3-2-1-147-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-147-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Anti Õigusabi OÜ hagi OÜ AB TRANS (pankrotis) vastu

leppetrahvi saamiseks ja OÜ AB TRANS (pankrotis)

vastuhagi Anti Õigusabi OÜ vastu võlgnevuse ja viivise

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-30804

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu AB TRANS (pankrotis) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

446 237 krooni 61 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Anti Õigusabi OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Enno Heringson

Kostja Osaühing AB TRANS (pankrotis) (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Arvo Junti

Asja läbivaatamise kuupäev

30. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-30804 muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Riigikohtus kantud menetluskulu OÜ AB TRANS (pankrotis) kanda.

3. Tagastada OSAÜHINGULE ADVOKAADIBÜROO ARVO JUNTI 21. augustil 2009 OÜ AB

TRANS (pankrotis) kassatsioonkaebuselt rohkem tasutud kautsjon 1561 krooni (tuhat viissada

kuuskümmend üks) krooni 26 senti.

4. Kautsjon 4462 (neli tuhat nelisada kuuskümmend kaks) krooni 38 senti arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anti Õigusabi OÜ (hageja) esitas 22. augustil 2007 hagi Osaühingu AB TRANS (kostja) vastu

leppetrahvi 446 237 krooni 61 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja tellijana ja kostja töövõtjana 25. jaanuaril 2007

töövõtulepingu Harju maakonnas Raasiku vallas Kulli külas asuva Pärtli maaüksuse elamukvartali

juurdepääsuteede ehituseks. 27. aprillil 2007 sõlmisid pooled lisakokkuleppe (lepingu lisa nr 5), mille

kohaselt pidi kostja tööd hagejale üle andma hiljemalt 21. juuniks 2007. Kostja ei täitnud lepingus ja

lisas nr 5 toodud kohustusi nõuetekohaselt ja tähtaegselt, tööd on siiani lõpetamata ja hagejale üle

andmata.

13. juulil 2007 esitas hageja kostjale pretensiooni, milles viitas kostja kohustuse rikkumisele ning

palus kostjal ajavahemikul 21. juuni 2007 kuni 13. juuli 2007 tööde üleandmisega viivitatud 22 päeva

eest tasuda leppetrahvi 269 987 krooni 52 senti. Ühtlasi palus hageja kostjal tööd lõpetada. Kostja

määratud tähtpäevaks leppetrahvi ei tasunud ega lõpetanud töid.

27. juulil 2007 edastas kostja oma esindaja vahendusel hagejale nõudekirja, milles palus hagejal

3. augustiks 2007 tasuda 25. juunil 2007 hagejale esitatud osaliselt tasumata arve nr 070402, viivise

ja kahju, kokku 345 484 krooni 75 senti. Kuna kostja rikkus lepingut ega soovinud seda täita, oli

hagejal võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 2 kohaselt õigus oma võlgnetava kohustuse täitmisest

keelduda.

Hageja saatis kostjale 31. juulil 2007 tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas kostja 25. juuni

2007. a arvest 302 364 krooni 15 senti leppetrahviga 490 886 krooni 40 senti. Ülejäänud kohustuse

(188 522 krooni 25 senti) palus ta kostjal tasuda kümne päeva jooksul alates tasaarvestuse avalduse

esitamisest. Samuti edastas hageja tasaarvestuse avalduse elektroonilisel kujul kostja esindaja e-posti

aadressile ning kostja e-posti aadressile. Hageja edastas 9. augustil 2007 kostja e-posti aadressile

meeldetuletuse, et tasaarvestusest ülejäänud summa tasumise tähtpäev on 10. august 2007. Kostja

oma kohustusi ei täitnud. 21. augustiks 2007. a oli leppetrahvi summa 748 601 krooni 76 senti,

millest pärast tasaarvestuse tegemist on kostjal tasumata 446 237 krooni 61 senti. Kostjal on kohustus

tasuda leppetrahvi kuni kohustuse täitmiseni või kohtuotsuse jõustumiseni.

Kostja peamine lepingurikkumine seisnes selles, et kostja jättis ehitatud teedel kogu ulatuses

paigaldamata viimase killustikukihi paksusega 20 cm. Kostja paekillustikku ei paigaldanud, v.a ühele

osale kõnniteest. Kostja rikkumine ei ole vabandatav.

12. mail 2008 suurendas hageja nõuet. Võttes arvesse, et leppetrahv ületab juba lepingusumma, siis

arvestades tehtud tasaarvestust, suurendas hageja leppetrahvi nõuet 2 200 000 kroonini

(s.o lepinguhind - 302 364,15 = 2 209 179,85). Hageja palus tuvastada, et kostja lepingurikkumine oli

oluline, mõista kostjalt välja leppetrahv 2 200 000 krooni ning jätta menetluskulud kostja kanda.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et ta ei ole lepingut rikkunud, vaid lepingut on rikkunud hageja. Lepingu objektil tehtud

tööde üleandmine ja vastuvõtmine toimus 25. juunil 2007, selle kohta koostati akt, mille pooled

allkirjastasid. Mingeid pretensioone tehtud tööde kohta hagejal ei olnud ning 25. juunil 2007 esitas

kostja hagejale arve, mida hageja pole tasunud. Tellija viivitus kokkulepitud tasu maksmisel annab

töövõtjale õiguse VÕS § 111 alusel enda kohustuste täitmisest keelduda. Töövõtulepingu täitmiseks

vajas töövõtja tellija kaasabi ning tellijal oli kohustus täita seadusest tulenevaid kohustusi, mida

töövõtja lepingut sõlmides ka eeldas. Töövõtja kohustuste täitmine sõltus tellija toimingutest, s.o nt

detailplaneeringust ja kohalikele projekteerimistingimustele vastavast ehitusprojektist ning

ehituslubadest. Seadusest tulenevalt on ehitusloa saamine omaniku kohustus. Objekti viimasel osal ei

ole ehitusluba. Hageja on esitanud 13. novembril 2006 ehitusloa taotluse Maanteeametile

kooskõlastamiseks, kuid jätnud ehitusloa välja võtmata. Kostjal ei olnud ehitusloa taotlemise õigust

ega kohustust. Kuna hageja neid kohustusi õigel ajal ei täitnud, siis on ta sattunud

vastuvõtuviivitusse. Objektil ei olnud nõuetele vastavat teehoiutööde järelevalvet. Kostja tellija ja

omaniku esindajana ei suutnud seda teha. Teede- ja sideministri 15. juuni 2001. a määruse nr 66 § 9

kohaselt on see hageja kohustus. Hageja ei ole lepingut täitnud kohaselt, mistõttu kostjal ei olnud

võimalik lepingut täita. Lepingu täitmise tähtaeg on otseselt seotud ehitusloaga ning kostja ei saanud

lepingut täita, sest ei soovinud minna seadusega vastuollu. Kostja on korduvalt palunud tellijal

pöörata tähelepanu dokumentatsiooni korrastamisele ja nõudnud lepingu täitmist, kuid hageja ei ole

nendele pöördumistele reageerinud. Maanteeameti info kohaselt ei ole hagejale väljastatud ehitusluba

tööde viimase etapi tegemiseks, kuigi Maanteeamet ei näe ehitusloa väljastamiseks takistusi, mida ei

oleks hageja soovi korral võimalik kõrvaldada.

Kostja lepingurikkumine on vabandatav hageja enda lepingurikkumisega. Kuna leppetrahvi nõue on

alusetu, ei saa nõustuda ka tasaarvestusega, sest hagejal polnud 31. juulil 2007 kostja vastu

sissenõutavat nõuet.

Hageja nõutav leppetrahv on ebamõistlikult suur. Juhul kui kohus leiab, et leppetrahv on kohaldatud

õiguslikul alusel, palus kostja vähendada leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel mõistliku suuruseni.

3. Kostja esitas vastuhagi hagejalt 985 124 krooni 7 sendi (põhivõlg 302 364 krooni 17 senti ja viivis

682 759 krooni 90 senti) saamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja kui töövõtja kohustuste täitmine sõltus tellija kohustuste täitmisest. Hageja oma kohustusi ei

täitnud: objekti viimasel osal ei ole ehitusluba, objektil puudus nõuetekohane teehoiutööde

järelevalve. Lepingu täitmine kostja poolt oli otseselt seotud ehitusloa olemasoluga ja kostja ei

saanud lepingut täita, sest ei soovinud minna seadusega vastuollu. Hageja ei taganud tee-ehituseks

korrektse dokumentatsiooni, ehituslubade ega teehoiutööde järelevalve olemasolu.

Lepingu järgi tehtud tööd võttis hageja pretensioonideta vastu 25. juuni 2007. a üleandmis-

vastuvõtuaktiga, misjärel esitas töövõtja tehtud tööde eest 25. juunil 2007 arve 302 364 krooni

17 sendi tasumiseks. Hageja ei ole arvet tasunud. Töövõtulepingu punktis 10.3 leppisid pooled kokku

töövõtja õiguses nõuda tellijalt arve tasumisega viivitamise korral viivist 0,5% päevas iga tasumisega

viivitatud päeva eest. Kostja palus hagejalt välja mõista põhivõla 302 364 krooni 17 sendi

maksmisega viivitatud 445 päeva eest viivise 682 759 krooni 90 senti.

4. Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Töövõtulepingu punkti 5.3 kohaselt kuulus töövõtu hulka lepingu

punktis 3.1 kokkulepitud tulemuse saavutamiseks vajalike lubade ja litsentside hankimine, vajalikud

märkimis- ja mõõtmistööd, vajadusel ajutise liikluskorralduse organiseerimine sinna hulka kuuluvate

kooskõlastustega, täitedokumentatsiooni vormistamine ja tellijale üleandmine. Seega oli ehitusloa

hankimine töövõtja kohustus.

Kostja ei ole esitanud töövõtulepingu täitmise kestel hagejale ehitusloa hankimisega seotud

pretensioone. Kostja esitas 5. juuli 2007. a teatise hagejale spekulatiivsetel eesmärkidel pärast

töövõtulepingust tulenevate tööde üleandmise tähtpäeva möödumist. Teatises ei märgita tööde

üleandmisega viivitamise põhjusena ehitusloa hankimata jätmist. Hagejal oli õigus nõue

tasaarvestada. Kostja 5. juuli 2007. a teatis ei ole tõlgendatav vastuväitena tasaarvestuse aluseks

olevale nõudele. Teatises viidatud asjaolud ei sõltunud hagejast ning need ei saanud olla

töövõtulepingust tulenevate tööde üleandmata jätmise aluseks. Kostjale saadetud 13. juuli 2007. a

pretensioon, mis tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel, tuleb kättetoimetatuks lugeda

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 ja § 69 lg-te 2 ja 3 alusel. Pretensioonis määratud

tähtpäevaks kostja selles esitatud nõudeid - lõpetada ja anda üle lepingus ettenähtud tööd ning tasuda

leppetrahv - ei täitnud ega vaielnud neile vastu, mistõttu oli hageja 31. juulil 2007 tasaarvestuse

avalduse esitamine õiguspärane ja põhjendatud. Lepingus kokkulepitud tähtpäevaks, 21. juuniks 2007

ei teinud kostja töid valmis ega andnud hagejale üle. Seega oli leppetrahvi nõue põhjendatud ning

hageja võis 31. juulil 2007. a leppetrahvi nõude 490 886 krooni 40 senti tasaarvestada kostja esitatud

arvest tuleneva nõudega 302 364 krooni 15 senti. Kuna kostjal ei ole tasaarvestuse tõttu põhinõuet

hageja vastu, on põhjendamatu ka kostja viivisenõue.

5. Harju Maakohus rahuldas 10. novembri 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 446 237 krooni 61 senti. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata. Hageja

menetluskuludest jättis maakohus 50% hageja enda kanda ning 50% kostja kanda. Kostja

menetluskulud jättis maakohus kostja enda kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on kostja väited selle kohta, et projekt ei vastanud detailplaneeringule ja

projekteerimistingimustele, paljasõnalised ja põhjendamata.

Kostja nimetab projektdokumentatsiooni peamise puudusena asjaolu, et kindlaks olid määramata

mahasõitude asukohad ja kõrgused. Mahasõitude ehitamine ei olnud kostja kohustus. Asjaolu, et

hageja küsis kostjalt mahasõitude ehitamiseks hinnapakkumist, ei andnud kostjale alust tööde

tegemist peatada sellel põhjusel, et olemasolevas projektis ei olnud mahasõitude kõrgusi ja asukohti

näidatud. Kostja töövõtjana pidi lähtuma lepingus määratud töömahust.

Maa liigniiskuse ning tee põhjas asuva liivasavikihi ebakindluse probleem ületati juba 2007. a

veebruaris: tee tõstmiseks vajalike tööde kohta sõlmisid pooled lisakokkuleppe ning kostja on need

tööd teinud.

Tunnistaja Puumeistri ütlustega on tõendatud, et teele lisakihi paigaldamiseks ja tee kõrguse

tõstmiseks ei olnud projekti muuta ega projekti kooskõlastusringi uuesti läbida vaja. Projekti oli vaja

muuta asfaldikihi paigaldamiseks. Asfaldikihi paigaldamine oli hageja ülesanne. Olukorras, kus

kostja on teinud osaliselt projektis ettenähtud tööd ning kõik lisakokkuleppes ettenähtud tööd, ei ole

projektikohase viimase kihi paigaldamata jätmine projekti väidetavate puuduste tõttu põhjendatud

ega vabanda töövõtja viivitust. Maanteeameti tee-ehitusluba nõudev mahasõit on võrreldes kogu

lepingujärgse töömahuga marginaalne, mistõttu ei saanud sellel lõigul ehitusloa puudumine olla kogu

maaüksuse alal tööde lõpetamise oluliseks takistuseks.

Lepingu p 5.3 sõnastusest tuleneb üheselt, et lubade ja litsentside hankimine, vajalikud märkimis- ja

mõõtmistööd, vajadusel ajutise liikluskorralduse organiseerimine sinna hulka kuuluvate

kooskõlastustega, täitedokumentatsiooni vormistamine ja tellijale üleandmine kuuluvad lepingu

tulemuse saavutamiseks vajalike tööde hulka. Kohtu hinnangul ei olnud kostjal takistusi lepingu p-

s 5.3 sätestatud kohustuste täitmiseks.

8.-9. veebruari 2007. a kanded ehitustööde päevikus ei ole käsitatavad pooltevaheliste kokkulepetena,

sest vaatamata dokumentide puudumisele jätkusid tööd kuni 2007. a juunini. See nähtub ka

16. veebruari 2007. a tehnilise koosoleku protokollist, mille p 2.2 järgi olid tööd peatatud

12.-16. veebruaril 2007. Koosolekul otsustati, et töödega jätkatakse 21. veebruaril 2007, tööde

tegemisel kasutatakse olemasolevat projektlahendust ja arvestatakse looduslike tingimustega. Sellest

protokollist nähtub ka, et projekti põhiline puudus oli suur erinevus projektis märgitud pinnase ja

tegeliku pinnase vahel. Sellise olukorra tekkimisel pidi töövõtja kiirelt teavitama tellija esindajat

(p 2.3). Samas otsustati lisada muldkeha konstruktsioonile täitematerjali kiht ning tellida

drenaaþiprojekt. 2007. aasta veebruaris esile kerkinud probleemid projekti mittevastavusest tegelikele

looduslikele oludele lahendati jooksvalt ning need ei takistanud sõiduteele viimase killustikukihi

tähtaegset paigaldamist.

Kostja väide ebaseaduslike torurajatiste kui tee-ehitustööde lõpetamist takistava asjaolu kohta on

põhjendamata ning sellest ei nähtu, mil viisil teise ettevõtja rajatud võimalik ebaseaduslik rajatis

takistas kostjal tee katmist viimase killustikukihiga. Kostja ei ole tõendanud, et teatas tööde tegemise

takistustest hagejale seaduses ja lepingus ettenähtud korras. 14. juuni 2007. a e-kirjas taotletakse, et

hageja otsustaks kiiresti mahasõitude ja lisatee ehitamise ning teataks kostjale, kas töö tellitakse ja

millises mahus. S. Puumeister hoiatab seejuures hagejat, et eeltooduga viivitamisel on võimatu

killustikaluse tegemisega alustada ja töödega kokkulepitud tähtajaks valmis jõuda. Nimetatud

mahasõidud ja lisatee olid aga lisatööd. Lisatööde tellimuse lootus ei õigustanud lepinguliste tööde

tähtaja rikkumist. Kostja pole esitanud tõendeid, millest nähtuksid lepinguliste kohustuste täitmist

takistavad, tellijast tingitud põhjendatud asjaolud.

Kuna kostja töid tähtaegselt ei teinud ning kostja lepingurikkumine ei ole vabandatav, oli hageja

õigustatud lepingu p 10.4 alusel nõudma tööde tegemise või üleandmise tähtaja ületamise eest

leppetrahvi päevas 0,5% lepingu hinnast. Seega oli hagejal 31. juulil 2007 kostja vastu kehtiv

rahaline nõue, mida hageja sai tasaarvestada oma kohustusega tasuda kostja arve. Maakohus luges

tasaarvestuse avalduse kostja poolt kättesaaduks 31. juulil 2007. Seega on tasaarvestus tehtud

31. juulil 2007.

Põhjendatud on kostja taotlus vähendada leppetrahvi. Hageja leppetrahvi nõue 2 200 000 krooni on

ebamõistlikult suur, see ületab lepingu hinda. Hageja kinnitusel jäi kostjal olulise lepingurikkumisena

paigaldamata viimane killustikukiht, st suuremas osas olid tööd tehtud. Hageja leppetrahvi nõue

ületab lepinguhinna. Leppetrahvi nõuet tuleb vähendada summani, mida hageja nõudis hagi

esitamisel. Maakohus rahuldas hagist 446 237 krooni 61 senti.

Kostja esitatud arvest tulenev võlanõue lõppes 31. juuli 2007. a tasaarvestusega ning kostjal ei ole

hageja vastu nõuet, mille väljamõistmist vastuhagis nõutakse. Seega oli kostja vastuhagis esitatud

nõue lõppenud enne vastuhagi esitamist. Võlasuhte lõppemise järel tasaarvestusega ei ole võimalik

enam arvestada ka viivist. Eeltoodu alusel on vastuhagi põhjendamatu ning tuleb jätta rahuldamata.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

täielikult ja teha uus otsus, millega jätta rahuldamata hageja hagi 446 237 krooni 61 sendi saamiseks,

rahuldada kostja vastuhagi põhivõla 302 364 krooni 17 sendi ja viivise 300 000 krooni

väljamõistmiseks ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 9. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6.

Õige on, et vallavalitsuse korraldus ehitusloa väljastamiseks ei pruugi tõendada ehitusprojekti

vastavust tegelikule olukorrale. Töövõtulepingu nr A/07 p 4.4 kohaselt kinnitas kostja töövõtjana, et

on piisavalt tutvunud ehitusobjekti olukorraga ja projektdokumentatsiooniga, talle on esitatud või on

kättesaadavad olnud kõik andmed ja dokumendid, millega ta pidas vajalikuks tutvuda, ning kinnitas,

et andmed ja dokumendid on piisavad tööde nõuetekohaseks tegemiseks.

Maakohus on põhjendatult viidanud lepingu punktile 5.3, mille kohaselt kuulusid töövõtu hulka mh

ka lubade ning litsentside hankimine, vajalikud märkimis- ja mõõtmistööd. Töövõtulepingu p 8.1

kohaselt tuli tööd üle anda 30. aprillil 2007. Vastastikusel kokkuleppel pikendati 27. aprillil 2007

tööde üleandmise tähtaega, milleks jäi 21. juuni 2007 (toimiku I kd, lk 12). Nimetatud kokkuleppest

ei ilmne, et tööde üleandmiseks kokkulepitud ajaks olid hagejal veel täitmata mingid kohustused, mis

võisid seada ohtu kostja tööde tähtaegse lõpetamise.

Kostja, viidates 16. veebruari 2007. a tehnilise koosoleku protokolli nr 1 p-dele 2.4 ja 3.1, leidis, et

hageja ei esitanud drenaaþi projekti, kuid tööde täitmise tähtaega pikendati pärast nimetatud

kuupäeva. Leppides kokku tööde valmimise ajas, pidi kostja arvestama, et ta töö tähtaegselt ka

lõpetab. Tööd peatati 2. aprillil 2007. a, s.o enne 27. aprilli 2007. Õige on, et 16. veebruari 2007. a

protokolli punktis 2.3 on märgitud, et on võimalik tööde peatumine tulevikus väga suurte erinevuste

tõttu projektis märgitud ja olemasoleva pinnase vahel (toimiku II kd, lk 393), kuid sellest pidi

töövõtja tellijat teavitama. Toimiku materjalidest ei ilmne, et töövõtja oleks tellijat pärast 27. aprilli

2007 teavitanud sellise olukorra tekkimisest.

Kostja esitas mitmeid pretensioone hageja tegemata jätmise kohta, kuid samas on ta pidanud

võimalikuks lõpetada tööd 21. juunil 2007. Kostja viidatud 14. juuni 2007. a e-kirjale (toimiku I kd,

lk 60) on maakohus hinnangu andnud. Kui oli ette näha, et ei jõuta lisatöid teha kokkulepitud ajaks,

siis tuli taotleda tähtaja pikendamist. Sellist konkreetset taotlust toimiku materjalide hulgas ei ole.

Hageja on juhtinud kostja tähelepanu sellele, et tegelikult on ta jätnud katmata tee 20 cm paksuse

killustikukihiga kogu pikkuses. Projektis olev puudus, et tee oli planeeritud liiga madal, kõrvaldati

ehituse käigus, lisades kruusakihi. See oli lisatöö, mida kostja ei teinud tasuta. Kostja ei ole esile

toonud neid asjaolusid, mis takistasid tal töid lõpetamast suuremas osas, sest vaieldav maa-ala on

ehitusloa alusel äärmiselt väike (toimiku I kd, lk 220-223). Hageja ei taotlenud mahasõitude tegemist

kostjalt, drenaaþid ei seganud tee katmist esimese kihiga, vaidlusalune kõnnitee puudutas üksnes

umbes 50 meetrit.

31. juulil 2007 oli hagejal rahaline leppetrahvi nõue kostja vastu ja ta sai VÕS § 197 lg 1 alusel teha

tasaarvestuse kostja esitatud arvest tuleneva summaga. Tasaarvestuse tõttu ei ole kostjal nõuet, mille

saamist ta vastuhagis taotleb, ning seetõttu ei saa vastuhagi rahuldada.

Maakohtu otsus hagi osaliselt rahuldada on seaduslik ja põhjendatud. Pooled olid kokku leppinud

viivisemääras töövõtulepingu punktis 10.4. VÕS § 158 lg 1 järgi oli hagejal õigus nõuda kostjalt

leppetrahvi lepingus kokkulepitud määras. Maakohus ongi sellest juhindunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hageja hagi rahuldamata ja rahuldada kostja vastuhagi.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei vasta kohtute järeldus, et kostja põhjendused lepingu rikkumise

vabandatavuse kohta on tagantjärele otsitud, tuvastatud asjaoludele ega menetlusõiguse

üldpõhimõtetele. Kohtud on leidnud ebaõigesti, et kostja nõue lõppes hageja tehtud tasaarvestusega.

Kohtud on andnud ebaõige õigusliku hinnangu kostja käitumisele, vaatamata asjas tuvastatud

faktidele, mille kohaselt tegelikult oli lepingu tähtaja ületamine põhjustatud kogumina hulgast

hagejast tulenenud asjaoludest, st tegemist oli hageja kohustuste rikkumisega.

Vale on kohtute seisukoht, et Pärtli maaüksuse sisesele teele mahasõidu rajamiseks puudunud

ehitusloaga seonduvalt on lepingut rikkunud kostja. Korduvatele pöördumistele hageja ei

reageerinud. Hageja ei andnud kostjale volikirja ega väljendanud, et ehitusloa hankimine on kostja

kohustus. Kohtud on jätnud tuvastamata, et sellise käitumisega rikkus hageja koostöökohustust

VÕS § 23 lg 2 järgi ja tellija teavitamiskohustust lepingu p 7.1.6 järgi.

Kohtud on ebaõigesti tõlgendanud 16. veebruaril 2007 toimunud nõupidamise (tehnilise koosoleku)

protokolli nr 1. Kostjal oli õiguslik alus peatada tööd kogu viimase killustikukihi ulatuses. Kostja

teavitas hagejat tööde peatumisest 14. juuni 2007. a e-kirjas. Kuna hageja ei esitanud kostjale

tegelikele oludele vastavat projekti, oli viimane õigustatud tööd peatama.

Ekslik on kohtute seisukoht, et asjaolu, et hageja küsis kostjalt mahasõitude ehitamiseks

hinnapakkumist, ei andnud kostjale alust tööde tegemist peatada. Kohtud ei ole arvestanud, et hageja

teatas 14. juunil 2007. a kostjale vajadusest teha lisatöödena mahasõidud ja lisatee enne killustikukihi

ja asfaltkatte paigaldust. Kohtud on jätnud käsitlemata ka selle, et hageja 19. juuni 2007. a e-kirjas ei

olnud ühtegi viidet, et ta ei aktsepteeri kostja 14. juuni 2007. a teavitust tööde peatumise kohta;

hageja küsis hoopis hinnapakkumist.

Vale on kohtute seisukoht, et kostja väide ebaseaduslike torurajatiste kui tee-ehitustööde lõpetamist

takistava asjaolu kohta on põhjendamata ning sellest ei nähtu, mil viisil teise ettevõtja rajatud

võimalik ebaseaduslik rajatis takistas kostjal tee katmist viimase killustikukihiga. Ekslik on kohtute

seisukoht, et 2007. aasta veebruaris dokumenteeritud probleemid olid pooled juba lahendanud.

Ebaõige on kohtute seisukoht, et kostja ei ole tõendanud, et teatas tööde tegemise takistustest

hagejale seaduses ja lepingus ettenähtud korras. Kohtud on tuvastanud, et pärast 2007. aasta

veebruari peetud e-kirjavahetust saatis kostja hagejale e-kirju, kuid on hinnanud teateid

üldsõnalisteks.

Ringkonnakohtu tsiviilasja hinna arvestus ei vasta seadusele. TsMS § 137 lg 2 kohaselt, kui pool on

edasi kaevanud otsuse nii hagi kui ka vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud hagi ja

vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded teineteist

välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Pooled ja kohtud on olnud seisukohal, et hagi ja

vastuhagi rahuldamine või rahuldamata jätmine sõltub hinnangust, kas kostja lepingutähtaja

ületamine oli vabandatav. Sisuliselt on kohtud õigesti leidnud, et haginõuded välistavad teineteist.

Pooled ega kohtud ei ole näinud võimalust rahuldada samal ajal nii hagi kui ka vastuhagi - selline

võimalus on välistatud tulenevalt asjaolust, et on tuvastatud tasaarvestuse avalduse esitamine ja

nõuded on materiaalõiguslikult tihedalt seotud. Tsiviilasja hind nii kassatsioonkaebuse rahuldamise

kui ka rahuldamata jätmise korral ei saa kummalgi juhul ületada 602 364 krooni 17 senti.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus ei anna alust ringkonnakohtu otsuse muutmiseks ja tuleb

jätta rahuldamata.

12. Kohtud on esitatud tõendeid hinnanud ja oma järeldusi põhjendanud. TsMS § 688 lg-te 3 ja 4

kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel üksnes nende faktiliste

asjaoludega, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole

asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg 5 teise lause kohaselt ei kogu

ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ega hinnatud tõendeid.

Kohtud on hinnanud kostja väiteid ja jõudnud järeldusele, et kostja lepingulise kohustuse täitmata

jätmine ei ole vabandatav. Kohtud on hinnanud ka mahasõidu rajamise ehitusloa puudumist, leides, et

ehitusload pidi lepingu kohaselt hankima kostja. Kohtud on hinnanud 14. juuni 2007. a e-kirja,

pooltevahelist kirjavahetust ning 16. veebruari 2007. a tehnilise koosoleku protokolli. Kohtud on

põhjendatult leidnud, et kostjalt mahasõitude ehitamiseks hinnapakkumise küsimine ei andnud

kostjale alust tööde tegemist peatada. Kohtud on hinnanud ka ebaseaduslikke torurajatisi puudutavaid

kostja väiteid.

Kohtud tuvastasid, et hagejal oli lepingu p 10.4 alusel õigus nõuda kostjalt leppetrahvi ja ta sai

31. juulil 2007 selle tasaarvestada kostja nõudega tema vastu. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut on

kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki

pool oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus

täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Kohtud lugesid hageja tasaarvestusavalduse

kostjale kätteantuks 31. juulil 2007. VÕS § 197 lg 2 esimese lause järgi lõpevad tasaarvestuse

tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui

pooled ei lepi kokku teisiti. Seega lõppes kostja 25. juuni 2007. a arves esitatud 302 364 krooni

17 sendi nõue hageja leppetrahvi nõudega kattuvas ulatuses tasaarvestamise tulemusena.

13. Kolleegium märgib, et maakohtu otsusest, millega nõustus ka ringkonnakohus, jääb mõnevõrra

arusaamatuks leppetrahvi vähendamine. Hageja nõudis leppetrahvi kokku 2 200 000 krooni.

Maakohus rahuldas kostja taotluse vähendada leppetrahvi ja vähendas seda summani, mida hageja

nõudis hagi esitamisel, s.o 446 237 krooni 61 sendini. Maakohus tuvastas, et 31. juulil 2007

tasaarvestas hageja leppetrahvi nõude kattuvas ulatuses kostja 25. juunil 2007 arve nr 070402 järgi

nõutud summaga, s.o 302 364 krooni 17 sendiga. Seega võiks asuda seisukohale, et kohtute

hinnangul oli hagejal õigus saada leppetrahvi 446 237 krooni 61 senti. Arvestades vähendatud

leppetrahvinõude 446 237 krooni 61 sendi tasaarvestamist kostja 25. juuni 2007. a arves märgitud

302 364 krooni 17 sendi nõudega, saaks hagist rahuldada 143 873 krooni ja 44 senti (446 237 krooni

61 senti - 302 364 krooni 17 senti).

Samas võib kohtuotsuseid mõista ka nii, et kohtud vähendasid 446 237 krooni 61 sendini seda

leppetrahvi summat, mida hageja nõudis pärast tasaarvestuse tegemist. Sellisel juhul on kohtud

põhjendatult 446 237 krooni 61 senti kostjalt hageja kasuks välja mõistnud. Nii võis maakohtu ja

ringkonnakohtu otsust mõista ka kostja, kes selles punktis märgitud küsimusi apellatsioonkaebuses

ega kassatsioonkaebuses ei tõstatanud. Lähtuvalt TsMS § 688 lg-st 1 kontrollib Riigikohus

kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale kaevati.

14. Kolleegium nõustub kostja väitega, et ringkonnakohus arvutas vääralt tsiviilasja hinna. Asja

materjalidest tulenevalt esitas kostja 17. veebruaril 2009 ringkonnakohtule taotluse, milles vähendas

nõutud viivist, ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi. Selles menetlusdokumendis on kostja

selgitanud oma seisukohta tasumisele kuuluva riigilõivu arvutamise kohta, viidates TsMS § 137 lg 2

teisele lausele ning märkides, et kostja arvates välistavad hagi ja vastuhagi nõuded teineteist, mistõttu

ei tule tsiviilasja hinna määramisel neid nõudeid liita. Ringkonnakohus pole nende kostja väidete

kohta seisukohta võtnud.

Kostja tasus apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 21 250 krooni. Ringkonnakohus jättis

23. jaanuari 2009. a määrusega kostja apellatsioonkaebuse käiguta ja kohustas teda tasuma riigilõivu

lisaks veel 20 000 krooni, märkides, et määruse peale ei saa edasi kaevata. Määruse põhjendavas osas

märkis ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse hinnaks on 1 128 997 krooni 5 senti (hagi rahuldatud

osa 446 237 krooni 61 senti + vastuhagi põhinõue 302 364 krooni 17 senti ja vastuhagi põhinõudelt

arvutatud viivis, mis ületab põhinõuet 380 395 krooni 73 sendi võrra). Nimetatud summalt tuli

apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tasuda riigilõivu

41 250 krooni. Seejärel kostja vähendas oma viivisenõuet 300 000 kroonini ja tasus riigilõivu lisaks

9000 krooni.

TsMS § 137 lg 1 kohaselt on tsiviilasja hind apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse esitamise

puhul sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. TsMS § 137 lg 2 kohaselt, kui

pool on edasi kaevanud otsuse nii hagi kui vastuhagi osas, liidetakse kaevatava otsusega lahendatud

hagi ja vastuhagi hind kaebuse esitamisel, kui haginõuded teineteist ei välista. Kui haginõuded

teineteist välistavad, lähtutakse suurema hinnaga hagist. Õige on kostja väide, et praegusel juhul

välistavad haginõuded teineteist. Seega tuli ringkonnakohtul tsiviilasja hinna määramisel lähtuda

suurema hinnaga hagist, mitte haginõudeid liita, nagu tegi ringkonnakohus oma 23. jaanuari 2009. a

määruses. Hageja esitatud hagi hinnaks oli apellatsioonkaebuse esitamisel 446 237 krooni 61 senti

(hagi rahuldatud osa). Kostja vähendas apellatsioonimenetluses viivisenõuet 300 000 kroonini. Seega

ei ületa viivisenõue kostja põhinõuet 302 364 krooni 17 senti. 1. jaanuarist 2009 kehtivat TsMS § 137

lg-t 4 ei saa kohaldada hagide suhtes, mis on esitatud enne 1. jaanuari 2009 (vt Riigikohtu

29. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-09, p 10). Seetõttu ei saa praegusel juhul

TsMS § 133 lg 2 järgi arvestada vastuhagi hinda arvutades viivise nõuet. Kostja esitatud vastuhagi

hinnaks on seega 302 364 krooni 17 senti. Lähtudes suurema hinnaga hagist, on tsiviilasja hinnaks

seega 446 237 krooni 61 senti, millelt apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse

lisa 1 kohaselt tuli tasuda riigilõivu 21 250 krooni. Seega on kostja tasunud apellatsioonimenetluses

riigilõivu 9000 krooni rohkem.

TsMS § 150 lg 1 p 1 järgi tuleb tasutud riigilõiv tagastada enam tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud

ettenähtust rohkem. Sama paragrahvi 4. lõike järgi tagastab riigilõivu kohus, kelle menetluses asi

viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõivu

tasuti. Riigilõiv tagastatakse menetlusosalisele, kes selle pidi tasuma, või tema korraldusel muule

isikule. Kuna kostja tasus riigilõivu rohkem apellatsioonimenetluses, tuleb kostjal 9000 krooni

riigilõivu tagasisaamiseks esitada avaldus Tallinna Ringkonnakohtule. TsMS § 150 lg 6 järgi lõpeb

riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte

enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (vt ka Riigikohtu 14. mai 2008. a lahend tsiviilasjas

nr 3-2-1-32-08).

Ringkonnakohus märkis ekslikult oma riigilõivu kindlaksmääramise määruses, et selle peale ei saa

edasi kaevata. TsMS § 136 lg 5 kohaselt võib kumbki pool maakohtu määruse peale tsiviilasja hinna

kindlaksmääramise või selle muutmise kohta esitada määruskaebuse, kui tsiviilasja hind on määratud

summaga üle 100 000 krooni. Määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa

Riigikohtule edasi kaevata. Kuna ringkonnakohus määras apellatsioonkaebuse käiguta jätmise

määruses kindlaks ka tsiviilasja hinna, mis oli suurem kui 100 000 krooni, on see määrus tsiviilasja

hinna kindlaksmääramise osas TsMS § 136 lg 5 esimesest lausest tulenevalt edasikaevatav

(Riigikohtu 28. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-09, p 11).

15. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kostja tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause järgi arvata riigituludesse. Seejuures tuleb arvestada asjaolu, et kostja tasus

kassatsioonikautsjonit 1561 krooni 26 senti ettenähtust rohkem.

TsMS § 140 lg 2 järgi tasutakse kautsjonina 1% tsiviilasja hinnast, arvestades kaebuse ulatust, kuid

mitte alla 400 ja mitte üle 40 000 krooni. Kassatsiooniastmes on kostja kassatsioonkaebuse hind

TsMS § 137 lg-test 1 ja 2 tulenevalt 446 237 krooni 61 senti, mille pealt tuleb TsMS § 140 lg 2 järgi

maksta kassatsioonikautsjonit 4462 krooni 38 senti.

Kostja tasus kassatsioonkaebuse esitamisel kautsjonit 6023 krooni 64 senti. Sellest 4462 krooni

38 senti tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Enammakstud kautsjon

1561 krooni 26 senti tuleb TsMS § 149 lg 7 alusel kostjale tagastada. Praeguses asjas on kautsjoni

tasunud kostja eest OSAÜHING ADVOKAADIBÜROO ARVO JUNTI. Kostja on

alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb

tagastada OSAÜHINGULE ADVOKAADIBÜROO ARVO JUNTI.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik