3-2-1-144-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-144-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

Osaühingu Plaadimehed hagi MASON EHITUS OÜ

(pankrotis) vastu 72 000 krooni ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-56986

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Plaadimehed kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

39 775 krooni 68 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja osaühing Plaadimehed (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Monika Mägi

Kostja MASON EHITUS OÜ (registrikood xxxxxxxx, pankrotis)

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-56986 muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

3.1 Rahuldada hagi viivitusintressi väljamõistmiseks osaliselt. Mõista MASON EHITUS OÜ-lt

(pankrotis) osaühingu Plaadimehed kasuks välja viivitusintressina 2354 (kaks tuhat kolmsada

viiskümmend neli) krooni 40 senti.

3.2 Võtta vastu hageja osaline loobumine hagist ja lõpetada menetlus osaühingu Plaadimehed

hagis MASON EHITUS OÜ (pankrotis) vastu kohustuse täitmiseks 72 000 krooni

väljamõistmises.

3.3 Jätta kohtukuludest riigilõiv 1500 krooni hageja kanda.

3.4 Jätta kohtuvälistest menetluskuludest hageja kanda 78,2% ja kostja kanda 21,8%.

3.5 Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv jätta hageja kanda. Poolte apellatsioonimenetluses

kantud kohtuvälistest kuludest jätta hageja kanda 94% ja kostja kanda 6%.

4. Menetluskulud Riigikohtus jätta osaühingu Plaadimehed kanda.

5. Kassatsioonikautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Plaadimehed (hageja) esitas 1. septembril 2008 Harju Maakohtule hagi MASON

EHITUS OÜ (pankrotis, kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 72 000 krooni ja viivise

0,5% põhinõudest ühe kalendripäeva kohta kuni põhinõude täitmiseni. Menetluse käigus hageja

täpsustas nõuet, paludes kostjalt välja mõista viivise 39 775 krooni 68 senti. Hagist kostjalt

72 000 krooni väljamõistmiseks hageja loobus ning palus selles osas menetluse lõpetada.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. aprillil 2008 töövõtulepingu, millega hageja kohustus

tegema kostjale plaatimistöid Tallinnas Pärnu mnt 91 asuval objektil. Töö on tellijale üle antud

30. aprillil 2008.

Hageja esitas 30. aprillil 2008 kostjale 107 009 krooni tasumiseks arve nr 80034. Kostja on arve

tasunud ositi: 5. juunil 2008. a 25 009 krooni, 3. juulil 2008. a 10 000 krooni, 31. juulil 2008. a

35 000 krooni, 11. septembril 2008. a 15 000 krooni ja 3. oktoobril 2008. a 22 000 krooni (viimased

kaks arvet tasuti menetluse ajal). Hageja esitas 31. juulil 2008 kostjale arve nr 80062, milles nõudis

29 586 krooni suuruse viivitusintressi tasumist.

Hageja esitas 5. augustil 2008 kostjale pretensiooni, milles nõudis nii maksmata tasu kui ka

viivitusintressi tasumist. Kostja on kohustust rikkunud maksekohustuse osaliselt täitmata jätmisega

ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamisega. Hageja ei ole kostjaga sõlminud kokkulepet arve

ositi tasumiseks. Viivitusintressi määras on kostjaga suuliselt kokku lepitud 2. aprillil 2008. Suulise

lepingu sõlmimist tõendavad hinnapakkumus, tehtud tööde akt, hageja arved ja poolte seletus. Viivise

nõude alus ei saa ära langeda üksnes kostja ennastõigustavate väidete tõttu. Kostja ei ole viivisenõuet

enne kohtus vastuväidete esitamist vaidlustanud. Nõutav viivisemäär on poolte tegevusvaldkonnas

tavaline. Kostja kohustuse rikkumine on põhjustanud hagejale kulutusi.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on tellinud hagejalt töö, selle pretensioonideta vastu võtnud

ning kohustunud tasuma töö eest 107 009 krooni. Kostja tasus hageja arve nr 80034 ositi. Enne

hagiavalduse kättesaamist on kostja tasunud põhivõlast 85 009 krooni ning pärast seda 22 000 krooni.

Kostja ei ole hageja maksenõuet vaidlustanud, ositi tasumine oli tingitud objektiivsetest

majanduslikest võimalustest. Pooled ei ole kokku leppinud maksekohustuse tähtajas. Kostja ei ole

hagejaga ka nõutavas viivisemääras kokku leppinud. Hageja on pakkumusega nõustumisel selgelt

kinnitanud, et lepingu muudatused ja täiendused tuleb enne kokku leppida. Arve vastuvõtmine ei

tähenda, et kostja oleks selles märgitud tingimusi aktsepteerinud.

4. Harju Maakohus rahuldas 20. novembri 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks viivitusintressina välja 2354 krooni 40 senti. Maakohus võttis vastu hageja hagist osalise

loobumise ja lõpetas menetluse hagis kostjalt 72 000 krooni väljamõistmiseks. Maakohus jättis

riigilõivu 1500 krooni kostja kanda, kohtuvälistest menetluskuludest jättis maakohus 99,94% hageja

kanda ja 0,06% kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et nende vahel on töövõtulepingust tulenev

võlasuhe, ei vaielda ka tehingu oluliste tingimuste üle. Hageja on kokkulepitud töö teinud, kostja on

töö pretensioonideta vastu võtnud ning vaidluse lahendamise ajaks ka töö eest tasunud. Seda kinnitab

tehtud tööde akt, milles sisaldub üleantava töö sisu, tasu arvestus ja hind koos kokkulepitud

maksudega. Aktile on kostja nimel alla kirjutanud R. Rasvodovski. Puudustele töös osutatud ei ole.

Töö hind on akti kohaselt 107 009 krooni. Akt on töö sisu ja hinna osas kooskõlas hageja 30. aprilli

2008. a arvega nr 80034.

Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises maksetähtajas ning viivitusintressi määras pooled kokku

leppisid. Hageja väidab, et pooled leppisid 2. aprillil 2008 suulises vormis kokku viivitusintressi

määras 0,5%, kostja hageja väidet omaks ei võta.

Tõendatud ei ole hageja väide, et lepiti kokku seaduses sätestatust erinevas viivitusintressi määras.

Töövõtuleping on sõlmitud pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega. Ühtset

lepingudokumenti pooled kirjalikus vormis ei koostanud. Hageja 2. aprilli 2008. a pakkumuses on

märgitud lisaks lepingu sõlmituks lugemise seisukohalt olulistele tingimustele (töö sisu ja tasu

arvestamise alused) ka muud tingimused, sh garantiilubadus, töö tegemise aeg jmt. Pakkumuse

dokumendil on kostja seadusjärgse esindaja Jaanus Soku kirjalik märge nõustumuse kohta.

Pakkumuses ei ole viidatud maksetähtajale ega ka viivitusintressi määrale.

Hageja ei ole esitanud mingeid tõendeid, mis kinnitaksid tema väidet, et pooled leppisid suuliselt

kokku viivitusintressi määras. Hageja esindaja väited suulise kokkuleppe sõlmimise kohta on

umbmäärased ja kõhklevad.

Õige ei ole hageja väide, et viivitusintressi määras on pooled kokku leppinud arve nr 80034 esitamise

ja selle vastuvõtmisega. Hageja arved nr 80034 ja 80062 ei tõenda viivitusintressi määras kokkuleppe

olemasolu. Hageja on arved koostanud ühepoolselt, lisades arve dokumendile tingimusi, mida

2. aprilli 2008. a pakkumus ei sisalda.

Kostja ei ole viivitusintressi määrale nõustumust andnud vaikimisega. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 68 lg 4 järgi loetakse vaikimist tahteavalduseks, kui vaikimise või tegevusetuse

lugemine tahteavalduseks tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast.

Pooled ei ole kokku leppinud vaikimisele tahteavalduse tähenduse andmises. Seaduslikku alust ei ole

lugeda kostja vaikimist tahteavalduseks. Pooled ei ole vaidluses tuginenud varasemale praktikale.

Hageja 2. aprilli 2008. a pakkumusele kostja tehtud märke sisust "leppida kokku enne" pidi hageja

järeldama, et kostja soovib pakutavates tehingu tingimustes või nende konkretiseerimises enne läbi

rääkida ega nõustu nende ühepoolse kindlaksmääramisega. Seega ei olnud hagejal alust arvel

vastuvõtmise märke tegemist tõlgendada kostja seadusjärgse esindaja nõustumusena. Arve vastu

võtnud R. Rasvodovski ei ole kostja seadusjärgne esindaja. Hageja ei ole tõendanud, et nimetatu

oleks hagejale teatanud kostjale, et ta on volitatud võtma kohustusi. Üksnes lepingus ettenähtud töö

vastuvõtmisest sellist järeldust teha ei saa. Hageja on arve teksti ise koostanud. Arve tekstist ei saa

teha järeldust, et arve vastuvõtmise kohta antud allkiri oleks hinnatav arvele sisulise nõustumuse

andmisena.

Pooled vaidlevad ka maksetähtaja, ehk kostja kohustuse sissenõutavaks muutumise aja üle. Lepingu

sõlmimisel maksetähtajas kokku ei lepitud. Hageja on 30. aprilli 2008. a arvel märkinud

maksetähtajaks 21. mai 2008.

Hageja on töö teinud lepingu sõlmimisest arvates 28 päeva jooksul. Maksetähtaeg 21 päeva on

majandus- ja kutsetegevuses mõlema poole huve arvestav ning makse suurust arvestades mõistlik.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 ja § 113 järgi võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse seadusjärgse intressi määr, millele

lisandub seitse protsenti aastas. Hageja viivitusintressi nõue on põhjendatud seadusjärgse

viivitusintressi määras, mis vaidlusalusel ajal oli 11% viivitatud maksesummast aastas ehk 0,03%

päevas.

Kostja on hageja tasunõude rahuldanud ositi - 5. juuni, 3. juuli, 31. juuli, 11. septembri ja 3. oktoobri

2008. a maksekorraldustega. Seega on kostja olnud rahalise kohustuse täitmisel viivituses

107 009 krooni maksmisega 14 päeva, viivis päevas 32 krooni 10 senti ja kokku 449 krooni 40 senti;

82 000 krooni maksmisega 28 päeva, viivis päevas 24 krooni 60 senti ja kokku 688 krooni 80 senti;

72 000 krooni maksmisega 28 päeva, viivis päevas 21 krooni 60 senti ja kokku 604 krooni 80 senti;

37 000 krooni maksmisega 42 päeva, viivis päevas 11 krooni 10 senti ja kokku 466 krooni 20 senti;

22 000 krooni maksmisega 22 päeva, viivis päevas 6 krooni 60 senti ja kokku 145 krooni 20 senti.

Kokku on viivise suuruseks 2354 krooni 40 senti.

Kohtuvälised menetluskulud tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel jätta

poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja viivitusintressi nõudest 39 775 krooni

69 senti rahuldatakse 2354 krooni 40 senti, s.o 0,06%. TsMS § 168 lg-te 4 ja 5 järgi kannab hageja

hagist loobumise korral menetluskulud hageja, välja arvatud juhul, kui hageja loobub hagist seetõttu,

et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Kostja on 72 000-kroonisest nõudest rahuldanud

enne hagi esitamist 50 000 krooni ja pärast hagi esitamist, kuid enne kohtuistungi toimumist

ülejäänud 22 000 krooni. Seega on hageja loobumine hagist seotud kostja poolt nõude rahuldamisega

üksnes 22 000 krooni ulatuses, mis on esitatud hagist 30%. Seega tuleb kostja kanda jätta riigilõiv

osas, mis vastab hagi hinnale 22 000 krooni, s.o 1500 krooni.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja uue otsusega mõista kostjalt tema kasuks välja viivis 39 775 krooni 68 senti ja jätta menetluskulud

kostja kanda.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse kohtuväliste

menetluskulude jaotamise osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis poolte kohtuvälistest

menetluskuludest 78,2% hageja ja 21,8% kostja kanda. Apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu jättis

ringkonnakohus hageja kanda. Poolte apellatsioonimenetluses kantud kohtuvälistest kuludest jättis

ringkonnakohus hageja kanda 94% ja kostja kanda 6%.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb muuta kohtuväliste menetluskulude jaotust. Nende kulude

jaotamisel võttis maakohus arvesse üksnes viivisenõude rahuldatud ja rahuldamata osi, eksis aga

rahuldatud nõudeosa osakaalu arvutamisel kogu viivisenõudest (maakohtu otsuse kohaselt on selleks

0,06% tegeliku 6% asemel).

Arvestades TsMS § 168 lg-tes 4 ja 5 sätestatut, tuleb kohtuväliste menetluskulude jaotamisel arvesse

võtta ka nõuet, millest hageja menetluses loobus. Samas võimaldas TsMS § 163 lg 1 jaotada kohtul

hagi osalise rahuldamise korral menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja nõustuda ei

saa hagejaga, nagu see oleks vaidlusaluses asjas ebaõiglane. Nii on hagi võimalik osaliselt rahuldada

üksnes juhul, kui kostja on mingit oma kohustust rikkunud ja andnud hagejale põhjust kohtusse

pöördumiseks, niisuguseks olukorraks aga ongi viidatud sättes ette nähtud võimalused jaotada

menetluskulud poolte vahel. Kuna viivisenõu on rahaline nõue, on asjakohatu apellatsioonkaebuse

väide, nagu oleks kohus hageja viivisenõude täielikult rahuldanud.

Hagi oli esitatud põhivõla 72 000 krooni ja viivise 39 775 krooni 68 sendi saamiseks, seega kokku oli

nõude suuruseks 111 775 krooni 68 senti. Põhivõlast 50 000 krooni oli tasutud enne ja 22 000 krooni

pärast hagi esitamist kohtusse, viivisenõudest on otsusega rahuldatud 2354 krooni 40 senti. Seega on

nõudest pärast hagi esitamist rahuldatud kokku 24 354 krooni 40 senti, mis moodustab kogunõudest

21,8%. Selles ulatuses tulebki poolte maakohtus tekkinud kohtuvälised kulud kanda kostjal, 78,2%

kuludest tuleb aga kanda hagejal.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, mille kohaselt hageja ei ole tõendanud, et pooltel

oleks olnud kokkulepe viivisemäära 0,5% päevas kohaldamise kohta. Asjaolust, et hageja märkis

kostjale esitatud arvele sellise viivisemäära, iseenesest poolte kokkulepet järeldada ei saa, nagu

sellestki, et kostja pretensioonile ei vastanud või hagejaga läbirääkimisi ei pidanud. Maakohus on

viivisekokkulepet otsuses piisavalt käsitlenud, vastates ühtlasi hageja neile väidetele, millega kohus

ei nõustunud. Muu hulgas märkis maakohus otsuses, et pooled ei ole vaidluses tuginenud varasemale

praktikale. Seda järeldust ei ole hageja kaebuses vaidlustanud. Asjaolusid, mille põhjal võiks

järeldada, nagu oleks poolte kutsealas tavapärane lugeda viivisekokkulepe sõlmituks viivisemäära

arvele märkimisega, ei ole hageja esile toonud ega ka tõendanud.

Apellatsioonimenetluse menetluskuludest tuleb apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv jätta hageja

kanda, kohtuvälised menetluskulud jaotada aga poolte vahel selliselt, et 94% nendest jäävad hageja ja

6% kostja kanda. Nii on riigilõiv apellatsioonkaebuselt makstud üksnes haginõuet arvestades ja et

apellatsioonkaebus jääb sisulises osas täielikult rahuldamata, tuleb see kulu jätta hageja kanda

TsMS § 171 lg 1 mõtte kohaselt. Menetluskulu puudutavas osas tuleb apellatsioonkaebus osaliselt

rahuldada, selles olukorras menetluskulude jaotamise kohta ei ole erisätet ja seega tuleb kohtuvälised

kulud jaotada TsMS § 163 lg 1 järgi. Arvestades asjaolu, et apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt

vaid osa menetluskulude jaotust puudutavas osas, pidas ringkonnakohus põhjendatuks jaotada need

kulud poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna apellatsioonimenetluses oli vaidluse

all hagisumma 39 775 krooni 68 senti ja hagist on rahuldatud 2354 krooni 40 senti ehk 6%, tuleb

apellatsioonimenetluse kohtuvälised menetluskulud jaotada sellest osakaalust lähtudes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule

uueks arutamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud põhjendamatult asunud seisukohale, et pooled ei ole kokku

leppinud viivisemäära. Arve, millele oli märgitud viivisemäära suurus, aktsepteerimine on vaadeldav

pooltevahelise lepingu muutmisena VÕS § 13 järgi.

Arvele allakirjutamine on käsitatav kostja tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 3 järgi. Arve allkirjastamine

tasuma kohustatud isiku poolt ei ole võrreldav arve saatmisega posti või e-kirja teel. Allkirjastamine

kujutab endast arvel toodud tingimustega nõustumist.

Õige on ringkonnakohtu kohtuväliste menetluskulude arvutamise metoodika, kuid hagi rahuldamise

korral viivitusintressi nõudes tuleb kohtuvälistest menetluskuludest jätta 55,2% kostja ning 44,8%

hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata ning

kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. Kohtud on tuvastanud asjas järgmised olulised asjaolud:

1) 2. aprillil 2008 sõlmisid pooled töövõtulepingu, millega hageja kohustus tegema kostjale

plaatimistöid, lepingus ei lepitud kokku viivise määra;

2) hageja andis töö kostjale üle 30. aprillil 2008;

3) hageja esitas 30. aprillil 2008 kostjale 107 009 krooni tasumiseks arve nr 80034, milles oli mh

märgitud ka maksega viivitamisel viivisemääraks 0,5% päevas;

4) arvele nr 80034 on pärast sõnu "Võttis vastu" alla kirjutanud R. Rasvodovski.

10. Kassatsioonimenetluses vaieldakse selle üle, kas arve allakirjutamine tähendab nõustumist arvel

toodud tingimustega, st eelkõige viivise ja selle määraga.

11. Kolleegium nõustub kohtute järeldusega, et 30. aprilli 2008. a arve nr 80034 tekstist ei saa teha

järeldust, et arve vastuvõtmise kohta antud allkiri oleks hinnatav arvele sisulise nõustumuse

andmisena. Allkiri on antud arve vastuvõtmise kohta. Seda ei saa aga TsÜS § 68 lg 2 või 3 alusel

lugeda otseseks või kaudseks tahteavalduseks, millest nähtuks soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st

nõustumine arvel märgitud viivise ja selle määraga. VÕS § 13 lg 1 kohaselt võib lepingut muuta

lepingupoolte kokkuleppel.

Kolleegium möönab, et majanduskäibes võib praeguses asjas esitatud arvele sarnaste arvete esitamine

olla tavapärane käitumine ka neil juhtudel, mil lepingus ei ole viivises kokku lepitud. Siiski ei

tähenda sellise arve vastuvõtmine ja/või allkirjastamine üldjuhul seda, et arve vastuvõtja nõustub

arvel esitatud tingimustega, milles varem kokkulepitud ei ole. Selleks, et arvel näidatud tingimused

muutuksid poolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida

seni kokkuleppimata tingimustes.

Kolleegium on seisukohal, et arve vastuvõtmine kas allkirjastamisega või ilma selleta ei tähenda

arvele märgitud uute tingimustega nõustumist (ka siis, kui arvel on selgelt välja toodud soov

saavutada kokkulepe lisatingimustes) juhul, kui arve saajal on kohustus arve vastu võtta või sellele

alla kirjutada. See kehtib nt juhul, mil tegemist on nn arve-saatelehega, mille alusel antakse tellitud

kaup üle, ning ilma arvet vastu võtmata ja/või seda allkirjastamata kaupa üle ei antaks.

Arve vastuvõtmine või sellele allakirjutamine võib erandjuhul siiski tähendada arvel märgitud

tingimustega nõustumist. Seda nt juhul, kui vastuvõtja on oma varasema käitumisega näidanud, et

aktsepteerib arvel näidatud tingimusi, tasudes nt mõnel varasemal arvel näidatud viivise vms.

Praeguses asjas kohtud selliseid asjaolusid tuvastanud ei ole.

12. Kuna ringkonnakohtu otsus jääb muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb

menetluskulud Riigikohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude jaotuse osas

esimese astme kohtus ja ringkonnakohtus jääb muutmata ringkonnakohtu otsus. Pooled võivad

TsMS § 174 lg 1 kohaselt nõuda oma menetluskulude kindlaksmääramist Harju Maakohtult 30 päeva

jooksul alates Riigikohtu otsuse jõustumisest.

Kohtuotsuse resolutsiooni selguse ja täidetavuse huvides esitatakse käesolevas otsuses kehtiva

resolutsiooni terviklik sõnastus.

13. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel riigituludesse.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve