3-3-1-38-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-38-09

Otsuse kuupäev

16. detsember 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Roman Zagoskini kaebus Põhja Politseiprefektuuri 29. mai

2008. a käskkirja nr 1040p tühistamiseks, teenistusse võtmiseks

ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-08-1243

Menetluse alus Riigikohtus

Põhja Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Põhja Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1243 ja

jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 17. oktoobri 2008. a otsus, muutes selle põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

Tagastada kautsjon.

Menetluskulud jätta menetlusosaliste kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Politseiprefektuuri 29. mai 2008. a käskkirjaga nr 1040p määrati Põhja Politseiprefektuuri

Põhja politseiosakonna vanemkonstaabel Roman Zagoskin teenistuskohustuste süülise

mittenõuetekohase täitmise, ametiasutusele varalise kahju põhjustamise ja vääritu teo toimepanemise

eest distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine 30. mail 2008. a.

2. Käskkirja kohaselt on distsiplinaarjuurdlusega tuvastatud, et R. Zagoskin pani toime järgmised

distsiplinaarsüüteod:

1) sõitis 11. aprillil 2008. a kella 21.10 paiku politseivärvides alarmsõidukiga, millele ei olnud

sisselülitatud vilkurid ega eriline helisignaal, Õismäe tee 107a juures kõnniteel, millega rikkus

liikluseeskirja § 117 ja Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määruse nr 69 Eritalituse sõidukite

loetelu, nende tähistamise ja liiklemise kord § 15 nõudeid; sellega pani R. Zagoskin toime

distsiplinaarsüüteo ATS § 84 p 1 järgi;

2) teenistusülesannete täitmisel teostades alarmsõitu põhjustas 11. aprillil 2008 kella 21.27 ajal

süülise tegevuse tagajärjel (lubatud sõidukiirus 50 km/h, sõidukil aga 120 km/h) liiklusõnnetuse ega

taganud alarmsõidul liiklusohutust; liiklusõnnetuse tagajärjel kuulus sõiduk mahakandmisele ja tekkis

varaline kahju sõiduki omanikule (AS Balti Autoliising) ning varalise kahju oht Põhja

Politseiprefektuurile (sõiduki rentnik); liiklusõnnetus põhjustas tervisekahjustusi sõidukis viibinud

politseiametnikule ja seadis ohtu sõidukis viibinud isikute, sealhulgas kinnipeetava elu ja tervise;

sellega rikkus R. Zagoskin Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määruse nr 69 § 18 nõudeid,

samuti Põhja Politseiprefektuuri sisekorraeeskirjade punkte 14.7, mille kohaselt ametiasutuse vara

riknemise, hävimise süüline põhjustamine on usalduse kaotusena käsitletav tegu, ning 14.8.4 , mille

järgi liiklusõnnetuse süüline põhjustamine on vääritu tegu; Seega on R. Zagoskin toime pannud

süüteod ATS § 84 p 2 ja § 84 p 3 tunnustel;

3) andis liiklusõnnetuse väärteoasja menetluse raames tunnistajana ülekuulamisel ja

distsiplinaarjuurdluse käigus menetlejale ebaõigeid ütlusi ootamatult ülekäigurajale jooksnud isiku

kohta, samuti sõidukis viibinud politseiametniku poolt turvavöö kinnitamise kohta, millega rikkus

sisekorraeeskirja punkti 14.8.7, mille järgi valetamine ja muu ebaausus on vääritu tegu.

3. Käskkirjast tulenevalt võeti isiku karistamisel arvesse eeltoodud asjaolusid, R. Zagoskinile antud

iseloomustust, kehtivat distsiplinaarkaristust ning Politseiteenistuse seaduse § 42 p 3, § 43 lg 1, § 44

lg 1, ATS § 84 p 3 ja § 118 lg 1. Käskkiri tehti R. Zagoskinile teatavaks 30. mail 2008. a.

4. R. Zagoskin esitas Tallinna Halduskohtusse kaebuse Põhja Politseiprefekti 29. mai 2008. a

käskkirja nr 1040p tühistamise ja kaebaja teenistusse ennistamise ning sunnitult töölt puudutud aja

eest töötasu väljamõistmise nõudes. Kaebuse põhjenduste kohaselt on distsiplinaarkaristuse

määramisel rikutud TDVS § 6 tulenevat distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega, rikutud on isiku

kaitseõigust ning TDVS § 7 lg 1 nõudeid, tõendatud ei ole LE § 117 rikkumine, ei ole järgitud TDVS

§ 15 sätestatud kustunud karistusega arvestamise keeldu ning distsiplinaarkaristus on

ebaproportsionaalne.

5. Tallinna Halduskohtu 17. oktoobri 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-1243 jäeti R. Zagoskini

kaebus rahuldatama. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) karistus oli määratud tähtaegselt; distsiplinaarkaristuse tähtaja kulgemise esimene päev oli

12. aprillil 2008. Kaebuse esitaja viibis puhkusel 22. aprillist 14. maini 2008; distsiplinaarkaristuse

määramise tähtaeg ei saa edasi kulgeda ka teenistussuhte peatumise aja sisse jäävatel puhkepäevadel

ja riiklikel pühadel;

2) õige pole väide, et karistuse määramisel on arvesse võetud kustunud karistust; R. Zagoskinil oli

distsiplinaarkaristuse määramise ajal kehtiv distsiplinaarkaristus, mida kohaldati Põhja

Politseiprefektuuri 26. mai 2008. a käskkirjaga nr 1024-p; seega vastustaja on järginud ATS § 118

lg 2 nõuet;

3) seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole

distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks; ka vastustaja on kinnitanud, et kaebaja poolt

valeandmete esitamise eest ei ole temale iseseisvat karistust määratud; TDVS § 7 lg 3 kohaselt võib

distsiplinaarkaristuse määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega;

distsiplinaarmenetluse läbiviimisel on vastustaja käsutuses olnud väärteomenetluse materjalid, sh

väärteoasjades kogutud tõendid, mille hulgas on ka R. Zagoskini ütlused süütegude kohta;

4) karistuse valikul teostab tööandja temale seadusega antud kaalutlusõigust; kaalutlused karistuse

valikul leiavad kajastamist vaidlustatud käskkirjas; vastustaja ei ole diskretsiooni piire ületanud,

kaebaja süü on tuvastatud ning vastustaja on kaalunud kõiki süüteo asjaolusid ja andnud neile

hinnangu nii faktilisest kui ka õiguslikust aspektist; väärteomenetluses tuvastati, et R. Zagoskin

rikkus LE nõudeid, mis on politseiametnikule lubamatu käitumine.

6. R. Zagoskin esitas apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtusse. Apellatsioonkaebuse

väidete kohaselt on halduskohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kui leidis, et apellandile

määratud distsiplinaarkaristus on kaalutlusvigadeta ning proportsionaalne, samuti on ebaõigesti

hinnatud tõendeid; sisulist hinnangut ei ole antud osadele kaebuses toodud väidetele, millega on

rikutud HKMS § 25 lg 2 ja lg 5 sätestatut. Kohus ei ole võtnud seisukohta kaebuses esitatud väite

osas, et kõnniteel liiklemine ei olnud õigusevastane tegevus; nimetatud teo suhtes puudub ka

jõustunud lahend väärteomenetluses. Apellant leiab, et politseivärvides alarmsõiduk on õigustatud

erisignaale ja vilkureid kasutamata liiklema kõnniteel. Ebaõige on seisukoht, et väidetavate

valeandmete esitamine väärteo- ja distsiplinaarmenetluses on vaadeldav vääritu teona ATS § 84 p 3

mõttes. TDVS § 7 lg 1 kohaselt pole distsiplinaarmenetluse käigus menetlusele allutatud isiku poolt

valeandmete esitamine distsiplinaarkaristuse määramise aluseks. Apellant väidab, et väärteoasjas

tuvastatud asjaolud ei ole siduvad sellele halduskohtule, kes arutab sündmusega seotud

distsiplinaarvastutust. Seega pidanuks kohus hindama väiteid ka selle kohta, kas liiklusõnnetuses

osalenud isikute ning tunnistajate ütluste lahknevus on käsitletav apellandi teadvalt ebaõigete

ütlustena. Apellant leiab, et kohus ei ole hinnanud asjaolu, et distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes

kohaselt isikul puudusid kehtivad distsiplinaarkaristused. Arvesse võetud distsiplinaarkaristus määrati

neli päeva enne vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramist. Distsiplinaarkaristuse määramisel ei

tohi arvesse võtta sellist karistust, mis on määratud teo eest, milline pandi toime peale aktuaalse

süüteo toimepanemist. Apellant leiab, et kuigi vastustaja pole väljunud diskretsiooni piiridest, ei ole

karistuse määramisel järgitud proportsionaalsuspõhimõtet, mille sisu distsiplinaarmenetluses

väljendab TDVS § 8 lg 1. Apellandile on karistus määratud süütegude kogumi eest. Mõne süüteo

äralangemine tähendab seda, määratud karistus tugines ebaõigetele alustele ning sisaldas

kaalutlusviga. Rikutud on ka võrdse kohtlemise põhimõtet. Liiklusõnnetus ei ole praktikas käsitletav

teona, mis tingib vältimatult teenistussuhte lõpetamise.

7. Põhja Politseiprefektuuri vastuses leiti, et kõnniteel, kus liigub inimesi ja sõit toimub pimedal

ajal, on vilkurite kasutamine vältimatult vajalik. Vastustaja väitel esitas kaebaja valeandmeid esmalt

11. aprilli 2008. a ettekandes, seega ajal, mis ta ei olnud menetlusalune isik ning distsiplinaarjuurdlus

polnud veel alustatud. Vastustaja ei nõustu seisukohaga, et kehtiv distsiplinaarkaristus peab olema

määratud enne uut süütegu. Ametniku rikkumise korduvus tuvastatakse karistuse määramise ajal ja

karistuse määrajal on seadusest tulenev õigus võtta arvesse kõiki ametnikule määratud karistusi, mis

oli kehtivad enne teenistusest vabastamise otsuse tegemist.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2009. a otsusega R. Zagoskini apellatsioonkaebus

rahuldati. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu 17. oktoobri 2008. a otsuse ja tegi uue

otsuse, millega tühistati Põhja Politseiprefektuuri 29. mai 2008. a käskkiri nr 1040-p ja ennistati

R. Zagoskin Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonna vanemkonstaabli ametikohale. Kohus

mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja ka tasu teenistusest sunnitult puudutud aja eest.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on vastustaja käskkirjas vääritu teona kvalifitseerinud ka

valetamise ja ebaaususe. TDVS § 7 lg 1 kohaselt ei ole seletuses valeandmete esitamine

distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes on lähtutud

kaebaja seletusest, mille ta koostas 11. aprillil 2008. a ettekandena pärast liiklusõnnetust. Teine

seletus on võetud 22 mail 2008. a, kuid kaebaja jäi oma 11. aprilli ettekande juurde ega lisanud

midagi uut. TDVS § 7 lg 1 kohaldamisel ei ole määravaks, mis ajahetkel kaebaja seletuse andis.

Oluline on hinnata, kas tegemist on seletusega, millest vastustaja karistuse määramisel lähtus.

Vaidlustatud käskkirjas käsitleti vääritu teona muuhulgas distsiplinaarmenetluses valeandmete

esitamist, mis on vastuolus TDVS § 7 lg-ga 1. Vastavas osas on vaidlustatud käskkiri õigusevastane.

Kuna käskkirjast ei nähtu, millise kaalu on vastustaja kaebaja valetamisele teiste

distsiplinaarsüütegudega võrreldes omistanud, ei ole kohtul võimalik kontrollida, kas kaebaja oleks

teenistusest vabastatud ka juhul, kui valetamist ei oleks distsiplinaarsüüteona käsitletud. Seega tuleb

vaidlustatud käskkiri tervikuna tühistada.

Ringkonnakohus leidis samuti, et ekslikult on vastustaja käskkirjas tuginenud isiku eelnevale

karistatusele. Karistuse määramisel tuginemine sellele kaalutlusele on lubamatu, sest teine karistus

määrati isikule teise teo eest, mis oli toime pandud pärast 11. aprilli 2008. a. Kuna eeltoodud vigade

tõttu tuleb kaebus rahuldada, ei hinda ringkonnakohus teisi apellandi väiteid.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 11. veebruari 2009. a otsusele esitas kassatsioonkaebuse Põhja

Politseiprefektuur. Kassatsioonkaebuses taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ning Tallinna

Halduskohtu selles asjas tehtud otsuse jõussejätmist. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) töötajat ei saa karistada valeandmete esitamise eest üksnes juhul, kui ta teeb seda vastuseks

tööandja nõuetele anda juhtunu kohta selgitust distsiplinaarmenetluse käigus; käesoleval juhul neid

asjaolusid ei esinenud;

2) ringkonnakohtu seisukoht, et kehtiv karistus peab olema määratud enne uut süütegu, ei tulene

seadusest ja on vastuolus kohtupraktikaga. Ametniku rikkumise korduvus tuvastatakse karistuse

määramise ajal.

10. Vastuseks kassatsioonkaebusele palub kaebaja jätta Põhja Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus

rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata. Vastuses leitakse, et juhul, kui isiku seletus

või ütlus puudutab distsiplinaarmenetluse esemeks olevat süütegu, siis ei tohi seletuse andmisest

keeldumine või seletuses valeandmete esitamine olla distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks

aluseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas on ringkonnakohus vääralt kohaldanud TDVS § 7 1. lõiget.

Nimetatud sätte kohaselt on tööandjal õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta.

Seletuse andmisest keeldumine, samuti seletuses valeandmete esitamine ei ole TDVS § 7 lg 2 teise

lause kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks.

Eelnimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada karistusõigusele omane isiku kõrgendatud kaitstus

ja süütuse presumptsiooni põhimõtete järgimine distsiplinaarsüüteo menetluses. Sellele põhimõttele

saab isik tugineda üksnes alustatud distsiplinaarmenetluses, mitte aga teenistussuhetes üldiselt.

12. Kohtuasja materjalidest nähtub, et R. Zagoskin tegi teenistusliku ettekande 11. aprillil 2008. a

asetleidnud sündmuse asjaolude kohta samal kuupäeval vahetult pärast liiklusõnnetuse toimumist.

Tuvastatud on, et ettekanne sisaldab ebaõiget teavet. Ettekande tegemise ajal ei olnud alustatud

distsiplinaarmenetlust. Distsiplinaarmenetlust alustati Põhja Politseiprefektuuri 15. aprilli 2008. a

käskkirjaga nr 348t, mida läbiviimise tähtaja osas hilisema käskkirjaga muudeti.

Distsiplinaarmenetluse alustamise käskkiri tehti R. Zagoskinile teatavaks 16. aprillil 2008. a. Asjaolu,

et teenistusliku ettekande tegemise ajal võis olla R. Zagoskini suhtes alustatud väärteomenetlust, ei

oma tähendust TDVS § 7 lg 1 kohaldamise aspektist. Kolleegium rõhutab, et teenistuslik ettekanne ei

ole samastatav distsiplinaarsüüteo menetluses nõutava seletusega. Distsiplinaarmenetluse käigus

andis R. Zagoskin seletuse alles 22. mail 2008. a ning sellele laieneb TDVS § 7 lg-st 1 tulenev

garantii. Ringkonnakohtu ekslik seisukoht, millest tulenevalt ei oma tähtsust ebaõige informatsiooni

edastamise aeg, muudab ebaaususe teenistussuhetes, sh teadvalt ebaõige informatsiooni esitamise

kõrgemalseisvale ametiisikule sõltumata selle vormist distsiplinaarkorras mittekaristatavaks.

13. Ringkonnakohus on Põhja Politseiprefektuuri 29. mai 2008. a käskkirja nr 1040p tühistanud

eelkõige TDVS § 7 lg 1 administratsiooni väidetava rikkumise tõttu. Eelnevalt selgitatu tõttu selline

rikkumine aga puudub. Kassatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Kolleegium tühistab Tallinna

Ringkonnakohtu 11. veebruari 2009. a otsuse ja jätab jõusse Tallinna Halduskohtu 17. oktoobri

2008. a otsuse, muutes selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Kautsjon kuulub

tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld