküla ema ja kohalike omavalitsuste vahel lepingud laste hooldamiseks, on

tingitud sel ajal kehtinud õiguslikust olukorrast ja perekonnas hooldamise kui

sotsiaalhoolekandeteenuse rahastamise omapärast.

Alates 1. jaanaurist 2005 toimus laste hooldamine SOS Lasteküla Eesti Ühingu, maavalitsuse ja

kohalike omavalitsuste vaheliste lepingute alusel ning SOS Lastekülas töötavad emad jätkasid oma

tegevust vaid töölepingu alusel. Selgema õigusliku tausta lõi seadusandja alles 1. jaanuarist 2007

jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse muudatustega asenduskoduteenuse (SHS § 151 jj) loomisega

ning kehtivast sotsiaalhoolekande seadusest nähtub selgelt seadusandja soov eristada laste

perekonnas hooldamist asenduskoduteenusest, nagu seda osutavad näiteks SOS Lastekülad.

18. SOS Lastekülas töötava ema puhul olid hooldamine ja töötamine kokkulangevad tegevused. Laste

perekonnas hooldamise lepingute lõppemine oli seotud ema töölepingu lõppemisega.

Soodustus pensioni saamisel olukorras, kus perekonnas hooldamise kohustused langevad kokku

töökohustustega ning isikule laienevad töölepingulisest suhtest tulenevad sotsiaalsed garantiid (sh

lisandub pensionistaaž) ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Laste hooldamine perekonnas

hooldamise lepingute alusel oli lahutamatult seotud T. Kõluvere töötamisega töölepingu alusel.

T. Kõluvere on soovinud soodustingimustel pensioni saamiseks arvestada perioodi, mil SOS

Lasteküla emad tegutsesid samaaegselt nii töölepingute kui ka laste perekonnas hooldamise lepingute

alusel. Selliste isikute RPKS § 10 lg 1 p 1 (ka punktide 2 ja 3) mõttes hooldajana käsitamine looks

pensioneerimisel ebavõrdse olukorra võrreldes nende töölepingu alusel SOS Lasteküla emana

töötanud isikutega, kes sotsiaalhoolekandeteenuse teistsuguse rahastamismudeli tõttu enam peres

hooldamise lepingute alusel ei tegutsenud, kuid täitsid sisult samasuguseid tööülesandeid.

Ainuüksi see, et T. Kõluverega olid sõlmitud peres hooldamise lepingud, ei anna alust käsitada teda

isikuna, kellel oleks õigus soodustingimustel vanaduspensionile RPKS § 10 lg 1 p 1 järgi.

19. Eeltoodust järeldub, et hoolimata T. Kõluverega laste peres hooldamiseks sõlmitud lepingutest ei

saa teda käsitada hooldajana RPKS § 10 lg 1 p 1 tähenduses, kellel oleks sellest sättest tulenev õigus

soodustingimustel vanaduspensionile.

Seetõttu tuleb Sotsiaalkindlustusameti Tallinna Pensioniameti kassatsioonkaebus rahuldada.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tagastatakse HKMS § 90 lg 2 esimese lause alusel.

20. Kassaator väidab ka, et kaebajal oleks õigus saada pensioni väljateenitud aastate pensionide

seaduse alusel. VAPS § 14 p 4 kohaselt on õigus saada väljateenitud aastate pensioni pedagoogidel,

olenemata vanusest, kellel on vähemalt 25-aastane pedagoogilise töö staaž, millest vähemalt 15 aastat

on töötatud asenduskodudes ning erivajadustega inimeste õppeasutuses ja haigete laste asutustes,

samuti kinnipidamiskohtade koolides (kuni 1. jaanuarini 2007 kehtinud sõnastuses "asenduskodudes"

asemel "lastekodudes"). Kuna käesolevas asjas vaidlustatud Pensionikomisjoni otsusega keelduti

T. Kõluverele määramast soodustingimustel vanaduspensioni, ei ole Riigikohtul senises menetluses

tuvastatud asjaolude pinnalt võimalik võtta seisukohta, kas T. Kõluverel on tekkinud õigus saada

väljateenitud aastate pensioni.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld