3-2-1-132-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-132-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 15. jaanuar 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AKTSIASELTSI JETOIL hagi AKTSIASELTSI ALLANDO

TRAILWAYS vastu põhivõla 608 473 krooni 44 sendi ning

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-5060

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AKTSIASELTSI ALLANDO TRAILWAYS kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

608 473 krooni 44 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AKTSIASELTS JETOIL (registrikood 10613270),

esindaja vandeadvokaat Tiia Nurm

Kostja AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS (registrikood

10310902), esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Asja läbivaatamise kuupäev

16. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-5060

müügilepingust tuleneva põhinõude ja viivise väljamõistmise osas.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-5060

kliendikaardi lepingu alusel nõutava põhivõla ja viivise ning menetluskulude jaotuse osas.

3. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada AS-ile ALLANDO TRAILWAYS kassatsioonkaebuselt 15. juulil 2009. a tasutud

kautsjon 6084 (kuus tuhat kaheksakümmend neli) krooni 75 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AKTSIASELTS JETOIL (edaspidi hageja) esitas 8. veebruaril 2007 Harju Maakohtule

hagiavalduse AKTSIASELTSI ALLANDO TRAILWAYS (edaspidi kostja) vastu põhivõla

708 115 krooni 58 sendi ja viivise saamiseks. Lõplikus nõudes palus hageja mõista kostjalt

16. augusti 2005. a müügilepingu alusel välja põhivõla 518 331 krooni 8 senti ja viivise 0,15%

päevas alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 99% ulatuses, arvestades esimeses

järjekorras tasutuks viivise ja teises järjekorras põhivõla, ning 19. augusti 2005. a kliendikaardi

lepingu järgi põhivõla 90 142 krooni 36 senti ja viivise 90 142 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 16. augustil 2005 müügilepingu (edaspidi müügileping), mille

alusel hageja müüs kostjale vedelkütust. Müügilepingu p 5.2 järgi kohustus kostja tasuma kauba eest

hagejale pärast kauba vastuvõtmist lepingu lisa 1 p-s 2 sätestatud 21-kalendripäevase maksetähtaja

jooksul. Müügilepingu p 5.5 alusel kohustus kostja tasuma viivist päevas 0,15% tasumata kauba

maksumusest kuni võlgnevuse täieliku kustutamiseni ning heastama kogu kahju, mida viivis ei kata.

Müügilepingu p 5.8 järgi loetakse tasutuks esimeses järjekorras viivis ja teises järjekorras põhivõlg.

19. augustil 2005 sõlmisid pooled kliendikaardi lepingu (edaspidi kliendikaardi leping), mille alusel

kostja ostis hageja diislipunktidest ja partnertanklatest kütust. Kliendikaardi lepingu järgi oli kostja

krediidilimiit 100 000 krooni. 31. augustil 2005 suurendas hageja kostja taotlusel limiiti

200 000 kroonini. Kliendikaardi lepinguga kohustus kostja tasuma arve 21 kalendripäeva jooksul

alates arve esitamisest. Kliendikaardi lepingu üldtingimuste p 7 kohaselt oli hagejal maksetähtaja

möödumisel õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest. Esimeses

järjekorras loetakse tasutuks viivis ja teises järjekorras põhivõlg.

Kostja ei täitnud lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, viivitades hageja esitatud arvete

maksmisega. Poolte läbirääkimiste tulemusel koostas hageja kostjale 26. oktoobril 2006 pakkumuse,

milles luges mh tasutuks esmajärjekorras põhivõla ning lubas jätta nõudmata sissenõutavaks

muutunud viivise juhul, kui kostja seab hageja nõuete täitmise tagamiseks hageja kasuks hüpoteegi

kostja korteriomanditele. Kostja ei vastanud hageja pakkumusele ning hageja esitas kostjale

10. novembril 2006 müügilepingust tuleneva viivisenõude 525 672 krooni 45 sendi saamiseks ja

kliendikaardi lepingust tuleneva viivisenõude 65 607 krooni 75 sendi saamiseks. Hageja loovutas

oma nõuded AS-ile Hansa Liising Eesti (edaspidi uus võlausaldaja). 26. septembril 2006 loovutas uus

võlausaldaja nõuded koos kõrvalnõuetega hagejale tagasi.

2. Kostja ei tunnistanud hagi.

Hageja loovutas nõude müügilepingu p 5.4 alusel uuele võlausaldajale, kellele kostja tasus põhivõla.

Uus võlausaldaja ei nõudnud kostjalt viivist ning luges maksete laekumisega põhivõla tasutuks.

Seetõttu ei ole kostjal müügilepingust tulenevat põhivõlga. Müügilepingu muutmise kokkuleppega

andis hageja kostjale õiguse tasuda arved 30 päeva jooksul alates arve esitamisest. Kostja tasus

hagejale arved ajavahemikul 27. veebruar 2006 kuni 16. oktoober 2006.

Hagejal oli õigus nõuda viivist maksetähtaja möödumisel, kuid hageja ei ole seda nõudnud kostjalt

enne põhikohustuse täitmist. Hageja ei lugenud kunagi esimesena tasutuks viivist ja alles siis

põhinõuet. Kostjal ei ole hageja vastu kliendikaardi lepingust tulenevat põhivõlga. Kuna hageja ei

nõudnud algselt viivise tasumist, on viivisenõue esitatud hea usu põhimõtet rikkudes. Hageja on

kaotanud viivise nõudeõiguse võlaõigusseaduse (VÕS) § 159 lg 2 alusel. Kuna hageja märkis kostjale

esitatud arvetel viivise suuruseks null krooni, võis kostja eeldada, et hageja ei nõua viivist või viivist

ei ole tekkinud. Hageja võib nõuda viivist 30 päeva jooksul pärast arve koostamisele järgnenud

kolme päeva möödumist. Hageja ei tõendanud, et tal tekkis kostja viivitusest kahju. VÕS § 42 lg 3

p 5 järgi on hageja nõutud suuruses viivise arvestamine kostjat kahjustav tüüptingimus, mistõttu tuleb

viivise arvestamisel lähtuda seaduses sätestatud määrast. Viivist tuleb VÕS § 162 alusel vähendada.

3. Harju Maakohus rahuldas 17. juuni 2008. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

698 615 krooni 44 senti ja viivise 518 331 krooni 8 sendi suuruselt põhivõlalt 0,15% päevas alates

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 99% ulatuses, arvestades esimeses järjekorras tasutuks

viivise ja teises järjekorras põhivõla. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt oli kostja täitnud nõude tagasiloovutamise ajaks kohustuse uuele

võlausaldajale, v.a need nõuded, mille uus võlausaldaja loovutas tagasi hagejale. Seetõttu on hagejal

õigus nõuda kostjalt tagasiloovutatud nõuete tasumist ning arvestada tasumata osalt viivist.

Kostja ei ole tõendanud, et ta tasus põhinõude ajavahemikus 27. veebruarist 2006 kuni 16. oktoobrini

2006 esitatud arvete alusel. Hagejal on õigust nõuda tasumata põhinõudelt viivist.

VÕS § 88 lg-te 8 ja 9, müügilepingu p 5.8 ning kliendikaardi lepingu üldtingimuste p 7 kohaselt ei

olnud kostjal õigus hagejaga kokku leppimata lugeda esimeses järjekorras tasutuks põhivõlga. Kuna

pooled leppisid mõlemas lepingus kokku kohustuste täitmise järjekorra, on kostjal tasumata nii

põhinõue vastavalt hageja arvestuskäigule kui ka viivis nõuete tasumisega viivitamise tõttu. Kostja ei

vaielnud vastu arvetel olevatele põhinõuete arvestuskäikudele, mille kohaselt on müügilepingu alusel

põhivõlg 518 331 krooni 8 senti ja kliendikaardi lepingu alusel 90 142 krooni 36 senti. Kuna hageja

andis kostjale müügilepingu alusel esitatud arvete tasumise tähtajaks 30 päeva, tuleb viivise

arvestamisel lähtuda arvetel märgitud, mitte müügilepingus kokkulepitud tähtajast. Seega saab

müügilepingu alusel esitatud arvetest tulenevat viivist arvestada alates 31. päevast pärast arve

esitamist. Kliendilepingu alusel esitatud arvetest tulenevat viivist tuleb arvestada alates 22. päevast

pärast arve esitamist.

Müügilepingus ja kliendikaardi lepingus kokkulepitud viivisemäärad ei ole ebamõistlikult suured.

Asjaolu, et VÕS §-s 113 sätestatud viivisemäär on väiksem, ei tähenda, et suurem määr on

ebamõistlikult suur, kostjat ebamõistlikult koormav või vastuolus heade kommetega. Viivisemäärad

on tavapäraselt poolte kokkulepitavad määrad. Kostja ei vaielnud hageja viivisearvestusele vastu.

Kuna pooled leppisid lepingutes kokku viivise tasumises ning hageja pakkus kostjale viivise

arvestuse kokkulepet ja esitas kostjale viivisenõude, ei saanud kostjal tekkida arusaama, et hageja ei

nõua viivist. See asjaolu on viivise vähendamise aluseks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi. Praegusel

juhul on hageja juba ise mõistlikus määras viivist alandanud.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja saata asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 16. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, nõustudes

maakohtu põhjendustega. Ringkonnakohus jättis poolte menetluskulud kostja kanda.

Apellatsioonikohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nad sõlmisid müügilepingu ja

kliendikaardi lepingu ning et hageja loovutas müügilepingust tulenevad nõuded uuele võlausaldajale,

kes loovutas 26. septembril 2006 nõuded hagejale tagasi. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on

tasunud uuele võlausaldajale müügilepingust tuleneva põhivõla ning millisest päevast oli hagejal

õigus hakata arvestama viivist.

Menetlusdokumendi vastu võtmata jätmisega ei rikkunud maakohus oluliselt menetlusnormi, mis

oleks kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kostjal oli taotluste ja tõendite esitamiseks aega kolm kuud.

Dokumentide hilisema esitamisega rikkus kostja menetlusõiguse heas usus kasutamise põhimõtet,

sest maakohus määras dokumentide esitamise tähtaja tema taotlusel. Oma väited esitas kostja asja

sisulisel arutamisel ning kohus on nendega arvestanud.

Müügilepingu p 5.2 ja lepingu lisa 1 p 2 ning kliendikaardi lepingu üldtingimuste p 7 järgi kohustus

kostja tasuma kauba eest pärast kauba vastuvõtmist 21 kalendripäeva jooksul. Maksetähtaja

ületamisel kohustus kostja müügilepingu p 5.5 kohaselt maksma viivist päevas 0,15% tasumata kauba

hinnast kuni võla täieliku tasumiseni ja kliendikaardi lepingu üldtingimuste p 7 järgi päevas 0,5%

tasumata kauba hinnast kuni arve täieliku tasumiseni. Seejuures olid pooled müügilepingus ja

kliendikaardi lepingus kokku leppinud, et võla tasumisel loetakse esimeses järjekorras tasutuks viivis

ja teises järjekorras põhivõlg. Müügilepingu alusel loovutatud ja esitatud faktuurarvete alusel tuleb

lugeda maksetähtajaks 30 päeva ja seega algab viivise arvestus 31. päeval arve esitamisest arvates.

Õige ei ole kostja väide, et müügileping ei laienenud uuele võlausaldajale loovutatud nõuetele.

VÕS § 164 lg 2 kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele.

Kuna hagejale tagasi loovutatud nõuded tulenesid poolte sõlmitud müügilepingust, läksid hagejale

koos nõudega üle ka lepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh õigus nõuda viivist. Kostja ei ole

tõendanud, et uus võlausaldaja oleks nõude tagasiloovutamisel nõuet muutnud ja viivisenõudest

loobunud. Samuti ei ole tõendatud, et nõude tagasiloovutamisel muutsid kostja ja uus võlausaldaja

kohustuse täitmise järjekorda, mistõttu tuleb lugeda esmalt tasutuks põhivõlg, mitte viivis. Kostja ei

ole täitnud müügilepingust tulenevat põhikohustust, mis loovutati hagejale tagasi. Põhjendatud ei ole

kostja väide, et viivisenõude puudumisel ei eksisteeri põhivõlga. Pooled olid kohustuse täitmise

järjekorras kokku leppinud, mistõttu tuleb lugeda esimeses järjekorras tasutuks viivis ja teises

järjekorras põhivõlg.

Hageja ei ole tunnistanud, et kostjal ei ole tema vastu põhivõlga. Kostja väide, et maksete tasumisel

arvestatakse esimeses järjekorras tasutuks põhivõlg, on vastuolus poolte sõlmitud lepingutega. Kostja

ei ole vastu vaielnud hageja esitatud nõude arvestusele. Kuna kostja ei ole tõendanud, et ta tegi

maksed muul ajal, kui on märgitud hageja esitatud tabelis, tuleb lähtuda hageja esitatud andmetest.

Kostja ei ole viivise arvestamise metoodikat vaidlustanud ega enda arvestust esitanud. Seega oli

hagejal maksetähtaja möödumisel õigus nõuda viivist. Kuna maksetähtaja algust tuleb lugeda

lepingutest tulenevalt arve koostamisest/esitamisest, mitte arve kättesaamisest, nagu kostja väidab, on

kostja kohustatud maksma viivist poolte kokkulepitud määras.

Seadus ei sätesta viivisenõude esitamise tähtaega. Viivisenõude esitamine on vastuolus hea usu

põhimõttega juhul, kui võlausaldaja ei ole pikema ajavahemiku vältel võlgnikult viivist nõudnud.

Hageja esitas viivisenõude mõistliku aja jooksul. Õige ei ole kostja arusaam, et hageja ei nõua viivist,

sest tasumiseks esitatud arvetel ei olnud märgitud varem kogunenud viivise summat, või et viivise

suuruseks oli null krooni. Viivise tasumise kohustus tulenes poolte lepingutest. Hageja ei nõudnud

viivist põhivõlga ületavas osas.

Kuna maakohus rahuldas hageja nõude täies ulatuses, oli põhjendatud jätta menetluskulud kostja

kanda. Nõude suurendamine või vähendamine ei anna alust hagi rahuldamise korral jaotada

menetluskulusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 kohaselt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub alama astme kohtute

otsused tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kostja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et menetlusdokumendi vastu võtmata jätmisega ei ole

maakohus rikkunud oluliselt menetlusnormi ning et kostja käitus vastuolus hea usu põhimõttega, sest

esitas dokumendi tähtaega rikkudes. Maakohus määras menetlusosalistele taotluste ja tõendite

esitamise tähtaja hageja, mitte kostja soovil.

Vale on ringkonnakohtu järeldus, et lepingulise maksetähtaja ületamisel kohustus kostja tulenevalt

kliendikaardi lepingu üldtingimuste p-st 7 maksma viivist päevas 0,5% tasumata kauba maksumusest.

Pooled leppisid kliendikaardi lepingus kokku, et hagejal on maksetähtaja möödumisel õigus nõuda

viivist. Samas ei ole kliendikaardi lepingu alusel esitatud arvetele viivisemäära märgitud.

Viivisenõuete reale on märgitud perioodi alguses ning lõpus null ning kinnipidamisi vastavalt

kliendikaardi lepingu üldtingimuste p 7 järgi ei ole hageja teinud. Ringkonnakohus ei ole arvestanud,

et hageja käitus vastuoluliselt. Hageja jättis tavatult pika aja jooksul oma õigused teostamata, mistõttu

võis kostja eeldada, et viivisenõuet ei esitata. Seega on hageja nõude maksmapanek välistatud hea

usu printsiibi rikkumise tõttu. Arvestades hageja käitumist tuleb VÕS § 76 lg 4 järgi eeldada, et

hageja on kostja soorituse heaks kiitnud, peab seda lepingukohaseks ning kõrvalnõudeid ei ole.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et müügilepingu alusel algab viivise arvestus

31. päeval pärast arve esitamist. Hageja ei ole tõendanud, millal kostja kauba vastu võttis ehk mis

ajast tuleb arvutada 30 kalendripäeva müügilepingu lisa nr 1 järgi. Ringkonnakohus ei ole

analüüsinud kostja väidet, et viivise arvestamise algusaeg on tõendamata.

Ringkonnakohus ei analüüsinud apellatsioonkaebuse väidet, et kostjal oli uue võlausaldajaga

kohustuse täitmise järjekorra kohta uus kokkulepe. Kostjale esitatud arvetele on märgitud

viivisemäär, mitte viivisenõue. Ringkonnakohus on eksinud VÕS § 25 lg-s 1 sätestatud

lepinguosaliste tavade ja praktikaga arvestamisel.

Hageja ei ole vastu vaielnud kostja väitele, et viivisenõude puudumisel põhivõlga ei eksisteeri. Seega

on hageja kostja vastuväite omaks võtnud.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kui kostja ei nõustu hageja esitatud arvete tasumise

kuupäevadega, oleks kostja pidanud tõendama, millal ta arved tasus. Hageja oleks pidanud tõendama,

mille alusel ta viivisearvestuse koostas.

Põhjendamata ja vastuolus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-ga 135 on ringkonnakohtu leitu,

et kliendikaardi lepingus sätestatud maksetähtaja algust tuleb lugeda arve koostamisest, mitte arve

kättesaamisest. Lähtudes üldtuntud asjaolust, et posti kättesaamine võtab aega keskmiselt kaks päeva,

on hagejal õigus nõuda viivist alates arve koostamisele järgnenud kolmandast päevast pärast

maksetähtaja möödumist.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kohaldamata kostja alternatiivse vastuväitena viidatud

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 ning asus seisukohale, et viivise vähendamiseks ei ole alust. Hageja hea usu

põhimõtte vastane käitumine viivisenõude esitamisel on erandina aluseks viivise vähendamisele alla

seaduses ettenähtud määra. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et müügilepingust tuleneva viivise

vähendamine kuni 99%-ni põhinõudest ja kliendikaardi lepingu alusel kuni põhivõlani, on viivise

alandamine mõistlikus määras. Hageja vähendas oma nõudeid üksnes põhjusel, et ta ei peaks tasuma

rohkem riigilõivu. Kostja on lepingujärgsed põhikohustused täitnud enne hageja esitatud nõuet.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kostja väite, et maakohus on ekslikult jätnud kohaldamata

VÕS § 42 lg 3 p 5. Kui ebaproportsionaalselt suur viivisemäär on lepitud kokku tüüptingimustes, on

kokkulepe tühine ning teisel poolel on õigus nõuda viivist seaduses sätestatud ulatuses.

Ringkonnakohus jättis ekslikult kohaldamata TsMS § 163 lg 1. Kuna hageja vähendas menetluse

kestel oma esialgset nõuet, pidanuks kohus hagiavalduse rahuldamisel lähtuma menetluskulude

jaotamisel TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad

pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Menetluskulude jaotamisel ei ole arvestatud kostja kohtuistungil esitatud taotlusega jätta selle

istungiga seotud menetluskulud hageja kanda TsMS § 169 järgi.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et menetlusdokumendi vastu võtmata jätmisega ei ole maakohus

rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, mis võiks olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Hageja

leiab, et maakohtu menetlusdokumendi vastu võtmata jätmine ei muutnud kostja õiguslikku olukorda.

Kostja esitas selles dokumendis toodud väited ka varem ja maakohus on nendega otsuse tegemisel

arvestanud.

Kohtud on tõendeid hinnates õigesti tuvastanud, et uus võlausaldaja loovutas hagejale tagasi kõik

teatisel kajastatud arvetest tekkinud nõuded. Samuti on kohtud õigesti lähtunud võla arvestamisel

lepingust ja tuvastanud, et kostjal on hageja vastu nii põhi- kui ka viivisenõue. Kostja ei sõlminud

uue võlausaldajaga müügilepingu muutmise kokkulepet kohustuste täitmise järjekorra kohta. Seega

läksid hagejale uuelt võlausaldajalt üle müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused, sh õigus

nõuda viivist ja õigus arvestada esimeses järjekorras tasutuks viivis. Uus võlausaldaja ei ole

viivisenõudest loobunud.

Kohtud tuvastasid õigesti, et pooled leppisid kokku kohustuste täitmise järjekorra ja kostjal ei olnud

õigust hagejaga kokku leppimata lugeda esmajärjekorras tasutuks põhivõlg. Kuna lepingutes

sätestatud kohustuste täitmise järjekorda ei ole muudetud, ei saa tekkida vaidlust selle üle, kas kostja

põhivõlg eksisteerib. Kostja ei ole põhikohustust täitnud, mistõttu on ta kohustatud tasuma ka viivist.

Ringkonnakohus jaotas poolte tõendamiskoormuse õigesti. Samuti on õigesti tuvastatud päevad,

millest arvates on hagejal õigus arvestada viivist kliendikaardi lepingu ja müügilepingu järgi. Viivise

maksmise kohustus on seotud arve koostamise, mitte selle vastaspoolele kättetoimetamise

kuupäevaga.

Hageja käitumine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Viivisenõue oli kostjale ettenähtav, sest

pooled olid viivisemääras kokku leppinud ning hageja märkis selle ka kostjale esitatud arvele. Seega

ei olnud kostjal põhjust eeldada, et hageja ei nõua viivist. Hageja esitas kostjale viivisenõude

mõistliku aja jooksul. Kohtutel ei olnud alust viivist vähendada. Samuti jätsid kohtud õigesti

rahuldamata hageja VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel esitatud alternatiivse taotluse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

kliendikaardi lepingu alusel nõutava põhivõla ja viivise ning menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb

tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Müügilepingust

tuleneva põhinõude ja viivise osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus

tuleb rahuldada osaliselt.

10. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

16. augustil 2005 sõlmisid pooled vedelkütuse müügilepingu, mille p 5.2 järgi kohustus kostja tasuma

kauba eest hagejale pärast kauba vastuvõtmist lepingu lisas 1 sätestatud maksetähtaja jooksul; p 5.5

alusel kohustus kostja tasuma viivist päevas 0,15% tasumata kauba maksumusest kuni võlgnevuse

täieliku kustutamiseni ning heastama kogu kahju, mida viivis ei kata; p 5.8 järgi loetakse esimeses

järjekorras tasutuks viivis ja teises järjekorras põhivõlg.

19. augustil 2005 sõlmisid pooled kliendikaardi lepingu, mille järgi kostja kohustus tasuma arve 21

kalendripäeva jooksul alates arve esitamisest; üldtingimuste p 7 kohaselt oli hagejal maksetähtaja

möödumisel õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% iga tasumisega viivitatud päeva eest; üldtingimuste p 7

järgi loetakse esimeses järjekorras tasutuks viivis ja teises järjekorras põhivõlg.

Hageja loovutas müügilepingust tulenevad nõuded kostja vastu uuele võlausaldajale.

Uus võlausaldaja loovutas talle loovutatud nõuded hagejale tagasi ajavahemikus 4. aprill 2006 kuni

1. august 2006 faktooringulepingu nr 25155 alusel ning 26. septembri 2006. a nõudeõiguse

loovutamise lepingu alusel.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt palus hageja oma lõplikus nõudes mõista kostjalt 16. augusti 2005. a

müügilepingu alusel välja põhivõla 518 331 krooni 8 senti ja viivise 0,15% päevas alates

hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni 99% ulatuses, arvestades esimeses järjekorras

tasutuks viivise ja teises järjekorras põhivõla, ning 19. augusti 2005. a kliendikaardi lepingu järgi

põhivõla 90 142 krooni 36 senti ja viivise 90 142 krooni. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga

selles, et hagi tuleb rahuldada ja kostjalt mõista hageja kasuks välja 698 615 krooni 44 senti ning

518 331 krooni 8 sendi suuruselt põhivõlalt viivis 0,15% päevas alates hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni 99% ulatuses, arvestades esmalt tasutuks viivise ja teises järjekorras põhivõla.

11. Kooskõlas TsMS § 688 lg-tega 3-5 lähtub kolleegium kassatsiooninõude põhjendatuse

kontrollimisel üksnes maa- ja ringkonnakohtu otsustega tuvastatud asjaoludest ning ei kogu ega uuri

ise tõendeid. Ringkonnakohtu otsus vastab TsMS § 436 lg-s 1 ning § 442 lg-s 8 ja § 654 lg-s 4

sätestatud nõuetele osas, milles ringkonnakohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

müügilepingust tulenev põhivõlg ja viivis.

Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 järgi tuleb kohustus täita lepingu

või seadusega kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest

tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu tuvastatuga, et kostja rikkus müügilepingut. Sellest tulenevalt on

ringkonnakohus põhjendatult leidnud, et kostja on kohustatud maksma hagejale müügilepingust

tuleneva põhivõla ja viivise.

Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et asjaolu, et müügilepingu alusel esitatud arvetel oli

märgitud viivisemäär, mitte viivisenõue, tõendab kostja õigust lugeda esmalt täidetuks põhivõlg.

Kuna arve esitamise ajal ei saanud kostja olla viivituses, ei olnud hagejal vajadust ega võimalust

arvele viivisenõuet märkida.

Asjaolu, et maakohus jättis ebaõigesti vastu võtmata kostja 3. märtsil 2008 esitatud vastuse, ei ole

praegusel juhul oluliseks menetlusõiguse normi rikkumiseks TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi. Õige on küll

kostja seisukoht, et kuna maakohtu antud tähtaeg menetlusdokumentide esitamiseks sattus

puhkepäevale, oli kostjal TsÜS § 136 lg 8 alusel õigus esitada dokument esimesel tööpäeval. Lisaks

ei ole kohane ringkonnakohtu märgitu, et kostja ei kasutanud menetlusõigusi heauskselt. Asja

materjalidest nähtub, et menetlusdokumentide esitamiseks taotles maakohtult aja andmist hageja,

mitte kostja, nagu ekslikult märkis ringkonnakohus. Kumbki pooltest ei taotlenud, et tähtaeg oleks

1. märts 2008. a (vt I kd, lk-d 166 ja 202). Siiski nõustub kolleegium ringkonnakohtu märgituga, et

oma väited esitas kostja varasemas menetlusstaadiumis ja asja sisulisel arutamisel ning maakohus on

nendega otsuse tegemisel arvestanud. Kassatsioonkaebuses esitatud väited müügilepingust tuleneva

võla tõendamatuse kohta ei anna alust asuda vastupidisele seisukohale.

12. Leides, et hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist ka kliendikaardi lepingu üldtingimuste p 7

alusel, jättis ringkonnakohus andmata hinnangu arve-saatedokumentidele (saldoteatised, I kd, lk 69-

96).

VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest

kuni kohase täitmiseni. Kuna kostja väitis, et hageja viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu

põhimõttega, tuli ringkonnakohtul tuvastada, kas on erandlikke asjaolusid, millest järelduvalt ei ole

hageja kasutanud heauskselt oma õigust nõuda viivist. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

seisukohaga, et hageja viivisenõue pidi olema kostjale ettenähtav talle tasumiseks esitatud arvetest,

lepingutes kokkulepitud viivitusintressist ja kostjale esitatud viivisenõuetest ning ei saa seetõttu olla

vastuolus hea usu põhimõttega.

Kolleegium märgib, et TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas

usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise

eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja

võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi 2. lõike järgi ei

kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõtmatu.

Kolleegiumi varasema praktika kohaselt saab aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda

hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude

sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Kolleegium on osutanud, et ka

viivisenõue (nii lepinguline kui ka seadusjärgne) võib olla hea usu põhimõttega vastuolus.

Võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude

tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte

käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu

põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või

eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09,

p 11).

Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamine

viiviseta võib olla erandlikuks asjaoluks, mis annab aluse kohaldada viivisenõude suhtes hea usu

põhimõtet (Riigikohtu 6. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16).

Vastuolus TsMS § 654 lg 5 esimese lausega on ringkonnakohus jätnud hindamata kostja väite, et

kliendikaardi lepingu alusel esitatud arve-saatedokumentides on viivise suuruseks märgitud null

krooni ning seega ei ole hageja viivist arvestanud ega kinni pidanud, mistõttu on hageja käitunud

vastuoluliselt ja vastuolus hea usu põhimõttega. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

eeltooduga arvestades tegema kindlaks, kas kliendikaardi lepingust tulenev hageja viivisenõue on

kooskõlas hea usu põhimõttega. Juhul kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et hageja ei

käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ja tal on õigus viivist nõuda, peab ringkonnakohus võtma

seisukoha ka selle kohta, kas viivist tuleks VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada, kuna

kostja on vastuses hagiavaldusele taotlenud kohtult viivise vähendamist.

13. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, mis põhjusel tuleb kliendikaardi lepingu alusel kostja

tasutud maksed lugeda esimeses järjekorras viivise ja teises järjekorras põhivõla eest tasutuks. Kostja

väitel ei nõudnud hageja kunagi esmalt viivise ja seejärel põhivõla tasumist.

VÕS § 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja

intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud

intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Sama paragrahvi 9. lõike järgi ei või võlgnik võlausaldaja

nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Seega võib võlgnik

muuta täitmise järjekorda üksnes võlausaldaja nõusolekul.

Nõustumus (aktsept) on VÕS § 20 lg 1 järgi otsese tahteavalduse või mingi teoga väljendatud

nõusolek sõlmida leping. Vaikimine või tegevusetus loetakse sama paragrahvi 2. lõike kohaselt

nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest

praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest. Sama paragrahvi 3. lõike järgi, kui

isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine,

jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt

isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks.

Lisaks tuleneb VÕS § 25 lg-st 1, et lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud

lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis

on nendevahelistes suhetes tekkinud.

Kolleegium leiab eeltoodud sätete alusel, et VÕS § 88 lg-s 9 ettenähtud võlausaldaja nõusolek võib

olla antud ka vaikimisi vastavalt tavale või praktikale. Seega võib võlgnik täitmise järjekorda

määrates tugineda poolte praktikale, mis võib olla erinev lepingus kokku lepitust. Kui võlausaldaja ei

nõustu sellega, et võlgnik täidab kohustuse vastavalt praktikas väljakujunenud järjekorrale, peab

võlausaldaja väljendama, et loeb kohustuse täidetuks lepingus kokkulepitud järjekorras. Eelkõige

juhul, kui võlgnik täidab kohustuse ulatuses, mis vastab võlausaldaja esitatud arvele, kuid

võlausaldaja soovib, et võlgnik täidaks kohustuse lepingus kokkulepitud järjekorras, peab

võlausaldaja sekkuma aktiivselt võlgniku täitmisse.

Eeltooduga arvestades on ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel kohustus võtta põhjendatud

seisukoht selle kohta, millises järjekorras võis kostja oma kohustused hagejale täita.

14. Ringkonnakohtu seisukoht, et kliendikaardi lepingust tuleneva arve tasumise tähtaja algust tuleb

lugeda arve esitamisest, mitte arve kättesaamisest, nagu ekslikult leiab kostja, vastab tuvastatud

asjaoludele. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et pooled oleksid kokku leppinud, et täitmise tähtaeg

hakkab kulgema teistsugusest ajast, kui pooled kliendikaardi lepingus kokku leppisid. TsMS § 230

lg 1 järgi peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

15. Kolleegium märgib lisaks otsuse p-des 12 ja 13 märgitule, et asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 348 lg 3 teise lausega ja TsMS § 351 lg-ga 2 selgitama välja asja

lahendamiseks olulised asjaolud ning andma pooltele võimaluse esitada ja tõendada olulisi asjaolusid.

Muu hulgas tuleb teha kindlaks, millal tekkisid kliendikaardi lepingust tulenevad hageja nõuded,

millal need nõuded muutusid sissenõutavaks ning kas kostja pidi täitma kohustused ise või saama

hagejalt arve-saatedokumendid (saldoteatised). Kui ringkonnakohus tuvastab, et hagejal oli kohustus

esitada saldoteatisi, tuleb teha kindlaks ka see, mille eest need on esitatud.

16. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kautsjon kostjale tagastada.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu