3-1-1-104-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-104-09

Otsuse kuupäev

4. jaanuar 2010

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi E. I. AS-i karistamises looduskaitseseaduse § 71 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 4. juuni 2009. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-09-1842

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. I. AS-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Tolstov, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

4. november 2009

Istungil osalenud isikud

E. I. AS-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Tolstov ja Keskkonnainspektsiooni

esindaja Aavo Sempelson

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 4. juuni 2009. a otsus E. I. AS-i karistamises looduskaitseseaduse § 71 lg 2 järgi ja

lõpetada väärteomenetlus väärteomenetluse seaduse § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt E. I. AS-i kasuks välja 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu

katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnainspektsiooni 19. jaanuari 2009. a otsusega karistati E. I. AS-i looduskaitseseaduse (LKS) § 71 lg 2 järgi

rahatrahviga 20 000 krooni.

2. Väärteootsuse kohaselt korraldas E. I. AS-i juhatuse liige R. K. 17. aprillist 2008. a kuni 16. maini 2008. a lammutustöid

Pärnu-Mõisaküla raudtee kilomeetritel 151,4 kuni 168,3. Tööd viis läbi OÜ G. 1. jaanuaril 2008. a E. I. AS-i ja OÜ G. vahel

sõlmitud töövõtulepingu alusel. Tööde teostamise piirkonnas asub muu hulgas Kalda metsise püsielupaik, mis on võetud

looduskaitse alla 13. jaanuari 2005. a keskkonnaministri määruse "Metsise püsielupaikade kaitse alla võtmine" (edaspidi

Määrus) § 2 lg 8 p-ga 4. Määruse § 4 lg 5 kohaselt on inimeste viibimine, marjade ja seente korjamine ning muude metsa

kõrvalsaaduste varumine nimetatud piirkonnas lubatud üksnes 1. juulist kuni 31. jaanuarini.

3. E. I. AS sai Pärnu-Mõisaküla raudtee aladel asuvatest kaitsealustest objektidest ja seal kehtivatest looduskaitselistest

piirangutest teada 31. jaanuaril 2008. a, kui Pärnumaa Keskkonnateenistus E. I. AS-i Kalda metsise püsielupaigaga

seonduvatest kitsendustest informeeris. Hoolimata piirangute olemasolu teadmisest ei teavitanud Pärnu-Mõisaküla raudtee

lammutustööde teostamist korraldanud E. I. AS-i juhatuse liige R. K. nimetatud kitsendustest OÜ-d G. ega peatanud piirangute

kehtivuse ajaks lammutustöid. Et R. K. on E. I. AS-i juhtivtöötaja, kes pani teo toime juriidilise isiku huvides, vastutab süüteo

eest E. I. AS.

4. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas Pärnu Maakohtule kaebuse E. I. AS, kes palus Keskkonnainspektsiooni otsuse

tühistada ja väärteomenetluse väärteo tunnuste puudumise tõttu lõpetada. Kaebaja leidis, et LKS § 24 lg 1 alusel E. I. AS-le

väljastatud kaitsekohustuse teatis oli edastatud valele subjektile, kuna maa-ala, kus asub Kalda metsise püsielupaik, on Eesti

Vabariigi omandis. Kohtuväline menetleja ei ole näidanud, millist õigusnormi on rikutud, sest LKS § 71 lg 2 näeb karistuse

ette üksnes kaitstava loodusobjekti kasutamis- või kaitsenõuete rikkumise eest. Samuti toob kaebaja välja, et kohtuväline

menetleja ei ole tuvastanud, millal lammutustööd toimusid - vastavalt 1. jaanuaril 2008. a sõlmitud lepingule võis OÜ G. viia

tööd läbi oma äranägemise järgi koostatud graafiku alusel. Kohtuvälise menetleja otsusest ei selgu, mil moel on tegu pandud

toime juriidilise isiku huvides.

5. Pärnu Maakohtu 4. juuni 2009. a otsusega jäeti E. I. AS-i kaebus rahuldamata ja Keskkonnainspektsiooni otsus muutmata.

Kohus luges vääraks kaebaja arusaama, justkui peaks kaitsekohustuse teatise edastama üksnes kinnisasja omanikule - LKS

§ 24 lg 1 järgi on teatise adressaat ka maa-ala valdaja. Et E. I. AS-i näol oli tegu piirkonna valdajaga, esitati kaitsekohustuse

teatis õigele isikule. Kohus leidis, et kohtuvälise menetleja otsuse pinnalt on arusaadav, et menetlusalust isikut süüdistatakse

Määruse § 4 lg 5 ja seeläbi ka LKS § 30 lg 2 p 4 rikkumises. Senisest menetlusest ilmneb selgelt, et kaebajale heidetakse ette

lammutustööde teostamist 17. aprillist 2008. a kuni 16. maini 2008. a. Väärtegu pandi toime juriidilise isiku huvides, kuna E. I.

AS-i juhatuse liige R. K. korraldas lammutustöid just menetlusaluse isiku hüvanguks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni E. I. AS-i kaitsja vandeadvokaat Leonid Tolstov, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist menetlusaluse isiku käitumises väärteo tunnuste puudumise tõttu. LKS § 30

lg 2 p-ga 4 ja Määruse § 4 lg-ga 5 keelatakse inimeste viibimine käesoleval juhul asjassepuutuvatel looduskaitseobjektidel.

OÜ-ga G. töövõtulepingu sõlmimise ajal ei olnud E. I. AS-l nimetatud piirangud teada ja seega sõlmis menetlusalune isik

lepingu heas usus. Kassaator leiab, et E. I. AS-le süüks pandav väärtegu eeldab aktiivset tegevust, s.o füüsilist viibimist

sihtkaitsevööndis. Ükski E. I. AS-i esindaja aga vaidlusalusel perioodil sihtkaitsevööndis ei viibinud. Samuti ei andnud E. I.

AS kolmandatele isikutele asjassepuutuvate sätete rikkumiseks mingeid korraldusi - töövõtulepingu kohaselt võis OÜ G. viia

lammutustööd läbi oma äranägemise järgi koostatud graafiku alusel ajavahemikul 1. jaanuarist 2008. a kuni 30. septembrini

2009. a. Looduskaitseobjektidel viibimise keeldudest kinni pidamise tagamist ei saa oodata mitte E. I. AS-lt, vaid tulenevalt

Määruse §-st 3 püsielupaiga asukohajärgselt keskkonnateenistuselt.

7. Riigikohtu istungil jäi menetlusaluse isiku kaitsja kassatsioonis väljendatud seisukohtade juurde. E. I. AS ei teadnud OÜ-ga

G töövõtulepingut sõlmides midagi metsise püsielupaigast ning hiljem ei teinud menetlusalune isik ühtegi aktiivset tegu, mille

alusel teda saaks vastutusele võtta. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. E. I.

AS vastutab teo täideviimise eest tegevusetusega, kuna ta ei informeerinud pärast Kalda metsise püsielupaiga kohta info

saamist sellest OÜ-d G.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. E. I. AS-i on karistatud LKS § 71 lg 2 järgi, mis sätestab juriidilise isiku vastutuse kaitstava loodusobjekti kasutamis- või

kaitsenõuete rikkumise eest. Tegemist on blanketse süüteokoosseisuga, mille sisustamisel tuleb lähtuda loodusobjekti

kasutamis- või kaitsenõudeid reguleerivatest normidest. Kalda metsise püsielupaik on looduskaitse alla võetud Määruse § 2

lg 8 p-ga 4. Määruse § 4 lg 5 sätestab, et inimeste viibimine, marjade ja seente korjamine ning muude metsa kõrvalsaaduste

varumine on sihtkaitsevööndis lubatud üksnes 1. juulist kuni 31. jaanuarini.

9. Kriminaalkolleegium leiab, et E. I. AS-i on LKS § 71 lg 2 järgi karistatud vääralt ja alustatud väärteomenetlus tuleb lõpetada

väärteo tunnuste puudumise tõttu menetlusaluse isiku teos.

10. Pärnu Maakohus on tuvastanud, et Kalda metsise püsielupaigas ei viibinud ükski E. I. AS-i esindaja karistusseadustiku

(KarS) § 14 lg 1 tähenduses. Sellest lähtuvalt ei vastuta menetlusalune isik tegevuse vormis vahetult täideviidud teo eest. Ka ei

ole subjektiivse koosseisu puudumise tõttu võimalik kõneleda süüteo vahendlikust täideviimisest tegevusega, kuna

väärteoasjas on tuvastatud, et ükski E. I. AS-i esindaja KarS § 14 lg 1 mõttes ei teadnud potentsiaalse vahendiga - so OÜ-ga G.

- suheldes midagi Kalda metsise püsielupaigast. Seetõttu ei saa menetlusalune isik vastutada teo toimepanemise eest tegevuse

vormis. Väärteoprotokollis kasutatavatest ühenditest "ei teavitanud" (väärteotoimik, lk 7) ja "lubas lammutustöödel jätkuda"

(väärteotoimik, lk 8) nähtuvalt heidetaksegi E. I. AS-le ette LKS § 71 lg-s 2 nimetatud teo toimepanemist tegevusetusega.

Sisuliselt tähendab see, et menetlusalusele isikule omistatakse Kalda metsise püsielupaigas toimuvate lammutustööde

ärahoidmata jätmist keeluajal. Pidades silmas LKS § 71 lg-s 2 sätestatud süüteokoosseisu ülesehitust, süüdistatakse

menetlusalust isikut seega mitteehtsa tegevusetusdelikti toimepanemises.

11. Materiaalõiguslik alus võtmaks isikut vastutusele mitteehtsa tegevusetusdelikti eest tuleneb KarS § 13 lg-st 1, mille

kohaselt vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma. Kuna LKS

§ 71 lg-s 2 kirjeldatud koosseis näeb ette vastutuse kitsalt sihtkaitsevööndis viibimise eest, sidumata seda mingite tagajärgede

saabumisega, siis vajab esmalt selgitamist KarS § 13 lg 1 ulatus. Kolleegium on seisukohal, et seaduses kirjeldatud tagajärjena

KarS § 13 lg 1 mõttes ei tule mõista kitsalt tagajärge materiaalse delikti tähenduses. Puudub mõistlik põhjendus, miks välistada

tegutsemiseks kohustatud isiku vastutus teodeliktides. Mingi käitumise kriminaliseerimise põhjus seisneb sellega kaasnevas

negatiivses mõjus. Viimane kaasneb mitte ainult tagajärjedelikti toimepanemisega, vaid ka teodeliktiga, mille puhul kahjustab

kaitstavat õigushüve juba tegu ise. Eelnevast tulenevalt tuleb tegutsemiskohustusliku isiku vastutust jaatada ka juhul, kui ta ei

hoidnud ära juba teos endas avalduvat õigushüve rikkuvat kahjulikku tagajärge. KarS § 13 lg 1 rakendusala piiramiseks üksnes

tagajärjedeliktidega puudub alus ka seetõttu, et ka tüüpilise tagajärjedelikti puhul ei ole isiku vastutuse eelduseks üksnes

tagajärje saabumine, kuna isiku karistamine on KarS § 25 lg 5 kohaselt võimalik ka tegevusetuse vormis toime pandud

tagajärjedelikti katse eest. Seega ei eelda karistusõiguslik vastutus vältimatult tagajärje saabumist materiaalse delikti

tähenduses. Vastutuse kehtestamine tegevusetusega toimepandud tagajärjedelikti katse eest on põhjendatav eeskätt asjaoluga,

et sel teel asetas isik õigusvaenulikku tahet väljendava käitumisega ohtu süüteokoosseisuga kaitstava õigushüve ehk tõi kaasa

ohtlikus olukorras väljenduva tagajärje. Eelnevast lähtuvalt tuleb "seaduses kirjeldatud tagajärjena" KarS § 13 lg 1 mõttes

mõista seaduses kirjeldatud koosseisupärase sündmuse aset leidmist. Tulenevalt eeltoodust leiab kolleegium, et käesoleval

juhul on LKS § 71 lg-s 2 kirjeldatud tegu võimalik omistada ka isikule, kes oli selle ärahoidmiseks õiguslikult kohustatud.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on rõhutatud, et tegevusetuse eest saab vastutada vaid selline isik,

kes on õiguslikult tegutsemiseks kohustatud, s.o on garant (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-

1-28-02, RT III 2002, 12, 129, p 10). Sellest lähtuvalt tulebki järgnevalt teha kindlaks menetlusaluse isiku garandiseisund.

12.1. Garandikohustus võib tekkida mitmel alusel. Erinevatel alustel tekkivad garandiseisundid saab nende omapära arvestades

liigitada kahte gruppi. Kui nn kaitsegarant peab tagama, et tema kaitse all olevat õigushüve ei kahjustataks, siis valvegarant

peab ära hoidma mõne õigushüve kahjustamise tema valve all oleva ohuallika poolt.

12.2. Kolleegium analüüsib esmalt, kas menetlusalune isik võib olla käsitatav kaitsegarandina. E. I. AS-i garandiseisund võis

tuleneda LKS §-st 24, mis näeb ette, et Keskkonnaamet väljastab looduskaitseobjekti valdajale kaitsekohustuse teatise, millele

on kantud andmed nii loodusobjekti kui ka selle suhtes sätestatud kitsenduste kohta. Kolleegium leiab siiski, et garandiseisundi

tekke aktsepteerimine kirjeldatud alusel tähendaks äärmiselt laia tegutsemiskohustuse panemist looduskaitseobjekti valdajale.

Nimelt peaks ta sellisel juhul kaitsegarandina hoidma ära kõik erinevad ründed kaitstava objekti suhtes. Esiteks oleks keeruline

põhjendada sisuliselt, miks mingi territooriumi valdaja peab asuma täitma sedavõrd ulatuslikku looduse kaitsmise kohustust.

Teiseks oleks sellise kohustuse täitmine ka faktiliselt mõeldamatu, kuna seda ei saa tagada efektiivselt ilma olulisi ressursse

rakendamata. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjaga, et loodusobjekti valdajalt ei ole võimalik nõuda seda, et ta hoiaks ära

muu hulgas suvaliste seeneliste ja marjuliste viibimise looduskaitsealusel territooriumil. Eelnevast lähtuvalt ei saa

menetlusalust isikut käsitada Kalda metsise püsielupaiga kaitsegarandina.

12.3. Järgnevalt tuleb küsida, kas E. I. AS võis olla valvegarant. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on

tunnustatud valvegarandiseisundi tekkimist isiku varasemast õigusvastasest käitumisest e ingerentsist (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07, RT III 2007, 24, 195, p 8). Lähtuvalt sellest, et käesolevas

väärteoasjas heidetakse süüteo toimepanemist lõppastmes ette juriidilisele isikule, saab eelneva õigusvastase teona kõne alla

tulla üksnes mõne KarS § 14 lg-s 1 nimetatud isiku varasem hoolsusetu käitumine. Väärteoprotokolli kohaselt on E. I. AS-le

omistatud lammutustöid korraldanud äriühingu juhatuse liikme R. K. tegutsemine. R. K. eelneva õigusvastase teona võib kõne

alla tulla OÜ-le G käsundi andmine lammutustööde teostamiseks. Nimetatud käsundi andmine on vaadeldav ingerentsina, kui

see oli õigusvastane (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-13-07, RT III 2007, 24, 195, p 8).

Ingerentsi korral ei saa õigusvastasust mõista karistusõigusliku deliktistruktuuri teise elemendina KarS § 27 tähenduses, sest

garandiseisundi kindlakstegemine ei kujuta endast süüteokoosseisule vastava teo kontrolli. Ingerents eeldab selle asemel

eelnevat objektiivselt ohtlikku ja õiguslikult hukkamõistetavat tegu, mille tõttu võib hiljem aset leida mõne süüteokoosseisu

realiseerimine. R. K. poolt E. I. AS-i huvides OÜ-le G muu hulgas Kalda metsise elupaigas raudtee lammutustöödeks käsundi

andmist saab käsitada objektiivselt ohtliku teona, kuna töötajate saatmine viibimiskeelu ajal metsise elupaika realiseeris LKS §

71 objektiivse koosseisu vahendliku täideviimise kaudu. Eelnevast ei piisa siiski menetlusaluse isiku vastutuselevõtmiseks,

kuna ingerents eeldab obligatoorselt isiku eelneva teo õiguslikku hukkamõistetavust. Hinnates käsundi andmist raudtee

lammutustöödeks sellest aspektist ei saa jätta tähelepanuta, et käsundi andmise hetkel ei olnud E. I. AS teadlik, et

lammutustööde tegemine langeb osaliselt ka Kalda metsise püsielupaiga piirkonda. Heauskne lepingu sõlmimine on

sotsiaalselt adekvaatne käitumine, mida pole võimalik hukka mõista. Sotsiaalselt aktsepteeritavalt käitunud isiku karistamist

tegevusdeliktist niigi sisuliselt märksa vähemtäpselt määratletud mitteehtsa tegevusetusdelikti eest ei saa pidada põhjendatuks.

Seega ei saa R. K.-t käsitada ingerentsil põhineva valvegarandina ja kuna tema teos puudub menetlusalusele isikule ette

heidetava väärteo objektiivne koosseis, langeb ära ka E. I. AS-i vastutus.

13. Kolleegium on seisukohal, et tulenevalt eeltoodust puudub õiguskorras käesoleval hetkel võimalus karistada

looduskaitseobjekti valdajat kolmandale isikule objektist teavitamata jätmise eest. Karistamine oleks võimalik näiteks juhul,

kui seadusandja kehtestab ehtsa tegevusetusdeliktina formuleeritud süüteokoosseisu, mille järgi muudetakse kaitseobjektist

kolmandale isikule teavitamata jätmine valdaja jaoks karistatavaks. Sellisel juhul oleks seaduses selgelt määratletud

süüteokoosseis, millele õigusmenetluses tugineda.

14. Juhindudes eeltoodust ja tuginedes väärteomenetluse seaduse (VTMS) § 174 p-le 4 ning § 175 p-le 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 4. juuni 2009. a otsuse E. I. AS-i karistamises looduskaitseseaduse § 71 lg 2 järgi ja

lõpetab VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse.

15. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas kassatsioonis taotluse hüvitada E. I. AS-le kaitsjale makstud tasu. VTMS § 23 sätestab, et

väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lõike 1 punkti 1 alusel hüvitatakse menetlusalusele isikule tema taotlusel

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Käesolevas

väärteoasjas taotles menetlusaluse isiku kaitsja kassatsioonimenetluses tasu hüvitamist 35 112 krooni ulatuses. Kaitsjale

makstud tasu suuruse mõistlikkuse hindamisel võtab kriminaalkolleegium arvesse tasu maksmise vajalikkust ja põhjendatust

kõnealuses väärteoasjas ning väärteoasja mahtu ja keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-

1-65-09, RT III, 2009, 39, 291, p 6). Kolleegiumi hinnangul on arutatav väärteoasi materiaalõiguslikult keskmisest keerukam.

Samas tuleb arvestada, et väärteomenetlus puudutas vaid ühte võrdlemisi selgelt piiritletud episoodi ja kindlalt piiratud väikest

asjassepuutuvate isikute ringi. Väärteoasja mahu hindamisel peab silmas pidama ka kaitsja poolt tehtud töö hulka - kassaator

on asjaga tegelenud ca kahe tööpäeva tööaja ulatuses. Eelnevast tulenevalt on kolleegiumi meelest mõistliku suurusega tasu 20

000 krooni, millele lisandub 20% käibemaksu.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi