3-3-1-86-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-86-09

Otsuse kuupäev

13. jaanuar 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Ülla Ilvese (Ilves) kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tartu

Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna

pensionikomisjoni 23. mai 2008. a otsuse nr 823 ja

keskpensionikomisjoni 12. augusti 2008. a otsuse nr 64

tühistamiseks ning soodustingimustel pensionistaaži

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2009. a otsus haldusasjas nr 3-

08-2154

Menetluse alus Riigikohtus

Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-2154 muutmata,

asendades ringkonnakohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ülla Ilves esitas 25. aprillil 2008 Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti (Pensioniamet)

Põlva klienditeenindusele taotluse soodustingimustel vanaduspensioni määramiseks alates

26. aprillist 2008 okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse (ReprS) § 12 p 1 alusel.

2. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti pensionide ja toetuste osakonna

pensionikomisjoni (Pensionikomisjon) 23. mai 2008. a otsusega nr 823 loeti tõendatuks Ü. Ilvese

viibimine asumisel koos vanematega alates 26. aprillist 1951 kuni 15. juunini 1956, mil asumiselt

vabanes tema isa Artur Paas. Nimetatud ajavahemik otsustati arvata kolmekordselt Ü. Ilvese

pensioniõigusliku staaži hulka. Otsuse tegemisel juhindus Pensionikomisjon Eesti Rahvusarhiivi

Riigiarhiivi 25. septembri 2007. a teatisest nr 17-7-3.6/8046, mille kohaselt Ü. Ilvese ema Aleksandra

Paas viibis 14. detsembril 1956 asumisel üksinda ning teised perekonnaliikmed olid koos lapsega

läinud Eestisse. Nimetatud asjaolust tulenevalt leidis Pensionikomisjon, et Ü. Ilves viibis asumisel

kuni oma isa Artur Paasi vabanemiseni 15. juunil 1956.

3. Ü. Ilves esitas Pensionikomisjoni 23. mai 2008. a otsuse nr 823 peale vaide, milles selgitas, et ta ei

nõustu pensionikomisjoni otsusega, mis tugineb toimikus leiduva dateeritud iseloomustuse andmetele

ja mille kohaselt viibis tema ema Aleksandra Paas asumisel üksinda. Aleksandra Paas (sünd Luts)

saadeti 25. märtsil 1949 Meremäe vallast Võrumaalt välja ainsana oma perekonnast. Ta viidi

Novosibirski oblastisse, kus viibis Lutsu perekonnast asumisel üksinda. Venemaal abiellus ta Artur

Paasiga. Kuna Ü. Ilvese ema ja isa olid pärit erinevatest perekondadest, vabastati nad erinevatel

aegadel. Isa Artur Paas vabastati 15. juunil 1956, kuid pole andmeid, millal ta Eestisse tagasi

pöördus. Arhiiviteatisel on ebatäpselt kirjas Ü. Ilvese vanus 1956. aastal. Ü. Ilves palus lugeda

tõendatuks tema viibimine asumisel koos vanematega 26. aprillist 1951 kuni 5. juunini 1958.

4. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti keskpensionikomisjoni (Keskpensionikomisjon)

12. augusti 2008. a otsusega nr 64 jäeti Ü. Ilvese vaie rahuldamata.

5. Ü. Ilves esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Pensionikomisjoni 23. mai

2008. a otsus nr 823 ja Keskpensionikomisjoni 12. augusti 2008. a otsus nr 64 ning kohustada

Pensioniametit asja uuesti läbi vaatama. Kaebuse esitaja palus kohtul tuvastada asjaolu, et ta viibis

asumisel 26. aprillist 1951 kuni 5. juunini 1958.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 30. jaanuari 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-2154 kaebuse.

Kohus tühistas Pensionikomisjoni ja Keskpensionikomisjoni vaidlustatud otsused, luges tuvastatuks,

et Ü. Ilves viibis koos emaga asumisel 26. aprillist 1951 kuni 5. juunini 1958 ja kohustas

Pensioniametit Ü. Ilvese pensionitaotlust uuesti läbi vaatama ning arvestama nimetatud ajavahemik

tema kui represseeritud isiku pensionistaaži hulka.

Kohus asus seisukohale, et tunnistajate ütlustega ning kaebuse esitaja esitatud majaraamatu

kannetega on tõendatud, et Ü. Ilvese isa Artur Paas saabus 1956. aastal Eestisse üksinda ning tal ei

olnud kaasas tütar Üllat. 1957. aastal läks Artur Paas Siberisse oma perekonna juurde ning saabus

koos abikaasa Aleksandra Paasi ja tütar Üllaga Eestisse 1958. aastal.

7. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles taotles halduskohtu otsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuses märgiti, et Pensionikomisjon ja

Keskpensionikomisjon lähtusid vaidlustatud otsuseid tehes olemasolevatest tõenditest, milleks olid

Ülla Paasi (nüüd Ilves) sünnitunnistuse ärakiri, Rahvusarhiivi Riigiarhiivi 25. septembri 2007. a

arhiiviteatis nr 18-7-3.6/8046 RL, Ü. Ilvese kaks seletust ja Rahvusarhiivi Valga Maa-arhiivi 2. juuli

2008. a arhiiviteatis nr 18-7-5.12/4875. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2002. a määrusega

nr 6 kehtestatud "Pensioniõigusliku staaži tõendamise korra" §-le 21 ei ole pensioniametil võimalik

hinnata muid allikaid kui kirjalikud tõendid ja dokumendid. Pensioniametil ei ole õigust kuulata üle

tunnistajaid, see õigus on ainult kohtul. Seega oli igati põhjendatud, et Tartu Pensioniamet lähtus

Ü. Ilvese avalduse lahendamisel nende käsutuses olevatest dokumentidest. Tartu Pensioniametil

polnud põhjust kahelda asjaolus, et Ü. Ilves naasis asumiselt koos isaga. Sellele osutas nii isa Artur

Paasi naasmine 1956. aastal kui ka Rahvusarhiivi Riigiarhiivi teatis nr 18-7-3.6/8046 RL, mille järgi

toimikus 14. detsembri 1956. a dateeritud iseloomustuse andmetel viibis Aleksandra Paas asumisel

üksinda kuni 5. juunini 1958. Koos perekonnaliikmetega oli varem Eestisse läinud ka Aleksandra

Paasi kolmeaastane tütar.

8. Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2009. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohtadega ega pidanud

vajalikuks neid korrata. Täiendavalt märkis ringkonnakohus järgmist:

1) Pensioniamet järeldas tema poolt analüüsitud dokumentaalsetest tõenditest, et kaebuse esitaja

saabus Eestisse 1956. aastal. Halduskohtus üle kuulatud tunnistajad kinnitavad aga kaebaja saabumist

Eestisse alles 1958. aastal;

2) Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2002. a määrusega nr 6 kinnitatud "Pensioniõigusliku staaži

tõendamise korra" (Kord) § 19 lg 1 ja § 28 välistavad pensioniõigusliku staaži tõendamise

haldusmenetluses tunnistaja ütlustega. Kohtu hinnangul on selline regulatsioon vastuolus põhiseaduse

§-dega 4, 14, 86, § 87 lg-ga 6 ning §-ga 146, samuti ReprS § 12 p-ga 1. Piirates pensionistaaži

tõendamiseks kõlbulike tõendite ringi haldusmenetluses vaid dokumentaalsete tõenditega,

raskendatakse ebamõistlikult pensioni taotlemist isiku jaoks, kellel puuduvad staaži tõendamiseks

dokumentaalsed tõendid, kuid kelle väiteid on võimalik tõendada tunnistajate ütlustega. Sellisel juhul

sunnitakse isikut pöörduma kohtusse olukorras, kus isiku ja riigi vahel ei pruugi olla õiguslikku

vaidlust. Lisaks kohtumenetlusega kaasnevale aja- ja rahakulule võib säärane menetluskorraldus

kallutada isikut soodustingimustel pensionist loobuma. Kaasaegses õigusriiklikus haldusmenetluses

on tunnistajate ülekuulamine tõendi allikana tavapärane (nt haldusmenetluse seaduse § 39,

maksukorralduse seaduse § 61). Kohus ei näe ühtegi põhiseaduspärast põhjust, miks ei peaks muude

täidesaatva riigivõimu asutuste seas saama tunnistajaid üle kuulata Sotsiaalkindlustusameti

struktuuriüksus või kollegiaalorgan. Säärane ebamõistlik menetlustakistus on vastuolus PS §-st 14

tuleneva õigusega menetlusele ja korraldusele. Määruses sätestatud menetluskord ei taga sellisel

juhul kõigi oluliste tõendite arvessevõtmist ja materiaalses mõttes õiguspärase haldusakti andmist.

ReprS § 12 p-st 1 ei tulene, et õigus selles lõikes sätestatud soodustingimustel pensionile oleks vaid

isikul, kes suudab esitada dokumentaalsed tõendid. Seega on määrus vastuolus nimetatud

seadusesättega ja sellest tulenevalt PS § 87 lg-ga 6;

3) tulenevalt PS §-dest 4, 86 ja 146 ei ole kohtu pädevuses täitevvõimu teostamine. Määrus, mis ilma

kaaluka põhjuseta takistab sisult õiguspärase haldusakti andmist haldusmenetluses ja nõuab selleks

vältimatult pöördumist kohtusse, paneb põhiseaduse vastaselt täitevvõimu funktsioonid kohtule. Ka

kaaluka põhjuse korral saab säärase erandi võimuharude põhiseaduslikust funktsioonijaotusest

kehtestada vaid seadusega;

4) asja lahendamisel ei ole Korra §-d 19 ja 28 siiski määrava tähendusega. Võimalik on teha

põhiseaduspärane lahend, sest sõltumata formaalsest õiguspärasusest, s.o kooskõlast Korra § 19 lg-

ga 1, on vaidlustatud haldusaktid vastuolus ReprS § 12 p-ga 1 ja seega materiaalses mõttes

õigusvastased. Haldusmenetluse seaduse § 58 ja riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1 kohaselt võib

tühistamata jääda formaalselt õigusvastane, kuid materiaalselt õiguspärane haldusakt. Formaalselt

õiguspärane, kuid materiaalselt õigusvastane haldusakt ei saa halduskohtumenetluses kehtima jääda;

5) apellatsioonkaebuses ei ole ümber lükatud halduskohtu seisukohta tõenditele antud hinnangu osas.

Ükski õigusakt ei kohusta halduskohut vastuoluliste tõendite korral juhinduma dokumentaalsetest

tõenditest. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 16 lg-le 3 ei ole ühelgi tõendil

halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Halduskohus on põhjendatult lähtunud tunnistajate

ütlustest, mitte 25. septembri 2007. a arhiiviteatisest. Arhiiviteatises sisalduv teave on vastuoluline,

samas puuduvad põhjused kahelda tunnistajate ütluste usaldusväärsuses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus otsus ilma asja uueks läbivaatamiseks saatmata. Kassaator

esitab järgmised põhjendused:

1) Korra § 1 lg 2 kohaselt tehakse pensioniõigusliku staaži hulka arvatav aeg kindlaks esitatud

dokumentide alusel. Kuivõrd Pensionikomisjon saab staaži arvestamisel tugineda üksnes

dokumentidele ja Pensioniametil polnud põhjust kahelda asjaolus, et Ü. Ilves naasis Siberist koos

oma isaga, on Pensionikomisjoni otsus selles osas õige;

2) vastavalt HKMS § 26 lg 1 p-le 1 on kohtul õigus kaebuse sisulisel lahendamisel tühistada

õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt. Pensioniamet ei nõustu ringkonnakohtu

seisukohaga, et tegemist on formaalselt õiguspärase ja materiaalselt õigusvastase haldusaktiga.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva

haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Pensioniamet teeb pensioni määramise otsuse

dokumentide alusel. Seega on Pensionikomisjoni vaidlustatud otsus õiguspärane;

3) ka sotsiaalministri 31. detsembri 2001. a määrusega nr 167 kinnitatud "Riikliku pensioni

määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi" (Juhend) § 10 lg-test 1 ja 2 tulenevalt

otsustatakse riikliku pensioni määramine või ümberarvutamine olemasolevate dokumentide alusel;

4) pensioniõigusliku staaži tõendamine dokumentaalsete tõendite kõrval tunnistajate ütlustega oli

lubatud varem kehtinud riiklike elatusrahade seaduse kehtivuse ajal. Riikliku pensionikindlustuse

seaduse jõustumisel nähti ette pensioniameti poolt riikliku pensioni määramine ainult dokumentide

alusel. Seega on olnud seadusandja tahe, et pensioniõigusliku staaži tõendamine tunnistajate ütluste

alusel toimuks kohtu korras. Pensioniõigusliku staaži puhul on tegemist asjaolude tuvastamisega, mis

toovad riigile kaasa rahalisi kohustusi, ning Sotsiaalkindlustusametil ja tema struktuuriüksustel

puudub õigus isikute hoiatamiseks valetunnistuste andmise eest, samuti puudub õigus taotleda

teadvalt valeütlusi andnud isikute kriminaalvastutusele võtmist.

10. Vastuses kassatsioonkaebusele palub Ü. Ilves jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Pensionikomisjon on ebaõigesti leidnud, et kuna Artur Paasil oli

alaline sissekirjutus Eestis alates 17. septembrist 1956, siis tõendab see tema tütre Ülla Paasi

tagasitulekut samal ajal. Pensionikomisjon jättis tähelepanuta Artur Paasi kohta 23. aprillil 1957

tehtud väljakirjutuse, kuna ta lahkus Venemaale naise ja lapse juurde. Tagasi Eestisse saabusid nad

kolmekesi 5. juunil 1958.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Vaidlus on ajendatud Ü. Ilvese taotlusest saada soodustingimustel vanaduspensioni ReprS § 12

p 1 alusel.

ReprS § 12 p 1 kohaselt on õigus soodustingimustel vanaduspensionile riikliku pensionikindlustuse

seaduse (RPKS) alusel represseeritul, kellel on olemas vanaduspensioni määramiseks nõutav

pensionistaaž ning kes õigusvastaselt represseerituna on viibinud kinnipidamiskohas või asumisel,

samuti ReprS § 2 lg-s 2 nimetatud isikul - üks aasta enne vanaduspensioniikka jõudmist iga

kinnipidamiskohas või asumisel viibitud täisaasta kohta, ent mitte varem kui viis aastat enne

vanaduspensioniikka jõudmist.

ReprS § 2 lg 1 sätestab loetelu isikutest, keda peetakse õigusvastaselt represseeritud isikuteks. ReprS

§ 2 lg 2 kohaselt loetakse represseerituks ka selle seaduse § 2 lg-s 1 nimetatud isiku laps, kes sündis

vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku ajal või pärast vanema vabanemist kuni ajani, mil

vanemale anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks. Asjas puudub vaidlus selle üle, et

Ü. Ilves on represseeritud isik ReprS § 2 lg 2 tähenduses.

ReprS § 13 lg 1 p 5 kohaselt arvatakse Eestis omandatud pensioniõigusliku staaži hulka ReprS § 2 lg-

s 2 nimetatud isiku vanema asumisel või kinnipidamiskohas oleku aeg kuni ajani, mil § 2 lg-s 2

nimetatud isikule anti luba ja reaalne võimalus Eestisse naasmiseks, kolmekordselt.

12. Pensionikomisjon jõudis dokumentaalsetele tõenditele tuginedes vaidlustatud otsuse kohaselt

seisukohale, et Ü. Ilvese pensioniõigusliku staaži hulka tuleb ReprS § 13 lg 1 p-st 5 tulenevalt

kolmekordselt arvata ajavahemik 26. aprillist 1951 kuni 15. juunini 1956. Alles kohtumenetluses

tunnistajate ülekuulamise tulemusena tuvastati, et Ü. Ilvese pensioniõigusliku staaži hulka tuleb

arvata ka ajavahemik kuni 5. juunini 1958, mil ta saabus koos vanematega Eestisse.

Seega ei ole kassatsiooniastmes enam vaidlust selle üle, milline ajavahemik tuleb ReprS § 13 lg 1 p 5

alusel arvata kolmekordselt Ü. Ilvese pensioniõigusliku staaži hulka. Pensioniamet kassaatorina peab

aga põhjendamatuks Pensionikomisjoni otsuse ja vaideotsuse tühistamist olukorras, kus kehtiv õigus

ei võimaldanudki haldusorganil pensioni määramise menetluses üle kuulata tunnistajaid, vaid lähtuda

tuli üksnes dokumentaalsetest tõenditest. Selliste tõendamisvõimaluste juures ei olnud pensioni

määraval organil kassaatori arvates võimalust teha teistsugust otsust.

13. RPKS § 32 lg 1 kohaselt määrab riikliku pensioni elukohajärgse pensioniameti direktor või tema

asetäitja või pensioniameti direktori volitatud pensioniameti struktuuriüksuse juht või tema asetäitja.

Pensioni taotleja nõudmisel, samuti kollegiaalset lahendust nõudva pensionitaotluse puhul otsustab

pensioni määramise pensionikomisjon (RPKS § 33 lg 1). Praeguses asjas vaidlustatud otsustuse tegi

pensionikomisjon.

14. ReprS § 13 lg 2 kohaselt arvestatakse ja tõendatakse pensioniõiguslikku staaži riikliku

pensionikindlustuse seaduses ja selle alusel antud õigusaktides kehtestatud korras.

Pensioniõigusliku staaži tuvastamist haldus- ja kohtumenetluses, sh tunnistajate ülekuulamise

võimalust on Riigikohus käsitlenud halduskolleegiumi 16. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-

53-09. Kolleegium asus viidatud lahendis seisukohale, et riikliku pensionikindlustuse seaduses

(eelkõige RPKS § 33 lg 2 p 2, § 31 lg-d 3, 4 ja 6) ja selle alusel antud aktides sätestatud pensioni

määramise menetluses välistatakse üheselt mõistetavalt pensioni määrava haldusorgani võimalus

haldusmenetluses tunnistajaid üle kuulata.

RPKS § 33 lg 2 p 2 kohaselt kuulub pensionikomisjoni pädevusse vaid pensioniõigusliku staaži

tõendamiseks esitatud dokumentidele õigusliku hinnangu andmine, kuid tunnistajate ülekuulamise

võimalust pensionimenetluses ei nimetata selles sättes ega ka riikliku pensionikindlustuse seaduse

alusel antud aktides.

RPKS § 27 lg 3 alusel Vabariigi Valitsuse 10. jaanuari 2002. a määrusega nr 6 kehtestatud

"Pensioniõigusliku staaži tõendamise kord" sätestab § 1 lg-s 2, et pensioniõigusliku staaži

tõendamiseks esitatud dokumentide alusel tehakse kindlaks pensioniõigusliku staaži hulka arvatava

tegevuse aeg. Korra §-s 19 loetletakse, milliste dokumentidega tõendatakse õigusvastaste

repressioonide aega. Ka muudest pensioniõiguse sätetest (RPKS § 31 lg-d 3 ja 4, sotsiaalministri

31. detsembri 2001. a määrusega nr 162 kehtestatud "Pensionikomisjoni moodustamine ja töökord"

ning sotsiaalministri 31. detsembri 2001. a määrusega nr 167 kehtestatud "Riikliku pensioni

määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhend") ei tulene pensioniameti või -komisjoni õigust

kuulata pensionitaotluse menetlemisel üle tunnistajaid.

15. Kuigi HMS § 38 lg 2 nimetab haldusmenetluses ühe tõendi liigina tunnistaja ütluse, tuleneb

RPKS § 1 lg-st 2 üheselt, et võimalik on üldisest haldusmenetlusest erineva regulatsiooni

kehtestamine.

Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et kehtiv pensioniõiguse regulatsioon ei pea võimalikuks

pensioniõigusliku staaži tuvastamiseks vajalike faktide tõendamist tunnistajate ütluste alusel muul

viisil kui ainult kohtumenetluses. Erinevalt ringkonnakohtust ei pea kolleegium aga sellist

tõendamisviisi põhiseadusega vastuolus olevaks. 16. novembri 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-

53-09 leidis kolleegium, et haldusmenetluse seaduses ettenähtust piiratumate tõendamisvõimaluste

sätestamine haldusmenetluse eriliigi jaoks on võimalik ja pensioni määramise menetluse eripära ning

eesmärki (riiklike sotsiaalkindlustuse vahendite õiguspärane jaotamine) arvestades võib olla

tunnistajate ülekuulamise välistamine haldusmenetluses põhjendatud ka pensionistaaži tuvastamise

juhtudel.

Kolleegium märkis viidatud lahendis, et haldusmenetluse seadusest erinev regulatsioon on

põhjendatud ka seetõttu, et Sotsiaalkindlustusametil ja tema struktuuriüksustel puudub õigus isikute

hoiatamiseks valeütluste andmise eest ning õigus taotleda teadvalt valetunnistusi andnud isikute

kriminaalvastutusele võtmist. Karistusseadustiku § 320 kohaselt on teadvalt valeütluste andmine

kriminaliseeritud vaid kohtumenetlustes.

16. Kassaator leiab, et pensionikomisjoni otsuse tühistamine on põhjendamatu olukorras, kus

haldusorgan ei saanudki otsustamisel tunnistajate ütlustele tugineda ja asjaolu, et pensioniõigusliku

staaži hulka tuleb kolmekordselt arvata ka ajavahemik kuni 5. juunini 1958, tõendati alles pärast

tunnistajate ütluste saamist kohtumenetluses.

17. HKMS § 26 lg 1 p 1 kohaselt võib halduskohus tühistada õigusvastase haldusakti ja võimaluse

korral teha ettekirjutuse akti tagasitäitmise kohta. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui

ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.

18. 16. novembri 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-53-09 rõhutas kolleegium haldusorgani

selgitamis- ja abistamiskohustuse olulisust pensioni määramise menetluses ning pensionit määrava

organi kohustust suunata pensionitaotleja halduskohtusse, kui pensionistaaži tõendamiseks on vajalik

üle kuulata tunnistajaid.

Kolleegium on ka praeguse asja lahendamisel seisukohal, et olukorras, kus haldusorgani jaoks pole

esitatud dokumendid pensioniõigusliku staaži hulka arvatava perioodi määramiseks piisavad, peab ta

täitma haldusmenetlusele iseloomulikku abistamis- ja selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse sisu

üldisemalt avab HMS § 36, milles ette nähtud selgitamise võimalused pole aga sätestatud

ammendavalt ega välista menetluse omapärast ja eesmärgist tulenevalt teist liiki nõuandeid või

selgitusi. Selgitamis- ja abistamiskohustus tuleneb ka RPKS § 31 lg-st 6, mille kohaselt

elukohajärgne pensioniamet osutab pensioni taotlejale vajaduse korral abi pensioni taotlemiseks

vajalike dokumentide saamisel. Kolleegium on seisukohal, et nendest sätetest tulenevalt on

pensioniamet lisaks täiendavate dokumentide väljanõudmisele kohustatud ka selgitama, et

dokumentide puudumisel on pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja tõendamiseks võimalik

tunnistajaid üle kuulata ning juhatama isikut selleks vajaliku kohtumenetluse juurde.

Sotsiaalministri 31. detsembri 2001. a määrusega nr 167 vastu võetud "Riikliku pensioni määramise,

ümberarvutamise ja maksmise juhendi" § 10 lg 1 kohaselt vaadatakse pensioniavaldus läbi 10

tööpäeva jooksul pärast avalduse ning pensioni taotlemiseks vajalike dokumentide saabumist või

sama tähtaja jooksul pärast täiendavate dokumentide saabumist. Juhendi § 10 lg 2 järgi võib

pensioniamet määrata tähtaja täiendavate dokumentide esitamiseks või muude puuduste

kõrvaldamiseks.

Viidatud lahendis märkis kolleegium, et kui pensioniavalduse läbivaatamisel selgub, et

pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja määramiseks võib olla vajalik veel täiendava tõendina

saada tunnistaja ütlusi kohtumenetluse käigus, tuleb pensioniametil anda ka sellise tõendi saamiseks

pensioni taotlejale võimalus. Kuna ei pensionit taotleval isikul ega pensionit määraval haldusorganil

ole võimalust mõjutada pensioni määramiseks olulise asjaolu tuvastamiseks toimuva kohtumenetluse

kulgu, ei ole analoogselt Juhendi § 10 lg-s 2 sätestatuga võimalik anda pensioni määramiseks olulisi

asjaolusid tuvastava kohtulahendi saamiseks kalendaarset tähtpäeva. Haldusmenetluse põhjendamatu

venimise vältimiseks peaks pensionit taotlev isik aga viivitamatult pärast tuvastamise vajaduse

ilmnemist halduskohtusse pöörduma.

19. Pensionikomisjoni vaidlustatud otsuse kohaselt olid vastuolus Ü. Ilvese väited ja arhiiviteatis.

Asja materjalidest ei nähtu, et Pensioniamet või Pensionikomisjon on selgitanud Ü. Ilvesele

võimalust tõendada oma väiteid kohtumenetluses tunnistajate ütluste abil. Seega on rikutud nii

haldusmenetluse seadusest kui ka riikliku pensionikindlustuse seadusest tulenevat selgitamis- ja

abistamiskohustust ning see viis ebaõige järelduseni pensionistaaži hulka sooduskorras arvatava

ajavahemiku määratlemisel.

Seetõttu peab kolleegium Pensionikomisjoni vaidlustatud otsuse tühistamist põhjendatuks ning

Pensioniametil tuleb Ü. Ilvese taotlus pensioniõigusliku staaži hulka arvatava aja osas uuesti läbi

vaadata, arvestades asumisel viibimise aega kohtu poolt tuvastatud ulatuses.

20. Eeltoodut arvestades tuleb kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon jäetakse muutmata, kuid ringkonnakohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva

otsuse põhjendustega.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann