3-1-1-57-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-57-09

Otsuse kuupäev

18. jaanuar 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar,

Eerik Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi N. K. süüdistuses KarS § 256 lg 1,

§ 120 ja § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas

nr 1-07-11600

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N. K. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

18. november 2009

Istungil osalenud isikud

N. K. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv,

Tartu Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2008. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a otsus osas,

millega N. K. tunnistati süüdi D. M.-le narkootilise ja psühhotroopse aine hoidmise ja edasiandmise ülesandeks

panemises ning H. L.-le narkootilise ja psühhotroopse aine hoidmise, edasiandmise, vahendamise ja omandamise

ülesandeks panemises.

2. Mõista N. K. punktis 1 nimetatud osas õigeks.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2008. a otsusega tunnistati N. K. süüdi KarS § 256 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks seitse

aastat vangistust. Samuti tunnistati N. K. süüdi KarS § 120 ja § 121 järgi ja teda karistati vangistusega vastavalt neljaks kuuks

ja üheks aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga ja liitkaristuseks mõisteti N.

K-le seitse aastat vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 1 alusel liideti mõistetud karistusele Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006.

a otsusega mõistetud nelja aasta ja kuue kuu pikkune vangistus ning talle mõisteti liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima

suurendamise teel üheksa aastat vangistust. Karistusest arvati maha N. K. poolt Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006. a otsuse järgi

osaliselt ära kantud karistus kaks aastat seitse kuud ja 12 päeva ning lõplikuks karistuseks loeti kuus aastat neli kuud ja 18

päeva vangistust.

1.1 N. K. tunnistati KarS § 256 lg 1 järgi süüdi selles, et ta lõi Tartus 2005. aasta jaanuarist kuni 2. märtsini 2006 tegutsenud

kolmest või enamast isikust koosneva püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegeliku ühenduse, mille eesmärk oli

Lõuna-Eestis narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseaduslik käitlemine. Süüdistuse kohaselt juhtis ja rahastas

N. K. ühenduse liikmete tegevust ning värbas ühendusse liikmeid, kellele jagas erinevaid ülesandeid.

1.2 Maakohus leidis, et kuigi N. K. end talle esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud, on tema süü tõendatud tunnistajate A.

V.-i, A. S.-i, R. R.-i, D. M., I. F.-i, J. K., H. L.-i ja V. H. ütlustega. Ka süüdistatava enda ütlustest nähtub, et kuigi ta ise ei

pidanud ennast ühenduse loojaks ja juhiks, oli ta isikuks, kelle poole pöörduti sooviga hakata tegelema narkootikumide

müümisega; kes värbas mitmeid liikmeid, andis korraldusi tööjaotuse kohta, pidas narkoäri puudutavaid märkmeid ja käskis

sama teha ka teistel, jagas korraldusi telefoninumbrite vahetamiseks, tegeles narkoäriga saadud raha korjamisega, karistas

võlglasi ja oli isikuks, kelle läbi toimus narkootilise aine muretsemine Tallinnast. Ühtlasi tõendavad N. K. süüd KarS § 256 lg

1 järgi mitmed äratundmiseks esitamise protokollid ja asitõendid, mis koguti N. K., A. S.-i ja H. L.-i elukohtade läbiotsimise

käigus.

1.3 Karistusseadustiku § 121 järgi mõisteti N. K. süüdi V. H. ja H. L.-i korduvas löömises. Karistusseadustiku § 120 järgi

mõisteti N. K. süüdi selles, et ta ähvardas 2006. a jaanuaris Tartus H. L.-i tervisekahjustuse tekitamisega.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni N. K. kaitsja vandeadvokaat T. Pilv, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist osas, millega N. K.mõisteti süüdi KarS § 256 lg 1 järgi, ja N. K. KarS § 256 lg 1 järgi õigeksmõistmist. Kaitsja

märkis, et kohus on N. K. rolli kuritegelikus ühenduses üle hinnanud, mistõttu on N. K-le mõistetud süüle mittevastav karistus.

N. K. ei olnud kuritegeliku ühenduse looja ega juht, vaid selle liige. Seega võiks kõne alla tulla tema vastutus üksnes KarS §

255 lg 1 järgi, mille alusel on karistatud kõiki teisi ühendusse kuulunud isikuid. N. K. ütlused selle kohta, et tema panus

kuritegeliku ühenduse ülesehitamisse ja selle toimimisse oli oluline, ei vasta tõele ja on vastuolus kriminaalasjas kogutud

tõenditega. Kaitsja esitas maakohtule taotluse N. K. suhtes kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviimiseks, kuna tal tekkis kahtlus,

et süüdistatava võime tegelikkuses orienteeruda on oluliselt piiratud, kuid kohus jättis kaitsja taotluse põhjendamatult

rahuldamata. Ühtlasi on kohus N. K. KarS § 256 lg 1 järgi süüdi mõistes läinud vastuollu ne bis in idem põhimõttega, kuna N.

K. on Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006.a otsusega kriminaalasjas nr 1-06-10361 samade tegude eest juba KarS § 184 lg 2 p-de

1 ja 2 järgi karistatud kolmeaastase vangistusega.

3. Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus on kriminaalasjas kogutud tõenditele tuginedes veenvalt põhjendanud, miks N. K.

tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 256 lg 1 järgi. Seejuures ei olnud N. K. süüd kinnitavaks tõendiks ainult tema ütlused, vaid ka

kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlused ja kriminaalasjas kogutud kirjalikud tõendid. Sarnaselt maakohtuga ei tekkinud

ringkonnakohtul kohtumenetluse käigus kahtlust N. K. süüvõimes. N. K-le karistust mõistes järgis maakohus KarS §-s 56

sätestatut ja mõistis talle karistuse, mis vastab tema süü suurusele.

3.2 Tegemaks kindlaks, kas isikut on sama süüteo eest karistatud mitu korda, tuleb ringkonnakohtu hinnangul kontrollida, kas

ja millises ulatuses langevad kokku talle süüks arvatavate tegude koosseisutunnused. Seetõttu kaalus ringkonnakohus, kas

KarS § 184 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis on kokkulangev KarS § 256 lg-s 1 sätestatud kuriteo

objektiivse koosseisuga. Ringkonnakohus asus seisukohale, et nende kuritegude objektiivse koosseisu tunnused ei kattu,

mistõttu ta ei nõustunud kaitsja väitega, et N. K. süüdimõistmisel KarS § 256 lg 1 järgi on mindud vastuollu ne bis in idem

põhimõttega.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsiooni N. K. kaitsja vandeadvokaat T. Pilv, kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagasisaatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhiväited on järgmised.

4.1 Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et N. K-l ei olnud kuritegelikus ühenduses juhtivat rolli. Kuigi N. K. andis ütlusi selle

kohta, kuidas ta kuritegelikku ühendust juhtis, on teised kuritegeliku ühenduse liikmed kinnitanud, et nemad N. K-le ei

allunud. Kogu tegevuse organiseerimine toimus tegelikult Tallinnast ja Kohtla-Järvelt. Seda, et N. K. ühendust ei juhtinud,

kinnitab asjaolu, et ühendus tegutses pärast N. K. vahistamist edasi. N. K. tõele mittevastavad väited kuritegeliku ühenduse

juhtimise kohta annavad kaitsja arvates alust arvata, et süüdistatava võime tegelikkuses orienteeruda on oluliselt piiratud. Selle

tõttu esitas kaitsja maakohtule taotluse määrata N. K. süüvõime kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriaekspertiis. Maakohus

keeldus põhjendamatult ekspertiisi määramisest, minnes sellega vastuollu KrMS § 105 lg-s 2 sätestatuga.

4.2 Tunnistades N. K. süüdi KarS § 256 lg 1 järgi on kohtud rikkunud ne bis in idem põhimõtet, kuna N. K.on sama teo eest

juba karistatud. Nimelt mõisteti N. K. Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006. a otsusega süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

selles, et ta korraldas suures koguses narkootilise aine toomise Tallinnast Tartusse ja selle ebaseadusliku käitlemise Tartus.

Selleks andis ta korraldusi erinevatele isikutele, kes narkootilist ainet Tallinnast Tartusse tõid ja seda Tartus edasi andsid.

Karistusseadustiku § 256 lg 1 järgi on N. Kohtov süüdi tunnistatud selles, et ta lõi kuritegeliku ühenduse, mis tegeles

narkootilise aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega, juhtis seda ühendust ja värbas sinna uusi liikmeid. Mõlemal juhul

heidetakse süüdistatavale ette narkootilise aine käitlemise korraldamist, mistõttu menetlusõiguslikus mõttes saab rääkida

samast teost. Seetõttu rikub N. K. süüdimõistmine KarS § 256 lg 1 järgi topeltkaristamise keeldu.

5. Vastuses kassatsioonile leiab Tartu Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aro Siinmaa, et kassatsioon on

põhjendamatu. Prokurör on seisukohal, et kohtud on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja jõudnud õigesti järeldusele, et

kuritegelikku ühendust juhtis N. K. Süüdistatava süü ülestunnistamine olukorras, kus ülejäänud tõendid viitavad samuti tema

süüdiolekule, ei tähenda automaatselt seda, et oleks alust kahelda süüdistatava vaimses tervises. Kuna N. K. käitus

kohtuistungitel adekvaatselt, allus ristküsitlusele, esitas ise küsimusi ja taotlusi ning näitas oma tegudele hinnangu andmisel

üles keskmisest teravamat analüüsi- ja abstraktsioonivõimet, jättis maakohus põhjendatult rahuldamata N. K. kaitsja taotluse

N. K. suhtes kohtupsühhiaatriaekspertiisi läbiviimiseks. Ühtlasi ei jaga prokurör kassatsioonis toodud seisukohta, et N. K. on

sama teo eest juba korra karistatud. Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006. a otsusega mõisteti N. K. süüdi konkreetsete

narkootikumikoguste käitlemise eest süüdistuses kajastatud kuupäevadel. Käesolevas kriminaalasjas ei ole N. K-le esitatud

süüdistuse sisuks narkootilise aine käitlemine, vaid kuritegeliku ühenduse loomine, juhtimine ja sinna uute liikmete värbamine.

Lisaks on KarS §-s 184 ja §-s 256 sätestatud süüteod suunatud erinevate õigushüvede vastu - esimesel juhul on selleks

rahvatervis ja teisel juhul avalik kord.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. augusti 2009. a istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled oma varem avaldatud

seisukohtade juurde.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. septembri 2009. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel seaduse

kohaldamisel tekkinud põhimõttelist laadi eriarvamuste tõttu läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi täiskogule.

8. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu esitas kohtumenetluse pooltele lisaks küsimusi, mis puudutasid KarS § 184 lg 2 p-

des 1 ja 2 ning KarS § 256 lg-s 1 sätestatud süüteokoosseisude võimalikku kattumist, N. K-le KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning

KarS § 256 lg 1 järgi esitatud süüdistustes kajastatud faktiliste asjaolude võimalikku kattumist Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktika valguses ja seda, kas kohtud käsitasid KarS § 184 lg 2 p-des 1 ja 2 ning KarS § 256 lg-s 1 sätestatud süütegusid

õigesti reaalkogumina. Kassatsioonimenetluse pooled kandsid oma seisukohad ette 18. novembril 2009. a toimunud Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi täiskogu istungil.

9. N. K. kaitsja leidis, et N. K-le KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning KarS § 256 järgi esitatud süüdistused kattuvad faktiliste

asjaolude osas olulisel määral. Mõlemal juhul on N. K-le etteheidetavaks teoks narkootiliste ainete käitlemise korraldamine.

Seega kattuvad käesoleval juhul ka kuritegeliku ühenduse juhtimise ja narkootilise aine grupiviisilise käitlemise objektiivse

koosseisu tunnused. Ühtlasi asus kaitsja seisukohale, et kohtud on ebaõigesti käsitanud N. K. tegusid reaalkogumina.

10. Prokurör märkis, et kuritegeliku ühenduse organiseerimine ei kattu organisaatori poolt toime pandud üksikkuritegudega.

Esiteks on erinev nende tegude ebaõigussisu. Teiseks, kui süüdistuses KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on N. K-le ette heidetud

narkootilise aine konkreetsete koguste käitlemist, siis süüdistuses KarS § 256 lg 1 järgi heidetakse talle ette kuritegeliku

ühenduse juhtimist, kusjuures kuritegeliku ühenduse juhtimine ei hõlmanud üksnes narkootiliste ainete käitlemise

korraldamist, vaid ka muid tegevusi: raamatupidamist, allumatuse eest karistamist jne. Kuritegeliku ühenduse loomine ja

sellesse liikmete värbamine, mida N. K-le KarS § 256 lg 1 alusel veel ette heidetakse, ei kattu üldse narkootilise aine

käitlemise süüdistusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kuritegeliku ühenduse mõistet (I), siis analüüsib KarS § 256 lg-s 1 sätestatud

süüteokoosseisu ja selle täidetust N. K. puhul (II) ja viimaks annab oma hinnangu väidetavale ne bis in idem põhimõtte

rikkumisele N. K. süüditunnistamisel KarS § 256 lg 1 järgi (III).

I

11. Kuritegeliku ühenduse organiseerimise ja sellesse ühendusse kuulumise kriminaliseerimisel on aluseks võetud

rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon (RT II 2003, 1,

1). Selle konventsiooni teise artikli punkti a järgi on kuritegelik ühendus teatud ajavahemikus toimiv struktuuriga grupp, kuhu

kuulub vähemalt kolm isikut, kes kooskõlastavad oma tegevuse, et panna toime konventsioonis raske kuriteona määratletud

tegu või tegusid, saamaks otse või kaudselt rahalist või muud materiaalset kasu. Konventsiooni teise artikli punkti b kohaselt

on raske kuritegu sama artikli punkti a tähenduses kuritegu, mille eest on karistuseks ette nähtud vähemalt neli aastat

vangistust.

12. 1. septembril 2002 jõustunud KarS § 255 lg 1 kohaselt defineeriti kuritegelikku ühendust kui kolmest või enamast isikust

koosnevat püsivat isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendust, mille tegevus on suunatud esimese astme kuritegude

toimepanemisele või ametivõimude ebaseaduslikule mõjutamisele. 15. märtsil 2007 jõustus KarS § 255 lg 1 muudatus, millega

laiendati kuritegeliku ühenduse mõistet selliselt, et see hõlmab teise astme kuritegude toimepanemise, mille eest ettenähtud

vangistuse alammäär on vähemalt kolm aastat. Ühtlasi sätestati, et kuritegelikuks ühenduseks saab olla ainult selline ühendus,

mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil.

13. Käesoleval ajal kehtiva KarS § 255 lg-s 1 sätestatud kuritegeliku ühenduse definitsiooni kohaselt iseloomustavad

kuritegelikku ühendust järgmised tunnused: sinna kuulub kolm või enam isikut, see on püsiv, selle liikmete vahel on ülesanded

jaotatud, see on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja selle tegevus on suunatud kas teise astme kuritegude, mille eest

ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele.

13.1 Kuritegelikku ühendusse kuulub isik, kes organisatsiooni osana allub selle tahtele ja aitab oma tegevusega kaasa ühenduse

eesmärkide saavutamisele. Seejuures ei pea see isik vahetult osa võtma ühenduse poolt toimepandavatest kuritegudest. Nagu

eespool märgitud, saab kuritegelikust ühendusest KarS § 255 mõttes rääkida üksnes juhul, kui ühendusse kuulub vähemalt

kolm isikut, sealhulgas ka selle juht.

13.2 Kuritegelikku ühendust iseloomustab selle püsivus, ja mitte niivõrd liikmeskonna püsivus, vaid ühenduse kui

organisatsiooni püsivus. Ühenduse püsivus tähendab omakorda seda, et selle struktuur võimaldab ühenduse liikmetel (kaasa

arvatud juhil) vahetuda nii, et ühendus jätkab selle eesmärgiks seatud tulemuse poole pürgimist.

13.3 Kuritegeliku ühenduse liikmete ülesannete jaotus toetab ühenduse püsivust. See tähendab, et kõigil ühenduse liikmetel on

kindel koht ühenduse struktuuris ja nad annavad sellest kohast lähtuvalt panuse ühenduse eesmärkide realiseerumisele.

Seejuures on isikult oodatav panus seotud mitte isiku enda, vaid tema paiknemisega ühenduse struktuuris, mis tähendab, et

liikme vahetumisel võtab uus liige üldjuhul eelmise liikme ülesanded üle. Samas tuleb arvestada asjaoluga, et kuritegelikud

ühendused on tavaliselt mitteametlikud organisatsioonid, mistõttu ametlikele ühendustele sarnane formaalne tööjaotus ja

hierarhia neile enamasti omane ei ole.

13.4 On vajalik silmas pidada, et varalise kasu saamise eesmärk iseloomustab kuritegelikku ühendust, mitte kuritegeliku

ühenduse iga liiget eraldi. Kuritegeliku ühenduse tegevus on suunatud varalise kasu saamisele ja seda objektiivset

koosseisutunnust tuleb tõendada kuritegeliku ühenduse loomise taga olevate isikute tahtluse kaudu. Seejuures piisab KarS §

255 puhul subjektiivses koosseisus kaudsest tahtlusest. Isik peab vähemalt võimalikuks pidama ja möönma, et ühendus on

loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja on suunatud KarS § 255 lg-s 1 kirjeldatud kuritegude toimepanemisele.

13.5 Ühenduse tegevus peab olema suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt

kolm aastat, või esimese astme kuritegude toimepanemisele. Seejuures tuleb märkida, et KarS §-des 255 ja 256 sätestatud

kuriteokoosseisud on formaalsed deliktid, mis tähendab, et koosseis on täidetud vastavalt kuritegelikku ühendusse astumisega

või selle organiseerimisega, mitte nende kuritegude toimepanemisega, millele kuritegeliku ühenduse tegevus oli suunatud.

Seetõttu tuleb vastutus KarS §-de 255 ja 256 järgi kõne alla juba siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel

ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna. Kui aga kuritegeliku ühenduse liikmed on kuritegeliku ühenduse eesmärkide

täitmiseks ühe või mitu kuritegu toime pannud, tuleb kõne alla kuritegeliku ühenduse olemasolu tõendamine ka selle kaudu, et

ühenduse liikmed on kuritegusid toime pannud.

II

14. Kui KarS § 255 lg 1 sätestab vastutuse kuritegelikku ühendusse kuulumise eest, siis KarS § 256 objektiivse koosseisu

moodustab kuritegeliku ühenduse loomine, juhtimine või sinna liikme värbamine. Karistusseadustiku § 255 on § 256 suhtes

üldnorm, mistõttu kuritegelikku ühendusse kuulunud isiku suhtes, kes on oma tegevusega täitnud ka KarS § 256 koosseisu,

kohaldatakse vaid KarS § 256. Karistusseadustiku § 256 on ammendava loeteluga alternatiiv-aktiline formaalne

kuriteokoosseis. Seega tuleb isiku süüditunnistamiseks KarS § 256 järgi objektiivse koosseisu tasandil tuvastada, et isik lõi

kuritegeliku ühenduse, juhtis seda või värbas sellesse vähemalt ühe liikme. Seejuures peavad KarS § 256 järgi esitatud

süüdistuses olema välja toodud tunnused, mille põhjal saab järeldada, et ühendus, mille isik lõi, mida ta juhtis või millesse ta

liikmeid värbas, oli kuritegelik ühendus KarS § 255 lg 1 mõttes.

15. Käsitletavas kriminaalasjas on N. K-le esitatud süüdistus KarS § 256 lg 1 järgi selles, et ta lõi kuritegeliku ühenduse, juhtis

ja rahastas selle liikmete tegevust ning värbas sellesse liikmeid, kellele andis mitmeid ülesandeid, sh korralduse narkootiliste

ainete omandamiseks, vahendamiseks, hoidmiseks ja edasiandmiseks.

15.1 Kohtud on tuvastanud, et ühendus, mille loomises, juhtimises ja millesse liikmete värbamises N. K. süüdistatakse, on

kuritegelik ühendus. Riigikohus nõustub selle järeldusega. Tegemist oli ühendusega, kuhu 2005. aasta jaanuarist kuni 2.

märtsini 2006 kuulus koos N. K-ga alati vähemalt kolm liiget. Kohtud on õigesti jõudnud järeldusele, et ühendusel oli kindel

struktuur: N. K. asus hierarhias teistest liikmetest kõrgemal, andes neile erinevaid korraldusi. Ka lihtliikmete vahel olid

ülesanded selgelt jaotatud, näiteks I. F. tegeles saadud tulu üle arvestuse pidamisega, A. S. pangaülekannetega jne. Ühenduse

ülesehitusest, selle üle aasta pikkusest järjepidevast toimimisest ja asjaolust, et ühenduse liikmed küll vahetusid, kuid ühenduse

tegevus jätkus, saab järeldada, et ühendus oli püsiv. Kuna ühendus loodi narkootilise aine suures koguses käitlemise, s.o KarS

§-s 184 sätestatud esimese astme kuriteo toimepanemise abil varalise kasu saamiseks, oli tegemist kuritegeliku ühendusega

KarS § 255 lg 1 mõttes.

15.2 N. K. ja tunnistajate ütluste ning dokumentaalsete tõenditega on kohtud põhjendatult lugenud tuvastatuks, et süüdistatav

oli isikuks, kes lõi narkootiliste ainete käitlemisega tegeleva ühenduse, värbas sellesse liikmeid, jagas neile töökorraldusi,

pidas narkoäri puudutavaid märkmeid ja käskis sama teha ka teistel. Samuti jagas N. K. korraldusi telefoninumbrite

vahetamiseks, tegeles narkootikumide käitlemisest saadud tulu kogumisega, nõudis sisse võlgasid ja oli isikuks, kelle kaudu

toimus narkootilise aine hankimine Tallinnast. Ühtlasi nõustub Riigikohus kassatsioonivastuses märgituga, et N. K. poolne süü

ülestunnistamine ei anna iseenesest alust arvata, et süüdistatav ei ole süüdiv. Kuna maa- ja ringkonnakohtul ei tekkinud

kahtlust süüdistatava süüdivuses, ei olnud neil KrMS § 105 lg 2 mõttes kohustust määrata kohtupsühhiaatriaekspertiisi

süüdistatava süüvõime kindlakstegemiseks.

III

16. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt

seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7.

lisaprotokolli 4. artikli esimene lõige sätestab, et mitte kellegi üle ei või sama riigi jurisdiktsiooni alusel teistkordselt kohut

mõista ning kedagi ei või kriminaalkorras karistada teo eest, mille eest ta on juba selle riigi seaduse alusel ja

kriminaalprotsessuaalses korras lõplikult õigeks või süüdi mõistetud. Neid põhimõtteid kajastab ka KarS § 2 lg 3, sätestades, et

sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis.

Tegemist on ne bis in idem põhimõttega ehk sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise keeluga. Sellest keelust

tuleneva põhiõigusega tagatakse isiku võimalus teada, millised on need riikliku sunni iseloomuga järelmid, mida võidakse

kohaldada tema toimepandud süüteo tuvastamise korral. Samuti tagatakse selle põhiõiguse abil õigusrahu ja välistatakse

võimalus, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse teda üllatada sooviga hakata kaaluma täiendavat

karistamist sama teo eest (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-4-1-10-04, p 14). Ne bis in idem

põhimõte kujutab endast ühelt poolt menetlustakistust, teisalt aga isiku subjektiivset õigust eeldada, et teda ei süüdistata sama

teo eest uuesti. Nii on mitmekordse karistamise keeld seotud õiguskindluse põhimõttega, kaitstes isikut riigi omavoli eest (vt

sama otsuse p 22). Ne bis in idem põhimõte peab kokkuvõttes kaitsma isikut riigi ülemäärase sekkumise eest (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-08, p 10).

17. Küsimust, millal on tegemist teo teistkordse menetlemisega PS § 23 lg 3 ja konventsiooni 7. protokolli 4. artikli

tähenduses, on käsitletud ka Riigikohtu varasemas praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi eespool viidatud 31. oktoobri

2008. a otsus, p 11; 16. aprilli 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-06 ja 7. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-124-

06, p 7), võttes aluseks Euroopa Inimõiguste Kohtu seisukohad asjas Franz Fischer vs. Austria. Viidatud Euroopa Inimõiguste

Kohtu lahendis leiti, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli artikliga 4 ei ole vastuolus

olukord, kus ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust,

et isiku sama tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus

üks tegu näib esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et

menetleda tuleb vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord,

kus üks ja sama tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit

lisatunnust. Võib esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse

üksteisele järgnevates eri menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude

koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral või mitte. Kohtu arvamuse kohaselt on esimesel juhul tegemist 7. protokolli

4. artikli rikkumisega, teisel juhul aga mitte.

10. veebruari 2009. a otsusega asjas Sergey Zolotukhin vs. Venemaa revideeris Euroopa Inimõiguste Kohus ne bis in idem

põhimõtte osas oma seisukohti. Selles otsuses märkis Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsiooni 7. protokolli 4. artikli

esimest lõiget tuleb mõista selliselt, et see keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb

samu või sisuliselt samu fakte. Ne bis in idem põhimõtte rikkumise väite kontrollimiseks tuleb alustada faktide võrdlemisest,

sealjuures on tähtsusetu, millised uue süüdistuse osad järgnevas menetluses kinnitust leiavad või tagasi lükatakse. Ainult

sellisel juhul on tagatud isiku kaitse mitte ainult uue karistamise, vaid ka uue menetluse eest. Riigikohtu kriminaalkolleegium

leiab, et selline tõlgendus vastab PS § 23 lg 2 sõnastusele.

18. Eeltoodust tulenevalt tuleb teo teistkordse menetlemise keelu rikkumine tuvastada süüdistatavale omistatud kuritegude

faktiliste asjaolude võrdlemise teel. Käesolevas asjas tähendab see järelikult, et võrrelda tuleb N. K-le omistatud kuritegude

faktilisi asjaolusid nii, nagu need on olnud Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006. a ja 14. oktoobri 2008. a otsuste esemeks.

19. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et N. K. süüditunnistamine käesolevas kriminaalasjas KarS § 256 lg 1 järgi rikub ne

bis in idem põhimõtet järgmistel põhjustel.

19.1 Kriminaalasja materjalist nähtuvalt on N. K. Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006. a otsusega tunnistatud KarS § 184 lg 2 p 1

ja 2 järgi süüdi muu hulgas selles, et ta korraldas ajavahemikul jaanuarist 2005 kuni märtsini 2006 suures koguses narkootilise

aine toomist Tallinnast Tartusse ja selle ebaseaduslikku käitlemist Tartus. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt mõisteti N. K. süüdi

ka selles, et tema antud juhiste põhjal omandas H. L. mitmel korral narkootilisi aineid ja toimetas neid Tallinnast Tartusse,

samuti selles, et tema juhendamisel omandas D. M. narkootilist ainet ja andis seda edasi. Kuigi kõnealune kohtuotsus tehti

kokkuleppemenetluse korras, mistõttu kohtuotsuse põhiosa sisaldab vaid menetlusosaliste vahel sõlmitud kokkuleppe

refereeringut, järeldub nii otsuses kajastatud N. K-le esitatud süüdistusest kui ka selle kvalifikatsioonist KarS § 184 lg 2 p 1 ja

2 järgi, et N. K. on tunnistatud süüdi narkootilise aine käitlemises suures koguses grupi poolt, olles ise varem narkokuriteo

toime pannud isikuks.

19.2 Riigikohtu praktikas on alates kriminaalkolleegiumi täiskogu 18. jaanuari 2005. a otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04

järjekindlalt sisustatud gruppi ehk kaastäideviimist lähtuvalt funktsionaalse teovalitsemise teooria seisukohtadest.

Funktsionaalset täideviimist iseloomustab, et tegu kui tervik realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad

kooskõlastatult oma ülesannet kuriteokoosseisu realiseerimisel. Kõnealuse käsitluse kohaselt on ka kuriteo organisaator

vaadeldav kaastäideviijana ja viimasena käsitab organisaatorit ka kohtupraktika (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. märtsi

2003. a otsus kriminaalasjas 3-1-1-20-03; 18. jaanuari 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04; 21. oktoobri 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-101-05). Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006. a otsuse kohaselt ongi N. K. kaastäideviijana H. L.-i ja

D. M.-i puudutavas osas sisuliselt süüdi tunnistatud narkokuriteo organiseerimises, s.o nimetatud isikutele narkootilise aine

käitlemisele suunatud ülesannete panemises.

20. Käesolevas kriminaalasjas tehtud Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2008. a otsusega tunnistati N. K. süüdi muu hulgas selles, et

ta pani kuritegelikku ühendusse värvatud H. L.-le ja D. M.-le vastavalt ülesandeks narkootilise ja psühhotroopse aine

hoidmise, edasiandmise, vahendamise ja omandamise ning sellise aine hoidmise ja edasiandmise. Selle kohtuotsuse aluseks

olnud süüdistuses ei ole N. K-le seoses H. L.-ga ja D. M.-ga omistatud kuritegude faktilisi asjaolusid üksikasjalikumalt avatud.

Samas on 14. oktoobri 2008. a kohtuotsuses märgitu kohaselt kuritegude toimepanemise aeg - ajavahemik jaanuarist 2005 kuni

märtsini 2006 - täielikult kokkulangev nende narkokuritegude toimepanemise ajaga, mille kaastäideviimises koos H. L.-i ja D.

M.-ga mõisteti N. K. varasemalt süüdi Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006. a kohtuotsusega. Seega on kriminaalkolleegiumil

alust arvata, et kuriteod, mille toimepanemise pani N. K. 14. oktoobri 2008. a kohtuotsuse kohaselt ülesandeks H. L.-le, s.o

narkootilise ja psühhotroopse aine hoidmine, edasiandmine, vahendamine ja omandamine, ning D. M.-le, s.o narkootilise ja

psühhotroopse aine hoidmine ja edasiandmine, on samad, mille kaastäideviimises tunnistati N. K. juba süüdi 6. oktoobri 2006.

a Tartu Maakohtu otsusega.

Kontrollimaks ne bis in idem põhimõtte järgimist ei saa lähtuda kitsalt süüdistuses ja kohtuotsuses süüdistatava teo

kirjeldamisel kasutatud sõnade erinevusest, vaid tuleb sisuliselt hinnata mõlema kriminaalmenetluse esemeks olevaid teo

tehiolusid. Kolleegium on seisukohal, et Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006. a kohtuotsusega N. K-le süüks arvatud narkootilise

aine käitlemise korraldamine ja selleks juhiste andmine H. L.-le ja D. M.-le ning Tartu Maakohtu 14. oktoobri 2008. a otsusega

talle omistatud ülesande panemine samadele isikutele narkootilise aine käitlemiseks moodustavad mõlemal juhul samasisulise

narkokuriteo organiseerimise. Sellest tulenevalt on Tartu Maakohus, tunnistades 14. oktoobri 2008. a otsusega N. K. süüdi

KarS § 256 lg 1 järgi H. L.-i ja D. M.-i puudutavates narkootilise ja psühhotroopse aine käitlemiseks korralduse andmisega

seotud tegudes, rikkunud PS § 23 lg-s 3 ja KarS § 2 lg-s 3 sätestatud sama teo eest teistkordse kohtumõistmise ja karistamise

keeldu.

21. N. K. õigeksmõistmine D. M.-le narkootilise ja psühhotroopse aine hoidmise ja edasiandmise ülesandeks panemises ning

H. L.-le narkootilise ja psühhotroopse aine hoidmise, edasiandmise, vahendamise ja omandamise ülesandeks panemises ei

anna alust kergendada N. K-le KarS § 256 lg 1 järgi mõistetud karistust. Karistusseadustiku § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on

karistamise aluseks isiku süü. Arvestades seda, N. K. poolt loodud ja juhitud ühendus tegutses pikema aja vältel ja selle

eesmärk oli narkootiliste ainete, s.o määramata hulga isikute tervist kahjustavate ainete süstemaatiline levitamine, on N. K. süü

suurus piisav õigustamaks talle kohtute poolt mõistetud seitsme aasta pikkust vangistust. Kohtud on karistuse mõistmisel lisaks

N. K. süü suurusele arvestanud õiguskorra kaitsmise huve ning leidnud, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

puuduvad. Süüdimõistmise mahu mõningane vähenemine ei oma käesoleval juhul sellist kaalu, et see tooks kaasa N. K-le uue

karistuse mõistmise.

22. Lähtudes eeltoodust ja tulenevalt KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu

14. oktoobri 2008. a ja Tartu Ringkonnakohtu 18. veebruari 2009. a kohtuotsused N. K. süüdimõistmises KarS § 256 lg 1 järgi

osaliselt, s.o osas, milles ta on süüdi mõistetud Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006. a kohtuotsusega.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe