3-2-1-125-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-125-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja

Tambet Tampuu

Kohtuasi

D. N hagi O. N vastu kohustuse täitmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-33354

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. N kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

150 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja D. N (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja O. N (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Jekaterina Jevšina

Asja läbivaatamise kuupäev

2. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-33354 ning saata asi

Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tagastada O. Nle kassatsioonkaebuselt 23. juunil 2009. a tasutud kautsjon 1500 (üks tuhat

viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. D. N (hageja) esitas 8. novembril 2006 Viru Maakohtule hagi O. N (kostja) vastu, paludes

võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 ja § 101 lg 1 p 1 alusel kohustada kostjat täitma endale võetud

kohustus võimaldada hagejale Narva linnas 2-toaline korter, mille hind oleks vähemalt

150 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt võttis kostja 17. märtsil 2004 endale kohustuse ühe aasta jooksul pärast

kohustuse allkirjastamist võimaldada hagejale 2-toaline korter hinnaga 150 000 krooni. Kostja ei ole

võtnud tarvitusele mingeid meetmeid, et kohustust täita või saada nõusolek kohustuse täitmise

ajatamiseks.

Kostja kohustus sisaldab kahte omavahel seotud tingimust: 2-toaline korter ja selle hind

150 000 krooni. Kohustus on täidetud kõikide tingimuste täitmisel, st kostja ei vabane kohustuse

täitmisest, makstes hagejale välja 150 000 krooni ja jättes võimaldamata 2-toalise korteri. Hageja on

nõus vastu võtma kostjalt 2-toalise korteri, mis maksab rohkem kui 150 000 krooni, kuna peab

võimalikuks, et praegu on 2-toalise korteri hind Narvas kõrgem, kui on võlakirjas märgitud. Selline

olukord tekkis kostja süül, kes ei täitnud võetud kohustust õigel ajal. Nimetatud olukord ühtib

VÕS §-ga 90, mille järgi kohustuse täitmisega seotud kulud kannab võlgnik.

2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et ta on oma kohustuse täitnud. Kostja võttis kohustuse anda

hagejale 2-toaline korter, mille hind oleks vähemalt 150 000 krooni. Kostja võttis kohustuse selle

tõttu, et hageja ei teinud laiskuse ja soovimatuse tõttu iseseisvalt midagi, et korterit leida. Kostja

leidis Xxxxxxx xx-xxx asuva müügiloleva 1-toalise korteri hinnaga 150 000 krooni. Sellel ajal oli see

Narvas kõige kallim 1-toaline korter, kus oli tehtud ümberplaneering ja euroremont. Pooled vaatasid

korteri üle ja mingit muud elamispinda hageja enam ei soovinud, kuigi korduvalt pakuti välja

mõistlikumaid kortereid. Korteri ost-müük vormistati Jõhvi notari Oksana Baueri juures. Kuna kostja

ei saanud notari juurde tulla, sõidutas kostja tuttav Mihhail Varlamov hageja notari juurde.

M. Varlamov maksis ka notariaalse tehingu eest.

Hagi on esitatud selleks, et osutada kostjale survet elatise nõudest loobumiseks. 2006. a juulis-

augustis esitas kostja kohtutäiturile avalduse, milles palus täita kohtuotsus, millega hagejalt mõisteti

välja elatis alaealisele lapsele. Seejärel helistas kostjale jurist, kes koostas hagejale hagiavalduse ja

pakkus välja võimaluse, et kui kostja loobub elatisest, loobub hageja oma nõuetest.

3. Viru Maakohus jättis 12. veebruari 2008. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid pooled 30. märtsil 2004 abikaasade ühisomandis oleva vara

jagamise lepingu, kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega on tõendatud, et abikaasad jagasid

Narvas Rahu 10-32 asuva korteriomandi, mis oli nende ühisomandis, omavahel võrdsetes mõttelistes

osades, mille tulemusena sai kumbki abikaasa ainuomandisse 1/2 mõttelist osa korteriomandist, ning

et hageja kinkis endale ainuomandiõiguse alusel kuuluva 1/2 mõttelise osa korteriomandist kostjale.

Abikaasad hindasid kingitava korteriomandi 1/2 mõttelise osa väärtuseks 50 000 krooni. 28. aprilli

2004. a korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepinguga on tõendatud, et hageja ostis Narvas

Xxxxxxx xx-xxx asuva korteriomandi 150 000 krooni eest. Kohtule on esitatud 17. märtsi 2004. a

kohustuskiri, mille kohaselt kohustus kostja võimaldama hagejale 150 000 krooni maksva 2-toalise

korteri ühe aasta jooksul alates leppe allkirjastamisest.

Hageja väidab, et pärast abielusuhete halvenemist ei saanud ta viibida kostjaga ühes korteris, kuid tal

ei olnud kuhugi minna. Seetõttu leppisid pooled kokku, et kostja ostab hagejale korteri, kuhu ta kolib.

Hageja ostis endale 1-toalise korteri 150 000 krooni eest, korteri ostmiseks võetud laenu maksab ta

üksinda. Kostja väidab, et ei mõelnud sõna "võimaldama" all korteri ostmist hageja jaoks, vaid

korteri otsimist ja seda ta on teinud. Kostja kohustust maksta hagejale 150 000 krooni kohustuskirjast

ei nähtu. Hageja loobus 2-toalisest korterist, kuna 1-toalises korteris oli tehtud ümberplaneering ja

euroremont, mistõttu oli 1-toalise korteri hind suurem kui 2-toaliste korterite hind Narvas.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti. TsMS § 231 lg-st 1 tulenevalt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks.

Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest

allikatest. Vene-eesti seletav sõnaraamat eesti-vene sõnastikuga (Eestikeelne väljaanne. TEA, Tallinn,

2001) annab vene sõnale "ïðåäîñòàâèòü" järgmise seletuse (lk 652, 2. veerg): "ÏÐÅÄÎÑÒÀÂÈÒÜ, -

âëþ, -èøü; -âëåííûé; ñîâ., êîìó-÷åìó êîãî-÷òî è ñ íåîïð. Ñäåëàòü òàê, ÷òîáû êòî-í. ìîã ïîëüçîâàòüñÿ,

ðàñïîðÿæàòüñÿ êåì-÷åì-í. èëè ïîñòóïàòü êàêèì-í. îáðàçîì. Ï. ñåìüå îòäåëüíóþ êâàðòèðó. Ï. îòïóñê. Ï.

ïîëíóþ ñâîáîäó. Ïðåäîñòàâüòå ìíå âûáèðàòü ñàìîìó. - võimalust andma; (valdusse, käsutusse) andma;

võimaldama."

Kostja 17. märtsil 2004 allkirjastatud kohustuskiri ei ole leping VÕS § 8 lg 1 mõttes, kuna puudub

lepingu teine pool. Kohtule ei ole esitatud ka tõendeid, et poolte vahel tekkisid võlasuhted teistel

alustel (VÕS § 3). Tulenevalt VÕS § 4 lg-st 1 on mittetäielik kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid

mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. Sama paragrahvi lõike 2 punkt 2 sätestab, et

mittetäielik kohustus on kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale. Tunnistajate

Valeri Belovi ja Aleksandr Mohhovi ütlustega on tõendatud, et pooled ei saanud pärast abielusuhete

halvenemist elada ühes korteris ja kuna hagejal ei olnud kuskile kolida, andis kostja hagejale

vaidlusaluse kohustuskirja. Kohus tõlgendas kostja 17. märtsi 2004. a kohustuskirja mittetäieliku

kohustusena. Hagejal ei ole õigust kostjalt selle kohustuse täitmist nõuda. Seega puudub seaduslik

alus hagi rahuldamiseks.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ning

teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. mai 2009. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 150 000 krooni. Menetluskulud jättis

ringkonnakohus kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse normi, kui leidis, et

vaidlusalune dokument on mittetäielik kohustus, mille täitmist reguleerib VÕS § 4 lg 1.

Ringkonnakohus leidis, et kostja 17. märtsil 2004. a koostatud dokumendile tuleb kohaldada

võlatunnistuse regulatsiooni. Tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Võlatunnistusega soovisid

pooled kinnitada, et kostjal on kohustus anda hagejale kindla väärtusega eluruum. Kohustus tulenes

poolte tehtud tehingutest ühisvarasse kuulunud 4-toalise korteriga ja sama korteri kohta sõlmitud

kokkulepetest. Kostja 17. märtsil 2004 koostatud võlatunnistuse sisuks oli hageja eluruumi saamise

nõude tunnustamine, mis on sõltuvuses võlatunnistuse aluseks olevast põhikohustusest ning mis ei

lõpetanud ega muutnud olemasolevat võlasuhet.

Pooled vaidlevad võlatunnistuse sisu üle, st selle üle, millise kohustuse võlatunnistuse andja

dokumendiga endale võttis. Kostja väitel oli tema tahe dokumendi koostamisel suunatud sellele, et

abistada hagejat 2-toalise korteri (hinnaga vähemalt 150 000 krooni) saamisel. Kostja väitel pidas

tema võimaldamise või andmise all silmas seda, et ta otsib korteri, pakub seda hagejale ja vajadusel

aitab kaasa korteri omandiõiguse vormistamise toimingute tegemisel. Korteri väärtus 150 000 krooni

märgiti dokumenti selleks, et kostjal oli kohustus vaid heas korras elamiskõlblikke eluruume

pakkuda. Kostja väitel koostas ta dokumendi üksnes seetõttu, et hageja ei soovinud iseseisvalt midagi

teha selleks, et leida endale korter.

Ringkonnakohus leidis, et hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et kostja tahe oli dokumendi

koostamisel suunatud üksnes hageja abistamisele korteri otsimisel. Hageja esitatud väited ja hagi

alusena esitatud asjaolud ning neid kinnitavad tõendid annavad aluse asuda seisukohale, et hageja sai

kostja tahtest teisiti aru. Vaidlusaluse dokumendi tõlgendamisel tuleb lähtuda tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 teisest lausest ning kostja tahteavaldust tuleb tõlgendada nii, nagu

tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Pooled ei vaidle

selle üle, et dokument koostati 17. märtsil 2004. Poolte abielulised suhted olid lõppenud ning pooled

soovisid, et hageja koliks välja poolte ühisvaraks olevast korterist ja asuks elama teise korterisse.

Hagejal ei olnud eluruumi, kuhu elama asuda. Hageja nõustus loobuma oma osast ühisvaras ja

vabastama eluruumi tingimusel, et tal oleks eluruum, kuhu elama asuda. Ringkonnakohus leidis, et

mõistlik isik oleks kostja tahteavaldust sellistes oludes tõlgendanud kui kohustuse võtmist muretseda

150 000 krooni eest hagejale eluruum. Sellist arusaamist kinnitab ka 30. märtsil 2004. a koostatud

abikaasade ühisomandis oleva vara jagamise leping, kinkeleping ja asjaõigusleping (kohtutoimiku

I kd, lk 72). Nimetatud lepinguga deklareerisid abikaasad, et ühisomandis on 4-toaline korteriomand

asukohaga Narva linn, Rahu 10, mis kuulub võrdsetes mõttelistes osades abikaasadele. Sama

lepinguga kinkis hageja oma osa ühisvaraks olevast korteriomandist kostjale, kes võttis kingi vastu.

Ka asjaolu, et hageja võttis üle ühisomandisse kuulunud korteriomandi 12 000 krooni suuruse

laenujäägi tasumise kohustuse, kuigi kinkis oma osa abikaasale, viitab sellele, et hageja sai aru, et

abikaasa võttis endale kohustuse soetada oma raha eest 150 000 krooni maksev eluruum. Mõlemad

pooled on kinnitanud, et kostja soovis, et hageja vabastaks oma senise eluruumi. See asjaolu selgitab,

miks hageja oli nõus laenu võtma soetatud eluruumi eest tasumiseks. Hageja seletuse kohaselt

nõustus ta ostma 1-toalise korteri, kus elada senikaua, kuni kostja täidab

2-toalise korteri ostmise lubaduse. Ringkonnakohtu arvates tõendavad hageja arusaamist kostja

tahtest ka tunnistajate ütlused. Maakohtus üle kuulatud tunnistaja V. Belovi seletuse kohaselt andis

tema nõu, et kuna hageja vajab korterit, siis nõuaks ta võlakirja. Kostja pidi esitama korteri ja hageja

pidi ostma endale korteri. Hageja ostis, aga tema abikaasa pidi ostma või hüvitama korteri

maksumuse (kohtutoimiku I kd, lk 143). Tunnistaja A. Mohhovi seletuse kohaselt pakkus kostja

hagejale, et viimane koliks korterist välja, ja kuna hagejal ei olnud kusagil elada, siis võttis kostja

kohustuse osta temale korter. Tunnistaja väitel sai tema võlakirjast aru, et sõna "andma" pidi

tähendama ostma 2-toalise korteri turuhinnaga. Hageja sai aru, et selle võlakirja järgi tuleb talle osta

korter (kohtutoimiku I kd, lk 144). Teistsugusteks järeldusteks ei anna alust ka tunnistaja T. Pavlova

seletus, mille kohaselt "hageja ütles mulle, et kolisid lahku ja 4-toaline jäi kostjale. Ostis 1-toalise, et

oleks, kus elada ja võlakiri oli garantiiks, et 1-toaline on hageja oma. See võlakiri, see on tema 1-

toalise korteri garantii Xxxxxxx aadressil" (kohtutoimiku I kd, lk 146).

17. märtsi 2004. a dokument ei ole tühine vorminõuete rikkumise tõttu, kuna tegemist ei ole

kinnisasja müügi eellepinguga. Dokumendi sisuks oli 150 000 krooni suuruse varalise kohustuse

võtmine. Ringkonnakohtu arvates ei ole vaidluse lahendamisel olulised ka väited abikaasade muu

vara jagamise kohta. Asjas on tõend ühisvarasse kuulunud 4-toalise korteriomandi jagamise kohta,

ülejäänud vara jagamise kohta andmeid ei ole.

Maakohtule esitatud hagiavalduses taotles hageja sissenõudmisele kuuluva kohustuse täitmist, kuid

apellatsiooniastmes märkis, et kohustus tuleb täita ja kuna korteri muretses hageja ise, siis

täitmisviisiks on rahaline nõue. Kostja ei ole hageja nõude kohta oma seisukohta väljendanud.

Tegemist ei ole hagi muutmisega, vaid esialgse kohustuse täitmise asemel nõuab hageja nüüd rahalist

hüvitist, mis on TsMS § 376 lg 4 p 3 alusel lubatav.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Menetluskulud palub kostja välja mõista hagejalt.

Ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, käsitledes kostja kohustust kui poolte ühisvara

jagamise lepingust tulenevat kohustust. Ühisvara jagamise lepingust ei nähtu, et kinkelepingu eest

võtab kostja endale kohustuse, mis tuleneb 17. märtsi 2004. a võlakirjast, ning et kui ta 2-toalist

korterit hagejale ei võimalda, peab maksma 150 000 krooni.

Ringkonnakohus tugines tõendamata asjaoludele, kui leidis, et hageja võttis endale kohustuse tasuda

12 000 krooni laenu, sest sellist tõendit kohtule ei esitatud.

Kohus ei arvestanud kohtule esitatud 13. aprilli 2004. a laenulepingut 04-022919-EL, millega laenati

pangalt 11 032 eurot Xxxxxxx xx-xxx asuva korteri ostmiseks hagejale. Laenulepingu tagatiseks seati

kostja Rahu tänava korter ja kostja on märgitud lepingusse kaaslaenusaajana. Sellega on kostja

võimaldanud hagejale korteri.

Ühisvara jagamise lepingust tuleneb, et pooled olid oma korteri hinnanud 100 000 kroonile. Hageja ei

vaidlustanud kohtus asjaolu, et korter oli halvas seisukorras ja vajas kapitaalremonti. Võlakirjas

märgitud kohustus ei saanud tuleneda ühisvara jagamise lepingust, kui vara maksis vähem sellest

varast, mida pooled soetasid hagejale.

Ringkonnakohus väljus apellatsioonkaebuse piiridest, kuna tegi otsuse, mis erines hageja nõudest,

ega järginud poolte esitatud põhjendusi ega tõendeid. Hageja esitas maakohtule järgmised nõuded:

1) kohustada kostjat täitma endale võetud kohustus - võimaldada hagejale Narva linnas 2-toaline

korter, mille hind oleks vähemalt 150 000 krooni; 2) jätta kohtukulud kostja kanda. Hageja jäi

maakohtus oma nõuete juurde ega muutnud neid. Võlakirjast ei nähtu, et kostja pidi võimaldama

hagejale korteri Narvas. Apellatsioonimenetluses ei esitanud hageja menetluskulude väljamõistmise

nõuet. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 651 lg-t 1, mille kohaselt kontrollib ringkonnakohus

apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille

peale on edasi kaevatud. See tõi kaasa väära kohtulahendi tegemise.

Ringkonnakohus jättis hindamata kostja põhjenduse, et kinnisvara kohta lepingu sõlmimisel tuleb

järgida lepingu notariaalset vormi asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi. Vorminõude rikkumisel

on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi tühine.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

10. Ringkonnakohus on leidnud, et hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et kostja tahe oli

dokumendi koostamisel suunatud üksnes hageja abistamisele korteri otsimisel. Ringkonnakohus

märkis, et mõistlik isik oleks kostja tahteavaldust tõlgendanud kui kohustuse võtmist

muretseda 150 000 krooni eest hagejale eluruum. Hageja seletuse kohaselt nõustus ta ostma 1-toalise

korteri, sest kostja lubas osta hiljem 2-toalise korteri. Ringkonnakohtu arvates tõendavad hageja

arusaamist kostja tahtest ka tunnistajate ütlused. Samas märgib ringkonnakohus otsuses, et

17. märtsi 2004. a dokument ei ole tühine vorminõuete rikkumise tõttu, kuna tegemist ei ole

kinnisasja müügi eellepinguga. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole küll tuvastanud, et kostja

kohustus oleks suunatud kinnisasja omandamisele, kuid samas jättis ringkonnakohus selgelt

tuvastamata, millele oli kostja kohustus siiski suunatud. Leides, et tegemist ei ole kokkuleppega

kinnisasja omandamise kohta, jättis ringkonnakohus tuvastamata, missuguse kohustuse täitmise

asemel nõudis hageja rahalist hüvitist.

11. Kolleegium märgib, et kui kostja kohustus korteri võimaldamiseks hagejale oleks suunatud

kokkuvõttes kinnisasja omandamisele, peaks AÕS § 119 lg 1 järgi võlatunnistus olema notariaalselt

tõestatud. AÕS § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama

kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Selle vorminõude rikkumisel on tehing TsÜS § 83 lg 1 järgi

tühine (vt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 18; 10. novembri 2003. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-03, p-d 27-29; 19. novembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-03,

p-d 23-26 ja 20. detsembri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-04, p-d 15 ja 16). Kolleegium

kordab oma varasemates lahendites väljendatud seisukohta, et tehingu seadusest tuleneva

vorminõude järgimata jätmine kui lepingu tühisuse alus on asjaolu, mida kohus peab asja

lahendamisel arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad

(vt Riigikohtu 8. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-22-09, p 13; 8. mai 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14; 30. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 14 ja

13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 21). Seega oleks poolte kokkulepe selles

osas, mis puudutab kostja kohustust osta hagejale 2-toaline korter, tühine vorminõude rikkumise

tõttu. TsÜS § 85 kohaselt ei too aga tehingu ühe osa tühisus kaasa teiste osade tühisust, kui tehing on

osadeks jagatav ja võib eeldada, et tehing oleks tehtud ka tühise osata.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata ja tuvastada, mis oli kostja kohustuse sisuks.

Kui ringkonnakohus tuvastab, et kostja kohustuse sisuks oli kinnisasja omandamine, tulnuks

võlatunnistus selles osas notariaalselt tõestada ning on tühine vorminõude rikkumise tõttu. Kui aga

ringkonnakohus tuvastab, et kohustuse sisuks oli see, et kostja finantseerib 150 000 krooniga hageja

korteriostu, siis jääks kostjal kohustus hageja korteriostu 150 000 krooniga finantseerida kehtima.

12. Kolleegium märgib veel, et ringkonnakohus on vääralt leidnud, et see, et esialgse kohustuse

asemel nõudis hageja rahalist hüvitist, on praegusel juhul TsMS § 376 lg 4 p 3 alusel lubatav.

TsMS § 376 lg 4 p 3 alusel ei peeta hagi muutmiseks esialgu nõutud eseme asemel asjaolude

muutumise tõttu teise eseme või muu hüve nõudmist. Seega ei peeta hagi muutmiseks olukorda, kui

esialgu nõutud eseme asemel nõutakse teist eset või muud hüve asjaolude muutumise tõttu. Praegusel

juhul ei nähtu, et asjaolud oleks muutunud kohtumenetluse ajal. Selline rikkumine on menetlusõiguse

normi oluline rikkumine TsMS § 669 lg 2 järgi ja toob TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi kaasa otsuse

tühistamise.

13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata kõiki poolte esitatud väiteid, sh ka kostja

väidet, et võlakirjas märgitud kohustus ei saa tuleneda ühisvara jagamise lepingust, kui vara maksis

vähem sellest varast, mida pooled soetasid hagejale.

14. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

15. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemustest.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu