3-2-1-151-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-151-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. jaanuar 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

A. S hagi A. V-i vastu abikaasadele kuulunud ühisvara osa

suuruse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 8. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-

23556

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. S kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

86 268 krooni 75 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Eha Lillsaar

Kostja A. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Margo Normann

Asja läbivaatamise kuupäev

14. detsember 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 12. novembri 2008. a ja Tartu Ringkonnakohtu 8. juuni 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 2-07-23556 ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Osaühingule Advokaadibüroo Eha Lillsaar 7. juulil 2009 A. S

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 863 (kaheksasada kuuskümmend kolm) krooni.

4. Määrata Osaühingule Advokaadibüroo Eha Lillsaar A. S-le osutatud riigi õigusabi eest

riigieelarvest makstavaks tasuks 4883 (neli tuhat kaheksasada kaheksakümmend kolm) krooni

40 (nelikümmend) senti.

5. Jätta A. V-i 28. detsembril 2009 esitatud taotlus A. S vastu alustatud täitemenetluse

peatamiseks läbi vaatamata ja tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. S (edaspidi hageja) esitas 21. juunil 2007 A. V-i (edaspidi kostja) vastu hagi, milles palus mh

tuvastada, et Suure-Jaani vallas asuv Tundru kinnistu (edaspidi kinnistu) oli vastavalt

kinnistamiskandele hageja lahusvara. Kinnistu ühisvara hulka arvamise korral palus hageja tuvastada,

et hagejale kuulus kinnistust 93% ja H. S-le (edaspidi hageja abikaasa) 7%. Samuti palus hageja

tuvastada, et Viljandi notar Virgi Ojap andis hageja abikaasa pärandi kohta 5. märtsil 2007 kostjale

ebaõige pärimistunnistuse, ning kohustada kostjat andma hagejale välja tema valduses olev hageja

abikaasa pärandvara hagejale kuuluv osa ja muuta Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Viljandi

jaoskonna registriossa nr xxxxxx kinnistu kohta tehtud omanikukannet, muutes kostjale kuuluva

mõttelise osa suurust.

Hagi põhjenduste kohaselt sõlmiti hageja ja tema abikaasa abielu 7. augustil 1971. Abielu lõppes

hageja abikaasa surmaga 5. augustil 2005. Abikaasad elasid abielu kestel hageja vanematele

kuulunud Tundru talus. Hageja omandas Tundru hooned pärast oma vanemate surma isa testamendi

alusel. Maareformi seaduse järgi erastas hageja hoonete juurde 22 659 krooni eest maad.

Pärast hageja abikaasa surma esitas hageja abikaasa vend, s.o kostja, notarile avalduse pärandvara

saamiseks. Kostja lasi teha pärandvara inventuuri ega arvestanud, et hageja osa abikaasade ühisvaras

on suurem hageja lahusvara arvel. Kinnistu väärtus on eksperdi arvamuse kohaselt kokku

376 200 krooni, millest ühe elamu väärtus on 171 340 krooni, teise elamu väärtus 117 600 krooni,

kuur-sauna väärtus 3500 krooni ja haritava maa väärtus 52 260 krooni. Seega kuulub kinnistust 86%

hagejale ja 14% oli abikaasade ühisvara, millest omakorda 7% kuulub hagejale ja 7% on hageja

abikaasa pärandvara. Pärandvarast kuulub omakorda 3,5% hagejale ja 3,5% kostjale. Kuna hageja ja

tema abikaasa osad ühisvaras ei olnud võrdsed, andis notar välja ebaõige pärimistunnistuse, mille

alusel tehti kinnistusraamatusse ebaõige kanne.

Hageja arvates võib teda pidada ka kogu kinnistu omanikuks, sest maareformi seaduse (MaaRS) § 22

lg 1 kohaselt oli elamu omanikul õigus erastada maad omanikule kuuluva elamu juurde. Hagejal

elamu ainuomanikuna oli õigus erastada elamu juurde maa. Selleks sõlmis hageja 13. oktoobril 1998

Eesti Vabariigiga maa ostu-müügilepingu. Hageja abikaasa ei olnud selle lepingu pooleks ega muuks

isikuks, kellel tekiks maa ostmisel õigusi või kohustusi. Ka kinnistusraamatusse kanti kinnistu

omanikuna hageja. Hageja abikaasale registrite kohaselt vara ei kuulunud. Ühe abikaasa surma korral

ei muutu ühisomand automaatselt kaasomandiks, millest 1/2 mõttelist osa muutub pärandvaraks. Kas

kinnisasi kuulub abikaasade ühisvarasse või mitte, saab kindlaks teha abikaasade ühisvara jagamise

hagi lahendamisel. Abikaasadele kuulunud tegeliku osa määramine pärast ühe abikaasa surma ei ole

seadusega vastuolus.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole kinnisasja

abikaasade ühisvara hulka kuulumise eelduseks mõlema abikaasa kandmine kinnistusraamatusse

kinnisasja ühiste omanikena. Abikaasadel on perekonnaseaduse (PKS) § 17 lg 5 järgi õigus kanda

end kinnisasja ühisomanikena kinnistusraamatusse. Kohustust seda teha ei ole. Kuna hageja ja tema

abikaasa olid maa erastamiseks ostu-müügilepingu sõlmimise ja kostja omanikuna

kinnistusraamatusse kandmise ajal abielus, omandati kinnistu abielu kestel ning see muutus PKS § 14

lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse oli omanikuna kantud üks

abikaasa.

3. Tartu Maakohus jättis 12. novembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt lõpeb abielu PKS § 26 järgi abikaasa surma või abielu

lahutamisega. Seega on seaduse järgi pärast abielu lõppemist lahutusega abikaasade ühisvara

jagamine lubatud, kuid pärast abielu lõppemist abikaasa surmaga see võimalik ei ole. Kuna

pärandvara jagamise asjades ei saa kohaldada perekonnaseaduse ühisvara jagamist reguleerivaid

sätteid, tuleb abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvara lepingut või mis ei ole

saadud kinke või pärimise teel, lugeda abikaasade ühisvaraks olenemata sellest, kas see omandati

ühisvara või abikaasade lahusvara arvel. Seejuures eeldatakse selle vara puhul abikaasade osade

võrdsust, mitte ei jagata seda PKS §-de 18 ja 19 tähenduses.

Abikaasade ühisvara on PKS § 14 lg 1 järgi abielu kestel omandatud vara. Ühisvara jagamise

eelduseks pole teise abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse kandmine. Ka pole selleks vaja

eraldi esitada ühisomanikuks tunnistamise nõuet. Kas kinnisasi kuulub abikaasade ühisvarasse või

mitte, saab kindlaks teha abikaasade ühisvara jagamise hagi lahendamisel. Ühisvara saab jagada

ainult abikaasa vastu esitatud hagi alusel. Kuna hageja abikaasa on surnud, ei saa ühisvara enam

jagada. Seega ei saa lugeda kinnistut hageja lahusvaraks ega tuvastada, et hagejale kuulus kinnistust

93% ja tema abikaasale 7%.

Ülaltoodud põhjendustel on notari väljastatud pärimistunnistus õige ning kinnistusraamatu kande

muutmiseks ei ole alust. Samuti ei pea kostja andma välja tema valduses olevat pärandina saadud

vara.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse kinnistut puudutavas

osas ning teha selles osas uue otsuse, millega hageja kinnistut puudutavad nõuded rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 8. juuni 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus leidis õigesti, et pärast

abikaasa surma tõttu abielu lõppemist ei saa abikaasade ühisvara enam jagada. Riigikohus on asunud

seisukohale, et pärandvara jagamise asjades abikaasade ühisvara perekonnaseaduse sätete järgi ei

jagata ning abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvaralepingut või mis ei ole

saadud kinke või pärimise teel, tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, eeldades selle vara osas

abikaasade osade võrdsust. Kuna ühe abikaasa surma korral ühisvara ei jagata, muutub abikaasade

ühisomand ühe abikaasa surma korral abikaasade kaasomandiks võrdsetes mõttelistes osades.

Hageja omandas kinnistul asuvad hooned abielu ajal pärimise teel, st lahusvarana. Elamu juurde

erastati maa samuti abielu ajal. Lahusvaraks olnud ehitise juurde maa erastamisel ja kinnistamisel

muutus elamu maatüki oluliseks osaks ja lakkas olemast vallasasi.

Väär on hageja seisukoht, et kuna ta omandas ehitised pärimise teel, erastas ehitiste juurde maa ning

kinnistusraamatusse kanti omanikuna hageja ja hageja abikaasa ei ole kunagi soovinud enda

omanikuna kinnistusraamatusse kandmist, siis on kinnistu tema lahusvara. Kuigi MaaRS § 22 lg 1

järgi said maa ostueesõigusega erastada muu hulgas isikud, kellel oli õigus osta maad ehitise

omanikuna, ei tähenda see seda, et elamu juurde maa erastamisel sai kinnisasja omanikuks tingimata

ehitise kui vallasasja omanik ega olnud võimalik abikaasade ühisomandi tekkimine. Riigikohus on

märkinud, et hoone juurde maa erastamisel tuleb muu hulgas erastatava maa eest tasuda ka

müügihind (MaaRS § 22³), mistõttu ei ole alust abielu ajal elamu kui ühe abikaasa lahusvara juurde

maa erastamisel ja kinnistamisel lugeda tekkinud kinnistut MaaRS § 22 lg 1 ja PKS § 15 lg 1

koosmõjus ühe abikaasa lahusvaraks. Asjas erastati elamu juurde maa abielu ajal, mistõttu on see

abikaasade ühisvara.

Iseenesest õige on hageja väide, et kohus võib PKS § 19 lg 2 p 3 järgi kalduda ühisvara jagamisel

abikaasade osade võrdsusest kõrvale, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel, kuid

abikaasa surma tõttu ei ole võimalik enam ühisvara jagada ega PKS § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade

osade võrdsusest kõrvale kalduda.

Alusetu on hageja väide, et ta ei osanud ette näha, et tema abikaasa surma järel muutub kinnistu

abikaasade tahte vastaselt ühisvaraks. PKS § 14 lg 1 järgi on abielu kestel abikaasade omandatud vara

abikaasade ühisvara. Seega pidi hageja aru saama, et abielu ajal erastatav maa ja sellest moodustatud

kinnistu on abikaasade ühisvara. Hageja abikaasa ei ole väljendanud tahet, et kinnistu ei oleks

abikaasade ühisvara. Ainuüksi asjaolu, et kinnistusraamatusse oli kantud omanikuna üks abikaasa, ei

muuda kinnistu õiguslikku reþiimi. Seadusjärgse abieluvarareþiimi tõttu tekib abikaasade ühisomand

ka siis, kui kinnisasja omandab üks abikaasa. Sellise õiguse tekkimiseks ei ole vaja teha kannet

kinnistusraamatusse.

Väär on hageja arusaam, et abikaasadele tegelikult kuuluva ühisvara osa määramine pärast ühe

abikaasa surma ei ole seadusega vastuolus. Kuna ühe abikaasa surma järel ei saa ühisvara enam

jagada, muutub abikaasade ühisomand võrdsetes mõttelistes osades abikaasade kaasomandiks. Ühe

abikaasa kaasomandi osa ei saa määrata teise abikaasa kaasomandi osast suuremana, sest see oleks

ühisvara jagamine, mida pärast ühe abikaasa surma teha ei saa. Tähtsust ei ole sellel, et hageja

abikaasale ei kuulunud registrite järgi vara, sest abikaasade varalistele suhetele kehtis seadusjärgne

abieluvarareþiim.

Alusetu on hageja seisukoht, et pärast abikaasa surma ühisvara jagamise keeld on vastuolus

põhiseaduse §-ga 32, mille järgi igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Ühisvara tekkimise

ja jagamise põhimõtted on sätestatud seaduses. Kui hageja leidis, et abielu kestel omandatud vara ei

allu seadusjärgsele abieluvarareþiimile, võis ta leppida abikaasaga kokku seadusest erinevates

varalistes õigustes ja kohustustes. Abikaasad ei ole seda teinud.

Hageja väitel palus ta tuvastada talle abikaasana kuulunud ühisvaras osa suuruse, mitte jagada

ühisvara. Isegi kui käsitada hageja nõuet tuvastushagina, ei ole pärast abikaasa surma võimalik

tuvastada üleelanud abikaasa osa ühisvarast suuremana kui 1/2 mõttelist osa kaasomandist, sest see

eeldaks ühisvara jagamist, mis ei ole pärast abikaasa surma võimalik.

Kuna asjas ei saa tuvastada, et hagejale kuulunud ühisvara osa oli suurem kui 1/2 mõttelist osa

kaasomandist, jättis maakohus õigesti hageja kõik nõuded rahuldamata. Hagi rahuldamata jätmisel

tuleb kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Maakohtu 21. juuni 2007 määrusega seatud hagi

tagamise abinõu. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada, või saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidsid alama astme kohtud vääralt, et kuna hageja

abikaasa on surnud, ei saa abikaasadele kuuluva ühisvara osi kindlaks määrata ja tuleb lähtuda

eeldusest, et mõlemale abikaasale kuulub võrdne osa ühisvarast. Seadusega ei ole vastuolus

abikaasadele tegelikult kuulunud ühisvara osade määramine pärast ühe abikaasa surma, sest

ühisomand on kahele või enamale isikule ühel ajal kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv

omand. Seega on kuni ühisvara jagamiseni osad kindlaks määramata. PKS § 18 lg 1 ei välista

abikaasa ühisvara osa kindlaksmääramist pärast ühe abikaasa surma. Seega saab PKS § 19 lg 2 p 3

alusel kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale ka pärast abikaasa surma, et tagada

üleelanud abikaasale õiglane osa ühisvarast, millest ilmajäämine ei ole kuidagi põhjendatud ning on

tingitud maareformist. Abikaasa õiglasest osast ilmajätmine on vastuolus põhiseaduse §-ga 32.

Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et hageja nõuet ei saa käsitada tuvastushagina. Hagejal on

õiguslik huvi tuvastada ühisvara osa suurus.

Hageja alternatiivseks nõudeks oli tuvastada, et kinnistu oli tervikuna tema lahusvara, sest

kinnistusraamatusse oli omanikuna kantud üksnes hageja ning pärast tema abikaasa surma tuleb

kinnistusraamatu kandest nähtuvalt lugeda kinnistu hageja lahusvaraks. Ringkonnakohus leidis

vääralt, et sellises olukorras pidi hageja leppima veel abikaasaga eraldi kokku selles, et kinnistu ei ole

abikaasade ühisvara.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata, sest ringkonnakohus leidis kooskõlas Riigikohtu varem väljendatud

seisukohtadega, et pärast ühe abikaasa surma ei ole võimalik ühisvara perekonnaseaduse sätete järgi

jagada ega kalduda kõrvale abikaasadele kuuluvate osade võrdsuse põhimõttest hoolimata sellest, et

hageja oli kantud kinnistusraamatusse kinnistu ainuomanikuna ning et hageja kaotas erastamise tõttu

oma lahusvara.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled on ühel meelel, et hagejal ja kostjal oli kummalgi õigus pärida 1/2 hageja abikaasa

pärandvarast ja et hageja abikaasa pärand läks üle hagejale kui üleelanud abikaasale ja kostjale kui

teise järjekorra seadusjärgsele pärijale. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja abikaasa pärandvara

hulka kuulus 1/2 mõttelist osa kinnistust või vähem või ei kuulunud kinnistu üldse pärandvara hulka.

11. Kolleegium nõustub kohtutega selles, et kinnistu oli PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvara.

Riigikohus on korduvalt asunud seisukohale, et abielusuhte ajal maa ostueesõigusega erastamise

korral tekib erastatud maale PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisomand ka siis, kui hooned, mille

juurde maa erastati, kuulusid ühele abikaasale lahusvarana (vt Riigikohtu 3. oktoobri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-77-07, 11. aprilli 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 ja 17. veebruari

2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-04). Seega kuulus kinnistu abikaasade ühisvara hulka hoolimata

asjaolust, et kinnistusraamatu kandest nähtuvalt oli kinnistu omanik hageja.

12. Õige on ka alama astme kohtute seisukoht, et pärast abielu lõppemist ühe abikaasa surma tõttu ei

saa abikaasade ühisvara enam jagada. Riigikohus asus 8. detsembri 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-

1-116-00 seisukohale, et pärandvara jagamise asjades abikaasade ühisvara perekonnaseaduse sätete

järgi ei jagata ning abielu kestel soetatud vara, mille kohta ei ole sõlmitud abieluvaralepingut või mis

ei ole saadud kinke või pärimise teel, tuleb lugeda abikaasade ühisvaraks, eeldades selle vara osas

abikaasade osade võrdsust. Pärandvara jagatakse pärimisseaduse sätete alusel.

Kui pärand avanes enne 1. jaanuari 2009 ja kaaspärijate õigusi teostatakse, kohustusi täidetakse või

pärandvara jagatakse pärast 1. jaanuari 2009, tuleb pärimisseaduse (PärS) § 184 järgi kohaldada neis

küsimustes 1. jaanuaril 2009 jõustunud pärimisseaduse sätteid. Pärandvara jagamist võib 1. jaanuaril

2009 jõustunud PärS § 152 lg 1 järgi nõuda üldjuhul iga kaaspärija ning PärS § 152 lg 4 järgi

jagatakse pärandvara kokkuleppel või vaidluse korral kohtus (sama tulenes ka enne 1. jaanuari 2009

kehtinud PärS §-st 144).

13. Kolleegium juhib tähelepanu, et pärandvara jagamiseks tuleb esmalt kindlaks määrata PärS § 2

mõttes pärandvara koosseis, st milline vara kuulus pärandajale pärandi avanemise ajal.

Pärand on PärS § 2 järgi pärandaja vara, mis läheb PärS § 1 lg-te 1 ja 2 järgi pärandaja surma korral

üle teisele isikule. Pärandiks ei ole PärS § 2 järgi pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest

tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Pärimiseks pidi pärija

enne 1. jaanuari 2009 PärS § 4 järgi pärandi vastu võtma. Pärandi vastuvõtmisega läksid pärijale

PärS § 130 lg 1 järgi üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma

olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult

teisele üle minna.

14. Kolleegium leiab, et pärandaja vara koosseisu (pärandi) väljaselgitamiseks saavad nii pärijad kui

ka muud isikud, kellel on selle vastu õiguslik huvi, esitada tuvastushagi. TsMS § 368 lg 1 järgi võib

hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise

vastu õiguslik huvi. Kolleegiumi arvates on isikul õigussuhte tuvastamiseks õiguslik huvi olemas mh

juhul, kui isik soovib tuvastada, et ese ei kuulu pärandi hulka või kuulub pärandi hulka

pärimistunnistusel märgitust väiksemas mõttelises osas.

15. Hageja esitas mitmeid nõudeid, mis on kolleegiumi arvates käsitatavad pärandvara jagamise ja

pärandi koosseisu tuvastamise nõudena. Iseenesest on õige alama astme kohtute arusaam, et

pärandvara jagamisele ei saa kohaldada perekonnaseaduses sisalduvaid ühisvara jagamise sätteid.

Pärandvara jagatakse kaaspärijate vahel pärimisseaduse sätete järgi (1. jaanuaril 2009 jõustunud

PärS §-d 152-161 järgi). Küll tuleb aga pärandvara koosseisu määramisel surnud abikaasa pärand

kindlaks määrata, sest pärida saab üksnes surnud abikaasale pärandi avanemise ajal kuulunud vara.

PärS § 1 lg 1 mõttes läheb isiku surma korral teis(t)ele isiku(te)le üle üksnes surnud isiku vara. Kuigi

eelduslikult kuulub surnud abikaasa pärandvara hulka 1/2 mõttelist osa abikaasadele ühisomandina

kuulunud esemetest, ei tähenda see seda, et üleelanud abikaasa ei saaks esitada tuvastushagi osade

teistsuguse suuruse tuvastamiseks. Pärandvara koosseisu tuvastades saab määrata kindlaks, et mõnest

abikaasade ühisvara hulka kuulunud esemest ei kuulu pärandvara hulka mitte 1/2 mõttelist osa, vaid

teistsuguse suurusega mõtteline osa. Kolleegiumi arvates võib kohus ka pärandvara koosseisu

määrates kalduda PKS § 19 lg-s 2 märgitud alustel kõrvale abikaasade osade võrdsusest.

Eeltoodust tulenevalt leidsid kohtud vääralt, et kuna ühe abikaasa surma järel ei saa ühisvara jagada,

ei saa ka abikaasadele kuulunud ühisvara hulka kuuluva eseme osi määrata teisiti kui võrdselt. Asja

uuel läbivaatamisel peab maakohus esmalt hindama, kas hageja abikaasa pärandvarasse kuulus

1/2 mõttelist osa kinnistust või on kohtul PKS § 19 lg 2 p 3 järgi alus kalduda abikaasade osade

võrdsusest kõrvale, ning seejärel jagama hageja abikaasa pärandvara hageja ja kostja vahel.

16. Lahendada tuleb ka hagejale riigi õigusabi osutamise eest tasu määramise küsimus. Tartu

Maakohus andis 30. oktoobri 2007. a määrusega hagejale riigi õigusabi kohustusega hüvitada

50% riigi õigusabi tasust ja kuludest osamaksetena ning määras hagejale riigi õigusabi osutajaks

vandeadvokaat Eha Lillsaare.

Hageja esindaja esitas 4. detsembril 2009 taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt osutas esindaja enne 1. juulit 2009

hagejale õigusabi 3 pooltundi (ringkonnakohtu otsuse analüüs ja kassatsioonkaebuse põhimõtete

arutelu), mille eest on kokku ettenähtud tasu 630 krooni (3 * 210). Pärast 1. juulit 2009 osutas

esindaja õigusabi 23 pooltundi (tutvumine Riigikohtu lahenditega, kassatsioonkaebuse koostamine,

arutelu), mille eest on kokku ettenähtud tasu 3450 krooni (23 * 150). Koos käibemaksuga (20%)

palus esindaja hüvitada 4896 krooni. Hageja on nõustunud taotluses esitatud arvestusega.

Kolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu kulud riigi õigusabi seaduse

(RÕS) § 23 lg 1 ja justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest

makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatus ja kord" (edaspidi kord) § 1 lg 1 alusel kindlaks määrata. Taotluses märgitud

ajakulu kassatsioonkaebuse koostamiseks on korra § 12 lg 5 mõttes põhjendatud.

Enne 1. juulit 2009 kehtinud korra § 12 lg-te 1 ja 2 järgi on esindaja tasu tsiviilasja kohtulikuks

menetluseks ettevalmistamise ja menetluses osalemise eest 210 krooni iga poole tunni kohta. 1. juulil

2009 jõustunud korra § 12 lg-te 1 ja 2 järgi on esindaja tasu 150 krooni iga poole tunni kohta.

Korra § 23¹ järgi kohaldatakse pärast 30. juunit 2009. a tehtud toimingutele toimingu tegemise ajal

kehtivat tasumäära ja koefitsienti. Eeltoodust tulenevalt tuleb esindaja tasuks määrata 4080 krooni

(3 * 210 krooni + 23 * 150 krooni).

Kooskõlas korra § 1 lg-ga 2 ning käibemaksuseaduse § 11 lg 1 p-ga 1, § 15 lg-ga 1 ja riigi 2009. aasta

teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse rakendamise seaduse §-ga 1

lisandub enne 1. juulit 2009 osutatud õigusabi teenuse eest arvestatavale tasule käibemaks 18% ning

pärast seda kuupäeva osutatud teenuse eest arvestatavale tasule käibemaks 20%.

Kokkuvõttes määrab kolleegium Osaühingu Advokaadibüroo Eha Lillsaar kasuks RÕS § 23 lg 1 järgi

riigieelarvest väljamakstavaks tasuks hagejale osutatud riigi õigusabi eest 4883 krooni 40 senti

(630 krooni + 18%; 3450 krooni + 20%). Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 ja

korra § 6 järgi Osaühingule Advokaadibüroo Eha Lillsaar välja Eesti Advokatuur. Juhindudes

RÕS § 26 lg-st 1, edastab kolleegium lahendi ka Rahandusministeeriumile.

17. Kostja esitas 28. detsembril 2009 Riigikohtule isiklikult taotluse, milles palus peatada

täitemenetluse kinnisasja hagejale kuuluva 3/4 mõttelise osa suhtes. Hageja vastu on Viktor Bobkini

avalduse alusel algatatud täitemenetlus, mille käigus on otsustatud müüa hagejale kuuluv

3/4 kinnisasja mõttelist osa.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 218 lg 3 järgi võib menetlusosaline teha

hagimenetluses menetlustoiminguid ning esitada avaldusi ja taotlusi üksnes vandeadvokaadi

vahendusel.

Lisaks märgib kolleegium, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 46 järgi võib kohus võlgniku

avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on

võlgniku suhtes ebaõiglane, arvestades seejuures sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu

hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Täitemenetluse seadustik ei näe ette

võimalust peatada täitemenetlus kolmanda isiku nõudel. Kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme

suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, võib TMS § 222 lg 1

järgi esitada hagi vara arestist vabastamiseks või sundtäitmise muul põhjusel lubamatuks

tunnistamiseks kohtule, kelle tööpiirkonnas sundtäitmine toimub. Sellise hagi esitamise korral saab

kolmas isik taotleda kohtult TsMS § 378 lg 1 p 6 järgi ka hagi tagamiseks täitemenetluse peatamist.

Kostja ei ole esitanud täitemenetluse lubamatuks tunnistamise ega muud hagi või kaebust, mida saaks

praeguses menetluses tagada. Samuti ei ole kostja väitnud, et tal oleks kinnistu 3/4 mõttelise osa

suhtes omandiõigus või piiratud asjaõigus, ning selle üle ei vaielda ka Riigikohtus. Eeltoodud

põhjustel leiab kolleegium, et kostja taotlust ei saa Riigikohtus läbi vaadata ning see tuleb taotluse

esitajale tagastada.

18. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa