3-2-1-137-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-137-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Magda-Irene Laanepõllu hagi Osaühingu Hausting vastu

4 500 000 krooni suuruse võlgnevuse puudumise

tuvastamiseks ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-29852

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Hausting kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

4 500 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Magda-Irene Laanepõld (isikukood xxxxxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Kostja Osaühing Hausting (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Vadim Filimonov

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-29852 ning

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus.

3. Tagastada Osaühingule Hausting kassatsioonkaebuselt 2. augustil 2009. a tasutud kautsjon

40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Magda-Irene Laanepõld (hageja, võlgnik) esitas 13. augustil 2007. a Harju Maakohtule hagi

Osaühingu Hausting (kostja) vastu, milles palus tunnistada tema vastu algatatud sundtäitmine

lubamatuks. Hageja täiendas 1. septembril 2008. a hagi, paludes lisaks tuvastada, et hageja ei võlgne

kostjale 4 500 000 krooni.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt sõlmisid pooled 3. detsembril 2004. a lepingu pealkirjaga

"Kinnistu võlaõiguslik müügileping, avaldus eelmärke kinnistamiseks, hüpoteegi seadmise leping ja

asjaõigusleping" (edaspidi leping). Lepingu p 2.1 järgi müüb hageja kostjale kinnistu Tallinnas

J. Poska 10 (edaspidi kinnistu) hinnaga 15 000 000 krooni, millest 3 000 000 krooni on hagejale

tasutud enne lepingu sõlmimist. Lepingu p 4 järgi seab hageja kostja kasuks 7 000 000 krooni suuruse

hüpoteegi ning hüpoteegiga tagatakse kõik kostja nõuded võlgniku vastu, mis tulenevad lepingust ja

selle võimalikest lisadest.

14. juunil 2007. a taganes kostja lepingust ning nõudis hagejalt 7 500 000 krooni tasumist ja tekitatud

kahju hüvitamist. Kuna hageja nõuet ei täitnud, esitas kostja 9. juulil 2007. a kohtutäitur Risto Sepale

täitmisavalduse hagejalt 7 500 000 krooni saamiseks, paludes pöörata sissenõue hageja kinnistule.

Kohtutäitur jättis oma otsusega hageja kaebuse kohtutäituri tegevuse peale rahuldamata. Asjas tehtud

kohtumääruse alusel on hageja vastu algatatud täitemenetlus peatatud.

Hageja leiab, et kostjal ei ole tema vastu 7 500 000 krooni suurust nõuet. Lepingu p-s 2.1 leppisid

pooled kokku, et 3 000 000 krooni tasuti hagejale enne lepingu sõlmimist, tegelikult ei ole seda aga

tehtud. Selline tingimus sätestati lepingus kostja nõudel. Lepingus näidati ostuhind suuremana, kui

see faktiliselt on, sest kostja soovis vältida sundüürnike ostueesõiguse teostamist. Tegelikult tasus

kostja hagejale lepingu p-de 2.2 ja 2.3 kohaselt 3 000 000 krooni. Hüpoteek on seatud

3 000 000 krooni tasumise tagamiseks. Hoolimata kostja kasuks seatud hüpoteegi suurusest, ei saa

seega pöörata täitemenetluses sissenõuet 7 500 000 kroonile. Kostja selline nõue on ka arusaamatu,

sest kui eeldada, et lepingu p-des 2.2 ja 2.3 lepiti kokku 3 000 000 krooni nõudes ning lepingu p-s 2.1

märgitud 3 000 000 krooni on fiktiivne nõue, siis oleks võlgnevus kokku 6 000 000 krooni, mitte

7 500 000 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt ei saa täitemenetluse seadustiku järgi

võlgnik vaidlustada kogu sundtäitmist, kui ta leiab, et sundtäitmine on lubamatu vaid osaliselt.

Lepingu p 2.1 sisaldab võlaõigusseaduse kohaselt täitmise kviitungit, mis tõendab, et hageja võttis

kostja müügihinna tasumise kohustuse täitmise vastu 3 000 000 krooni ulatuses. Täitmise kviitungi

andis hageja nimel Toomas Laanepõld.

Kostja taganes lepingust selle p 5.2.1 alusel, sest hageja süül ei sõlmitud lepingus sätestatud tähtajaks

asjaõiguslepingut. Lepingu p 5.5 sätestab, et lepingust taganemisel sellel alusel on müüja (hageja)

kohustatud ostjale (kostjale) tagastama kõik parendamiseks tasutud summad ning leppetrahvi 10%

ostuhinnast. Hagejal on kohustus tagastada 7 500 000 krooni, s.o 6 000 000 krooni ja lepingu p-st 5.5

tulenev leppetrahv 1 500 000 krooni (10% lepingu eseme ostuhinnast).

3. Harju Maakohus rahuldas 22. detsembri 2008. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas sundtäitmise

täiteasjas nr 027/2007/984 lubamatuks 3 000 000 krooni ulatuses ja lubatavaks 4 500 000 krooni

ulatuses.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib võlgnik tulenevalt täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 221 lg-st 1 esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks. Sellise hagi esitamine tagab võlgnikule õiguskaitse õigustamatu täitemenetluse vastu.

Pooled ei vaidle lepingu p-dest 2.2 ja 2.3 tuleneva 3 000 000 krooni suuruse nõude üle. Nendes

lepingupunktides sätestatud kokkulepete alusel on kostja tasunud hagejale 6. ja 24. detsembril 2004

kokku 3 000 000 krooni. Asjas vaieldakse lepingu p-l 2.1 põhineva nõude ning leppetrahvi üle.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja taganes lepingust.

Lepingu p 2.1 järgi on müügihinnaks 15 000 000 krooni, millest 3 000 000 krooni on hagejale tasutud

enne lepingu sõlmimist. Selles lepingupunktis märgitud asjaolu, et kostja on hagejale tasunud

3 000 000 krooni, ei ole tõendatud. Nimetatud lepingusäte ei ole piisav, et lugeda 3 000 000 krooni

hagejale kätteantuks. Kuna hageja ei ole raha saamist omaks võtnud, on kostja kohustuseks esitada

raha üleandmist kinnitavad tõendid (raha ülekandmise kohta hageja arvelduskontole vms) või

raamatupidamisdokumendid, kuivõrd kostja on äriühing. Kostja ei soovinud aega lisatõendite

esitamiseks. Seega ei tekkinud pooltel lepingu p-s 2.1 märgitud 3 000 000 krooni suurust võlasuhet.

Maakohus luges tõendatuks, et hageja rikkus lepingu p 3.1, mille järgi ta kohustus sõlmima

asjaõiguslepingu lepingu eseme omandi üleandmiseks hagejalt kostjale viie kuu jooksul arvates

lepingu sõlmimisest. Hageja või tema esindaja ei tulnud notari juurde lepingut sõlmima ei 2. ega ka

18. mail 2007. Hageja ei ole esile toonud vabandatavaid põhjuseid, miks asjaõigusleping jäi

sõlmimata. Kostja taganes võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 1 järgi lepingust selle p 5.2.1 alusel.

Hagejalt väljamõistetav leppetrahv tuleb kindlaks määrata lepingus märgitud ostuhinna

(15 000 000 krooni) järgi, seega ei saa mõjutada leppetrahvi suurust see, kas lepingut enne selle

sõlmimist 3 000 000 krooni osas täideti või mitte. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mis annaks alust

leppetrahvi vähendada. Seega tuleb tunnistada sundtäitmine lubatavaks 4 500 000 krooni suuruses

summas (3 000 000 krooni ja leppetrahv 1 500 000 krooni).

4. Pooled esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Hageja palus tühistada maakohtu

otsuse osaliselt ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada. Juhul kui

ringkonnakohus hagi ei rahulda, palus hageja tühistada maakohtu otsuse osaliselt ning vähendada

hageja tasutavat leppetrahvi. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. mai 2009. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ning

tuvastas, et hageja ei võlgne ka 1 500 000 krooni suurust leppetrahvi. Ringkonnakohus tuvastas, et

hageja ei võlgne kostjale 4 500 000 krooni, ning tunnistas hageja vastu algatatud sundtäitmise

kohtutäitur Risto Sepa menetluses olevas täiteasjas nr 027/2007/984 lubamatuks.

Ringkonnakohus leidis, et kuna praeguses asjas on täitedokumendiks notariaalselt tõestatud leping,

mida ükski sõltumatu organ ei ole enne selle kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, tuleb TMS § 221

lg-t 1 tõlgendada laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et

sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Selliselt on võlgniku huvid paremini

kaitstud. Seega tuleb asjas lähtuda sellest, et hageja esitas hagis kaks taotlust - tuvastusliku taotluse ja

sundtäitmine lubamatuks tunnistamise taotluse.

Maakohus jagas asjas õigesti tõendamiskoormuse. Lepingu p-s 2.1 sisalduvat kinnitust raha saamise

kohta võib käsitada täitmise kviitungina VÕS § 95 tähenduses, millega võlgnik saab tõendada oma

kohustuse täitmist ja mis muudab tavaliselt tõendamiskohustust võlasuhtes. Kui on antud täitmise

kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormus selle

tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Samas on võlausaldaja võimalused

tõendada, et kohustust ei täidetud, väga piiratud. Maakohus leidis õigesti, et hageja väited ja esitatud

tõendid seavad kahtluse alla lepingu p-s 2.1 sisalduva kokkuleppe ja hageja kui müüja kinnituse raha

vastuvõtmise kohta ning kostjal tuleb seetõttu esitada lisatõendeid. Hageja esitas pangakonto

väljavõtte, millest nähtuvalt ei ole lepingu p-s 2.1 nimetatud summat tema arvelduskontole laekunud,

samas kajastab hageja pangakonto lepingu p-de 2.2.4 ja 2.3 järgi ettenähtud summade laekumist.

Kostja tugines lepingu p-s 2.1 märgitule, mida hageja pidas näilikuks, esitades tõendid, et tema

valduses seda summat ei ole. Sellises olukorras pidanuks kostja raha üleandmist tõendama, eelkõige

selgitama, kuidas anti 3 000 000 krooni hagejale üle. Kostja ei pidanud seda vajalikuks, väites vaid,

et see summa anti üle sularahas. Kuna negatiivse asjaolu tõendamine on oluliselt piiratum kui

positiivse asjaolu tõendamine, ei olnud kostjal takistust teha oma väide 3 000 000 krooni üleandmise

kohta usutavaks. Kostja ei selgitanud ega tõendanud, mil viisil sai 3 000 000 krooni sularaha tema kui

juriidilise isiku valdusesse (kassasse). Samuti pole kostja selgitanud ega tõendanud, miks ta pidas

vajalikuks hoiustada 2 000 000 krooni enne lepingu sõlmimist notari kontol, 3 000 000 krooni andis

ta aga väidetavalt hagejale üle sularahas ilma igasuguse dokumenteerimiseta. Kostja märkis küll

menetluses, et ta võib vajadusel esitada tõendid lepingu p-s 2.1 märgitud kohustuse täitmise kohta,

kuid ta ei ole seda teinud. Maakohus järeldas õigesti, et lepingu p-s 2.1 sisalduv kinnitus ei vasta

tõele.

Samas jättis maakohus tähelepanuta hageja väite, et lepingu p-s 2.1 märgitud hind

(15 000 000 krooni) ei vastanud samuti tegelikkusele ja oli näilik. Kuivõrd hageja tugines hinna kui

lepingu olulise tingimuse näilikkusele, tuli kohtul hinnata tervikuna tehingu kehtivust. Kohus võis

tuvastada tehingu tühisuse ka omal algatusel ilma hageja nõudeta, sest kohus ei saa lahendada asja

täitedokumendiks oleva lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta. Kuna

hinnakokkulepe on müügilepingu oluliseks tingimuseks, siis muudab tegelikkusele mittevastava

hinna näitamine lepingu näilikuks. Näilik tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2

järgi tühine. Kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, kohaldatakse varjatud tehingule

TsÜS § 89 lg 3 järgi selle tehingu kohta sätestatut. Kuna poolte tahe oli suunatud kinnistu müümisele

hinnaga 12 000 000 krooni, siis oli see tehinguks, mida varjati. Vorminõude järgimata jätmise tõttu on

see tehing aga TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine, sest kinnisasja müügileping tuleb asjaõigusseaduse (AÕS)

§ 119 lg 1 järgi sõlmida notariaalses vormis. Seega on poolte sõlmitud müügileping tühine näilikkuse

tõttu. Müügihinna tühisuse puhul ei ole võimalik pidada tehingut ülejäänud osas kehtivaks

(kohaldada TsÜS § 85). Tehing, mida varjati, on aga tühine seaduses nõutud vormi puudumise tõttu.

Tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi ning seda ei pea pooled täitma. Tühise

tehingu alusel saadu tagastatakse alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti (TsÜS § 84 lg 1).

Hageja on vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud osas. Kaebus

on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tühise tehingu alusel ei ole hagejal kohustust tasuda kostjale

1 500 000 krooni suurust leppetrahvi, seega tuleb tuvastada, et hageja ei võlgne kostjale

4 500 000 krooni. Hageja vastu algatatud täitemenetlus tuleb tunnistada lubamatuks, sest tühise

tehingu alusel ei saa sundtäitmise toiminguid teha.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Juhul kui Riigikohus ei saa ise uut otsust

teha, palub kostja saata asja tühistatud osas läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jagas ebaõigesti tõendamiskoormuse. Asjas on

antud täitmise kviitung, mille puhul üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ning

tõendamiskoormus selle tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale. Kuivõrd

hageja andis kostjale 3 000 000 krooni üleandmise kohta täitmise kviitungi, tuli eeldada, et kostja on

müügihinna tasumise kohustuse täitnud, ning kohus ei saanud nõuda, et kostja oma väiteid veel

millegagi tõendaks. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta raha ei saanud. Kohtud ei

ole tuvastanud asjaolusid, mis välistaksid täitmise kviitungist tuleneva eelduse, et kostja on hagejale

oma kohustuse täitnud.

Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, kui kohaldas üllatuslikult TsÜS § 89 lg-t 1.

Vaidlusaluse lepingu näilikkuse aluseks olevaid asjaolusid maakohtus ei tuvastatud ning pooled ei

tuginenud lepingu näilikkusele apellatsioonkaebustes. Kohus ei saa tuvastada tehingu tühisust

näilikkuse tõttu omal algatusel.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 89 lg-t 1. Selle sätte kohaldamise aluseks olevaid

asjaolusid ei ole asjas tuvastatud. Poolte lepingut ei saa lugeda näilikuks ainuüksi seetõttu, et selle p-

s 2.1 sisalduv täitmise kviitung ei vasta tõele. Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et

tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal.

Ringkonnakohus jättis kohaldamata TsÜS § 85, mille järgi ei too tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste

osade tühisust, kui tehing on osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.

Ringkonnakohus jättis tuvastamata selle sätte kohaldamiseks vajalikud asjaolud.

Ringkonnakohtu otsus ei ole kooskõlas kohtuotsuse seaduslikkuse põhimõttega, sest otsuse

resolutsioon ei ole arusaadav ega täidetav muu otsuse tekstita. Ringkonnakohus tuvastas otsuse

resolutsioonis, et hageja ei võlgne kostjale 4 500 000 krooni, jättes pooltevahelise õigussuhte selgelt

piiritlemata. Ringkonnakohus tunnistas otsuse resolutsioonis sundtäitmise lubamatuks, märkimata

seejuures, millise täitedokumendi alusel sundtäitmine lubamatuks tunnistatakse.

Kostja esitas ka oma seisukohad juhuks, kui Riigikohus loeb poolte sõlmitud lepingu kehtivaks. Tema

arvates tuvastas maakohus õigesti, et hageja rikkus lepingut ning tal tuleb tasuda 1 500 000 krooni

leppetrahvi, mille vähendamiseks ei ole alust. Hageja väited selle kohta, et asjaõigusleping jäi

sõlmimata seetõttu, et pooled pidasid läbirääkimisi lepingutingimuste muutmise üle ning hagejale ei

edastatud tähtaegselt kutset notari juurde, on valed.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 692 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2

alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja võlgneb kostjale poolte sõlmitud lepingu järgi

4 500 000 krooni ja kas selle summa ulatuses on sundtäitmine lubatav. Hageja leiab, et ta ei võlgne

kostjale 3 000 000 krooni, kuigi lepingu p 2.1 kohaselt oli lepingueseme hinnaks 15 000 000 krooni,

millest 3 000 000 krooni on hagejale tasutud enne lepingu sõlmimist, ei ole hageja sellist summat

kostjalt saanud. Hageja arvates ei ole kostjal õigust nõuda ka lepingu p-st 5.5 tulenevat

1 500 000 krooni suurust leppetrahvi. Lisaks asus hageja kohtumenetluses seisukohale, et nimetatud

lepingu p-s 2.1 sätestatud hinnakokkulepe on näilik ja tühine.

10. Hagi lahendamisel analüüsisid kohtud poolte väidete ja vastuväidete alusel esmalt lepingu p 2.1.

Viidatud lepingupunkti kohaselt müüb hageja kostjale lepingu eseme 15 000 000 krooni eest, millest

3 000 000 krooni on hagejale tasutud enne lepingu sõlmimist. Ringkonnakohus leidis, et see

lepingupunkt sisaldab poolte hinnakokkuleppe kõrval ka hageja kui müüja kinnitust 3 000 000 krooni

vastuvõtmise kohta, mis on käsitatav VÕS § 95 järgi täitmise kviitungina.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud rikkusid lepingu p-s 2.1 sisalduva hageja

kinnituse hindamisel tõendamisreegleid. Ringkonnakohus märkis õigesti, et kui on antud täitmise

kviitung, eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormus selle

tõendamiseks, et täitmist ei toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt selle kohta Riigikohtu 2. juuni

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08, p 15). Võlausaldajal on võimalus selline eeldus ümber

lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud kohustuse täitmata. Vaidlustatud otsuse põhjendustel on

ringkonnakohus nõustunud maakohtu seisukohaga, et tõendite ja poolte väidete analüüsist tulenevalt

ei vasta lepingu p-s 2.1 sätestatud hageja kinnitus tegelikkusele. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 ei

kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

11. Tuvastades, et lepingu p-s 2.1 märgitud hageja kinnitus raha saamise kohta ei vasta tõele, juhtis

ringkonnakohus maakohtu tähelepanu ühtlasi sellele, et nimetatud lepingupunktis märgitud lepingu

hind (hinnakokkulepe) ei vasta samuti tegelikkusele ja on seetõttu näilik. Kolleegium nõustub

kassatsioonkaebuse väitega, et selliselt võib möönda, et ringkonnakohus luges lepingu p-s 2.1

märgitud kokkuleppe tühiseks seetõttu, et samas lepingupunktis sisalduv täitmise kviitung ei vastanud

tõele. Ainuüksi selline järeldus ei saa olla aluseks TsÜS § 89 kohaldamisele. Täitmise kviitungi

tegelikkusele mittevastavusest ei piisa järelduse tegemiseks hinnakokkuleppe kohta.

TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel

tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta

mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on

TsÜS § 89 lg 2 järgi tühine. Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 89 lg 1 kohaselt eeldab tehingu

näilikkuse tuvastamine tahteavalduste, s.o tehingu sisulist hindamist (vt Riigikohtu 4. veebruari

2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-08, p 8). Asjas ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on

ringkonnakohus leidnud, et poolte tahteks oli lepinguga, mille hinnaks on märgitud

15 000 000 krooni varjata tegelikult teha soovitavat tehingut hinnaga 12 000 000 krooni. Hageja on

kohtumenetluses küll väitnud, et lepingu p-s 2.1 märgiti kõrgem hind selleks, et vältida sundüürnike

ostueesõigust, kuid kostja pole seda omaks võtnud (II kd, lk 6). Nõustuda võib kassatsioonkaebuse

väitega, et eeltoodud poolte väiteid ja vastuväiteid ei ole ringkonnakohus analüüsinud. Kolleegium

märgib lisaks, et tahteavalduse näilikkuse tõendamiskoormus lasub hagejal (vt Riigikohtu 4. märtsi

2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-02, p 22).

12. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus kohaldas TsÜS § 89 üllatuslikult,

selgitab kolleegium järgmist.

Maakohtu menetluses tugines hageja mh väitele, et lepingu p-s 2.1 sätestatud hinnakokkulepe on

näilik ja ei saanud seetõttu tuua kaasa õiguslikke tagajärgi (I kd, lk 364). Toimikust nähtuvalt leidis

kostja, et hageja ei ole oma väidet tõendanud (I kd, lk 390; II kd, lk 6, 58). Leides, et viidatud

lepingupunktis sisalduv hinnakokkulepe on näilik ja tühine, tuvastas ringkonnakohus kogu lepingu

tühisuse. Nii märkis ringkonnakohus, et müügihinna tühisuse puhul ei ole võimalik pidada lepingut

ka ülejäänud osas kehtivaks ja kohaldada TsÜS § 85. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse

väitega, et ringkonnakohtu hinnang terve lepingu tühisuse kohta, oli pooltele üllatuslik. Seda eriti

olukorras, kus näilikkuse aluseks olevaid asjaolusid ei olnud kohtumenetluses tuvastatud. Selliselt

rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4, samuti TsMS § 351 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

kohustusi. Kolleegium jääb Riigikohtu 14. novembril 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02 tehtud

otsuse p-s 17 väljendatud seisukoha juurde, et kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis

seab menetlusosalised olulisel määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda

menetlusosalistega arutada ja anda neile võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid.

Samas on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et kohus ei saa tehingu tühisust tuvastada sellekohase

nõudeta omal algatusel. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kohus võib menetluses ka omal algatusel

ilma vastava nõudeta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja tehingu alusel,

mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnista. Selline järeldus on kooskõlas Riigikohtu

25. veebruaril 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-122-08 tehtud otsuse p-s 19 märgituga.

13. Kassatsioonkaebuses väidab kostja, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei ole arusaadav ega

täidetav muu otsuse tekstita. Otsuse resolutsiooni kohaselt märgib ringkonnakohus, et otsuse

resolutsioon tervikuna tuleb sõnastada järgmiselt: "Rahuldada Magda-Irene Laanepõllu hagi

OÜ Hausting vastu. Tuvastada, et Magda-Irene Laanepõllul puudub võlgnevus 4 500 000 krooni

ulatuses OÜ Hausting ees ning tunnistada lubamatuks Magda-Irene Laanepõllu suhtes läbiviidav

sundtäitmine Harju tööpiirkonna kohtutäitur Risto Sepa menetluses olevas täiteasjas nr 027/2007/984.

Hageja apellatsioonkaebus rahuldada, kostja kaebus jätta rahuldamata. Kahes kohtuastmes kantud

kohtukulud jätta kostja kanda."

TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded

ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused.

Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Viidatud sätet on

selgitanud Riigikohus 10. oktoobril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07 tehtud otsuse p-s 14, märkides,

et hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st hagiavalduse resolutsioonis peab

olema selgelt väljendatud hagi ese.

TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks,

kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Nii palus hageja hagiavalduse kohaselt tunnustada,

et ta ei võlgne kostjale poolte sõlmitud lepingu kohaselt 4 500 000 krooni. Kostja leiab

kassatsioonkaebuses põhjendatult, et tuvastushagi rahuldamine eeldab viidatud sätte kohaselt

õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamist ning otsustades otsuse resolutsioonis tuvastushagi

rahuldamise üle, tuleb kohtul seda õigussuhet ka piisavalt kirjeldada. Seega pidanuks TsMS § 442

lg 5 kohaselt ringkonnakohus märkima otsuse resolutsioonis ka andmed võlasuhte kohta, millel

hageja nõue (võla puudumise tuvastamine) põhineb. Samas ei nõustu kolleegium kassatsioonkaebuse

etteheitega, et ringkonnakohus rikkus viidatud sätet ka seetõttu, et ei märkinud kohtuotsuse

resolutsioonis täitedokumenti, mille alusel sundtäitmise toiminguid tehti. Asjas nähtub, et täiteasjas

nr 027/2007/984 on kostja esitanud hageja vastu täitemenetluse algatamiseks ühe täitedokumendi

(vaidlusalune leping) (I kd, lk 34). Seega on vaidlustatud otsuse resolutsioonis märgitu (kohtutäituri

nimi ja täiteasja number) piisav, et tagada kohtuotsuse resolutsiooni täidetavus ka muu otsuse tekstita.

14. Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et vaidlusalune leping on näilik ja tühine,

tuleb hageja vastu algatatud täitemenetlus tunnistada lubamatuks, sest tühise tehingu alusel ei saa

nõuet sundtäita. TMS § 48 p 4 järgi lõpetatakse täitemenetlus mh kohtulahendi esitamisel, millega

tunnistatakse sundtäitmine lubamatuks. TsÜS § 84 lg 1 teise lause kohaselt tagastatakse tühise

tehingu alusel saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui

vaidlusalune leping ei ole tühine, siis on sundtäitmine lubamatu täitmise kviitungist tuleneva

3 000 000 krooni nõudes.

15. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

16. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Villu Kõve, Jaak Luik