3-2-1-136-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-136-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Osaühingu ALAVEST hagi OSAÜHINGU NARSIL vastu

1 091 734 krooni võlgnevuse ja viivise saamiseks

OSAÜHINGU NARSIL vastuhagi osaühingu ALAVEST vastu

leppetrahvi 545 867 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2009. a otsus asjas nr 2-04-1138

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu ALAVEST (pankrotis) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

545 867 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing ALAVEST (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx),

seaduslik esindaja pankrotihaldur Tarmo Villman

Kostja OSAÜHING NARSIL (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kalev Saare

Asja läbivaatamise kuupäev

16. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 11. mai 2009. a otsus osas, millega tühistati Viru Maakohtu

2. novembri 2007. a otsus OÜ-lt NARSIL OÜ ALAVEST (pankrotis) kasuks viivise

538 567 krooni 20 sendi väljamõistmine ja mõisteti OÜ-lt ALAVEST (pankrotis) OÜ NARSIL

kasuks välja menetluskulu 101 357 krooni 6 senti. Tühistatud osas teha uus otsus ja mõista OÜ-

lt NARSIL OÜ ALAVEST (pankrotis) kasuks välja viivis 538 567 krooni 20 senti ja jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kohtuotsuse lõplik resolutsioon on järgmine:

2.1. OÜ ALAVEST (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx) hagi rahuldada. Mõista OÜ-lt NARSIL

(registrikood xxxxxxxx) välja OÜ ALAVEST (pankrotis) kasuks põhivõlg ja viivis, kokku

1 091 734 (üks miljon üheksakümmend üks tuhat seitsesada kolmkümmend neli) krooni.

2.2. OÜ NARSIL vastuhagi rahuldada. Mõista OÜ-lt ALAVEST (pankrotis) välja OÜ NARSIL

kasuks leppetrahv 545 867 (viissada nelikümmend viis tuhat kaheksasada kuuskümmend

seitse) krooni.

2.3. Tasaarvestada OÜ NARSIL nõue 545 867 krooni OÜ ALAVEST (pankrotis) nõudega

545 867 krooni ulatuses.

2.4. Välja mõista OÜ-lt NARSIL tasaarvestamata 545 867 (viissada nelikümmend viis tuhat

kaheksasada kuuskümmend seitse) krooni OÜ ALAVEST (pankrotis) kasuks.

2.5. Hagilt ja vastuhagilt tasutud riigilõiv ja menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. OÜ ALAVEST (pankrotis) kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. OÜ NARSIL kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu jätta tema enda kanda.

5. Tagastada OÜ-le Menetlus (arvelduskonto nr xxxxxxxxxxxxx, Swedbank) OÜ ALAVEST

(pankrotis) kassatsioonkaebuselt 31. juulil 2009. a tasutud kautsjon 5459 (viis tuhat nelisada

viiskümmend üheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ ALAVEST (edaspidi hageja) esitas 13. septembril 2004 hagi OÜ NARSIL (edaspidi kostja)

vastu 696 287 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. märtsil 2004

töövõtulepingu (edaspidi leping), mille järgi hageja töövõtjana tegi kostja tellimusel

kaubanduskeskuse ehitustöid. Lepingu p 3.2.2 kohaselt tuli tööd lõpetada 1. juuniks 2004, kuid tööd

lõpetati 28. juulil 2004. Kostja tasus tööde eest hageja esitatud arvete alusel. 10. augusti 2004. a arvet

nr 68, mille alusel tuli maksta 681 299 krooni, keeldus kostja tasumast, märkides, et objekt anti

ekspluatatsiooni 57 päeva hiljem ning arve esitamisel oleks tulnud arvestada viivist. Hageja leidis, et

objekti üleandmisega viivitamise põhjused olid mõjuvad, ja palus kostjalt välja mõista lepingu p 10.1

alusel viivise 0,2% iga viivitatud päeva eest, s.o 30. augusti 2004. a seisuga 14 988 krooni. Hageja

suurendas 22. veebruaril 2005 nõuet ning palus kostjalt välja mõista tasumata põhivõla

545 867 krooni ja arve tasumisega viivitamise eest viivise 271 345 krooni, s.o kokku 817 212 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et ta on arvest nr 68 tulenevad kohustused täitnud. Ta

maksis hagejale 10. septembril 2004. a 59 000 krooni ja 17. septembril 2004. a 76 432 krooni,

s.o kokku 135 432 krooni. Kuna objekti valmimine hilines, tõi see kaasa kostjale olulise kahju.

11. augustil 2004 esitas kostja hagejale avalduse, et viimasel esitatud arvel oleks ära näidatud ka

viivis. Hageja tunnistas õigust arvestada lepingu järgi viivist 545 867 krooni.

3. Kostja esitas 14. märtsil 2005 vastuhagi hagejalt 545 867 krooni suuruse leppetrahvi saamiseks.

Hageja hilines tööde valmimisega 57 päeva. Lepingu p 10.2 alusel on tellijal õigus nõuda viivist

0,2% lepingu maksumusest iga viivitatud päeva eest.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kooskõlastatult kostjaga tegi hageja lisatöid, milleks kulus

60 päeva. Hageja ei viivitanud tööde tegemisega.

5. Viru Maakohus rahuldas 15. mai 2006. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

võlgnevuse 545 867 krooni ja viivise 271 345 krooni. Vastuhagi jättis maakohus rahuldamata.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

7. Viru Ringkonnakohus tühistas 22. novembri 2006. a otsusega Viru Maakohtu otsuse vastuhagi

rahuldamata jätmise osas ja saatis asja selles osas maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas

jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Maakohus ei selgitanud välja, kas ja milliste tööde tegemisega viivitati. Kindlaks on tegemata,

milline oli tööde lõpetamise tähtpäev. Asja uuel läbivaatamisel peab esimese astme kohus

eelmenetluses välja selgitama vastuhagi tegeliku nõude, selle aluse, poolte faktilised ja õiguslikud

väited ning tõendid vastuhagi osas (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 lg 1 p-d 1-4).

Otsuse tegemisel tuleb hinnata kõiki poolte esitatud tõendeid.

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti

muutmata maakohtu otsus hagi rahuldamise osas. Tühistatud osas palus kostja saata asi uueks

läbivaatamiseks Viru Maakohtule.

9. Riigikohus rahuldas kostja kassatsioonkaebuse ja tühistas 27. märtsi 2007. a otsusega tsiviilasjas

nr 3-2-1-18-07 Viru Ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti muutmata Viru Maakohtu 15. mai

2006. a otsus hagi rahuldamise osas ja kostjalt hagejale 817 212 krooni võlgnevuse ning kohtukulude

katteks 50 000 krooni väljamõistmise osas. Muus osas jättis Riigikohus ringkonnakohtu otsuse

muutmata. Samuti tühistas Riigikohus Viru Maakohtu 15. mai 2006. a otsuse osas, millega hagi

rahuldati ja kostjalt mõisteti hagejale välja 817 212 krooni ning kohtukulude katteks 50 000 krooni, ja

saatis asja Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus leidis, et ringkonnakohtu otsus oli vastuoluline ja seega polnud see TsMS § 436 lg 1 ning

TsMS § 654 lg 1 teise lause kohaselt seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus leidis, et maakohus

ei selgitanud välja asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ning ei analüüsinud otsuse tegemisel kõiki

väiteid ja tõendeid. Sellele vaatamata tühistas apellatsioonikohus maakohtu otsuse ainult vastuhagi

rahuldamata jätmise osas, kuigi eelnimetatud asjaoludega on kostja sidunud ka oma vastuväited

hagile. Kolleegium oli seisukohal, et ringkonnakohus ei arvestanud maakohtu otsuse osalisel

tühistamisel asjaoluga, et poolte nõuded tulenevad ühest ja samast lepingust, mida poolte väidete

kohaselt rikkusid nii hageja kui kostja.

10. Hageja esitas 14. juunil 2007 hagi täienduse, suurendades hagi summat arve tasumisega

viivitamise tõttu põhinõude summani, s.o 545 867 kroonini, ja palus kostjalt välja mõista kokku

1 091 734 krooni.

11. Viru Maakohus rahuldas 2. novembri 2007. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

võlgnevuse ja viivise, kokku 1 091 734 krooni, ning jättis vastuhagi 545 867 krooni nõudes

rahuldamata.

Kohus leidis, et 1. märtsi 2004. a töövõtulepingu p-s 10.2 tähendab viivis leppetrahvi kokkulepet.

Pooled leppisid kokku kindlaksmääratud rahasumma maksmise kohustuses lepingu rikkumise korral.

Samuti leppisid pooled töövõtulepingu p-s 3.2.2 kokku, et kaubakeskuse ehitamisega seotud tööd

lõpetatakse 1. juuniks 2004.

Hagi ja vastuhagi lahendamisel on olulise tähtsusega asjaolu, kas pooled on nõuded tasaarvestanud

või mitte. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 200 lg 4 kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet,

millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohus leidis, et kostja väide, et hageja ei ole kirjades

esitanud mingeid vastuväiteid kostja leppetrahvi nõude tasaarvestamisele, on ebaõige. Poolte

kirjavahetusest selgub, et kostja esitas hagejale 3. septembril 2004. a avalduse leppetrahvi

vähendamise kohta ja tegi ettepaneku nõuded tasaarvestada. Hageja sellele ei vastanud. Eelnevates

kirjades tasaarvestuse avaldust esitatud ei ole ning seega ei saanud hageja enne 3. septembri 2004. a

kirja tasaarvestuse kohta vastuväiteid esitada. Pärast 3. septembri 2004. a kirja esitas hageja

13. septembril kohtule hagi nõudega mõista kostjalt välja arvest nr 68 tulenev summa. Hageja esitas

hagiavalduses ka vastuväiteid kostja leppetrahvi arvestamisele. Samuti märkis hageja, et objekti

üleandmise viivitus ei tekkinud hageja süül, vaid oli tingitud vääramatust jõust ja lisatööde tegemise

vajadusest. Hageja on esitanud põhjendatult vastuväiteid kostja nõudele ning tasaarvestust ei olnud

võimalik teha olenemata sellest, kas tasaarvestuse avaldus oli õiguspärane ning kas tasaarvestuse

õigus võis olla tekkinud.

Kostja väidet, et arve tasumine toimus tasaarvestuse ja 135 432 krooni maksmisega, ei saa lugeda

põhjendatuks. Aktides nr 55 ja 56-1 märgitud tööd on kostja vastu võtnud. Arve on kostjale kätte

antud 13. augustil 2004. Seega muutus arvel nr 68 näidatud summa sissenõutavaks 18. augustil 2004.

Lepingu kohaselt on kostja kohustatud hagejale tasuma aktides nr 55 ja 56-1 näidatud tööde eest

545 867 krooni.

Kohus leidis, et hageja nõue kostjalt 545 867 krooni väljamõistmiseks on põhjendatud. Kohus

nõustus hageja esitatud viivisearvestusega. Hageja on omal algatusel vähendanud viivisenõuet

mõistliku suuruseni nii, et viivis ei ületaks põhinõude summat. Kostja on jätnud alates 18. augustist

2004 tasumata poolte 1. märtsil 2004. a sõlmitud töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse

545 867 krooni. Kostja ei ole hageja arvutatud viivise suurusele vastu vaielnud. Hageja nõue kostjalt

545 867 krooni suuruse viivise väljamõistmiseks on põhjendatud.

Kohus leidis, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja väide, et kaubakeskuse ekspluatatsiooni

andmisega hilinemine põhjustas kostjale olulise kahju, ei ole asjakohane. Kostja on esitanud

vastuhagis nõude hagejalt leppetrahvi väljamõistmiseks. Võimaliku kahju hüvitamise nõuet kostja

esitanud ei ole.

Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et pooled oleks lepingu tähtaega poolte kokkuleppel

muutnud. Samuti ei ole tõendatud, et pooled oleks kokku leppinud tööde tegemise tähtaja

pikendamises juhuks, kui peaks olema vaja teha lisatöid. Pooled ei vaidle, et tööd lõpetati 28. juulil

2004. Seega oli hageja tööde lõpetamisega viivituses 57 päeva. Pole tõendatud, et tööde lõpetamine

viibis vääramatu jõu tõttu.

Kahjustatud pool kaotab VÕS § 159 lg 2 järgi õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul

pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Leppetrahvi nõude on kostja esitanud hagejale 11. augusti 2004. a kirjas, milles ta esitas ka

leppetrahvi arvestuse. Kaks nädalat pärast konkreetse nõude väljaselgitamist esitatud leppetrahvi

nõude teade on esitatud mõistliku aja jooksul ning seega on vastuhagi hagejal õigus nõuda

leppetrahvi tasumist.

VÕS § 104 lg 1 kohaselt vastutab isik seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel oma kohustuse

rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral. 1. märtsi 2004. a töövõtulepingu p 10.2 kohaselt, juhul

kui töövõtja süül ei ole tööd õigel ajal lõpetatud, on tellijal õigus nõuda iga viivitatud päeva eest

viivist (leppetrahvi), mille määraks on 0,2% lepingu hinnast. Seega on kostjal õigus nõuda

leppetrahvi vaid siis, kui on tõendatud hageja süü lepingu rikkumisel. Hageja süü ehituse lõpetamise

viibimises ei ole tõendatud. Tunnistaja V. Sokuðevi ütlustega on tõendatud, et projekti muutmine ja

tööde tähtaegade pikenemine oli tingitud tellija initsiatiivist. Tööde tegemisel lähtuti tellija

arvamusest. Sellest võib järeldada, et hageja tegi töid, mis tõid kaasa ehituse tähtaja pikenemise,

kostja teadmisel ja nõusolekul.

12. Kostja esitas 5. detsembril 2007 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus Viru

Maakohtu 2. novembri 2007. a otsuse tühistada hagi rahuldamise (võlgnevuse 545 867 krooni ja

viivise 545 867 krooni temalt väljamõistmise) ja menetluskulude tema kanda jätmise osas ning teha

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Hagi põhinõude rahuldamisel palus kostja rahuldada

vastuhagi ja mõista hagejalt kostja kasuks välja 545 867 krooni ning nimetatud vastastikused nõuded

täies ulatuses tasaarvestada.

13. Viru Maakohus kuulutas 20. oktoobril 2008. a välja OÜ Alavest pankroti.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

14. Tartu Ringkonnakohus tühistas 11. mai 2009. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega mõisteti

kostjalt hageja kasuks välja viivis 545 867 krooni, jäeti vastuhagi 545 867 krooni saamiseks

rahuldamata ning jäeti menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse,

millega rahuldas hagi osaliselt viivise väljamõistmiseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise

7299 krooni 80 senti, rahuldas vastuhagi ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 545 867 krooni

leppetrahvi ning tasaarvestas hageja 545 867 krooni suuruse nõude kostja vastu kostja 545 867 krooni

suuruse nõudega hageja vastu. Kokkuvõttes mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja

7299 krooni 80 senti. Ühtlasi muutis ringkonnakohus menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 200 lg-t 4, mille

kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.

VÕS § 197 lg-st 2 tulenevalt lõpevad tasaarvestuse tulemusena pooltevahelised vastastikused nõuded

kattuvas ulatuses, kui tasaarvestuse materiaalõiguslikud eeldused on täidetud. Juhul kui tasaarvestuse

materiaalõiguslikud eeldused ei olnud täidetud, peab isik, kellele tasaarvestuse avaldus esitati, end

kaitsma ja esitama tasaarvestuse avalduse tegija vastu oma nõude sissenõudmiseks hagi.

Kuigi poolte kirjavahetusest saab järeldada, et hageja tunnistas kostja leppetrahvi nõuet

545 867 krooni ulatuses, ei välista see vastuväite esitamise õigust ja sellest tulenevalt õigust kohtusse

pöörduda. VÕS § 200 lg-s 4 sisalduv vastuväite õigus tähendab teise isiku nõude peale esitatavat

argumenti, mis tekitab kahtluse, kas nõue eksisteerib või kas see eksisteerib väidetud suuruses.

Esitatud hagis ja edasises kohtumenetluses on hageja oma kahtlusi põhistanud ning selle tõendatusele

sai kohus anda hinnangu. Kostja tõlgendus, mille kohaselt välistaksid tasaarvestuse tegemise üksnes

sellised vastuväited, mis toovad kaasa tasaarvestada sooviva isiku nõude lõppemise (nt täitmine) või

mis välistavad üheselt ja selgelt nõude maksmapaneku teise poole vastu (nt aegumine), on liialt

kitsendav ning võib jätta teise poole piisava õiguskaitseta. Praegusel juhul on maakohus tõendeid

hinnates ekslikult leidnud, et kostja vastuhagi ei ole põhjendatud.

Lepingu p 10.1 järgi juhul, kui tellija ei tasu arvet õigel ajal, on töövõtjal õigus nõuda iga viivitatud

päeva eest viivist, mille määraks on 0,2% tasumata summast. Lepingu p 10.2 järgi juhul, kui töövõtja

süül ei ole tööd õigel ajal lõpetatud, on tellijal õigus nõuda iga viivitatud kalendripäeva eest viivist,

mille määraks on 0,2% lepingu hinnast. Maakohus leidis õigesti, et lepingu p-s 10.2 märgitud viivise

all tuleb mõista leppetrahvi. Lepingu p 15.1 kohaselt ei ole lepingust tulenevate kohustuste täitmata

jätmine või kohustuste täitmisega hilinemine lepingu rikkumine, kui see oli tingitud vääramatust

jõust.

Eelmärgitud lepingu punktide tõlgendamisel tuleb arvestada ka poolte esitatud faktiliste asjaoludega,

samuti sellega, et üldjuhul on lepinguline vastutus süüta ehk garantiivastutus. Hageja on viidanud

lepingu p-le 15.1 ja leidnud, et tööde hilisem lõpetamine oli tingitud vääramatust jõust. Seega oli

poolte tahe leppida kokku süüta vastutuse põhimõttes ja nii sai vastutusest aru ka hageja, kes tugines

tööde kokkulepitust hiljem lõpetamise põhjendamisel üksnes lepingu p-le 15.1, millele vastab

VÕS § 103 lg 1.

Isegi siis, kui lähtuda töövõtja süülisest vastutusest, puuduvad asjaolud, mis välistaksid hageja

vastutuse ja leppetrahvi maksmise kohustuse. Süülise vastutuse korral süüd (vähemalt hooletust)

eeldatakse ning selle puudumist peab tõendama lepingut rikkunud pool. Süü puudumisele tuginemine

saab kõne alla tulla vaid erandlikel asjaoludel ning selliste asjaolude esinemist ei ole hageja

tõendanud.

Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli hageja lepingus kokkulepitud tähtpäevaks teinud eelarvete järgi

kokku 83,8% töödest. 1. juuni 2004. a seisuga oli põhieelarves märgitud töödest tehtud kokku 67,4%

ning juunis ja juulis 2004. a tehti põhieelarves nr 51 märgitud töid kokku 1 211 993 krooni eest.

Viimased põhieelarvejärgsed tööd andis hageja kostjale üle 10. augustil 2004. Nimetatud tõenditest

järeldub, et hageja ei suutnud kokkulepitud tähtpäevaks lõpetada ka põhieelarvejärgseid töid. Hageja

ei ole tõendanud kokkulepet heakorratööde tegemiseks üle lepingus kokkulepitud tähtaja. Lepingu p-

de 1.1 ja 3.2.2 kohaselt oli poolte ühiseks tahteks ja lepingu eesmärgiks kaubanduskeskuse

valmisehitamine ning seega ei saanud hagejale heakorratööde tegemise vajadus tulla ootamatult.

Kuivõrd hageja tegutses professionaalse ehitajana, pidi ta olema hoolas ja tellima heakorratööde

tegemise sellise arvestusega, et need saaksid valmis 1. juuniks 2004. Eeltoodu viitab otseselt sellele,

et hageja suutmatus kõiki töid (sh heakorratöid) tähtaegselt kostjale üle anda põhines tema enda

oskamatusel töid mõistlikul viisil korraldada.

VÕS § 102 kohaselt on võlgnik kohustatud teatama võlausaldajale kohustuse täitmist takistavast

asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta takistavast asjaolust teada

sai. Asja materjalidest nähtub, et hageja ei ole kordagi pöördunud kostja poole teatega, et esineks mis

tahes lepingu eesmärgi tähtaegset saavutamist takistav asjaolu.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud tunnistajate V. Sokuðevi ja N. Bazyleva ütlusi. Maakohus leidis, et

tunnistajate ütlustega on tõendatud tööde tähtaegade pikenemine kostja initsiatiivil. Kostja ei ole

sellist initsiatiivi kinnitanud ning maakohus on ise leidnud, et pooled ei olnud sõlminud kokkulepet

tööde üleandmise tähtaja muutmiseks. Kuivõrd ehitusprojekt ja selle muudatused peavad olema

vormistatud kirjalikult ehitusseaduse § 18 alusel, siis ei ole ka tunnistaja V. Sokuðevi ütlustega

võimalik tõendada, et projekti muudatuse tõttu tekkis lisatööde tegemise vajadus. Lisaks nähtub

tunnistaja V. Sokuðevi ütlustest, et vundamendi vale kõrgus, mis tingis projekti muutmise vajaduse

tööde esimeses etapis, oli tingitud töövõtja ebakorrektsest tegevusest. Seetõttu ei ole maakohtu

järeldus, et lisatööde tegemise vajadus oli tingitud projekti puudulikkusest, kooskõlas esitatud

tõenditega.

Hageja pidi töövõtjana lepingut sõlmides olema teadlik oma suutlikkusest tagada tööde tähtaegne

valmimine. Seega oli hageja hooletu lepingu eesmärgi saavutamisel ja ta peab lepingu p 10.2 järgi

maksma leppetrahvi. Samuti esines tasaarvestuse olukord ning kostjal oli õigus tasaarvestada hageja

545 867 krooni suurune arve nr 68 omapoolse 545 867 krooni suuruse leppetrahvi nõudega hageja

vastu. Kostja tasus hagejale 135 432 kroonist 10. septembril 2004. a 59 000 krooni ja 17. septembril

2004. a 76 432 krooni. Lepingu p 5.4 järgi oli kostja kohustatud maksma arve viie päeva jooksul

pärast arve kättesaamist ja arve nr 68 sai ta kätte 13. augustil 2004. Seega oli kostja arve tasumisega

viivituses ja ta peab maksma viivist 7299 krooni 80 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, millega tühistati maakohtu otsus osas, milles mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja viivis 545 867 krooni ja jäeti menetluskulud kostja kanda. Samuti vaidlustas hageja

ringkonnakohtu otsuse osas, millega rahuldati vastuhagi ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja

leppetrahv 545 867 krooni ning tasaarvestati poolte nõuded, ning osas, millega hageja tasutud

riigilõiv ja tunnistajatasu jäeti hageja kanda ning mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud

101 357 krooni 6 senti. Tühistatud osas palus hageja saata asi uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsust ei vaidlustatud osas, millega mõisteti kostjalt hageja

kasuks välja 545 867 krooni põhivõlga.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kuna jättis lahendamata hageja taotluse

menetlus osaliselt lõpetada pankrotiseaduse (PankrS) § 43 lg 2 alusel kostja vastuhagi osas, ning

selline rikkumine on vastuolus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 5 nõuetega.

Ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kuna kohtulahendis on poolte

vastastikused nõuded tasaarvestatud. Tasaarvestus polnud aga PankrS § 99 lg 1 kohaselt lubatud, sest

hageja vastu on algatatud pankrotimenetlus ja tasaarvestada saab ainult võlausaldajate üldkoosolekul

kaitstud nõudeid. Seega on nõuete tasaarvestamine vastuolus pankrotiseadusega ning materiaalõiguse

normi rikkumine on viinud ebaõige kohtulahendini.

Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud VÕS § 1050 lg-s 1 sätestatut. Praegusel juhul oli poolte vahel

lepinguline suhe ning lepinguväliste võlasuhete regulatsioon ei kohaldu. Lepinguliste suhete puhul

tuleb aga eeldada süü puudumist ning süü olemasolu peab tõendama nõude esitaja. Ringkonnakohus

on valesti pannud kogu tõendamiskoormise hagejale ning rikkunud sellega hageja õigusi. See on

kokkuvõttes viinud ebaõige kohtulahendini.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 ja § 654 lg-s 1 sätestatud nõudeid, sest on jätnud

otsuse kassatsioonkaebuses vaidlustatavas osas põhjendamata. Ringkonnakohus on oma otsust

põhjendanud ainult kostja esitatud tõenditega ning jätnud tähelepanuta hageja esitatud tõendid.

16. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus on pärast hageja esitatud menetluse

lõpetamise taotlust määranud kohtuistungi toimumise aja ning sellest tuleneb, et kohus on jätnud

hageja taotluse rahuldamata. Seega pole kohus jätnud hageja taotlust lahendamata. Lisaks oleks

hageja pidanud oma vastuväite kohtu tegevuse kohta esitama esimeses kohtule esitatud

menetlusdokumendis ja kuna hageja pole seda teinud, siis TsMS § 333 lg 2 kohaselt hageja hiljem

vastuväidet esitada ning ka võimalikule kohtu veale tugineda ei saa.

Ebaõige on ka hageja väide, et kohus on vastuolus PankrS § 43 lg-ga 2 jätnud lõpetamata vastuhagi

menetluse. Kohtulahendini jõudnud vaidlused vaieldakse tsiviilasjas lõpuni ning menetlust ei

lõpetata.

Kohus ei ole rikkunud PankrS § 99 lg-s 1 sätestatud nõuete tasaarvestamise piirangut. PankrS § 103

lg 4 kohaselt loetakse nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks nõuded, mis on

jõustunud kohtuotsusega rahuldatud. Kostja ei ole tasaarvestanud hageja nõudega oma nõuet, vaid

esitanud selle nõude ühiseks menetlemiseks asjas. PankrS § 99 lg 1 eesmärgiks on aga vältida

olukorda, kus huvitatud isikute nõusolekuta saaks tasaarvestada nõudeid, mis pole läbinud kohtulikku

kontrolli. Samas pole praegusel juhul kohus nõudeid tasaarvestanud VÕS § 197 tähenduses, vaid

tegemist oli rahuldatud hagi ja vastuhagi nõuete tasaarvestamisega kohtus.

Kohus ei ole ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1050 lg-s 1 sätestatud põhimõtet. Kohus on otsuse

tegemisel õigesti lähtunud eeldusest, et pooltevahelises õigussuhtes ei kohaldata süülist vastutust,

vaid vastutusest on võimalik vabaneda ainult rikkumise vabandatavuse korral, ning seda ei ole hageja

kassatsioonkaebuses vaidlustanud. Samas on kohus esitanud alternatiivse põhjenduse, kuid ka seal

pole kohus VÕS § 1050 lg-le 1 kordagi viidanud ega seda sätet kohaldanud. Õige on aga kohtu

märkus, et kui kohalduks süüline vastutus, siis oleks hageja pidanud ise tõendama, et ta polnud

rikkumises süüdi.

Kohus on analüüsinud kõiki tõendeid ning oma järeldusi ja seisukohti piisavalt põhjendanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas,

millega tühistati maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas ja jäeti hagi kostja vastu 538 567 krooni

20 sendi suuruse viivise saamiseks rahuldamata, tasaarvestati tagasiulatuvalt hageja põhinõue ja

kostja leppetrahvinõue ja mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 101 357 krooni 6 senti.

Muus osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. Tühistatud osas teeb Riigikohus TsMS § 691

p 5 alusel uue otsuse, millega rahuldab hageja viivisenõude ning jätab alama astme kohtumenetluse

kulud poolte endi kanda ning kostja kassatsiooniastme õigusabikulud kostja enda kanda.

18. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle:

1) hageja hilines lepingu täitmisega 57 päeva (töövõtuleping tuli täita 1. juunil 2004, täideti aga

28. juulil 2004);

2) hageja esitas 13. augustil 2004 kostjale 681 299 krooni suuruse arve nr 68, millest kostja maksis

10. septembril ja 17. septembril 2004 kokku ära 135 432 krooni, jättes tasumata 545 867 krooni;

3) kostja esitas hagejale leppetrahvi teate mõistliku aja jooksul;

4) kostja esitas 3. septembril 2004 hagejale ettepaneku tasaarvestada leppetrahv 545 867 krooni

hageja põhinõudega samas summas;

5) hageja esitas kostja vastu 13. septembril 2004. a hagi põhinõude 545 867 krooni ja arve nr 68

osalise tasumata jätmise tõttu 545 867 krooni viivise nõude;

6) kostja esitas 14. märtsil 2005. a vastuhagi leppetrahvi 545 867 krooni saamiseks.

19. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui

tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei

kogu ega uuri Riigikohus uuesti madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

Seadust kohaldab kolleegium ise ega ole TsMS § 688 lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku

põhjendusega.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei ole kostja vastuhagi põhjendatusele hinnangut andes

rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus leidis tõendeid hinnates, et hageja töövõtjana pidi

olema teadlik oma suutlikkusest tagada tööde tähtaegne valmimine. Hageja ei ole kordagi kostja

poole pöördunud põhjusel, et esineb takistus lepingu eesmärgi saavutamiseks, seega peab hageja

lepingu p 10.2 järgi maksma leppetrahvi.

20. Samuti ei rikkunud ringkonnakohus oluliselt TsMS § 436 ja § 442 lg-t 2, kui ta ei võtnud

kohtuotsuses seisukohta hageja taotluse kohta lõpetada vastuhagis menetlus. Hageja leiab ekslikult, et

kuna tema kui pankrotivõlgniku vastu on jätkuvalt kohtumenetluses rahaline nõue, tuleb

pankrotiseaduse kohaselt vastuhagis menetlus lõpetada. Pankrotiseadus seda ette ei näe.

Pankrotimenetlusega seonduv kohtumenetlus on reguleeritud PankrS §-s 43. Lähtuvalt PankrS § 43

lg-st 6 oli võlgnik kohustatud pankroti väljakuulutamisel kohtule ja haldurile teatama kõikidest

kohtumenetlustest, kus ta osaleb hageja või kostjana. Sama paragrahvi lg 5 järgi, kui kohtumenetluses

on varaline nõue võlgniku vastu, milles tehtud lahendi peale on võimalik edasi kaevata apellatsiooni

või kassatsiooni korras, võib pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku nimel edasi kaevata haldur.

Vastuhagi on kohtus menetluses 15. märtsist 2005. Viru Maakohus tegi vastuhagi kohta otsuse

2. novembril 2007. Hageja pankrot kuulutati välja 20. oktoobril 2008. Lähtuvalt pankrotiseaduses

sätestatust, võib pankrotivõlgniku vastu esitatud rahalise nõude menetlus praegusel juhul kohtus

jätkuda. Kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu 11. mai 2009. a otsuse peale ongi võlgniku nimel

esitanud haldur.

21. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi. Maakohus

tuvastas, et kostja esitas 3. septembril 2004 hagejale ettepaneku tasaarvestada 545 867 krooni

leppetrahvi nõue hageja põhinõudega. Sellele hageja vastuväiteid ei esitanud, kuid esitas kostja vastu

hagi põhivõla ja viivise saamiseks. Ringkonnakohus leidis, et kuna 2004. aastal oli tasaarvestuse

olukord, ei pea kostja hagejale arve tasumisega viivitamise eest viivist maksma, küll aga peab hageja

maksma kostjale lepingu täitmisega viivitamise eest leppetrahvi, ning jättis põhivõla osas maakohtu

otsuse muutmata ning hagi viivise nõudes rahuldamata ja rahuldas kostja vastuhagi.

Kolleegium leiab, et üksnes asjaolust, et pooltel olid 2004. a septembris vastastikused rahalised

nõuded ja kostja oli teinud ettepaneku need tasaarvestada, ei saa järeldada, et kostja ei pea tuvastatud

asjaolude alusel arve osalise tasumisega viivitamise tõttu hagejale viivist maksma.

22. Küsimus on selles, kas kohtud on tuvastanud, et kostja on oma nõude hageja nõudega kattuvas

ulatuses tasaarvestanud. Tasaarvestuseks on oluline see, et tasaarvestuse pooltel on kohustus maksta

teineteisele rahasumma ja tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda

tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud

maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool

(tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus

oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad

pooltevahelised vastastikused nõuded kattuvas ulatuses, kui tasaarvestuse materiaalõiguslikud

eeldused on täidetud. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte

nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisti. Pärast

tasaarvestuse õiguse tekkimist sõltub tasaarvestuse tegemine ja tasaarvestus üksnes tasaarvestavast

poolest, praegusel juhul kostjast. VÕS § 198 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele

poolele. Tasaarvestuse tegemine annab tasaarvestuse avalduse teinud isikule võimaluse esitada teise

poole nõude kohta, mis tasaarvestati, täitmise vastuväite. Ringkonnakohtu otsuses märgitu, et

2004. aastal oli nn tasaarvestamise võimalus, ei tähenda iseenesest, et kostja esitas hagejale

tasaarvestusavalduse ja ta tasaarvestas oma leppetrahvi nõude hageja põhinõudega. Kostja esitas

vastuhagi leppetrahvi saamiseks ning apellatsioonkaebuses taotluse hageja põhinõude ja kostja

leppetrahvi nõude rahuldamise korral nõuded kohtumenetluses tasaarvestada. Kui ringkonnakohus

oleks tuvastanud, et kostja on oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud, oleks tulnud hageja hagi

põhinõude osas ja kostja vastuhagi nõue jätta rahuldamata, sest tasaarvestatavad nõuded lõpevad

(vt Riigikohtu 6. juuni 2000. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-00, IV osa; Riigikohtu 10. mai 2004. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-58-04, p-d 12, 13; Riigikohtu 23. aprilli 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

50-04, p 20).

Kuna kohtud pole tuvastanud ega ka kostja ise väitnud, et hageja nõue lõppes tasaarvestusega enne

hagi esitamist, on põhjendatud maakohtu seisukoht, et kostja on hageja arve nr 68 maksmisega

viivituses. VÕS § 113 lg 1 järgi oli hagejal arve maksmisega viivitamise eest õigus nõuda viivist.

Lähtuvalt maakohtu otsusest on hageja viivise suuruse sidunud hagiavalduse täienduses põhinõude

suurusega, millele maakohtu otsuse põhjenduste järgi kostja vastuväiteid esitanud pole.

Lähtuvalt eelnevatest põhjendustest tuleb hagi rahuldamata jäänud 538 567 krooni 20 sendi viivise

nõudes rahuldada ja kostjalt nimetatud summa sisse nõuda.

23. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus kohaldas vääralt PankrS § 99 lg-t 1,

märgib kolleegium järgmist. Teise poole pankroti väljakuulutamine pärast tasaarvestuse võimaluse

tekkimist ei mõjuta tasaarvestuse tegemist. Praeguses asjas palus kostja apellatsioonkaebuses teha

hagi ja vastuhagi rahuldatud osas nõuete kohtulik tasaarvestus.

PankrS § 99 lg 1 järgi, kui võlausaldaja võis enne pankroti väljakuulutamist oma nõude tasaarvestada

võlgniku nõudega, võib ta kaitstud nõude tasaarvestada ka pärast pankroti väljakuulutamist. Nõude

tasaarvestamise avalduse võib esitada kohtule kuni viimase jaotusettepaneku esitamiseni. Kuna

PankrS § 43 lg 5 lubab võlgniku vastu esitatud rahalise nõude menetlust jätkata ka pankrotimenetluse

ajal, on võlgniku vastu esitatud nõude rahuldamise korral sisuliselt tegemist võlausaldaja nõude

tunnustamisega. Kui võlausaldaja on vastava nõude esitanud ka võlgniku pankrotimenetluses

(PankrS §-d 93 ja 94), loetakse PankrS § 103 lg 4 järgi nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta

tunnustatuks nõue, mis on kohtu jõustunud lahendiga rahuldatud. Seega kuni koosoleku toimumiseni

on ka kohtulahendiga rahuldatud nõue ikkagi kaitsmata. Samas peaks olema kohtul lubatud selline

nõue tasaarvestada, kuna nõuete kaitsmise koosolekul pole võimalik sellist nõuet kaitsmata jätta.

Lubades pankrotimenetluses tasaarvestust, on seatud teiste võlausaldajatega võrreldes paremasse

olukorda see võlausaldaja, kelle vastu on võlgnikul nõue (vt Riigikohtu 29. veebruari 2000. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-5-00). Sellest tulenevalt ei kahjusta kohtulahendiga rahuldatud nõuete

tasaarvestamine võlausaldajate õigusi. Tulenevalt PankrS § 99 lg-st 1 oli ringkonnakohtul ja on

Riigikohtul võimalik praegusel juhul poolte nõuded kohtuotsuses TsMS § 457 lg 2 järgi kattuvas

ulatuses tasaarvestada.

24. Kuna kohtumenetlus on alanud enne 1. jaanuari 2006. a, tuleb menetluskulude

kindlaksmääramisel lähtuda varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatust. Kui

kõrgema astme kohus muudab tehtud otsuse või teeb uue otsuse asja uueks läbivaatamiseks saatmata,

muudab ta enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 11 järgi vastavalt kohtukulude jaotust.

Kolleegium leiab, et nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamise tõttu tuleb poolte menetluskulu jätta nende

endi kanda. Kostja taotlus mõista hagejalt välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulud

17 304 krooni tuleb jätta rahuldamata.

25. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale

tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud OÜ ALAVEST (pankrotis) eest

OÜ Menetlus. OÜ ALAVEST (pankrotis) on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8

alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-

le Menetlus.

A. Kull, V. Kõve, L. Laarmaa