3-1-1-57-09 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18.

jaanuari 2010. aasta kohtuotsuse nr 3-1-1-57-09 juurde.

Ma ei ole päris kindel, kas käsitletava kohtuotsuse III osas esitatud arusaam ne bis in idem põhimõtte

tõlgendusest Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on ikka täielikus kooskõlas nende eesmärkidega, mida

püüti saavutada rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni konventsiooni vastuvõtmisega ning ka KarS §-de 255 ja 256 kehtestamisega.

Ebakindlustundest ajendatuna ongi kirja pandud järgnevad read.

Lühidalt öeldes ja käsitletava kohtuasja piiridesse jäädes olen ma seda meelt, et need faktilised asjaolud,

mille pinnalt on N. K. Tartu Maakohtu 6. oktoobri 2006. a otsusega tunnistatud süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1

ja 2 järgi muu hulgas ka selles, et ta "juhendas" nii H. L.-i kui ka D. M.-i narkootiliste ainete käitlemisel

moodustavad koos (hiljem ja eemalt) vaadatuna kogumis sellise kvalitatiivselt täiesti uue faktiliste asjaolude

kogumi, mis on subsumeeritav KarS § 256 alla ja võimaldab rääkida tema poolt kuritegeliku ühenduse

juhtimisest. Minu arvates on tegelikkusega kooskõlas just nimelt selline arusaam või pilt, et kuritegeliku

ühenduse juhtimine ei kujuta endast mingite eraldiseisvate juhtimisteooriaga kooskõlas olevate aktide

kogumit, vaid et kuritegelikku ühendust juhitaksegi üksikute kuritegude kaudu.

Leian, et ülalesitatud seisukoht ei ole vastuolus ka EIK poolt 10. veebruaril 2009. a kohtuasjas asjas Sergey

Zolotukhin v. Venemaa esitatud seisukohtadega. Täpsemalt öeldes ei ole EIK kõnealuses otsuses lihtsalt

tegeletud selle konkreetse küsimusega, mis tõusetus käesoleva kohtuasja puhul ja mis võib põhimõtteliselt

alati tõusetuda kuritegeliku ühendusega seotud kuritegude puhul.

18. 01. 2010