3-2-1-138-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-138-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Eduard Naruski hagi Tatjana Torropi vastu kinnistusraamatu

kande muutmiseks nõusoleku andmise kohustuse

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-

17809

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eduard Naruski kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

300 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eduard Narusk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Rene Varul

Kostja Tatjana Torrop (sündinud xx.xx.xxxx. a)

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 29. juuni 2009. a otsus ja Tartu Maakohtu 16. septembri

2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-17809.

2. Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Kaarel Kalbergile 8. septembril 2009. a Eduard Naruski kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eduard Narusk (edaspidi hageja) esitas 7. oktoobril 2005 Tartu Maakohtule hagiavalduse Tatjana

Torropi (edaspidi kostja) vastu kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku andmise kohustuse

tuvastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt tõestas notar 6. septembril 2005 kinke- ja isikliku kasutusõiguse seadmise

ning asjaõiguslepingu (edaspidi kinkeleping), millega hageja kinkis kostjale Tartus Xxxxxxx xxx xx-

xx asuva korteriomandi (edaspidi korteriomand) ning kostja kohustus koormama korteriomandi

tähtajatu ja tasuta isikliku kasutusõigusega hageja kasuks. Korteriomandi omanikuvahetus ja

kasutusõigus kanti kinnistusraamatusse 22. septembril 2005.

Asjaolust, et ta ei ole enam korteriomanik, sai hageja teada alles kinnistusosakonna saadetud

kinnistamisotsusest. Hageja oli kinkelepingu tegemise ajal juba 80 aastane. Lisaks oli ta ravimite

mõju tõttu otsusevõimetu. Suures koguses manustatud ravimid mõjusid pärssivalt hageja psüühikale

ning ümbritsevast arusaamisele. Hageja ei tahtnud korteriomandit kostjale kinkida, vaid tahtis selle

temale testamendiga pärandada. Kostja oli tehingu tegemise ajal alaealine ning tema seaduslikuks

esindajaks oli tema isa, kes kasutas ära hageja otsustusvõimetust ning viis ta tahtlikult eksitusse.

Hageja viibis tehingu tegemise ajal hooldushaiglas. Tema juurde tulid kostja esindaja ja notar, kes

palusid hagejal allkirjastada dokumendid. Kuna kostja esindaja oli olnud hageja vastu heatahtlik,

allkirjastas hageja tema soovil dokumendid. Hageja arvas, et saab dokumentide allkirjastamisega teha

kostja esindajale teene, kuigi hageja ei saanud täpselt aru, millele ta alla kirjutas. Kostja on hagejale

peaaegu võõras inimene, kes ei viibinud ise kinkelepingu sõlmimise juures ja kelle alaline elukoht on

Venemaal. Kostja ega muu kolmas isik ei võtnud endale kinkelepinguga kohustusi. Seetõttu tuleb

tuvastada, et kostja on kohustatud andma nõusoleku kinnistusraamatusse tehtud omanikukande

kustutamiseks ja hageja kandmiseks kinnistusraamatusse kinnisasja ainuomanikuna, st tuvastada, et

kostja on kohustatud andma nõusoleku kinnistu omandi üleandmiseks hagejale.

25. märtsil 2008 esitas hageja hagiavalduse täpsustuse, paludes seda käsitada tühistamisavaldusena

ning kinkelepingu tühistada. Kinkelepingu sõlmimine ei vastanud hageja tahtele. Kuna hageja

kohtupsühhiaatriaekspertiisis ja raviloos viidatakse väljapressimisele ja allkirja andmise sunnile,

tuleb kinkeleping tühistada ning tuvastada kostja nõusolek kinnistusraamatu ebaõige kande

muutmiseks.

2. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu.

Kostja ja tema pere sõbrustasid hagejaga alates 1992. aastast, kandes hageja eest hoolt (tõid hagejale

kingitusi ja toiduaineid). Kostja perekond külastas hagejat ka pärast hageja haigestumist ja käis teda

iga päev vaatamas. Tundes, et kostja perekond ei ole tema vastu ükskõikne, pakkus hageja, et teeb

kostja kasuks testamendi. Kostja seaduslik esindaja vaidles testamendi tegemisele vastu, selgitades, et

pärast hageja surma hakkavad tema omandile pretendeerima sugulased. Kostja esindaja soovitas

hagejal teha kinkeleping, millega hageja kingiks oma korteri kostjale, kuid jääks ise korterisse elama.

Hageja oli sellega nõus. Kostja lõpetas kooli Venemaal ja asub õppima Tartu Ülikooli ning abistab

hagejat. Lepingut allkirjastades oli hageja selge mõistuse juures.

3. Tartu Maakohus jättis 16. septembri 2008. a otsusega hagi rahuldamata ning kostja menetluskulud

hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt tehti hagejale 27. detsembril 2007 kohtupsühhiaatriaekspertiis, millega

tuvastati, et hageja ei olnud kinkelepingu tegemise ajal vaimutegevuse ajutise häire ega muu asjaolu

tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutas tema huve, ning

hageja ei olnud kinkelepingu tegemise ajal vaimutegevuse häire, nõrgamõistuslikkuse ega muu

psüühikahäire tõttu kesvalt võimetu oma tegudest aru saama või neid juhtima. Ekspertiisiakti kohaselt

kirjutati hageja kinkelepingu sõlmimise päeval hooldushaiglast välja. Seega pidi hageja tervis olema

lepingu sõlmimise ajaks taastunud. Muid tõendeid ei ole hageja enda otsusevõimetuse kohta kohtule

esitanud. Hageja enda seletus ei ole tõend. Kostja esindaja ei ole õigeks võtnud hageja väiteid selle

kohta, et hageja ei saanud oma tervise tõttu toimuvast aru.

Hageja tahtis väidetavalt teha kostja kasuks testamenti. Kostja väitel veenis ta hagejat eluaegse

kasutusõiguse tingimusega kinkelepingut sõlmima ja kostja nõustus sellega. Kostja nõustumist

tõendab notariaalne kinkeleping. Kinkeleping on tasuta vabatahtlik tehing, mis ei eelda

vastusooritust. Kostja ei ole käitunud hagejaga pahauskselt, sest hagejal on eluruumi eluaegne tasuta

kasutamise õigus. Lepingus ei ole kostjat kahjustavaid sätteid. Poolte selgitustest nähtub, et hageja

tundis kostjat ja tema perekonda pikka aega ning nende vahel oli enam kui põgus tutvus. Kostja

suhtub hagejasse heatahtlikult, sest on lubanud vajadusel tema eest hoolitseda. Seega kirjutas hageja

kinkelepingule alla vabatahtlikult ja otsusevõimelisena, saades aru, millega on tegu.

Hageja ei ole põhjendanud oma väidet, et ta tegi kinkelepingu ähvarduse mõjul. Hageja esitatud

kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis väljendatust saab järeldada, et hagejat võidi veenda allkirja andma,

kuid selles ei ole ähvarduse ilminguid. Hageja ei ole väitnud, et kostja esindaja oleks kinkelepingu

sõlmimise ajal teinud õigusvastase teo, mis oleks mõjunud hagejale ähvardusena. Hageja ei ole

esitanud tõendeid väidetava ähvarduse ja sunni kohta peale selgituse, et kostja esindaja ja notar

veensid teda kinkelepingule alla kirjutama. Kostja ei ole ähvardust omaks võtnud. Hagejal hiljem

tekkinud hirmutunde ja kostja esindaja tegevuse vahel ei ole põhjuslikku seost.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega rahuldada hagi tagaseljaotsusega või sisulise lahendiga.

Kuna hagi oli õiguslikult põhjendatud, kostja ei ilmunud kohtuistungile ning hageja taotles

tagaseljaotsuse tegemist, pidi maakohus tegema TsMS § 413 lg 1 järgi tagaseljaotsuse. Kinkeleping

on TsÜS § 13 kohaselt tühine hageja otsusevõimetuse tõttu. Alternatiivselt on kinkeleping sõlmitud

ähvarduse mõjul ja seega tühistatav TsÜS § 96 lg 1 alusel. Hageja esitas avalduse tühistada tehing

TsÜS § 98 järgi. Maakohus on otsuses leidnud, et hagi on õiguslikult põhjendatud. Kohus ei ole

väitnud, et hagi oleks õiguslikult põhjendamatu, sest sellisel juhul oleks maakohus pidanud jätma

hagi TsMS § 413 lg 1 alusel rahuldamata. Hageja ei pidanud tõendama otsusevõimetust ega

ähvardamist, mistõttu pidi kohus lugema need väited tõendatuks ja tegema tagaseljaotsuse. Maakohus

on hinnanud valesti asjas olevaid tõendeid.

Kuna asjaolud ei olnud otsuse tegemiseks selged, oleks maakohus pidanud istungi edasi lükkama ja

andma hagejale võimaluse esitada lisatõendeid. Maakohtu seisukohad on hagejale üllatuslikud.

Hageja teadis, et kostja ei esitanud hagi täpsustusele vastuväiteid, mistõttu eeldas, et kostja on võtnud

omaks hageja väite, et teda ähvardati. Maakohus ei edastanud hagejale kostja vastust, milles kostja

vaidles vastu hageja väitele, et ta tegi tehingu seetõttu, et kostja ähvardas teda. Kostja see vastus on

venekeelne. Kuna hageja ei ole andnud nõusolekut selle saamiseks venekeelsena, ei saa seda

dokumenti asja lahendamisel arvestada. Kui maakohus oleks edastanud hagejale kostja eestikeelsed

vastuväited, oleks hageja kaalunud lisatõendite leidmist ähvardamise väite kinnituseks.

Maakohus jättis kostja menetluskulud põhjendamatult hageja kanda, lähtudes ebaõigesti alates

1. jaanuarist 2006 kehtivast tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Kuna hagiavaldus esitati enne selle

seaduse jõustumist, pidi kohus kohtukulude jaotamisele kohaldama varasemat menetlusseadustikku.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, leides, et see ei ole põhjendatud. Hageja kinkis

korteriomandi kostjale vabatahtlikult.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 29. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega jäeti

kostja kohtukulud hageja kanda. Ringkonnakohus tegi selles osas uue otsuse, millega jättis poolte

maakohtus kantud kohtukulud nende endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei tulene TsMS § 410 esimesest lausest ega § 413 lg-st 1 kohtu

kohustust teha kostja istungile ilmumata jätmise korral igal juhul tagaseljaotsus, kui hageja on

kohtule sellise taotluse esitanud. Nende sätete järgi on kohtul võimalik kostja kohtuistungile

ilmumata jätmisel, sõltumata hageja taotlusest teha tagaseljaotsus, valida, kas teha asjas

tagaseljaotsus, lahendada asi sisuliselt või lükata asja arutamine edasi. Seega võis maakohus vaadata

asja läbi sisuliselt.

Maakohus rikkus TsMS § 33 lg-s 2 sätestatut, kui ei edastanud hagejale kostja kirjaliku vastuse

tõlget. See menetlusõiguse normi rikkumine ei toonud kaasa asja ebaõiget lahendamist ega piiranud

hageja menetlusõigusi. Kohtul ei olnud õigust jätta kostja kirjalikku vastust tähelepanuta üksnes

seetõttu, et kohus ei olnud kasutanud oma TsMS § 33 lg-s 1 sätestatud õigust nõuda kostjalt

dokumendi eestikeelse tõlke esitamist. Asja materjalidest nähtuvalt uuriti kõiki asjas esitatud

dokumente, sh kostja vastust, kohtuistungil. Seega pidid hageja ja tema vandeadvokaadist esindaja

olema teadlikud hagiavalduse täienduste peale esitatud kostja seisukohtadest. Kuna kostja esitas hagi

täiendusele kirjalikud vastuväited, ei saanud hageja ega ka maakohus TsMS § 231 lg 4 kohaselt

eeldada, et kostja on hageja väited kinkelepingu ähvarduse mõjul sõlmimise kohta omaks võtnud.

Asja materjalidest nähtuvalt oli hageja oma esindaja vahendusel esitanud kohtuistungi toimumise

ajaks vajalikul määral kõik hagi alusesse puutuvad asjaolud ning tõendid, mis peaksid tõendama tema

väiteid, et ta tegi tehingu otsustusvõimetuna ja ähvarduse mõju all. Samuti oli kostja esitanud kohtule

kõik oma vastuväited hagile. Hageja ei saanud kohtuistungil loota sellele, et kohus teeb kostja

ilmumata jätmisel tagaseljaotsuse ja see vabastab hageja oma väidete tõendamise kohustusest. Kuna

pooled olid saanud kohtuistungi ajaks esitada kõik oma seisukohad asjas tähtsate asjaolude kohta

ning nimetanud vajalikuks peetavad tõendid, oli maakohtul õigus lahendada asi ilma kostja osavõtuta.

Kostja ei esitanud enne kohtuvaidlusi maakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente.

Seetõttu tuleb enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 3 kohaselt jätta kostja kohtukulud tema

enda kanda sõltumata sellest, et hagi jäi rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub otsuse tühistada osas,

milles jäeti hagi rahuldamata, ning teha uus otsus ja rahuldada hagi tagaseljaotsusega.

Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et TsMS §-d 410 ja 413 annavad kohtule

võimaluse valida, kas teha tagaseljaotsus, lahendada asi sisuliselt või lükata asja arutamine edasi.

TsMS § 410 teise lause kohaselt, kui kohus ei rahulda hageja taotlust teha tagaseljaotsus, lükkab

kohus asja arutamise edasi. TsMS § 413 lg 1 paneb kohtule kohustuse hagi tagaseljaotsusega

rahuldada, kui kostja ei ole kohtuistungile ilmunud ja hagi on õiguslikult põhjendatud. Praegusel

juhul oli hagiavaldus õiguslikult põhjendatud.

Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu, on maakohus leidnud, et hagi on

õiguslikult põhjendatud. Hageja oli kinkelepingu sõlmimise ajal otsusevõimetu, mistõttu on leping

TsÜS § 13 lg 1 järgi tühine. Kuna hageja sõlmis kinkelepingu ähvarduse mõjul, on see TsÜS § 96 lg 1

kohaselt tühistatav. Hageja esitas TsÜS § 98 alusel tühistamisavalduse. Hageja ei pidanud

otsusevõimetust ega ähvardamist tõendama, sest kohus pidi need väited lugema tõendatuks ja tegema

tagaseljaotsuse.

Ringkonnakohus leidis valesti, et TsMS § 33 lg 2 rikkumine ei piiranud hageja menetlusõigusi. Kuna

hagejale ei edastatud kostja venekeelse vastuse tõlget, ei ole ta teadlik kostja seisukohtadest ega

sellest, kas kohus on vastuse sisu õigesti tõlgendanud. Kostja venekeelset vastust ei ole istungil

uuritud, hageja sai selle olemasolust teada alles kohtuotsusest ja seejärel toimikuga tutvudes. Kui

maakohus oleks edastanud kostja vastuväited hagejale, kaalunuks hageja lisatõendite esitamist, et

tõendada oma väidet, et ta tegi tehingu ähvarduse mõjul. Praegusel juhul arvas hageja, et see väide on

tõendatud.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4 järgi tühistada

TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kassatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt ja asi saata TsMS § 692 lg 5 järgi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

10. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et TsMS § 410 annab sõltumata hageja taotlusest kohtule

õiguse valida, kas teha tagaseljaotsus või lahendada asi sisuliselt. Kui kostja ei ilmu asja arutamiseks

määratud kohtuistungile, teeb kohus kohale ilmunud hageja taotlusel TsMS § 410 kohaselt kas

tagaseljaotsuse, lahendab asja sisuliselt või lükkab asja arutamise edasi. Kui hageja vastavat taotlust

ei esita või kui kohus taotlust ei rahulda, lükkab kohus asja arutamise edasi.

TsMS § 410 esimesest lausest tuleneb, et hagejal on õigus taotleda kohtuistungile ilmumata jäänud

kostja vastu tagaseljaotsuse tegemist. Juhul kui hageja esitab taotluse teha tagaseljaotsus, kuid kohus

jätab selle taotluse rahuldamata, on kohtul sama paragrahvi teise lause järgi kohustus lükata asja

arutamine edasi.

Samuti sätestab TsMS § 410 esimene lause hageja õiguse taotleda kostja istungile ilmumata jätmise

korral, et kohus lahendaks asja sisuliselt. Kui hageja ei taotle asja sisulist lahendamist ega

tagaseljaotsuse tegemist, on kohtul sama paragrahvi teise lause järgi kohustus asja arutamine edasi

lükata. Seega ei ole kohtul õigust lahendada asi sisuliselt, kui hageja seda ei taotle.

11. TsMS § 2 järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti,

mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kolleegium märgib, et kui kohus leiab

kohtuistungil, et asi on võimalik lahendada sisuliselt, kuid hageja ei ole sellist taotlust esitanud, on

kohtul õigus selgitada hagejale võimalust taotleda asja sisulist lahendamist. Menetlustoimingu

tegemise või tegemata jätmise tagajärgede selgitamise õigus on kohtul ka juhul, kui menetlusosalist

esindab advokaat (TsMS § 347 lg 5 esimene lause). Kui hageja vaatamata kohtu selgitusele vastavat

taotlust ei esita, lükkab kohus asja arutamise edasi (TsMS § 410 teine lause).

12. TsMS § 414 kohaldub siis, kui on täidetud TsMS §-s 410 sätestatud eeldus, st hageja on esitanud

vastava taotluse. Lisaks tuleb arvestada sellega, et kohus võib lahendada asja sisuliselt üksnes siis,

kui hagi aluseks olevad asjaolud on kohtu arvates sellise otsuse tegemiseks piisavalt välja selgitatud

(TsMS § 414 lg 1).

13. Kostja ei ilmunud 27. augustil 2008 toimunud kohtuistungile ning hageja esitas tagaseljaotsuse

tegemise taotluse (istungiprotokoll - I kd, lk 144). Maakohus jättis hageja taotluse rahuldamata ja

arutas asja sisuliselt. Kolleegium leiab, et kuna maakohus jättis rahuldamata hageja tagaseljaotsuse

tegemise taotluse, pidi ta TsMS § 410 teise lause alusel lükkama asja arutamise edasi. Hageja ei

taotlenud, et maakohus lahendaks asja sisuliselt, mistõttu ei olnud kohtul alust asja sisuliselt

lahendada.

Praegusel juhul tuleb alama astme kohtute otsused tühistada selle tõttu, et maakohus ei edastanud

hagejale kostja 12. mai 2008. a kirjalikku vastust tõlgituna eesti keelde (I kd, lk 137). Enne

1. jaanuari 2009. a kehtinud TsMS § 33 lg 1 esimene lause andis kohtule juhul, kui menetlusosaline

esitas kohtule võõrkeelse dokumendi, võimaluse nõuda esitajalt dokumendi tõlget. Sama paragrahvi

teise lõike järgi võis muukeelseid dokumente menetlusosalisele anda üksnes tema nõusolekul. Kuna

maakohus tugines kostja sellele vastusele oma otsuses, võis tõlke esitamata jätmine kaasa tuua

ebaõige otsuse. Kolleegium märgib lisaks, et alates 1. jaanuarist 2009 sätestab TsMS § 33 lg 1

esimene lause kohtu kohustuse nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või vastuväite

eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles.

14. Kuna on ilmne, et ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel saatma asja tagasi maakohtusse,

tühistab kolleegium ühes ringkonnakohtu otsusega ka maakohtu otsuse ning saadab asja

läbivaatamiseks maakohtule.

15. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3

lg-st 1 otsustab poolte kassatsiooniastmes kantud õigusabikulude väljamõistmise asja lõplikult

lahendav kohus vastavalt asja sisulise lahendamise tulemusele.

16. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb TsMS § 149 lg 4 alusel tagastada.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull