3-4-1-27-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-27-09

Määruse kuupäev

22. detsember 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Henn Jõks, Priit Pikamäe ja

Harri Salmann

Kohtuasi

Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste

muutmise seaduse § 7 lg 4 põhiseaduspärasuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2009. a määrus kriminaalasjas nr 1-

09-6581

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 4. juuni 2009. a otsusega tunnistati Wladek Kaljurand süüdi KarS § 424 ja § 329

järgi ning teda karistati KarS § 63 lg-st 1 juhindudes vangistusega üheks aastaks. W. Kaljurand

tunnistati KarS §-de 424 ja 329 järgi süüdi selles, et tema isikuna, kellel oli kehtiv karistus

mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest ja keda oli karistatud sõiduki juhtimise õiguse

äravõtmisega, juhtis 10. oktoobril 2008. a mootorsõidukit, olles alkoholijoobes.

Samuti tunnistati W. Kaljurand süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati

vangistusega kolmeks kuuks.

KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse raskemaga kaetuks, mõistes W. Kaljurannale

liitkaristuseks ühe aasta vangistust, mida KrMS § 238 lg-st 2 lähtudes vähendati ühe kolmandiku

võrra. Ärakandmisele kuuluva karistuse - 8 kuud vangistust - jättis maakohus KarS § 74 lg-te 1 ja 3

alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata.

Sama kohtuotsusega tunnistati W. Kaljurand süüdi ka kahes varem toime pandud kuriteos, kuid nende

eest mõistetud liitkaristuse luges kohus KarS § 65 lg 1 alusel kaetuks Tartu

Maakohtu 15. jaanuari 2008. a otsusega mõistetud raskema karistusega, mille W. Kaljurand oli ära

kandnud.

Harju Maakohtu otsus jõustus 12. juunil 2009.

2. Pärnu Maakohus tunnistas 10. juuli 2009. a otsusega W. Kaljuranna KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2

järgi süüdi 8. juulil 2009 toime pandud varguskatses ja karistas teda vangistusega üheks kuuks. KarS

§ 65 lg 2 alusel suurendas kohus W. Kaljurannale mõistetud karistust Harju

Maakohtu 4. juuni 2009. a otsusega mõistetud, kuid kandmata 8-kuulise vangistuse võrra, mõistes

W. Kaljurannale liitkaristuseks 9 kuud vangistust algusega 8. juulist 2009.

3. 5. oktoobril 2009. a esitas W. Kaljurand Harju Maakohtule avalduse, milles ta taotles enda

vabastamist Harju Maakohtu 4. juuni 2009. a otsusega KarS § 424 järgi mõistetud karistusest ja

sellest tulenevalt Pärnu Maakohtu 10. juuli 2009. a otsusega liitkaristusena mõistetud 9-kuulise

vangistuse lühendamist 4-kuulise vangistuseni.

W. Kaljurand põhjendas oma taotlust sellega, et seaduses tehtud muudatuste kohaselt ei ole

mootorsõiduki juhtimine väiksema kui 1,5-promillise joobega enam karistatav kuriteona KarS § 424

järgi, vaid väärteona. W. Kaljuranna joove mootorsõidukit juhtides oli aga väiksem kui 1,5 promilli.

Seega oleks KarS § 5 lg-st 2 lähtudes Pärnu Maakohtu 10. juuli 2009. a otsusega mõistetud

ühekuulisele vangistusele võimalik liita üksnes Harju Maakohtu 4. juuni 2009. a otsusega

KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi mõistetud kolmekuuline vangistus.

4. Harju Maakohus jättis 9. oktoobri 2009. a määrusega W. Kaljuranna taotluse rahuldamata.

Maakohus märkis, et seadusandja on liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate

seaduste muutmise seaduse (edaspidi muutmise seadus) § 7 lg-s 4 piiranud kergendava

karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõtet, nähes ette, et 1. juulil 2009 jõustunud KarS § 424

muudatust ei kohaldata tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes on kohtuotsus jõustunud

enne 1. juulit 2009. Maakohus leidis, et osutatud sättest tulenev PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja

§ 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõiguste riive on põhiseadusega kooskõlas.

5. Harju Maakohtu määruse peale esitas W. Kaljurand määruskaebuse.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. oktoobri 2009. a määrusega Harju

Maakohtu 9. oktoobri 2009. a määruse resolutiivosa muutmata, kuid muutis maakohtu määruse

põhiosa, asendades selles esitatud põhistused ringkonnakohtu põhistustega. W. Kaljuranna

määruskaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Samas tunnistas ringkonnakohus muutmise

seaduse § 7 lg 4 põhiseadusvastaseks, jättis selle kohaldamata ning tunnistas W. Kaljuranna õigust

nimetatud seaduses toodud muudatuste rakendamisele tema suhtes tagasiulatuvalt osas, mis

kergendab tema olukorda.

KOHTU JA MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tallinna Ringkonnakohus märkis, et ta ei nõustu maakohtu määruses esitatud põhjendustega, kuid

soostub maakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb W. Kaljuranna avaldus jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

Alates 1. juulist 2009. a on mootorsõiduki juhtimine KarS § 424 järgi karistatav juhul, kui isikul

tuvastatud alkoholijoove ületab LS § 20 lg 31 p-des 1 või 2 sätestatud alkoholijoobe määrasid ning

kõnealuse sätte punktis 2 märgitud juhul on isiku käitumises lisaks tuvastatud sellised välised

muutused, millest on võimalik järeldada, et isik ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses

nõutava kindlusega. LS § 20 lg 31 p 1 järgi loetakse juht alkoholijoobes olevaks, kui tema ühes

grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või ühes liitris väljahingatavas õhus on

vähemalt 0,75 milligrammi alkoholi. Liiklusseaduse § 20 lg 31 p 2 kohaselt loetakse juht

alkoholijoobes olevaks ka siis, kui tema ühes grammis veres on vähemalt 0,50 milligrammi alkoholi

või ühes liitris väljahingatavas õhus on vähemalt 0,25 milligrammi alkoholi ning väliselt on tajutavad

tugevasti häiritud või muutunud kehalised või psüühilised funktsioonid ja reaktsioonid, mille tõttu ta

ei ole ilmselgelt võimeline juhtima sõidukit liikluses nõutava kindlusega. W. Kaljuranna

väljahingatavas õhus tuvastati indikaatorvahendit kasutades 0,52 mg alkoholi ühe liitri kohta. Joobe

tuvastamise protokolli kohaselt ei esinenud W. Kaljuranna käitumises selliseid väliseid muutusi,

millest oleks võimalik järeldada, et ta ei olnud ilmselgelt võimeline sõidukit juhtima. Seega

W. Kaljuranna 10. oktoobril 2008 toime pandud tegu, mille eest ta Harju Maakohtu 4. juuni 2009. a

otsusega KarS § 424 järgi süüdi tunnistati, ei ole alates 1. juulist 2009 enam KarS § 424 järgi

kuriteona karistatav ning võib vastata üksnes LS §-s 7419 sätestatud väärteokoosseisule. Seega

kergendab kehtiv seadus W. Kaljuranna olukorda.

Muutmise seaduse § 7 lg 4, mille kohaselt sama seaduse § 2 punktis 4 sätestatud karistusseadustiku

§ 424 muudatust ei kohaldata tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes jõustus kohtuotsus enne sama

paragrahvi lõikes 3 sätestatud tähtaega, on vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise nõudega.

Muutmise seaduse § 7 lg 4 kohtleb isikuid, kes panid ühel ja samal ajal enne 1. juulit 2009 toime

KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo ja kelle joove ei vasta 1. juulist 2009 enam liiklusseaduses

sätestatud alkoholijoobe tunnustele ega täida seega KarS § 424 koosseisu, ebavõrdselt sõltuvalt

süüdimõistva kohtuotsuse jõustumise ajast. Sisuliselt satub isikute erinev kohtlemine sõltuvusse

sellistest asjaoludest nagu kriminaalasja menetleja töökoormus, kohtuasjade kuulamisele määramise

järjekord, süüdistatava kaitsja teadmiste tase jne. Nimetatud asjaolud ei saa olla mõistlikuks

põhjuseks isikuid ebavõrdselt kohelda. Ühtlasi asus kohtukolleegium seisukohale, et muutmise

seaduse § 7 lg-ga 4 riivatakse süüdimõistetute õigust kergema karistusseaduse tagasiulatuvale

kohaldamisele sedavõrd intensiivselt, et riive raskus kaalub üles seda õigustavad eesmärgid. Seega on

muutmise seaduse § 7 lg 4 vastuolus PS §-dega 12 ja 23.

Samas leidis ringkonnakohus, et kuigi muutmise seaduse § 7 lg 4 tuleb jätta kohaldamata, ei anna see

alust W. Kaljuranna taotlust rahuldada ega tema karistust kergendada. W. Kaljuranna vaidlustatud

karistus on mõistetud KarS § 63 lg 1 alusel, s.o sellise teo eest, mis vastas mitmele erinevale

süüteokoosseisule, lähtudes seadusesättest, mis näeb ette raskema karistuse

(s.o KarS § 424). KarS § 329 järgi W. Kaljurannale eraldi karistust ei mõistetud. KrMS §-s 431

sätestatud menetluskorras ei ole võimalik isikule uut karistust mõista. W. Kaljurannale KarS § 329

järgi karistust mõistmata ei ole aga võimalik kindlaks määrata vangistusaega, mis W. Kaljurannal

tuleks tegelikult ära kanda. KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistuse muutmine põhjusel, et isik

vabastatakse raskeimat karistust ettenägeva seadusesätte alusel mõistetud karistusest, on võimalik

vaid juhul, kui teise seadusesätte järgi ei oleks võimalik sellist karistust mõista. W. Kaljurannale KarS

§ 424 järgi mõistetud üheaastane vangistus ei ületa aga KarS § 329 sanktsiooni piire.

8. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et muutmise seaduse § 7 lg 4 on põhiseadusega kooskõlas.

Põhiseaduskomisjoni hinnangul ei ole üldse ilmne, kas muutmise seadus on käsitatav karistust

kergendava seadusena. Samas märgitakse arvamuses, et liiklussüüteod kujutavad endast olulist

ühiskondlikku probleemi, mistõttu tegi seadusandja muutmise seaduse § 7 lg-t 4 kehtestades

kaalutletud otsuse jätta joobes juhtimise asjades jõustunud kohtuotsused muutmata.

9. Riigikogu õiguskomisjon on samuti seisukohal, et muutmise seaduse § 7 lg 4 on põhiseadusega

kooskõlas. Joobes juhtimine on ohtlik rikkumine ja muutmise seaduse § 7 lg-ga 4 pidas seadusandja

silmas just seda, et enne 1. juulit 2009 KarS § 424 järgi mõistetud ja jõustunud karistusi ei hakataks

muutma.

10. Õiguskantsler leiab, et muutmise seaduse § 7 lg 4 ei ole asjassepuutuv norm, mistõttu pole

Tallinna Ringkonnakohtu taotlus lubatav. Seega puudub alus vaidlusaluse sätte põhiseaduspärasust

hinnata.

Norm on asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades otsustama selle kehtetuse korral teisiti

kui selle kehtivuse korral. Tallinna Ringkonnakohtu taotluse lubatavus sõltub sellest, kas

ringkonnakohus oleks pidanud muutmise seaduse § 7 lg 4 kehtetuse korral teisiti otsustama kui selle

sätte kehtivuse korral. Sellele küsimusele on ringkonnakohus oma määruses ise vastanud. Kuigi

ringkonnakohtu arvates tuleb muutmise seaduse § 7 lg 4 jätta kohaldamata, ei too see kohtu

hinnangul kaasa süüdimõistetu taotluse rahuldamist ega karistuse vähendamist.

11. Justiitsminister on seisukohal, et muutmise seaduse § 7 lõige 4 on põhiseadusega kooskõlas ning

enne 1. juulit 2009 KarS § 424 järgi karistatud isikute suhtes jõustunud otsuste muutmata jätmine on

mõistlik, vajalik ja proportsionaalne.

Muutmise seaduse § 7 lõige 4 on erinorm KarS § 5 lõike 2 suhtes. Selle kehtestamisel on seadusandja

lähtunud Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008 otsusest asjas nr 3-4-1-19-07. Muutmise seaduse § 7 lg-

st 4 tulenevat süüdimõistetu põhiõiguste riivet õigustavad sellised väärtused nagu kohtusüsteemi

efektiivne toimimine, karistusotsuse seadusjõud, õiguskindlus ja õigusrahu. Samas märgitakse

arvamuses, et vaatamata Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 öeldule, on justiitsministeerium

jätkuvalt seisukohal, et seaduse tagasiulatuv jõud ei kohaldu isikute puhul, kelle suhtes on olemas

jõustunud kohtuotsus.

12. Riigi peaprokurör on seisukohal, et muutmise seaduse § 7 lg 4 on põhiseadusega kooskõlas.

Arvamuses leitakse, et juhtudel, mil väärtushinnang teo ebaõiglusele uue seaduse kohaselt ei muutu

ja tegemist on vaid koosseisuelementide tehnilise muutmisega, on jõustunud otsuste suhtes kergema

seaduse tagasiulatuva kohaldamisega üldjuhul võimatu saavutada suuremat õiglust ja võrdset

kohtlemist kui ilma selleta.

KOHALDAMATA JÄETUD SÄTE

13. Liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse

(RT I 2008, 54, 304) § 7 lg 4 sätestab:

"(4) Käesoleva seaduse § 2 punktis 4 sätestatud karistusseadustiku § 424 muudatust ei kohaldata

tagasiulatuvalt isikutele, kelle suhtes jõustus kohtuotsus enne käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud

tähtaega."

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Kolleegium kontrollib kõigepealt, kas Tallinna Ringkonnakohtu määrusega põhiseadusvastaseks

tunnistatud ja kohaldamata jäetud säte on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Selline

kontroll on vajalik, kuna nii PS § 15 lõike 1 kui ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse

seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 kohaselt võib Riigikohus tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

või kehtetuks üksnes asjassepuutuva sätte. Kui säte ei ole asjassepuutuv, pole kohtulahendiga

algatatud konkreetne normikontroll lubatav ning taotlus tuleb jätta PSJKS § 11 lg 2 alusel läbi

vaatamata. (Vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2008. a määrus

asjas nr 3-4-1-15-08 - RT III 2008, 51, 352, p 15.)

15. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt on asjassepuutuv norm, mis on kohtuasja

lahendamisel otsustava tähtsusega. Norm on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja

lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele

vastavuse korral. (Vt nt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05 -

RT III 2005, 24, 248, p 25; 4. novembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05 - RT III 2005, 39, 379, p-

d 16-17; 25. jaanuari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-92-06 - RT III 2007, 4, 28, p 18.)

16. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas põhiseadusvastaseks muutmise seaduse § 7 lg 4, mis

piirab 1. juulil 2009 jõustunud KarS § 424 redaktsiooni tagasiulatuvat jõudu. Samas leidis

ringkonnakohus, et KarS § 424 kõnealuse redaktsiooni tagasiulatuv kohaldamine W. Kaljuranna

suhtes ei anna alust W. Kaljuranna taotlust rahuldada ega talle mõistetud vangistust lühendada.

Ringkonnakohtu otsuse resolutiivosas on küll abstraktselt "tunnistatud" W. Kaljuranna "õigust

nimetatud seaduses toodud muudatuste rakendamisele tema suhtes tagasiulatuvalt osas, mis

kergendavad tema olukorda". Kolleegiumi hinnangul ei ole aga sellisel konstateeringul õiguslikku

sisu, sest tegelikult ei ole ringkonnakohus 1. juulil 2009 jõustunud KarS § 424 redaktsiooni

W. Kaljuranna suhtes kohaldanud. Ringkonnakohus pole KarS § 424 kehtiva redaktsiooni

tagasiulatuvale jõule tuginedes vabastanud W. Kaljuranda ühestki tema süüditunnistamisest

tulenevast negatiivsest karistusõiguslikust järelmist. (Negatiivse karistusõigusliku järelmi tähenduse

kohta vt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07 - RT III 2008, 28, 183, p 20.)

17. Seega tuleneb ringkonnakohtu määrusest, et kehtiva KarS § 424 tagasiulatuvat jõudu piirav

muutmise seaduse § 7 lg 4 ei mõjutanud W. Kaljuranna taotluse lahendamise lõpptulemust. Järelikult

ei sõltunud ringkonnakohtu poolt W. Kaljuranna taotluse kohta langetatud otsuse sisu sellest, kas

muutmise seaduse § 7 lg 4 on põhiseadusega vastuolus või mitte. Seetõttu ei ole muutmise seaduse

§ 7 lg 4 käesolevas asjas asjassepuutuv säte PSJKS § 14 lg 1 esimese lause mõttes. Siinkohal ei ole

kolleegiumil võimalik anda hinnangut, kas õige on ringkonnakohtu järeldus, et KarS § 424 kehtiva

redaktsiooni tagasiulatuva kohaldamise korral ei oleks alust W. Kaljuranna karistust kergendada (või

tema olukorda muul viisil leevendada). Selle küsimuse otsustamine tähendaks konkreetse

õigusvaidluse lahendamist, mida kolleegium tulenevalt PSJKS § 14 lg 2 teisest lausest praeguses

menetluses teha ei saa (vt ka Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07, p 31).

18. Eeltoodud põhjustel jätab Riigikohus PSJKS § 11 lg-st 2 juhindudes Tallinna Ringkonnakohtu

taotluse läbi vaatamata.

Märt Rask, Jüri Ilvest, Henn Jõks, Priit Pikamäe, Harri Salmann