3-2-1-140-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-140-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. jaanuar 2010. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

A. P hagi Eesti Vabariigi (Sotsiaalkindlustusameti kaudu)

vastu kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-

20996

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. P kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

36 449 krooni 55 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. P (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Olev Kuklase

Kostja Eesti Vabariik (Sotsiaalkindlustusameti kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. detsember 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2009. a otsust tsiviilasjas nr 2-06-20996 osaliselt

õigusliku põhjenduse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. P (hageja) esitas 7. augustil 2006. a Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi

(Sotsiaalkindlustusameti kaudu) (kostja) vastu, milles palus kostjalt kutsehaigusest tingitud

töövõimetuse tõttu välja mõista kahjuhüvitise 4049 krooni 95 senti kuus alates 1. märtsist 2005 kuni

kohtuotsuse jõustumiseni. Hageja palus samuti tunnistada kehtetuks Tartu Pensioniameti 9. märtsi

2005. a otsuse (edaspidi pensioniameti otsus).

Hagiavalduse kohaselt maksti hagejale tervisekahjustuse hüvitist 4049 krooni 95 senti kuus Põlvamaa

Pensioniameti direktori 14. septembri 1999. a otsuse alusel. Pensioniameti otsusega tunnistati

viidatud varasem otsus alates 1. märtsist 2005. a kehtetuks. Hageja leiab, et kostjal ei olnud alust talle

määratud tervisekahjustuse hüvitist vähendada. Ka ei ole pensioniameti otsusest võimalik aru saada,

kuidas ja milliste andmete alusel on hageja keskmine sissetulek arvutatud. Vabariigi Valitsuse

10. juuni 1992. a määrusega nr 172 kinnitatud "Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele

tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise

ajutine kord" (edaspidi ajutine kord) p 11 järgi võetakse kahjuhüvitise arvutamisel aluseks

töövigastusele või töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine sissetulek.

Kutsehaiguse korral võib kannatanu soovil hüvitise arvutamise aluseks võtta haiguse põhjustanud töö

lõpetamisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmise sissetuleku. Ajutise korra p 12 alusel jäetakse

keskmise kuusissetuleku kindlaksmääramisel kuud, mille kestel töötaja haiguse, vallandamise või

seaduses ettenähtud muude töölt vabastamise juhtude tõttu tegelikult ei töötanud või töötas

mittetäieliku arvu tööpäevi, kannatanu soovil arvestusest välja ning asendatakse teiste, neile vahetult

eelnenud kuudega. Hüvitise arvutamise aluseks võeti varem õigesti aastad 1991-1992, millal hageja

viimati töötas täieliku tööajaga ja millal kujunes välja hageja kutsehaigus. Kostja lähtus hüvitise

ümberarvutamisel valesti aastatest 1995-1996.

Pensioniameti otsus on vastuolus ka hageja õiguspärase ootusega, et tema kohta tehtud riigi

haldusorgani otsus on õige. Kohtuistungil esitatud hageja täiendava seisukoha järgi kaotas hüvitise

arvutamisel aluseks võetud ajutine kord 1. juulil 2002. a kehtivuse ning seega tuleks hagejale kahju

hüvitamisel lähtuda võlaõigusseaduse sätetest.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta selgitas, et Põlvamaa Pensioniamet võttis otsuse tegemisel ekslikult

aluseks hageja töötasu ajavahemikul 1. aprill 1990 kuni 31. märts 1991. Tulenevalt ajutisest korrast

võeti hüvitise ümberarvutamisel aluseks hageja tervist kahjustanud tööalal töötamise lõpetamisele

eelnenud 12 täieliku tööajaga töötatud kuu töötasu, s.o töötasu aastatel 1995-1996. Hageja jätkas

töötamist tervistkahjustaval tööl lüpsjana ka pärast üldhaigestumise tõttu invaliidsuse

kindlakstegemist, s.o kuni 1. maini 1996. Hagejale määratud hüvitist ei tule alates 1. märtsist 2005

välja maksta, sest hageja kaotatud töötasu, mida kostja arvestas olemasolevate andmete alusel, on

väiksem kutsealase töövõime kaotusele vastavast töövõimetuspensionist. Pensioniameti direktori

õigus lõpetada hüvitise maksmine või hüvitis ümber arvutada, on sätestatud Sotsiaalkindlustusameti

käskkirjadega.

3. Tartu Maakohus jättis 16. oktoobri 2008. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg 1 järgi asjas kohaldada

ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. Kahju põhjustanud tegu tehti enne võlaõigusseaduse jõustumist.

Hageja kutsehaigus diagnoositi 1999. aastal ning selle põhjustas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

tõendi ja Kutsehaiguste Kliiniku teatise kohaselt töötamine lüpsja-karjatalitajana, lüpsjana ning

brigadir-lüpsjana aastatel 1971-1996. TsK § 464 lg 1 järgi tuleb tööandja süül tekitatud

tervisekahjustuse tõttu kannatanule tekkinud kahju hüvitada osas, mis ületab talle makstava toetuse

või temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa.

Kostja tugines hageja hüvitise ümberarvutamisel õigesti ajutisele korrale, mis kehtis hagejale kahju

põhjustamise ajal. Ajutine kord kaotas kehtivuse võlaõigusseaduse jõustumisel 1. juulil 2002, sest

kõik kahju hüvitamise juhtumid sätestati võlaõigusseaduses. Ka praegu võib kohaldada hüvitatava

kahju suuruse arvutamisel ajutise korra üldisi põhimõtteid (eriti sissetulekute vähenemisest tekkinud

kahju puudutavas osas, kui kannatanu ei tõenda, et kahju on suurem, või kahju hüvitama kohustatud

isik ei tõenda, et kahju on väiksem).

Perearst Valentina Kesperi vastusest järelepärimisele nähtub, et hagejal tuvastati 1999. aastal

kutsehaigusena füüsilise ülekoormuse haigus ning kaasneva haigusena bronhiaalastma. Perearsti

koostatud hageja terviseseisundi kirjelduse kohaselt pöördus hageja tervise halvenemise tõttu esimest

korda arsti poole lüpsjana töötamisel 1986. aastal ning kutsehaigus oli suures osas välja kujunenud

juba aastatel 1991-1992. See, kas hageja järgis perearsti soovitust leida juba viidatud aastatel endale

teine töö või töötada osalise tööajaga kergemal tööl, on tõendamata. Hageja poolt Tööinspektsioonile

esitatud töötingimuste kirjeldusest ja tööiseloomustusest aastatel 1982-1996, samuti töötasu

arvestusest, nähtub, et hageja tegi kuni töötamise lõpetamiseni lüpsja tööd. Kutsehaiguste Kliiniku

koostatud hageja haigusloo epikriisi järgi suunas perearst hageja esimest korda uuringutele

kutsehaiguse selgitamiseks 1999. aastal. Haigusprotsessi dünaamika ilmnes alates 1989. aastast,

erialane töö on keelatud alates kutsehaiguse diagnoosimisest 1999. aastal. Kui perearst leidis, et

kutsehaigus on välja kujunenud juba aastatel 1991-1992, tekib küsimus, miks ei suunatud hagejat

juba sel ajal uuringutele. Meditsiinidokumentidest ei nähtu, et hagejale oleks tehtud töökorralduse

suhtes ettekirjutusi enne kutsehaiguse diagnoosimist. Perearst Hepp Nigoli tõendist (väljavõte hageja

ambulatoorsest kaardist) nähtub, et hagejal on alates 1987. aastast diagnoositud krooniline bronhiit,

1988. aastast allergiline kontaktdermatiit ning 1994. aastal on kopsuarst kinnitanud astma diagnoosi.

Kaebused liigeste ja kaela kohta on esitatud alates 1989. aastast. 2002. aastal on hagejale tehtud

põlveliigeste artroskoopiline operatsioon. 1999. aastal viibis hageja Kutsehaiguste Kliinikus, kus tal

diagnoositi kutsehaigusena füüsilise ülekoormuse haigus.

Kostja võttis hagejale hüvitatava kahju suuruse määramisel aluseks Tilsi Põllumajandusühistu töötasu

arvestuse raamatu andmed hageja töötasu kohta aastatel 1995-1996. Hüvitise määramise toimikust

nähtub, et pensioniamet pöördus korduvalt nii hageja kui ka tema viimase tööandja poole, et saada

andmeid hageja töötasu kohta enne töötamise lõpetamist. Hageja ei ole esitanud tõendeid asjaolude

kohta, mis võimaldaks rakendada ajutise korra p-s 12 sätestatud võimalust jätta keskmise

kuusissetuleku arvestusest välja ja asendada vahetult eelnenud kuudega kuud, mille kestel ta haiguse

tõttu ei töötanud. Uuritud tõenditest tulenevalt ei saa järeldada, et kahjuhüvitise arvutamisel tuleks

aluseks võtta hageja sissetulek aastatel 1991-1992, mille põhjal arvutati hüvitist kuni 2005. aasta

märtsini.

Ka võlaõigusseaduse § 130 näeb hüvitatava kahjuna muu hulgas ette tervisekahjustusega seotud

sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, samuti

kahjustatud isikule kahjustamisest tekkinud kulude hüvitamise. Sissetulekute vähenemine ja

majanduslike võimaluste halvenemine peab aga olema seotud kannatanu tervisekahjustusega, mis on

kahju hüvitamise nõude aluseks. Kui hageja sissetulek oli enne töötamise lõpetamist tervist

kahjustavates töötingimustes vähenenud muudel põhjustel, mitte tervisekahjustuse tõttu, siis ei saa

seda sissetuleku vähenemist lugeda kostja hüvitatava kahju hulka. Seega siis, kui lähtuda

võlaõigusseaduse kahju hüvitamise põhimõtetest, ei ole tõendatud, et kui hagejal ei esineks

kutsehaigust, oleks tal võimalik teenida kuus 4050 krooni, mille hüvitamist hageja kostjalt nõuab.

Maakohus ei ole pädev läbi vaatama hageja nõuet tühistada pensioniameti otsus, kuid saab seda

hinnata kui tõendit. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane, sest selle tegemise ajal ei olnud alust

maksta hagejale hüvitist. Tulenevalt Sotsiaalkindlustusameti direktori 8. juuni 1995. a ja

Sotsiaalkindlustusameti peadirektori 29. juuni 2004. a käskkirjadega kinnitatud juhenditest oli Tartu

Pensioniametil õigus varem alusetult määratud hüvitise maksmine lõpetada.

4. Pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada

menetluskulude jaotamise osas.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2009. a otsusega poolte apellatsioonkaebused rahuldamata.

Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas ja tegi selles osas uue otsuse,

millega jättis menetluskulud maakohtus poolte endi kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus

maakohtu otsuse muutmata.

Pensioniameti otsus on kehtiv haldusakt, mida ei ole vaidlustatud. Üldkohtul puudub pädevus

haldusorgani otsuseid tühistada. Maakohus tuvastas õigesti, et pensioniameti otsus on õiguspärane ja

et asjas tuleb kohaldada ajutist korda, sest tervisekahjustusega tekkinud kahju hüvitamise kohustus

tekkis enne võlaõigusseaduse jõustumist.

Hüvitise arvutamisel on õigesti aluseks võetud pensioniameti otsuses märgitud hageja töötasu

andmed. Aluseks ei saanud võtta aega, millal kutsehaiguse tunnused tegelikult välja kujunesid. Kostja

esitatud tõenditest nähtub, millise ajavahemiku kohta olid kostja käsutuses tõendid hageja sissetuleku

kohta. Asjas ei vaielda selle üle, et hageja lõpetas töötamise 1. mail 1996. Kuna kostjal ei olnud

andmeid hageja töötamise kohta 1999. aastal, millal diagnoositi kutsehaigus, siis ei saanud neid

otsuse tegemisel aluseks võtta. Hageja üldhaigestumine 1994. a ei mõjutanud kutsehaiguse

diagnoosimisega 1999. a määratud hüvitise suurust. Seadusest ei tulene kahju hüvitamise tähtaega.

Seega sõltus tähtpäeva saabumine kutsehaiguse diagnoosimise ajast.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsuse ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et pensioniameti otsus on haldusakt. See otsus on eraõiguslikust

suhtest tekkinud kahju hüvitamise kindlaksmääramise otsus, mille lahendamine on üldkohtu

pädevuses. Hageja esitas 14. aprillil 2005. a Tartu Halduskohtule kaebuse selle otsuse tühistamiseks.

Halduskohus lõpetas 21. detsembri 2005. a määrusega haldusasja menetluse pädevuse puudumise

tõttu.

Väär on ka ringkonnakohtu seisukoht, et asjas kohaldub ajutine kord. Riigikohus on selgitanud, et

ajutine kord on alates võlaõigusseaduse jõustumisest kehtetu. Kuigi hagejale põhjustati kahju enne

võlaõigusseaduse jõustumist, ei saanud kostja teha pärast 1. juulit 2002 ajutisele korrale tuginedes

hüvitise ümberarvutamise otsust.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsK § 464 lg-t 1 ja teisi tsiviilkoodeksi kahju hüvitamise sätteid.

Tähelepanuta on jäänud tsiviilkoodeksis sätestatud kahju hüvitamise eesmärk. Ringkonnakohus leidis

ekslikult, et kahjuhüvitise kindlaksmääramisel lähtuti pensioniameti otsuses õigesti hageja töötasu

andmetest aastatel 1995-1996. Asjas ei ole olulist tähtsust sellel, millal hageja suunati uuringutele ja

millal kutsehaigus diagnoositi, oluline on see, et kutsehaigus kujunes välja aastatel 1991-1992.

Kohtud on rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kui ei selgitanud, miks nad ei pidanud

perearsti tõendit usaldusväärseks ning miks tuleb asjas lähtuda kutsehaiguse väljakujunemise alguse

määramisel uuringutele suunamise ja/või kutsehaiguse diagnoosimise ajast. Hageja on tõendanud, et

tema kutsehaigus kujunes välja juba varem. Meelevaldne on maakohtu järeldus, et hageja tegi kuni

töötamise lõpetamiseni 1996. aastal endist tööd. Pärast kutsehaiguse väljakujunemist aastatel 1991-

1992 jäi hageja formaalselt tööle lüpsjana, kuid tegelikult tegi ta brigadiri tööd.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele peab kostja kaebust põhjendamatuks ja nõustub ringkonnakohtu

otsuses toodud seisukohtadega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon on õige, kuid TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta

ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

9. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et pensioniameti otsus on haldusakt, mille

tühistamine on hageja nõude lahendamise eelduseks.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg 1 kohaselt mõistetakse haldusakti all haldusorgani poolt

haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste

või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldust, otsust, ettekirjutust,

käskkirja või muud õigusakti. Kuna pensioniameti otsusega ei reguleerita avalik-õiguslikku suhet,

vaid eraõiguslikku kahju hüvitamise kohustust, siis ei ole see otsus haldusaktiks HMS § 51 lg 1 järgi

ja ei ole kohustuslik pooltele jt isikutele HMS § 60 lg 2 esimese lause järgi. Riigikohus on

19. detsembril 2005. a haldusasjas nr 3-3-1-64-05 tehtud määruse p-des 10 ja 11 selgitanud, et

vaidlused tervise kahjustamisega tekitatud kahju eest mõistetava hüvitise suuruse üle tuleb lahendada

üldkohtus sõltumata sellest, kas hüvitise maksjaks on tööandja või sotsiaalkindlustusorgan.

Kolleegium selgitab, et pensioniameti otsus ei takistaks iseenesest hagi rahuldamist, kui see otsus on

sisuliselt ebaõige, st kui riik on kohaldanud TsK ja ajutise korra sätteid vääralt. Kuigi ringkonnakohus

luges pensioniameti otsust ekslikult haldusaktiks, ei toonud see kaasa ebaõiget kohtuotsust, sest nii

maakohus kui ka ringkonnakohus hindasid pensioniameti otsuse sisulist õiguspärasust.

10. Hageja heidab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtule põhjendamatult ette ajutise korra

kohaldamist. VÕSRS § 22 lg 1 järgi kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase tekitamise

kohta sätestatut juhul, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi toime või leidis aset

pärast 1. juulit 2002. Riigikohus on varem leidnud, et ajutine kord kui seadusest madalama

õigusjõuga õigusakt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17), ning

selgitanud, et ajutine kord kehtib siiski tegude kohta, mis pandi toime enne võlaõigusseaduse

jõustumist, kuid tegude kohta, mis pandi toime pärast 1. juulit 2002, ajutine kord ei kehti

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08, p 13). Kuna

praeguses asjas on kahju väidetavalt põhjustanud tegu tehtud enne 1. juulit 2002, on kohtud õigesti

kohaldanud TsK sätteid ning ajutist korda. Ekslik on hageja seisukoht, et ajutisele korrale ei saanud

tugineda seetõttu, et pensioniameti otsus tehti pärast 1. juulit 2002. a. Ka on hageja oma väidetes

vastuoluline, leides üheltpoolt, et ajutine kord ei kohaldu, kuid nõudes samas hüvitist, mis tuleks

arvutada ajutise korra järgi.

11. Kohtute järeldus, et hageja kahjuhüvitise arvutamisel on põhjendatud aluseks võtta pensioniameti

otsuses märgitud töötasu andmed (töötasu ajavahemikus 1995-1996), põhineb asjas esitatud

tõenditele antud hinnangul. Kohtud lugesid tõendatuks, et hageja töötas ajavahemikul 1982-1996

lüpsjana ning kutsehaigus kujunes välja lüpsjana töötamisel kuni 1996. aastani. Pärast 1996. aastat

hageja enam ei töötanud ning hageja kutsehaigus tuvastati 1999. aastal. Kohtute hinnangul ei ole

hageja tõendanud, et hüvitise arvutamisel tulnuks aluseks võtta hageja sissetulek aastatel 1991-1992.

TsMS § 688 lg 4 kohaselt ei ole Riigikohtul pädevust hinnata seda, kas alama astme kohus on

asjaolusid õigesti tuvastanud, ning tuvastada ise hagi aluseks olevaid asjaolusid.

12. Põhjendamatu ja paljasõnaline on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus jättis asja

lahendamisel tähelepanuta TsK-is sätestatud kahju hüvitamise eesmärgi.

TsK § 448 lg-s 1 sätestatud kahju täies ulatuse hüvitamise põhimõtte kohaselt tuli hageja asetada

olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui ta ei oleks

kutsehaiguse tõttu töövõimet osaliselt kaotanud. TsK § 464 lg 1 järgi tuli kostja süül tekitatud

tervisekahjustuse tõttu hagejale tekkinud kahju hüvitada osas, mis ületas talle makstava toetuse või

temale pärast tema tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa.

Samad põhimõtted on sätestatud ajutise korra p-s 2. Tsiviilkoodeksis kehtestatud tervisekahju

hüvitamise põhimõtteid on Riigikohus selgitanud 31. oktoobril 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-109-02

tehtud otsuse p-s 8, märkides ühtlasi, et seaduses sätestatud sellekohaseid põhimõtteid ei ole ajutise

korraga muudetud. Kohtute järeldused on eespool viidatud sätetega kooskõlas.

13. Kolleegium juhib lisaks tähelepanu 13. jaanuaril 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-117-08 tehtud otsuse

p-s 13 väljendatud seisukohale, et kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib hageja tõendada, et tema

kahju on suurem, ning kostja võib tõendada, et hageja kahju on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi

arvutatav hageja kahju. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaks, et tema kahju on suurem, kui

ajutise korra alusel 1995.-1996. aasta töötasu andmetele tuginedes arvutatud kahju.

14. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi

riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu