3-2-1-154-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-154-09

Määruse kuupäev

Tartu, 6. jaanuar 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Konstantin Poroshini avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2009. a määrus

tsiviilasjas nr 2-08-8947

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Konstantin Poroshini määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Konstantin Poroshin (sünd. xx. xxxxxx xxxx), esindaja

vandeadvokaat Piret Luiga

Kostja Irina Kaserskaya (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Vadim Filimonov

Asja läbivaatamise kuupäev

14. detsember 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-8947

ning saata asi samale ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroo Tark & Ko AS-ile Konstantin Poroshini määruskaebuselt

13. oktoobril 2009. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10. märtsil 2008 esitas Konstantin Poroshin Irina Kaserskaya vastu hagi, milles nõudis lepingulise

kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja intressi tasumist. Harju Maakohus kuulutas 8. detsembri

2008. a otsusega teises tsiviilasjas välja kostja pankroti. 9. detsembri 2008. a määrusega jättis

maakohus hagi läbi vaatamata. Kostja esitas avalduse, milles palus määrata kindlaks menetluskulude

jaotuse ning jätta menetluskulud hageja kanda. Harju Maakohus jättis 15. detsembri 2008. a

määrusega menetluskulud hageja kanda.

2. Harju Maakohus mõistis 26. mai 2009. a määrusega hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

363 906 krooni 10 senti, mis sisaldas kostja lepingulise esindaja tasu. Maakohus leidis, et

kohtumenetlus oli keerukas, nõuded esitati alternatiivselt mitmest lepingust tulenevalt, mistõttu lasus

kostjal suur tõendamiskoormus. Samuti tuli arvestada seisukohtade ja tõendite mahukusega. Hageja

ei esitanud enne kulude kindlaksmääramist õigusabikulu sisule ega suurusele vastuväiteid, mis oleks

võinud anda alust mõista õigusabikulu välja väiksemas ulatuses. Asjaolu, et kostja

pankrotimenetluses esitati õigusabikulu hüvitamise nõue, ei tähendanud, et hagejal ei tekkinud

kohustust hüvitada kostja õigusabikulu.

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtul maakohtu

määruse tühistada ja teha uus määrus, millega oluliselt vähendada hagejalt väljamõistetud kostja

menetluskulu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. septembri 2009. a määrusega määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et kaevatav määrus oli seaduslik ja põhjendatud ning väljamõistetud

esindajatasu puhul ei esinenud asjaolusid, mille alusel saaks seda tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 175 lg-s 1 sätestatud piirangut ületavaks pidada. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

määruse põhjendustega.

Ringkonnakohus ei nõustunud määruskaebuse esitaja käsitlusega kohtuasja keerukuse ja määrusega

nr 137 kehtestatud esindajatasude piirmäärade tähenduse kohta. Menetluskulude väljamõistmisel

tuleb eelkõige hinnata, kas väljamõistetavad esindajatasud olid põhjendatud ja vajalikud TsMS § 175

lg 1 tähenduses. Põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb eelkõige lähtuda asja keerukusest,

arvestades nii keerulisi õiguslikke põhjendusi, aga ka elulisi asjaolusid, mis muudavad vaidluse

keeruliseks.

Ebaõiged olid määruskaebuse esitaja väited, et osa õigusteenusest osutati teise tsiviilasja raames,

kuna miski tsiviilasja materjalidest sellele ei viidanud. Kohus leidis, et kostja esindaja ei ole kostjat

pankrotimenetluses esindanud. Kostja esindaja osutas kostjale õigusabiteenust üksnes praeguses

tsiviilasjas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, kuna leiab, et ringkonnakohus on

valesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis viis

ebaõige lahendi tegemiseni. Hageja palus tühistada maakohtu ja ringkonnakohtu määrused ning teha

uue määruse, millega oluliselt vähendada hagejalt väljamõistetavate kostja menetluskulude suurust.

Ringkonnakohus analüüsis ebapiisavalt asjas erilist tähendust omavaid tõendeid ning sellest

tulenevalt olid vääralt tuvastatud asjas tähtsust omavad asjaolud selle kohta, et välja mõistetav

menetluskulu oli põhjendatud ja vajalik. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, tõendamaks, et

menetluses esitatud tõendeid oli erakordselt palju. Määruskaebuse lahendamisel on ka põhimõtteline

tähendus õiguskindluse tagamiseks ning ühtse kohtupraktika kujundamiseks menetluskulude

kindlaksmääramist puudutavate normide kohaldamisel.

6. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu. Ringkonnakohtu määrusest on arusaadav, milliste tõendite

ning milliste põhjenduste kaudu jõudis ringkonnakohus järeldusele, et kostja menetluskulu on

põhjendatud ja tehtud vajalikus ulatuses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 695

ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata

samale ringkonnakohtule menetluskulude kindlaksmääramiseks.

8. Kassatsioonimenetluses tuleb esmalt lahendada küsimus, kas menetluskulude kindlaksmääramisel

saab aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja

ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (edaspidi määrus nr 306)

kehtestatud piirmäärad, mis kehtisid menetluse alustamise ajal, või tuleks kohaldada Vabariigi

Valitsuse 4. septembri 2008. a määrust nr 137 (edaspidi määrus nr 137), mis kehtis menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse esitamise ajal.

Vastusest sellele küsimusele sõltub kostjalt väljamõistetavate menetluskulude suurus, sest alates

12. septembrist 2008 kehtivad kõrgemad piirmäärad, kui olid sätestatud määruses nr 306. Nimetatud

kuupäeval jõustus määrus nr 137, millega kehtestati uued lepingulise esindaja ja nõustaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Pooled on teinud menetlustoiminguid mõlema

määruse kehtivuse ajal.

9. Riigikohus on sarnast olukorda käsitlenud 12. detsembri 2006. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-2-5-

06 ning 15. oktoobri 2009. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09. Kolleegium jääb viidatud

määrustes esitatud seisukoha juurde, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb

arvestada ka sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Kuigi kostja soovib hüvitist toimingute eest,

mis tehti nii määruse nr 306 kui ka määruse nr 137 kehtivusajal, said nii hageja kui ka kostja

arvestada nende menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud hagi esitamise ajal

kehtinud määrusega nr 306.

Määruse nr 137 kohaselt on 3 600 000-kroonise hagihinna korral lepingulise esindaja ja nõustaja

kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmääraks 415 000 krooni, kuid määruse nr 306

kohaselt on piirmääraks 290 000 krooni.

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on valesti tuvastanud, et kostja esindaja esindas teda ainult

praeguses tsiviilasjas. Kohtutoimikus oleva dokumentaalse tõendi kohaselt kasutas kostja sama

esindajat ka pankrotimenetluses (V kd lk 14). Samas peab kolleegium vajalikuks märkida, et mitmes

tsiviilasjas sama esindaja kasutamine ei saa ainuüksi olla menetluskulude vähendamise aluseks. Kui

pool leiab, et teise poole menetluskulud sisaldavad teises tsiviilasjas osutatud õigusabi, siis peab

menetluskulude suurust vaidlustav pool esitama ka konkreetsed tõendid enda väidete kinnitamiseks.

Kostja esindaja esitatud arvetes on kirjas, et õigusabi on osutatud praeguses tsiviilasjas, ning kui

menetluskulude suurust vaidlustav pool ei esita vastupidiseid tõendeid, siis tuleb eeldada, et esitatud

andmed on õiged.

11. Kolleegium ei nõustu hageja väitega, et ringkonnakohus pole menetluskulude kindlaksmääramisel

analüüsinud kohtuasjas esitatud tõendeid ja toimingute keerukust. Kohus on oma otsuses piisavalt

põhjendanud, millised asjaolud muutsid kohtuasja tavapärasest keerukamaks.

12. Kolleegium nõustub hageja väitega, et menetluskulude kindlaksmääramisel peab kohus alati

analüüsima kõiki asjaolusid ning selle põhjal tuvastama, kas menetluskulud vastavad asja

keerukusele ning on sellest lähtudes põhjendatud ja vajalikud. Kohus ei saa eeldada, et kui

menetluskulud jäävad allapoole lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt

sissenõudmise piirmäärasid, siis on need menetluskulud alati põhjendatud ja vajalikud. Samas ei

nõustu kolleegium hageja väitega, et kohus ei ole kulude põhjendatust analüüsinud. Hageja seisukoht

on ebaõige, kuna kohus on piisava põhjalikkusega analüüsinud kohtuasja keerukust, tõendite

hindamist ja muid olulisi asjaolusid, mis on vajalikud menetluskulude põhjendatuse tuvastamiseks.

Seega on kohus hinnanud kohtuasja keerukust ning otsustanud menetluskulude hüvitamise

põhjendatuse, lähtudes kohtuasja keerukusest.

13. Kolleegium ei nõustu ka hageja väitega, et kohus on menetluskulude suuruse kindlakstegemisel

lähtunud hageja esindaja kvalifikatsioonist. Sellist lauset kohtuotsuses ei leidu. Kohus on öelnud, et

kostja esindaja pidi muu hulgas analüüsima hagi õiguslikku kvalifikatsiooni ning seda asjaolu tuleb

samuti menetluskulude suuruse põhjendatuse tuvastamisel analüüsida. Seega pole kohus lähtunud

hageja esindaja kvalifikatsioonist, vaid hageja esitatud nõuete õiguslikust kvalifikatsioonist, mis on

oluline asjaolu kohtuasja keerukuse hindamisel.

14. Lisaks peab kolleegium vajalikuks märkida, et menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb

arvestada asjaoluga, et praegusel juhul ei vastuta hageja hagi läbi vaatamata jätmise eest ning ta ei

saanud enda tegevusega hagi läbi vaatamata jätmist mõjutada. Hagi läbi vaatamata jätmise alused on

sätestatud TsMS §-s 423 ning tegemist on alustega, mille puhul on võimalik hagejale tema tegevust

või tegevusetust ette heita. Seetõttu on põhjendatud ka TsMS §-s 168 sätestatu, mille kohaselt

jäetakse hagi läbi vaatamata jätmise korral menetluskulud hageja kanda. Hagi on jäetud läbi

vaatamata TsMS § 423 lg 2 p-s 3 sätestatud muul seaduses nimetatud juhul, milleks on

pankrotiseaduse § 43 lg-st 1 tulenev kohtu kohustus jätta hagimenetluses läbi vaatamata enne

pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses olev varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei

ole veel otsust tehtud. Seega on tegemist asjaoluga, mida hageja mõjutada ei saanud, ning seda peab

kohus menetluskulude määramisel arvestama. Kui kohus leiab, et sellises olukorras on hagejalt kostja

menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane, saab kohus tuvastada, et kostja menetluskulude

täies ulatuses hagejalt väljamõistmine ei ole põhjendatud.

Samuti tuleb kohtul hinnata, kas kostja menetluskulud on olnud mõistlikud pärast seda, mil kostja sai

teada, et ta on muutunud püsivalt maksejõuetuks. Kostja pidid teadma, et pankroti väljakuulutamise

korral jäetakse hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda. Kui kostja pärast maksejõuetuks

muutumist tegi õigusabile kulutusi, mis polnud hagi läbi vaatamata jätmist arvestades põhjendatud,

siis neid menetluskulusid hageja hüvitama ei pea ning hagejalt väljamõistetavaid kulusid tuleb selle

võrra vähendada.

15. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Henn Jõks, Tambet Tampuu