3-3-1-82-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-82-09

Otsuse kuupäev

15. detsember 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Harju maavanema protest Rae Vallavalitsuse 28. veebruari

2006. a korralduste nr 231 ja 234 ning 25. aprilli 2006. a

korralduse nr 545 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-08-719

Menetluse alus Riigikohtus

Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Keskkonnaministeeriumi kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-719 täies

ulatuses.

Saata asi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju maavanema 19. aprilli 1999. a korraldusega nr 1596 anti Rae valla munitsipaalomandisse

Kautjala külas maa pindalaga 98 ha.

14. oktoobril 1996 on Arvo Allika nimelt koostatud Rae Vallavalitsusele avaldus Kautjala külas

asuvate ehitiste - elamu, kuuri ja käimla - juurde 2 ha maa ostueesõigusega erastamiseks, avaldust

pole vallavalitsuses registreeritud. 28. juulil 1999 müüs A. Allika ehitised Iivo Lepikule, kelle nimelt

on 15. augustil 1999 koostatud Rae Vallavalitsusele avaldus Kautjala külas 0,5 ha elamumaa

ostueesõigusega erastamiseks, avaldust pole vallavalitsuses registreeritud.

22. detsembril 1997 esitas Gregor Elm Rae Vallavalitsusele avalduse Rae vallas Kautjala külas

asuvate ehitiste - mõisahoone, aida ja karjalauda - juurde 30 ha maa ostueesõigusega erastamiseks.

22. detsembril 1997 on G. Elmi nimelt koostatud ka avaldus kogu mõisa endise kinnistu maa

erastamiseks, mida pole vallavalitsuses registreeritud.

Rae Vallavalitsuse 24. aprilli 2001. a korraldusega nr 560 määrati I. Lepiku omanduses oleva elamu

juurde teenindusmaa suuruseks 1871 m2, lubati I. Lepikul see maa ostueesõigusega erastada ja

moodustada Lepiku katastriüksus. Rae Vallavalitsuse 28. mai 2002. a korraldusega nr 541 otsustati

võimaldada G. Elmil erastada ostueesõigusega 5,39 ha maad ja moodustada sellest Kautjala mõisa

katastriüksus.

17. jaanuaril 2006 müüs G. Elm hooned Ardi Tedrema ja Kalle Ojamäe kaasomandisse, 8. veebruaril

2006 müüs I. Lepik hooned samadele isikutele. 10. veebruaril 2006 esitasid A. Tedrema ja K. Ojamäe

Rae Vallavalitsusele avaldused 150 ha maa ostueesõigusega erastamiseks Kautjala mõisa juurde ja

50 ha maa ostueesõigusega erastamiseks I. Lepikult ostetud hoonete juurde. 23. veebruaril 2006

esitasid A. Tedrema ja K. Ojamäe taotlused lõpetada toimingud G. Elmile ja I. Lepikule maa

erastamiseks ning tühistada kõik nimetatud isikutele maa erastamisega seonduvad korraldused või

aktid.

2. Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korraldusega nr 231 tunnistati kehtetuks 28. mai

2002. a korraldus nr 541 ja korraldusega nr 234 tunnistati kehtetuks 24. aprilli 2001. a korraldus

nr 560, mõlemad A. Tedrema ja K. Ojamäe taotluste ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 65 lg 3

alusel.

5. aprillil 2006 esitas Maa-amet Rae Vallavalitsusele taotluse Kautjala külas asuvate Tirtsu, Kõrre ja

Päevakoera maaüksuste kogupindalaga 125,26 ha riigi omandisse jätmiseks riigi maareservina

maareformi seaduse (MaaRS) § 31 lg 1 p 8 alusel.

Rae Vallavalitsuse 25. aprilli 2006. a korraldusega nr 545 otsustati moodustada Lepiku

katastriüksus suurusega 152,45 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa, ning võimaldada A. Tedremal ja

K. Ojamäel erastada see maa ostueesõigusega kaasomandisse.

27. detsembril 2006 algatas Harju maavanem riikliku järelevalve Rae Vallavalitsuse 28. veebruari

2006. a korralduste nr 231 ja nr 234 ning 25. aprilli 2006. a korralduse nr 545 seaduslikkuse

kontrollimiseks ja 22. veebruaril 2007 tegi Rae Vallavalitsusele ettepaneku viia nimetatud

korraldused vastavusse kehtivate õigusaktidega. Vallavalitsus ei pidanud 21. juuni 2007. a vastuses

vajalikuks oma korraldusi muuta, leides, et need ei riku seadust ega piira ühegi kolmanda isiku huve.

3. Harju maavanem palus 15. aprilli 2008. a protestis tühistada Rae Vallavalitsuse 28. veebruari

2006. a korraldused nr 231 ja 234 ning 25. aprilli 2006. a korralduse nr 545 järgmistel põhjendustel:

a) korralduste nr 231 ja 234 andmise õigusliku alusena viidati HMS § 65 lg-le 3, mis sätestab, et kui

langeb ära kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutmise

tõttu, tuleb haldusakt isiku taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Kehtetuks

tunnistatud korraldused ei piiranud A. Tedrema ja K. Ojamäe huve, samuti ei langenud ära nende

korralduste andmise alused. Korralduste andmise aluseks olid G. Elmi ja A. Allika maa

ostueesõigusega erastamise avaldused, ehkki I. Lepiku 15. augusti 1999. a avaldust pole

vallavalitsuses registreeritud. G. Elmi 22. detsembri 1997. a vabas vormis kirjutatud avaldust kogu

Kautjala mõisa endise kinnistu maa erastamiseks pole Rae Vallavalitsus registreerinud, mistõttu ei saa

seda A. Tedremale ja K. Ojamäele maa erastamisel arvesse võtta. Vallavalitsus pidi lähtuma üksnes

registreeritud avaldusest, milles G. Elm soovis erastada 30 ha maad;

b) A. Tedrema ja K. Ojamäe maa ostueesõigusega erastamise avaldus oli MaaRS § 40 järgi esitatud

tähtaegselt, kuid vallavalitsuse korraldus nr 560, mis võimaldas I. Lepikule maa ostueesõigusega

erastamist, oli maavanema vastuvõetava erastamise korralduse eelhaldusaktiks, mille vastuvõtmine

viitab maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute lõpetamisele. Vastustaja ei põhjendanud, miks

koheldakse isikuid erinevalt - G. Elmile maa erastamise puhul ei väideta, et eeltoimingud on

lõpetamata, ehkki see oli samas staadiumis I. Lepikule maa erastamisega;

c) korraldus nr 545 on vastuolus Vabariigi Valitsuse 6. novembri 1996. a määrusega nr 267 kinnitatud

"Maa ostueesõigusega erastamise korra" (maa erastamise kord) p-ga 71. Maa ostueesõigusega

erastamise avaldused olid antud asjas esitatud enne 1. jaanuari 1998, mõlema katastriüksuse

moodustamisega oli alustatud ja esitatud registreerimiseks maakatastrile (Kautjala mõisa

katastriüksus 28. jaanuaril 2003 ja Lepiku katastriüksus 4. juulil 2002). Seega pidanuks vastustaja

lähtuma maa erastamise korra p 71 alap-st 1;

d) Harju maavanema 19. aprilli 1999. a korraldusega nr 1596 anti Rae valla munitsipaalomandisse

Kautjala külas 98 ha maad Rae Vallavolikogu 9. märtsi 1999. a otsuse nr 203 taotluse alusel.

16. juunil 1940 kuulus mõis 1/2 osas organisatsioonile "Jumala Laegas" ja 1/2 osas Tallinna linnale,

mistõttu puudub alus korralduse nr 1596 kehtetuks tunnistamiseks. Munitsipaalomandisse antud maa

kattub erastatava Lepiku maaüksusega, mistõttu on maa ostueesõigusega erastamise toimingud olnud

vastuolus kehtivate õigusaktidega;

e) protest on esitatud avalikes huvides. Üksnes seaduse täpne täitmine kõigi isikute poolt loob

seaduslikkuse ja maavanema järelevalve teenib seda eesmärki.

4. Vastustaja Rae Vallavalitsus palus jätta protesti rahuldamata, leides järgmist:

a) A. Tedrema ja K. Ojamäe omandasid erinevatelt omanikelt kõrvuti asetsevad ehitised ja soovivad

need erastamise käigus ühe katastriüksuse koosseisu jätta, mis korralduste nr 541 ja 560 alusel pole

võimalik. A. Allika 14. oktoobri 1996. a avalduses märgitud maa suurusega pole erastatava maa

suuruse ja piiride määramisel arvestatud ning selle alusel pole katastriüksuse moodustamist algatatud,

korralduse nr 560 aluseks oli I. Lepiku 15. augusti 1999. a avaldus. Seetõttu tuleks kooskõlas maa

erastamise korra p-ga 71 arvestada A. Tedrema ja K. Ojamäe kui endiste I. Lepiku ehitiste praeguste

omanike erastamisavaldusega;

b) korraldus nr 541 anti ja katastriüksuse moodustamine algatati G. Elmi avalduse alusel, mistõttu

selle kehtetuks tunnistamine läheks vastuollu maa erastamise korra p-des 7 ja 71 sätestatud

eesmärgiga säästa kohalikku omavalitsust enne 1. jaanuari 1998 esitatud avalduste alusel juba tehtud

maa erastamise eeltoimingute ümbervaatamisest, jättes kohalikule omavalitsusele õiguse oma

varasemad toimingud vaatamata uue avalduse esitamisele jõusse jätta ja tagades kolmandate isikute

õiguste kaitse. Kautjala mõisa ehitiste juurde maa erastamine A. Tedrema ja K. Ojamäe avalduse

alusel ei riku ühegi kolmanda isiku õigusi ning selle rahuldamata jätmine üksnes seetõttu, et

vastustaja ei pea otstarbekaks enda poolt juba tehtud toimingute ümbervaatamist, poleks piisavalt

motiveeritud, kuna korralduse nr 541 kehtetuks tunnistamine on HMS § 65 lg 2 kohaselt lubatav.

MaaRS § 221 lg 2 ja 4 võimaldavad väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu

kaasomanikel erastada ka rohkem kui 50 ha maad;

c) 98 ha endise Kautjala mõisa maade osas on munitsipaliseerimise menetlus lõpetatud, kuna maid ei

saa munitsipaalomandisse anda. Kautjala mõis ei kuulunud 16. juuni 1940. a seisuga kohalikule

omavalitsusele (Tallinna linnale), vaid organisatsioonile "Jumala Laegas". Seetõttu lubas

maavalitsuse munitsipaliseerimise osakond tühistada 19. aprilli 1999. a korralduse nr 1596, kuid

ilmselt unustas seda teha. Lepiku maaüksuse osas esitas 5. aprillil 2006 maa riigi maareservi jätmise

taotluse Keskkonnaministeerium, kuid vastavalt MRS § 20 lg-le 1 on sellise maa omandamisel

eesõigus füüsilisel isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MRS § 221 alusel.

5. Kolmandad isikud A. Tedrema ja K. Ojamäe palusid jätta protesti rahuldamata, märkides

järgmist:

a) kohus peaks arvestama õiguskindluse põhimõttega, sest protest esitati kaks aastat pärast haldusakti

andmist. Teiste isikute õigusi ja huve protestitud haldusaktid ei puuduta, kuna ostueesõigusega

erastatud maa ei kuulu tagastamisele, munitsipaliseerimisele ega riigi omandisse jätmisele. Seetõttu

võis need haldusaktid HMS § 65 lg 3 alusel, samuti HMS § 64 lg 2 alusel, kehtetuks tunnistada. HMS

§ 56 lg 4 kohaselt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses näitama, kui haldusakti

adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata. Korraldused nr 231

ja 234 on kolmandate isikute suhtes soodustavad haldusaktid;

b) korraldus nr 545 ei ole vastuolus maa erastamise korra p-ga 71, mille alap-s 1 on toodud

tingimused, mille täitmisel tuleb erandina ka pärast 1. jaanuari 1998 vallasasjana omandatud ehitise

juurde ostueesõigusega maad erastades lähtuda enne 1. jaanuari 1998 esitatud avaldusest. Ülejäänud

juhtudel toimub maa ostueesõigusega erastamine pärast 1. jaanuari 1998 vallasasjana ehitise

omandanud isiku maa ostueesõigusega erastamise avalduse alusel. Kautjala mõisa ehitiste juurde maa

ostueesõigusega erastamiseks esitas G. Elm enne 1. jaanuari 1998 kaks avaldust; et vallavalitsus teist

avaldust ei registreerinud, ei saa avaldust õigustühiseks tunnistada. Lepiku ehitiste juurde maa

erastamiseks esitas enne 1. jaanuari 1998 avalduse A. Allika ja pärast I. Lepik. 24. aprilli 2001. a

korraldusega otsustati moodustada Lepiku katastriüksus I. Lepiku avalduse alusel. 28. mai 2002. a

korraldusega otsustati moodustada G. Elmi avalduse alusel Kautjala mõisa katastriüksus suurusega

5,39 ha, kuigi G. Elm taotles kogu endise Kautjala mõisa kinnistu piirides maa erastamist. Seega ei

teinud vallavalitsus A. Allika ja G. Elmi avaldustega arvestades mingeid erastamise eeltoiminguid,

mistõttu on A. Tedrema ja K. Ojamäe avaldustest lähtumine 25. aprilli 2006. a korralduses kooskõlas

maa erastamise korraga;

c) isegi kui maa erastamise korra p 71 ja korralduse nr 545 vahel esineks formaalne vastuolu, tuleb

sisulise õigusvastasuse tuvastamisel tõlgendada sätet eesmärgipäraselt. Maareformi eesmärk on

kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks

suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega

kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks (MaaRS § 2). Seega on

maareformi eesmärk saavutada olukord, kus enamus maad kuulub eraomanikele ja võimalikult vähe

riigile. Maa-ameti 18. septembril 1998 antud selgitustes nr 3 "Maareformi seaduse ja maareformiga

seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõike 2 ning Vabariigi Valitsuse

1996. a 6. novembri määrusega nr 267 kinnitatud "Maa ostueesõigusega erastamise korra" punktide 7

ja 7¹ rakendamine" märgitakse, et erastamise korra p-de 7 ja 7¹ eesmärgiks on vältida enne 1. jaanuari

1998 esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduste alusel tehtud maa erastamise eeltoimingute

ümbervaatamist. See kaitseb eeskätt kohaliku omavalitsuse õigusi, jättes talle õiguse oma varasemad

toimingud vaatamata uue avalduse esitamisele jõusse jätta. Pärast 1. jaanuari 1998 esitatud maa

ostueesõigusega erastamise avaldustest lähtumise keeld peab tagama ka kolmandate isikute kaitse,

kellele maad erastades on kohalik omavalitsus arvestanud neile erastatud maaga piirneva maa suhtes

esitatud erastamisavaldusega, mistõttu kolmandatel isikutel eksisteerib õiguspärane ootus, et nende

suhtes tehtud toimingud jäävad sõltumata uue avalduse esitamisest kehtima. Maa erastamine

korraldus nr 545 ei riku ühegi isiku õigusi. Vallavalitsusel oli maa erastamise korra p 71

eesmärgipäraselt tõlgendades õigus asuda seisukohale, et maareformi eesmärgiga on kooskõlas

nimetatud normi kaitsest loobumine ja kolmandate isikute avalduste menetlemine. MaaRS § 221 lg 2

lubab väljaspool linna või tiheasustusega ala piire asuva elamu omanikul erastada maad suuremas

ulatuses kui 50 ha;

d) MaaRS § 28 lg 1 p 7 alusel antakse munitsipaalomandisse 16. juuni 1940. a seisuga kohaliku

omavalitsusüksuse omandis olnud ja praegusel ajal munitsipaliseerimist taotleva kohaliku

omavalitsuse haldusterritooriumil asuv maa. Kautjala mõisa omanik või valdaja oli Tallinna linn,

mistõttu puudub Rae vallal õiguslik alus nimetatud maa saamiseks munitsipaalomandisse.

6. Kolmas isik Keskkonnaministeerium palus protesti rahuldada. Keskkonnaministeerium

põhjendas oma seisukohta järgmiselt:

a) Maa-amet esitas 5. aprillil 2006 Rae Vallavalitsusele taotluse Kautjala külas asuvate Tirtsu, Kõrre

ja Päevakoera maaüksuste riigi omandisse jätmiseks riigi maareservina MaaRS § 31 lg 1 p 8 alusel.

Vallavalitsus vastas 4. mai 2006. a kirjaga, et taotletud maaüksusi pole võimalik esitatud suurustes

riigi omandisse jätta - Kautjala mõisa maa ei kuulu tagastamisele subjekti puudumise tõttu, Kõrre ja

Päevakoera maaüksused kattuvad osaliselt Lepiku maaüksusega, mille kohta on A. Tedrema ja

K. Ojamäe esitanud 18. jaanuaril 2006 Lepiku ja Kautjala mõisa maa erastamise avalduse. Vald ei

teatanud 25. aprilli 2006. a korraldusega nr 545 Lepiku katastriüksuse moodustamisest;

b) maa riigi omandisse jätmise menetluse käigus ilmnes, et riigi omandisse jätmiseks taotletavate

maade kohta on ehitiste uute omanike poolt esitatud uued avaldused maa ostueesõigusega

erastamiseks, kuigi ehitiste endiste omanike esitatud avaldused on lahendatud, katastriüksused

moodustatud (Kautjala mõisa katastriüksus 5,39 ha ja Lepiku katastriüksus 1871 m²) ja esitatud

registreerimiseks Harju Maakatastrile. Mõõdistatud katastriüksuste piiridest lähtus ka Maa-amet riigi

omandisse jäetavate maade väljaselgitamisel ja taotluste esitamisel;

c) kui 25. aprilli 2006. a korraldusega nr 545 moodustati Lepiku katastriüksus, polnud erastatava maa

piire määravat asendiplaani ja katastrimõõdistamise aluseks olevat lähteülesannet veel koostatud.

Katastriüksus mõõdistati 3. aprillil 2006, katastriüksuse plaan tehti 15. aprillil 2006. Vabariigi

Valitsuse 23. oktoobri 2003. a määruse nr 264 "Katastrimõõdistamise teostamise ja

katastrimõõdistamise kontrollimise kord" § 4 järgi tuleb lähteülesanne taotleda enne mõõdistamise

teostamist. Lähteülesande kohaselt kattub see riigi reservmaa piiriettepanekutega. Piiriprotokoll

koostati 13. juulil 2006, kuid juba 28. aprillil 2006 koostas vallavalitsus maakatastrile saatmiseks

avalduse, milles paluti registreerida Eesti Vabariigi nimele ostueesõigusega erastatav Lepiku

maaüksus pindalaga 152,45 ha;

d) MaaRS § 20 lg 1 järgi kuulub erastamisele maa, mida sama seaduse alusel ei tagastata, ei jäeta riigi

omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Kui maad taotletakse riigi omandisse MaaRS § 31 lg 1 p 8

või munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 2 alusel, on selle maa omandamisel eesõigus füüsilisel

isikul, kes taotleb maa ostueesõigusega erastamist MRS §-s 22¹ sätestatud ulatuses. MaaRS § 22 lg 1

järgi saavad ostueesõigusega maad erastada ka isikud, kellel on õigus osta maad ehitise omanikuna.

30. novembril 1997 jõustunud Eesti Vabariigi maareformiseaduse ja maareformiga seonduvate

õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse (MRSMS) § 14 lg 2 kohaselt tuli maa

ostueesõigusega erastamise avaldus esitada 1. jaanuariks 1998; kui selleks tähtajaks avaldust esitatud

pole, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse

hoonestusõigus. Sama paragrahvi 16. juulil 2000 jõustunud lõikes 2² sätestati, et kui ehitis

omandatakse pärast 1. jaanuari 1998 vallasasjana ja ehitise võõrandaja oli hiljemalt 1. jaanuariks

1998 esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb avaldus kehtima ka ehitise uue

omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise omandamise päevast

arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. Sellisel juhul jäetakse ehitise teenindamiseks

vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus Vabariigi Valitsuse

kehtestatud korras. Kehtiv MaaRS § 40 lg 1 sätestab, et avaldusi maa ostueesõigusega erastamiseks

võetakse vastu kuni 31. detsembrini 2003, kui seadusest ei tulene varasem tähtaeg. Avaldusi maa

erastamiseks ehitise juurde, mis omandatakse vallasasjana ning mille võõrandaja pole maa erastamise

avaldust esitanud, võetakse vastu kuni 1. märtsini 2006. Varasem tähtaeg tulenes MRSMS § 14 lg-

st 2. Kõik rakenduskorrad sätestasid, et isikud, kes on maa ostmise või erastamise avalduse esitanud

enne avalduste esitamise uue korra kehtestamist, ei pea uut avaldust esitama. Üksnes juhul, kui

varemesitatud avalduses vajalikud andmed puudusid või olid muutunud või puudusid avalduse lisad,

mis on vajalikud vastavalt avalduste esitamise uuele korrale, tuli need täiendavalt esitada. Samas

polnud kuni 1. jaanuarini 1998 uue avalduse esitamine ka piiratud;

e) erastamise korra p 7 sätestab, et maa ostueesõigusega erastamiseks esitatud avalduses märgitud

erastatava maa pindala suurust ei ole avalduse esitajal õigus muuta. Nii Kautjala mõisa kui Lepiku

ehitiste endised omanikud on erastamisavaldused esitanud seaduses sätestatud tähtajaks. Kuna

maareformis kehtib esitatud erastamisavalduste kehtivuse ja järjepidevuse põhimõte, siis kehtib

erastatava maa pindala suuruse muutmise keeld ka ehitise uue omaniku suhtes. Korraldustega nr 541

ja nr 560 olid Kautjala mõisa ja Lepiku elamu juurde maa erastamise eeltoimingud lõpule viidud ning

maa erastamise eelhaldusaktid ka vastu võetud. Erastamise korra p 15 kohaselt fikseerib kohalik

omavalitsus pärast maamõõtja poolt katastriüksuse moodustamist oma otsuses maa erastamise

seisukohalt olulised tingimused ehk teisisõnu, maa erastamise olulisi tingimusi kajastava otsuse

vastuvõtmisega deklareerib kohalik omavalitsus selgelt seda, et maa ostueesõigusega erastamise

eeltoimingud on lõpule viidud, seega ka avaldus lahendatud. Erastamise korra p 19 kohaselt lõpevad

ettevalmistavad toimingud katastriüksuse moodustamise toimiku esitamisega riigi maakatastri

pidajale katastriüksuse registreerimiseks ja ostueesõigusega erastamise toimiku esitamisega

erastamise korraldajale. Menetlusosalised pole korraldusi nr 541 ja 560 seaduses sätestatud

tähtaegadel vaidlustanud. Asjas ei oma tähtsust, et katastriüksused jäid katastripidajale esitatud

dokumentide puudulikkuse tõttu maakatastris registreerimata ja et korraldused on ehitiste uute

omanike taotlusel kehtetuks tunnistatud;

f) erastatava maa piirmääraks on üldjuhul 50 ha. Isegi kui A. Tedremal ja K. Ojamäel oleks ehitiste

uute kaasomanikena olnud uue avalduse esitamise õigus, lubab korraldus nr 545 neile erastada kolm

korda rohkem maad, põhjendamata 152,45 ha maa erastamise võimaldamist.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 17. oktoobri 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-719 protesti

ja tühistas Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korraldused nr 231 ja 234 ning 25. aprilli 2006. a

korralduse nr 545. Kohus põhjendas otsust järgnevalt:

a) õiguspäraseks tuleb lugeda ka registreerimata avaldused. Ükski õigusakt ei võimalda taotleja

esitatud avaldust mitteesitatuks lugeda avalduse vastuvõtmisel ja registreerimisel ametnike poolt

tehtud vigade tõttu. Rae Vallavalitsus aktsepteeris I. Lepiku ja G. Elmi avaldusi ja võttis 24. aprillil

2001 I. Lepiku avalduse läbivaatamise järel vastu korralduse nr 560, millega võimaldas I. Lepikul

erastada temale kuuluva elamu juurde 1871 m2 maad. 28. mail 2002 võttis vallavalitsus G. Elmi

avalduse läbivaatamise järel vastu korralduse nr 541, millega võimaldas G. Elmil erastada 5,39 ha

maad. 4. juulil 2002 ja 28. jaanuaril 2003 esitas vallavalitsus korraldused koos katastriüksuste

moodustamise toimikutega Harju Maakatastrile katastriüksuste registreerimiseks. Seega oli

vallavalitsus mõlema maatüki erastamise menetluse eeltoimingud lõpule viinud ning tal puudus

õiguslik alus korralduste kehtetuks tunnistamiseks ja samade ehitiste juurde varasemast 25 korda

suurema maa-ala ostueesõigusega erastamise võimaldamiseks. Vastustaja on vaidlustatud

korraldustega rikkunud MRSMS § 14 lg 2, MaaRS § 40 lg 1 ja erastamise korra p 71 alap 1;

b) alusetu on A. Tedrema ja K. Ojamäe väide, et kuna vallavalitsus pole arvestanud A. Allika

avaldust ja G. Elmi avaldust kogu mõisamaa erastamiseks, oli kolmandatel isikutel erastamise korra

p 71 alap 1 alusel õigus pärast ehitiste omandamist taotleda uuesti nende ehitiste juurde maa

ostueesõigusega erastamist. Kui ehitise juurde maa erastamiseks on esitatud mitu avaldust, siis

menetletakse neid kõiki ühes menetluses. A. Allika avaldust polnud põhjust arvestada, sest elamu

kuulus korralduse nr 560 vastuvõtmise ajal juba I. Lepikule, kes soovis erastada 4 korda vähem maad

kui A. Allika. G. Elmile maa ostueesõigusega erastamise menetluse käigus vastu võetud korraldust ei

saa A. Tedrema ja K. Ojamäe vaidlustada; vaidlustamise õigus oli G. Elmil, kes seda aga ei teinud;

c) korraldustel nr 231 ja 234 puudub õiguslik alus - vallavalitsus tunnistas korraldused nr 541 ja 560

kehtetuks HMS § 65 lg 3 alusel, mis sätestab haldusakti kehtetuks tunnistamise, kui langeb ära

kestvalt õigusi piirava haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu,

kuid korraldused ei saanud kuidagi piirata A. Tedrema ja K. Ojamäe õigusi, sest need kehtisid, kui

kolmandad isikud ehitised ostsid. Samuti ei saa ehitiste omanike vahetust käsitada õiguslike või

faktiliste asjaolude sellise muutumisena, mis võimaldaks kõnealuseid korraldusi kehtetuks tunnistada;

d) MaaRS § 40 lg 1 2. lause ei kohaldu A. Tedremale ja K. Ojamäele, mistõttu õigusvastane on ka

korraldus nr 545. Ka uute avalduste esitamise õiguse olemasolul oleks korraldus õigusvastane.

Korraldus, millega vaidlusalune maa anti Rae valla munitsipaalomandisse, kehtib, seda pole

vaidlustatud. MaaRS § 25 lg 2 ja 3 kohaselt võib kohalik omavalitsus munitsipaalomandisse antud

maad kasutada üksnes munitsipaalomandisse andmise otsuses märgitud sihtotstarbel ja eesmärgil

ning võõrandada üksnes keskkonnaministri loal. Keskkonnaministri luba munitsipaalmaa

erastamiseks vastustajal puudub;

e) korraldus nr 545 ei ole motiveerimatuse tõttu kontrollitav. Enne 25. aprilli 2006. a korralduse

vastuvõtmist oli vallavalitsusele esitatud taotlus jätta riigi maareservi maaüksused, mis suures osas

kattuvad korraldusega nr 545 erastamiseks lubatud maaga. Sellest hoolimata pole korralduses

põhjendatud, miks võimaldati kolmandatel isikutel maad erastada kolm korda MaaRS §-s 221

sätestatud piirnormist rohkem;

f) õigusaktide täitmise tagamine on oluline avalik huvi;

g) vaidlustatud haldusaktide tühistamine pole vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest ainuüksi

erastamise eeltoimingute raames antud korraldused ei anna erastamise õigustatud subjektile veel

õiguspärast ootust, et maa ostu-müügi leping kohaliku omavalitsuse lubatud ulatuses temaga ka

sõlmitakse.

8. Kalle Ojamäe ja Ardi Tedrema esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada

halduskohtu otsuse ja jätta uue otsusega Harju maavanema protest rahuldamata. Apellatsioonkaebust

põhjendati järgnevalt:

a) kohus rikkus HKMS § 25 lg 2, jättes käsitlemata apellantide arvamuses esitatud vastuväited seoses

maa erastamise korra p 71 eesmärgipärase tõlgendusega, isegi kui esineks formaalne vastuolu maa

erastamise korra p 71 ja korralduse nr 545 vahel. Kohus ei käsitlenud ka apellantide väidet, et

korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamist võimaldab lisaks HMS § 65 lg-le 3 ka HMS § 64

lg 2, mis võimaldab haldusakti kehtetuks tunnistamist kaalutlusõiguse kohaselt;

b) kohus ei põhjendanud, miks ei saa ehitiste omanike vahetust käsitleda õiguslike või faktiliste

asjaolude muutumisena HMS § 65 lg 3 mõttes;

c) kohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, leides, et korralduste andmisel rikuti MRSMS § 14

lg 2, MaaRS § 40 lg 1 ja maa erastamise korra p 71 alap 1. Apellandid jäävad endiselt vastuses

protestile esitatud seisukohtade juurde viidatud sätete tõlgenduse osas. Kohus ei põhjendanud,

millistele tõenditele tuginedes ta väidab, et vallavalitsus võttis korralduste nr 541 ja 560 andmisel

arvesse kõiki esitatud avaldusi;

d) väär on kohtu seisukoht, et mõlema maatüki erastamismenetluse eeltoimingud olid lõpule viidud.

Maa ostueesõigusega erastamise korra p 19 kohaselt lõppevad ettevalmistavad toimingud

katastriüksuse moodustamise toimiku esitamisega riigi maakatastri pidajale katastriüksuse

registreerimiseks ja ostueesõigusega erastamise toimiku esitamisega erastamise korraldajale.

Käesolevas asjas ei ole toimikut erastamise korraldajale esitatud, seega ei ole ettevalmistavad

toimingud lõppenud;

e) ekslik on kohtu seisukoht, et korraldus nr 545 oleks õigusvastane ka juhul, kui apellantidel oleks

olnud õigus esitada uued avaldused ehitiste juurde maa erastamiseks. MaaRS § 28 lg 1 p 7 sätestab, et

munitsipaalomandisse ei anta maad, mis kuulub ostueesõigusega erastamisele vastavalt sama seaduse

§-dele 7, 8, 9 või 10. Järelikult kui tuvastatakse apellantide õigus maad ostueesõigusega erastada,

erastatakse kõigepealt maa ja alles siis saab toimuda munitsipaliseerimine;

f) kuna antud juhul toimus erastamine endise Kautjala mõisa kinnistu piires, ei ole MaaRS § 221 lg-

t 2 arvestades mingit piirnormi ületatud ja seetõttu ei pidanud piirnormi ületamist ka haldusaktis

põhjendama. Erastatud maa suuruse sobivusele ei saa kohtud ega maavanem hinnangut anda, sest

maavanemal ega kohtutel ei ole õigust kontrollida haldusakti otstarbekust.

9. Harju maavanem ning Keskkonnaministeerium Maa-ameti kaudu palusid jätta

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

10. Rae Vallavalitsus toetas apellatsioonkaebust.

11. Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2009. a otsusega haldusasjas nr 3-08-719 rahuldati

A. Tedrema ja K. Ojamäe apellatsioonkaebus osaliselt. Ringkonnakohus tühistas Tallinna

Halduskohtu otsuse Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korralduste nr 231 ja 234 tühistamise

osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega jättis Harju maavanema protesti Rae Vallavalitsuse

28. veebruari 2006. a korralduste nr 231 ja 234 tühistamise nõudes rahuldamata. Halduskohtu otsus

jäeti muutmata osas, millega tühistati Rae Vallavalitsuse 25. aprilli 2006. a korraldus nr 545. Kohus

põhjendas otsust järgnevalt:

a) halduskohtu seisukohta, mille kohaselt ehitiste endiste omanike poolt kõnealuste maade

ostueesõigusega erastamiseks esitatud avaldused on esitatud tähtaegselt ja vallavalitsusel tuli nendega

arvestada hoolimata sellest, et vallavalitsus on jätnud osa avaldusi registreerimata, ei ole

menetlusosalised apellatsioonimenetluses vaidlustanud. Seetõttu lähtub ringkonnakohus halduskohtu

seisukohast;

b) Rae Vallavalitsus ei saanud 28. veebruari 2006. a korraldusega nr 231 oma 24. aprilli 2001. a

korralduse nr 560 ja 28. mai 2002. a korralduse nr 541 kehtetuks tunnistamisel tugineda HMS § 65

lg-le 3. Ehitiste omanike vahetust ei saa käsitleda õiguslike või faktiliste asjaolude muutumisena

HMS § 65 lg 3 tähenduses. Samuti puudub alus väita, et kõnealused korraldused oleksid kestvalt

piiranud apellantide õigusi;

c) apellandid leiavad õigesti, et Rae Vallavalitsus võis 28. veebruari 2006. a korraldusega nr 231

otsustada varasemate korralduste kehtetuks tunnistamise HMS § 64 lg 2 alusel (kehtetuks

tunnistamine kaalutlusõiguse kohaselt). Kaalutlusõiguse teostamisel tuleb HMS § 64 lg 3 kohaselt

arvestada haldusakti andmise ja kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise

menetluse põhjalikkust, kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ja nende seost isiku osalemisega

haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning

muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 44 lg 1, mille kohaselt menetlus uuendatakse üksnes

menetlusosalise taotlusel, ei välista haldusorgani enda initsiatiivil menetluse uuendamist, kui ta

soovib menetluse lõpptulemust muuta. Vallavalitsus leidis käesoleval juhul, et uue korraldusega ei

tuleks anda maad ostueesõigusega erastamiseks mitte vähem kui kehtetuks tunnistamise

korraldusega, vaid rohkem - seega on tegemist haldusakti kehtetuks tunnistamisega isiku kasuks,

mida võimaldab HMS § 65. Rae Vallavalitsus ei ole menetlust uuendades ja 28. veebruari 2006. a

korraldusega nr 231 oma 24. aprilli 2001. a korraldust nr 560 ning 28. mai 2002. a korraldust nr 541

kehtetuks tunnistades kahjustanud kolmandate isikute õigusi, samuti pole rikutud kaalutlusõiguse

norme. Asjakohane on ka apellantide viide HMS § 56 lg-le 4. Kuna 28. veebruari 2006. a korralduse

nr 231 andmise ajaks ei olnud Rae Vallavalitsusele esitatud veel maa riigi omandisse jätmise taotlust,

siis ei saanud korralduste nr 560 ja 541 kehtetuks tunnistamine kahjustada ka riigi õigusi ega huve;

d) halduskohus on lõppjäreldustes õigesti rahuldanud Harju maavanema protesti Rae Vallavalitsuse

25. aprilli 2006. a korralduse nr 545 tühistamise taotluse osas ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust halduskohtu otsuse tühistamiseks selles osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Keskkonnaministeerium esitas Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2009. a otsusele haldusasjas

nr 3-08-719 kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati

halduskohtu otsus ja tehti uus otsus, millega jäeti Harju maavanema protest Rae Vallavalitsuse

28. veebruari 2006. a korralduste nr 231 ja 234 tühistamise nõudes rahuldamata.

Keskkonnaministeerium leiab, et halduskohtu otsus oli seaduslik ja põhjendatud, ning toetab jätkuvalt

maavanema protesti. Keskkonnaministeerium jääb kassatsioonkaebuses oma seniste seisukohtade

juurde. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et Rae Vallavalitsus võis 28. veebruari

2006. a korraldusega nr 231 otsustada oma varasemate korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks

tunnistamise HMS § 64 lg 2 alusel. Kohus on vaidlustatud otsuses hakanud ise otsima põhjendusi

Rae Vallavalitsuse korraldustele, milles oli õigusliku alusena märgitud HMS § 65 lg 3. Seejuures

viitab ringkonnakohus HMS § 64 lg-le 2, mis sätestab haldusaktide kehtetuks tunnistamise võimaluse

kaalutlusõiguse alusel, kuid korraldustest nr 231 ja 234 ei nähtu mitte ühtegi kaalutlust. Lisaks

märgib kassaator, et HMS § 44 ei võimalda haldusorganil haldusmenetlust omal algatusel uuendada.

Keskkonnaministeeriumile jääb arusaamatuks haldusakti kehtetuks tunnistamise faktiline alus,

arvestades, et muud asjaolud peale ehitiste omanike ei ole muutunud ning et Rae Vallavalitsus ei saa

selles paikkonnas erastada rohkem maad, kui seda otsustati 28. mai 2002. a korraldusega nr 541 ja

24. aprilli 2001. a korraldusega nr 560, sest viidatud korraldustega moodustatud katastriüksused on

ümbritsetud kehtiva korraldusega munitsipaalomandisse antud maaga. Seega tuleks pärast varasemate

haldusaktide kehtetuks tunnistamist uuesti välja anda sama sisuga haldusakt, mistõttu HMS § 65 lg 2

alusel ei ole haldusakti kehtetuks tunnistamine lubatud.

13. Kalle Ojamäe ja Ardi Tedrema vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu. Ebaõige on kassaatori

väide, et haldusorgan ei või haldusmenetlust omal algatusel uuendada. Sellist keeldu ei sisaldu

seaduses ning haldusmenetluse uuendamise võimalust haldusorgani enda initsiatiivil on pidanud

võimalikuks ka Riigikohus (otsus haldusasjas nr 3-3-1-36-04, p 12 ja 13). Samuti on põhjendamatu

kassatsioonkaebuse väide, et korraldused nr 231 ja 234 on motiveerimata - ringkonnakohus on õigesti

viidanud HMS § 56 lg-le 4, millest tulenevalt ei pea haldusakti andmise faktilist alust põhjenduses

näitama, kui haldusakti adressaadi taotlus rahuldati ja kolmanda isiku õigusi ega vabadusi ei piirata.

K. Ojamäe ja A. Tedrema ei nõustu väitega, et sama sisuga korraldused tuleks uuesti välja anda.

Tallinna Ringkonnakohus on osundanud, et tõenäoliselt ei ole uuesti väljaantavate haldusaktide sisu

sama, mis tühistatud haldusaktidel.

14. Harju maavanem nõustub kassatsioonkaebusega ja jääb protestis esitatu juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

15. Kolleegium peatub esmalt Tallinna Ringkonnakohtu otsuse põhjendustel.

16. Ringkonnakohus käsitleb oma otsuse põhjendustes läbivalt Rae Vallavalitsuse 28. veebruari

2006. a korraldust nr 231 kui korraldust, millega tunnistati kehtetuks nii 24. aprilli 2001. a korraldus

nr 560 kui ka 28. mai 2002. a korraldus nr 541. Toimikust ja halduskohtu otsusest nähtuvalt tunnistati

korraldusega nr 231 siiski kehtetuks ainult korraldus nr 541. Samas ei nimeta kohus põhjendustes

kordagi Rae Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korraldust nr 234, mille tühistamist Harju

maavanema protestis samuti taotleti ning mille tühistamise osas kohus võtab seisukoha otsuse

resolutsioonis. Otsuse motivatsioonis esineb ka vastuolu - nimelt märgib kohus otsuse p-s 21, et

halduskohtu otsus jääb muutmata osas, millega rahuldati Harju maavanema protest ja tühistati Rae

Vallavalitsuse 28. veebruari 2006. a korraldus nr 231. Nii ülejäänud motivatsioonis kui ka

resolutsioonis on kohtu seisukoht aga vastupidine.

17. HKMS § 64 lg 3 kohaselt ei ole Riigikohus HKMS §-s 45 nimetatud kohtumenetluse normide

rikkumise korral seotud kaebuse piiridega ja otsus kuulub igal juhul tühistamisele. HKMS § 45 lg 1

annab loetelu olulistest menetlusnormide rikkumistest, mille esinemisel ei ole kohus seotud kaebuse

piiridega. Tegemist on lahtise loeteluga - HKMS § 45 lg 2 p 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus

kaebuse ja vastuväidete põhjendustest ja taotlusest olenemata kohtulahend tühistada ja saata asi uueks

arutamiseks esimese astme kohtule, kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole

võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

HKMS § 25 lg 2 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema üksnes asjas

esitatud ja kogutud tõenditel. HKMS § 47 lg 1 kohaselt lähtub ringkonnakohus otsuse tegemisel ja

vormistamisel HKMS §-st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. TsMS § 654 lg 4 sätestab, et otsuse

põhjendavas osas märgitakse ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused,

tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. TsMS

§ 654 lg 5 kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja

õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja

lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb

tal võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete

kohta.

18. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus on käesolevas asjas tehtud otsuses eksinud HKMS

§ 25 lg 2 ja TsMS § 654 lg 4-5 vastu ning et seda rikkumist ei ole võimalik Riigikohtu menetluses

kõrvaldada. Ringkonnakohus on resolutsioonis tühistanud halduskohtu otsuse kahe haldusakti

tühistamise osas, kuid põhjendustes nimetanud ainult ühte neist haldusaktidest. Kohtuotsuse

resolutsioon ja põhjendused on omavahel vastuolus, mistõttu kolleegium leiab, et ringkonnakohus on

olulises ulatuses jätnud täitmata kohtuotsuse põhjendamise kohustuse. Seetõttu kuulub kohaldamisele

HKMS § 64 lg 3 ja § 45 lg 2 p 2. Lähtudes HKMS § 64 lg-st 3 ja § 72 lg 1 p-st 2 tühistab Riigikohus

Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-08-719 täies ulatuses ja saadab

asja Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

II

19. Hoolimata sellest, et ringkonnakohtu otsus tühistatakse menetlusnormi olulise rikkumise tõttu,

peab kolleegium vajalikuks täiendavalt märkida järgmist.

20. Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus leidsid, et HMS § 65 lg 3 ei saanud olla vaidlustatud

korralduste õiguspärane alus. HMS § 65 lg 3 sätestab, et kui langeb ära kestvalt õigusi piirava

haldusakti andmise alus õiguslike või faktiliste asjaolude muutumise tõttu, tuleb haldusakt isiku

taotlusel tunnistada kehtetuks asjaolude muutumisest alates. Kolleegium nõustub seisukohaga, et

ehitiste omanike vahetumine ei saa olla selline õiguslik või faktiline asjaolu, mis annaks aluse

erastamist võimaldava haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. MRSMS (jõust. 30. nov 1997) § 14 lg 22

sätestab: "Kui ehitis omandatakse pärast 1998. aasta 1. jaanuari vallasasjana ja ehitise võõrandaja on

hiljemalt 1998. aasta 1. jaanuariks esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse, jääb ehitise

võõrandaja poolt 1998. aasta 1. jaanuariks esitatud maa ostueesõigusega erastamise avaldus kehtima

ka ehitise uue omaniku suhtes. Ehitise uus omanik esitab avalduse kolme kuu jooksul ehitise

omandamise päevast arvates üksnes juhul, kui ta ei soovi maad erastada. [---]" Seega jääb ehitise

varasema omaniku erastamisavaldus kehtima uue omaniku suhtes, millest tulenevalt lähevad uuele

omanikule üle ka erastamise eeltoimingutest tulenevad õigused ja kohustused.

21. Käesolevas kohtuasjas on vaidlus selle üle, kas Rae Vallavalitsus võis siiski otsustada oma

varasemate korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamise HMS § 64 lg 2 alusel. HMS § 64 lg 2

sätestab, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui

seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS

§ 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti

kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise

menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust

omavaid asjaolusid.

22. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et haldusorganil on õigus uuendada menetlus enda

initsiatiivil (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-36-04, p-d 12-14).

Uuendamiseks haldusorgani enda initsiatiivil nagu ka haldusakti kehtetuks tunnistamiseks HMS § 64

lg 2 alusel on aga nõutav kaalumine. Riigikohtu halduskolleegium on oma 20. septembri 2007. a

otsuses asjas nr 3-3-1-33-07 märkinud järgmist (p 16): "Ekslik õigusliku aluse kasutamine on

haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui

asjakohane regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas."

Haldusasjas nr 3-3-1-49-08 leidis kolleegium, et viidatud seisukoht on laiendatav ka juhtumile, kui on

ilmselge, et esinevad erinevad õiguslikud ja faktilised alused haldusakti põhjendamiseks; sellisel

juhul peaks haldusorgan nii või teisiti vaidlustatud korralduse uuesti välja andma (otsuse p 11).

Viidatud seisukohta ei saa kolleegiumi hinnangul aga laiendada juhtumitele, kus alternatiivne

õiguslik alus näeb ette kaalutlusõiguse ning kaalutlusruum ei kattu haldusorgani poolt ekslikult

valitud õiguslikus aluses ettenähtuga. Riigikohtu halduskolleegium on korduvalt sedastanud, et kohus

ei tohi haldusakti õiguspärasust kontrollides asuda haldusorgani asemel haldusakti põhjendama või

kaalutlusõigust teostama (vt nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-08, p 8 alap 1).

23. Kolleegium kahtleb ka selles, kas korraldustega nr 231 ja 234 toimus haldusakti kehtetuks

tunnistamine isiku kasuks. Korralduste nr 541 ja 560 kehtetuks tunnistamisel ei pruugi tingimata olla

isikute jaoks üksnes positiivseid tagajärgi. Tegemist oli soodustavate haldusaktidega (nendega

võimaldati isikutele maa ostueesõigusega erastamist) ning nende kehtetuks tunnistamise tagajärjel

puudusid haldusaktid, mis võimaldaksid A. Tedremal ja K. Ojamäel omandatud ehitiste juurde maad

ostueesõigusega erastada.

24. Kautsjon tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann