3-2-1-141-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-141-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

J. A hagi V. J vastu abikaasade ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

02-120

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. A kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

472 085 krooni 50 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja J. A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Eva Tibar

Kostja V. J (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Paul Järve

Asja läbivaatamise kuupäev

30. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-02-120.

2. Jätta jõusse Pärnu Maakohtu 20. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-02-120.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Aleksei Ratnikovile J. A kassatsioonkaebuselt 10. juulil 2009. a tasutud kautsjon

500 (viissada) krooni ja 2. septembril 2009. a tasutud kautsjon 1000 (üks tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J. A (edaspidi hageja) esitas 23. aprillil 2002. a Pärnu Maakohtule hagiavalduse V. J (edaspidi

kostja) vastu abikaasade ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 26. mail 1995 ja lahutati 16. aprillil 1998. Poolte

ühisvara hulka kuulub Pärnus Kanali 14d asuv hoone väärtusega 887 000 krooni, Pärnus Xxxxx xx

asuvatest hoonetest 2/3 mõttelist osa väärtusega 1 284 000 krooni, 14 sõidukit koguväärtusega

14 000 krooni ja OÜ Lasuliit osa väärtusega 10 000 krooni ning videomagnetofon Philips väärtusega

1000 krooni. Kokku on ühisvara väärtus 2 196 000 krooni. Ühisvara jagamisel tuleb arvestada ka

Pärnus Mai 39-33 asuva korteri müügist saadud 165 000 krooniga. See korter on poolte 27. aprilli

1998. a ühisvara jagamise lepingu kohaselt hageja lahusvara, kuid võõrandamisest saadud raha kanti

kostja pangakontole.

Hageja palus jätta kogu ühisvara kostjale ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

1 180 500 krooni või alternatiivselt 1 263 000 krooni sõltuvalt sellest, kuidas kohus jagab Mai 39-33

asuva korteri müügist saadud raha.

2. Kostja võttis omaks, et poolte abielusuhted lõppesid 16. aprillil 1998 ning selle aja seisuga on

jagatavaks ühisvaraks 2/3 mõttelist osa Xxxxx xx asuvatest hoonetest, 14 sõidukit koguväärtusega

14 000 krooni, osaühingu osa väärtusega 10 000 krooni, videomagnetofon väärtusega 1000 krooni ja

Mai 39-33 asuv korter väärtusega 165 000 krooni.

Xxxxx xx asuvate hoonete 2/3 mõttelise osa väärtus on 458 600 krooni. Kanali 14d asuv hoone on

hävinud, mistõttu ei ole seda võimalik jagada. 27. aprillil 1998 sõlmitud ühisvara jagamise lepinguga

sai hageja endale Mai 39-33 asuva korteri. See oli hageja oma vaatamata sellele, et korteri

võõrandamisel 27. novembril 1998 kanti müügisumma 165 000 krooni kostja pangakontole. Seda

seetõttu, et hageja oli kostjale võlgu ja võlg tasuti enda vara võõrandamisest saaduga. Seega tuleb

165 000 krooni arvata maha hagejale makstavast hüvitisest. Kostja oli nõus hagejale maksma

76 500 krooni.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 1. septembri 2003. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus jättis kostja

omandisse Kanali 14d asuva hoone, mille väärtuseks on 430 000 krooni, 2/3 mõttelist osa Xxxxx xx

asuvatest hoonetest, mille väärtuseks on 440 000 krooni, videomagnetofoni, osaühingu osa

väärtusega 10 000 krooni ja sõidukid koguväärtusega 14 000 krooni. Ülejäänud vara ei lugenud

maakohus ühisvaraks ja jättis selles osas hagi rahuldamata. Maakohus mõistis kostjalt enamsaadud

ühisvara arvel hageja kasuks välja hüvitise 447 500 krooni.

4. Tallinna Ringkonnakohus muutis 26. novembri 2004. a otsusega maakohtu otsust hagejale

väljamõistetud hüvitise suuruse osas. Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks enamsaadud

ühisvara arvel välja hüvitise 365 000 krooni.

5. Riigikohtu tsiviilkolleegium tühistas 20. mai 2005. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Riigikohus märkis otsuses, et kuna ühisomandis olnud hooned on muutunud seoses nende juurde maa

erastamisega kinnisasja oluliseks osaks ning hageja taotleb kostjalt enamsaadud ühisvara arvelt

hüvist, on ringkonnakohus õigesti välja mõistnud kostjalt hüvitise hageja kasuks. Kohtud on ühisvara

väärtuse kindlakstegemisel valesti lähtunud Kanali 14d kinnistu väärtusest, mitte sellel asuva hoone

väärtusest. Õige ei ole kostja väide, et ühisvara väärtus oleks tulnud kindlaks teha ringkonnakohtu

otsuse tegemise kuupäeva seisuga. PKS § 18 lg 2 järgi määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete

lõppemise aja seisuga, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist. Hageja esitas ühisvara

jagamise nõude pärast abielu lahutamist. Seaduse mõttes on ühisvara jagamise aeg nõude

menetlemine esimese astme kohtus (PKS § 18 lg 5), mitte iga kohtuastme kohtuotsuse tegemise

kuupäev. Ringkonnakohus on õigesti arvestanud poolte ühisvara jagamisel enamsaadud vara arvelt

hüvitise väljamõistmisel hagejale jäänud korteri väärtusega.

6. Asja uuel läbivaatamisel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 10. novembri 2005. a otsusega

maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

7. Pärnu Maakohus rahuldas 20. juuni 2008. a otsusega hagi osaliselt ning jättis kostjale Kanali 14d

asuva hoone väärtusega 505 000 krooni, 2/3 mõttelist osa Xxxxx xx asuvatest hoonetest väärtusega

1 284 000 krooni, 14 sõidukit koguväärtusega 14 000 krooni, osaühingu osa väärtusega 10 000 krooni

ja videomagnetofoni väärtusega 1000 krooni ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja rahalise

hüvitise 824 500 krooni. Kohus luges, et Mai 39-33 asuva korteri jätsid pooled 27. aprillil 1998

sõlmitud lepinguga hageja omandisse. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt tuleb Kanali 14d asuva ehitise kui vallasasja väärtuse tuvastamisel lähtuda

kohtu määratud ekspertiisi aktist, mille kohaselt oli 13. aprillil 2007 selle vallasasja väärtuseks

505 000 krooni. Eksperdi hinnangul on Kanali 14d asuval hoonel turuväärtus ka pärast 2005. a

jaanuaritormi, sest ehitis ei hävinud loodusõnnetuses täielikult. Ekspert selgitas kohtuistungil, et

hindamisel on arvestatud asjaoludega, et hoone on seaduslik ja sellel on kehtiv ehitusluba, hoone on

madala ehituskvaliteediga ning hoone müügiga kaasneb maa erastamise õigus. Kostja ei ole

tõendanud, et hoonel ei olnud ehitusluba ja et selle väärtus on pärast ekspertiisi tegemist vähenenud.

Kostja esitatud linnavalitsuse ettekirjutus-hoiatus ei tõenda, et hoonel ei ole mingit väärtust. Hoone

väärtus ei saa olla olematu, sest kostja sai Kanali 14d asuva maa omanikuks ühisvaraks olnud hoone

juurde maa erastamisega.

Xxxxx xx asuva vallasasjast ehitise 2/3 mõttelise osa väärtuse määramisel tuleb samuti lähtuda kohtu

määratud ekspertiisi aktist, mille kohaselt oli selle vallasasja väärtuseks 1 284 000 krooni. Kuna

kostja esitatud kinnisvarabüroo koostatud ekspertiisiaktis käsitleti linna hoonestamata maa turgu

üldiselt, arvestamata vaidlusalust hoonet eraldi, ei ole see nii usaldusväärne tõend kui kohtu määratud

ekspertiisi akt.

8. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

osas, millega kostjalt mõisteti välja hageja kasuks rahaline hüvitis 824 500 krooni, ja uue otsusega

mõista välja mitte rohkem kui 200 000 krooni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei taganud maakohus omandi väärtuse määramist selle kaotamise aja

seisuga. Xxxxx xx ja Kanali 14d asuvate vallasasjade väärtus määrati kindlaks 13. aprilli 2007. a

seisuga, s.o üks aasta ja poolteist kuud enne asja arutamist kohtuistungil 30. mail 2008. Maakohus

jättis ebaõigesti arvestamata kostja esitatud kinnisvarabüroo 12. mai 2008. a arvamusega, millest

nähtub maa keskmine hind Pärnus ühisvara jagamise ajal. Lisaks jättis maakohus arvestamata, et

linnavalitsuse ettekirjutuse kohaselt oli Kanali 14d asuv hoone pärast 2005. a jaanuaritormi sellises

olukorras, et tuli lammutada. Kui maakohus ei pidanud võimalikuks arvestada kostja esitatud

tõenditega, oleks kohus pidanud määrama kordusekspertiisi. Kostja esitatud kinnisvarabüroo

arvamuse järgi on Kanali 14d asuva hoone ehitusõiguse väärtus 100 000 krooni ja Xxxxx xx asuvate

hoonete väärtuseks 500 000 krooni. Seega on ühisvara väärtuseks 600 000 krooni. Hageja on kostjalt

saanud juba 165 000 krooni. Arvestades, et hageja kasvatab last, on kostja nõus maksma lisaks

200 000 krooni.

9. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 12. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis poolte ühisvara hulka kuulunud asjad kostjale ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

hüvitise, ning tegi selles osas uue otsuse. Ringkonnakohus luges hagejale jäetava Kanali 14d asuva

hoone väärtuseks 426 415 krooni ja Xxxxx xx asuvate hoonete 2/3 mõttelise osa väärtuseks

418 414 krooni ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 325 414 krooni 50 senti. Poolte

apellatsioonimenetluse kohtukulud jättis ringkonnakohus kummagi poole enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nende abielusuhted lõppesid 16. aprillil

1998. Maakohus tuvastas, et abielusuhete lõppemise ajal oli poolte ühisvaraks Mai 39-33 asuv korter,

2/3 mõttelist osa Xxxxx xx asuvatest vallasasjadest ehitistest, Kanali 14d asuv vallasasjast ehitis,

14 sõidukit, osaühingu osa ja videomagnetofon. Pooled ei vaidle kostjale jäänud osaühingu osa,

sõidukite ja videomagnetofoni väärtuse üle. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hüvitise

väljamõistmisel tuleb arvestada hagejale jäänud Mai 39-33 asuva korteri väärtusega selle müümise

ajal 1998. a (165 000 krooni).

Maakohus lähtus hoonete turuväärtuse hindamisel valesti eksperdiarvamustest, milles määrati nende

väärtused kindlaks 13. aprilli 2007. a seisuga. Kohtupraktikas väljakujunenud üldpõhimõtte kohaselt

määratakse ühisvara koosseis kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, jagatava ühisvara väärtust

hinnatakse aga ühisvara jagamise aja seisuga. Samas tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada

õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta omandi väärtuse

kindlakstegemisel võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kui abikaasadele kuulunud

ühisvaraks olevat hoonet ehitab ja parendab pärast abielusuhete lõppemist üks abikaasa, tuleb pärast

lahkuminekut lisandunud väärtus arvata maha hoone väärtusest selle jagamise hetkel, st teha ühisosa

väärtus kindlaks abikaasade lahkumineku aja seisuga.

Xxxxx xx ja Kanali 14d asuvate vallasasjadest ehitiste väärtust tuleb hinnata aja seisuga, mil need

lakkasid olemast vallasasjad ja muutusid kostja kinnistute osaks, s.o 28. mai 2002 seisuga.

Kinnistamisega muutusid ehitised kinnisasjade osadeks ja ehitiste kui vallasasjade suhtes lõppes

abikaasade ühisomand.

Nende hoonete väärtuse tuvastamisel tuleb lähtuda 4. märtsil 2003 koostatud eksperdiarvamustest.

Xxxxx xx kinnistu 2/3 mõttelise osa turuväärtus oli 16. aprillil 1998, s.o poolte abielusuhete

lõppemise ajal 440 000 krooni. Eksperdiarvamuste kohaselt tehti sellel kinnistul asuvatel hoonetel

parendus- ja renoveerimistöid. Seega tuleb lähtuda väärtusest abielusuhete lõppemise seisuga.

Eksperdiarvamuse kohaselt oli Kanali 14d kinnistu turuväärtus hindamise hetkel 430 000 krooni.

Kuna vallasasjast ehitise võõrandamisel läheb ostjale üle ka maa erastamise õigus, saab ehitiste kui

vallasjade turuväärust leida, arvates olemasoleva kinnistu turuväärtusest maha maa erastamise ja

kinnistamise kulu. Kanali 14d ehitise kinnistamine maksis kostjale kokku 3285 krooni. Seega oli

Kanali 14d kinnistul asuva hoone väärtus esmakinnistamisel 426 415 krooni. Xxxxx xx asuvate

vallasasjadest ehitiste kinnistamiseks pidi kostja tasuma kokku 21 585 krooni 90 senti. Seega oli

Xxxxx xx ehtisite 2/3 mõttelise osa väärtuseks 16. aprilli 1998. a seisuga 418 414 krooni.

Enamsaadud ühisvara arvel hagejale rahalise hüvitise määramisel tuleb arvestada, et ühisvara väärtus

kokku oli 1 034 829 krooni (sh osaühingu osa väärtusega 10 000 krooni, sõidukid koguväärtusega

14 000 krooni, videomagnetofon väärtusega 1000 krooni, Kanali 14d hoone väärtusega

426 415 krooni, 2/3 mõttelist osa Xxxxx xx hoonetest väärtusega 418 414 krooni ja Mai 39-33 korter

väärtusega 165 000 krooni). Arvestades, et hageja sai ühisvara (korteri) 165 000 krooni väärtuses,

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 352 414 krooni 50 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsuse.

Kassatsioonkaebuse kohaselt kaldus ringkonnakohus alusetult kõrvale üldpõhimõttest, et ühisvara

väärtus määratakse kindlaks ühisvara jagamise seisuga. Põhjendamata ja ekslik on ringkonnakohtu

seisukoht, et poolte ühisvaraks olnud ehitiste kui vallasasjade väärtus tuleb hinnata selle aja seisuga,

mil nad lakkasid olemast vallasasjad ja muutusid kostja kinnistute osaks, s.o 28. mai 2002. a seisuga.

PKS § 18 ja Riigikohtu varasema praktika kohaselt tuleb ühisvara väärtus määrata ühisvara jagamise

aja seisuga esimese astme kohtus.

Asja uuel läbivaatamisel esimese astme kohtus telliti uus ekspertiis. 10. juuli 2007

eksperdihinnangute kohaselt on Xxxxx xx tinglik väärtus vallasasjana 1 284 000 krooni ja Kanali 14d

tinglik väärtus vallasasjana 564 000 krooni. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, miks ei saa nende

ekspertiisiaktidega arvestada.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb hageja kasuks välja mõista väiksem hüvitis, kui

mõistis välja maakohus. Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta hageja väited, et ta oli huvitatud

Xxxxx xx ja Kanali 14d erastamisest, kuid kostja tegi erastamistoimingud hagejat teavitamata ja

kaasamata. Seetõttu tuleb erastamiskulud jätta kostja kanda ja neid ühisvara jagamisel mitte

arvestada.

12. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohus mõistis õiglaselt hageja kasuks välja 352 414 krooni 50 senti, sest maakohtu

väljamõistetud hüvitis 824 500 krooni on kostjat ebaõiglaselt koormav. Hageja viide enda

võimalikule soovile osaleda erastamises ja sellele, et ringkonnakohus on jätnud need väited

tähelepanuta, ei ole asjakohane.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi vale kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning

TsMS § 691 p 5 alusel jätta jõusse maakohtu otsus. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

14. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, millise aja seisuga tuleb ühisvara jagamisel

määrata ühisvaraks olnud ehitiste kui vallasasjade väärtus. Maakohtu otsuse kohaselt määratakse

poolte ühisvara väärtus PKS § 18 lg 2 alusel kindlaks ühisvara jagamise aja seisuga. Ringkonnakohus

leidis, et kuna omandi kaotamise tõttu abikaasale makstav õiglane hüvitis tuleb arvestada võimalikult

täpselt omandi kaotamise aja seisuga, tuleb ehitiste kui vallasasjade väärtus määrata seisuga, mil need

lakkasid olemast vallasasjad ja muutusid kinnisasja osaks.

Kolleegium märkis tsiviilasja esimest korda lahendades 20. mail 2005 tehtud otsuses, et kui ühisvara

jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara PKS § 18 lg 2 järgi kindlaks

abielusuhete lõppemise aja seisuga (tsiviilasi nr 3-2-1-47-05). Samas leidis kolleegium, et

perekonnaseaduse mõttes on ühisvara jagamise aeg nõude menetlemine esimese astme kohtus. Selle

seisukohaga arvestades pidi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel määrama poolte ühisvaraks

olnud ehitiste kui vallasasjade väärtuse kindlaks ühisvara jagamise seisuga esimese astme kohtus.

Ringkonnakohus jättis Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad tähelepanuta, rikkudes sellega oluliselt

TsMS § 693 lg-t 2.

Kuna TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, ei oleks ringkonnakohus

praegusel juhul võinud arvestada ka Riigikohtu muudetud seisukohaga, mille järgi saab omandi

väärtuse määrata kindlaks ka ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga (vt nt

Riigikohtu 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 10).

15. Ringkonnakohtu järeldus, et ehitiste kui vallasasjade väärtus tuleb määrata seisuga, mil

vallasasjast ehitised muutusid kinnisasja oluliseks osaks, ei ole kooskõlas PKS § 18 lg 2 mõtte ega

Riigikohtu varasema seisukohaga.

Varasemas praktikas on kolleegium sedastanud, et perekonnaseadus ei reguleeri otseselt ühisvarasse

kuuluvate esemete väärtuse kindlaksmääramise aluseid. Eseme väärtuse regulatsioon tuleneb

tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 65, mille kohaselt loetakse üldjuhul eseme väärtuseks selle

harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Sellest sättest ei tulene

siiski, millise aja seisuga tuleb eseme väärtus kindlaks määrata (vt Riigikohtu 8. märtsi 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 10).

Korteriomandi väärtuse kindlaksmääramise kohta on kolleegium varem leidnud, et kuna ühisvara

jagamisel korteriomandi jätmine kohtuotsusega ühele abikaasadest riivab intensiivselt

põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, tuleb omandist ilma jäänud

abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik

maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi

kaotamise aja seisuga (vt nt Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06, p 15).

Analoogset seisukohta on kolleegium väljendanud ka 9. veebruaril 2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-168-05

tehtud otsuse p-s 9 kaasomandi lõpetamise kohta.

Kolleegium selgitab, et kirjeldatud juhtudel oli tegemist abikaasade ühisvara jagamise ajal ühisvaras

alles oleva asja jagamisega. Omandi kaotamise hetkeks oli neil juhtudel ühisvara jagava kohtulahendi

jõustumine ning omandi kaotusena mõisteti neis lahendites abikaasade ühisvara muutumist ühe

abikaasa lahusvaraks (jagamise tulemusel). Praegusel juhul nõuab hageja kostjalt hüvitist ehitiste kui

vallasasjade eest, mida ei ole enam ühisvara jagamise ajal alles. Sellistel juhtudel ei ole rakendatav

Riigikohtu eelviidatud seisukoht. Seega pidi ringkonnakohus määrama poolte ühisvaraks olnud

ehitiste kui vallasasjade väärtuse kindlaks kooskõlas Riigikohtu antud juhisega (vt otsuse p 5).

16. Kuna maakohus on poolte ühisvara väärtuse määramisel lähtunud õigesti samas tsiviilasjas tehtud

Riigikohtu otsuses väljendatud seisukohast ühisvara väärtuse kindlaksmääramise kohta, tuleb

maakohtu otsus jätta jõusse.

17. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu