3-3-1-77-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-77-09

Otsuse kuupäev

14. detsember 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Dmitri Marahhovski kaebus Justiitsministeeriumi 15. augusti

2008. a vaideotsuse nr 11-7/8959, 4. septembri 2008. a

vaideotsuse nr 11-7/8028 ja Viru Vangla toimingute

õigusvastaseks tunnistamiseks ning Viru Vanglale ettekirjutuse

tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 2. juuli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-

1834

Menetluse alus Riigikohtus

Viru Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Viru Vangla kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 2. juuli 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1834.

Tühistada Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2009. a otsus haldusasjas nr 3-08-1834 osas,

millega tunnistati õigusvastaseks Dmitri Marahhovski paigutamine Viru Vangla tugevdatud

järelevalvega osakonda E-7 ja sellega kaasnenud piirang tegeleda kehakultuuriga spordisaalis

ja -väljakul ning kohustati Viru Vanglat järgima nimetatud toimingute osas õigusaktidest

tulenevaid nõudeid lähtuvalt kohtuotsuse põhjendustest. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

jätta Dmitri Marahhovski kaebus rahuldamata.

Jätta menetluskulud menetlusosaliste kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Dmitri Marahhovski paigutati Viru Vanglas tugevdatud järelevalvega osakonda E-7.

D. Marahhovski esitas 14. juulil 2008 Justiitsministeeriumile vaide, milles vaidlustas spordisaali ja -

väljaku kasutamise keelu ja taotles õigust tegeleda kehakultuuriga Viru Vangla spordisaalis ja -

väljakul. Justiitsministeeriumile 20. juulil 2008 esitatud vaides pidas D. Marahhovski õigusvastaseks

ka enda paigutamist Viru Vangla osakonda E-7 ja taotles vangla direktori kohustamist uue

vanglasisese paigutamise otsuse tegemiseks. Justiitsministeerium jättis vaided 15. augusti 2008. a

vaideotsusega nr 11-7/8959 ja 4. septembri 2008. a vaideotsusega nr 11-7/8028 rahuldamata.

2. D. Marahhovski esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Viru

Vangla toimingud, mis seisnesid tema paigutamises osakonda E-7 ning spordisaali ja -väljaku

kasutamise mittevõimaldamises, ning kohustada vanglat tagama spordisaali ja -väljaku kasutamise

võimalus võrdselt teiste osakondade kinnipeetavatega. D. Marahhovski palus õigusvastaseks

tunnistada ka Justiitsministeeriumi vaideotsused nr 11-7/8959 ja nr 11-7/8028.

Kaebuse kohaselt on Viru Vangla osakonnas E-7 kinnipeetavate liikumisele, suhtlemisele, õppimisele

ja muudele tegevustele kehtestatud suuremad piirangud kui vangla teistes osakondades ning sellega

rikutakse kinnipeetavate võrdse kohtlemise põhimõtet. Vangla ei ole D. Marahhovskile selgitanud

tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamise põhjuseid. Viru Vangla kodukorra kohaselt toimub

spordisaali ja -väljaku kasutamine graafiku alusel, kuid kaebajale on see keelatud. Osakonnas E-7

saab kehakultuuriga tegeleda ainult väikeses ja umbses päevaruumis. Kinnipeetavate arvu arvestades

ei ole kehakultuuriga tegelemine osakonnas E-7 kõigile tagatud. Kaebaja individuaalse täitmiskava

järgi tuleb soosida tema spordiga tegelemist ja täitmiskavas ei ole märgitud riske, mis tingiksid

tavapärasest tugevama järelevalve kohaldamise. Seetõttu on kehakultuuriga tegelemise piirang

ebaproportsionaalne.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 25. veebruari 2009. a otsusega kaebuse osaliselt, tunnistades

õigusvastaseks Justiitsministeeriumi 4. septembri 2008. a vaideotsuse nr 11-7/8028 ning Viru Vangla

toimingud, mis seisnesid kaebaja paigutamises osakonda E-7 ning spordisaali ja -väljaku kasutamise

mittevõimaldamises. Nimetatud toimingute osas kohustati Viru Vanglat järgima õigusaktidest

tulenevaid nõudeid lähtuvalt kohtuotsuse motiividest. Muus osas jäi kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised:

1) Justiitsministeeriumi 4. septembri 2009. a vaideotsus nr 11-7/8028 (D. Marahhovski paigutamine

Viru Vangla osakonda E-7) rikub kaebaja subjektiivseid õigusi, sest vaiet ei menetletud

vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 5 sätestatud tähtaegu järgides. Justiitsministeeriumi 15. augusti

2008. a vaideotsus nr 11-7/8959 kaebaja õigusi ei riku;

2) D. Marahhovski osakonda E-7 paigutamise põhjendatus ei ole kontrollitav, sest vangla ei ole

kaalutlusi sisaldavat analüüsi teinud. Vangla julgeolekuosakonna poolt jälitustegevuse käigus

kogutud teave, mille kohaselt kaebaja on võimeline mõjutama teisi kinnipeetavaid ja seetõttu ohtlik,

ei ole piisav alus tema paigutamiseks osakonda E-7;

3) VangS § 55 lg-st 1 tuleneb D. Marahhovski õigus tegeleda kehakultuuriga. Kooskõlas

Riigikohtu 5. veebruari 2009. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-95-08 tuleb nimetatud sätte

sisustamisel arvesse võtta Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse REC(2006)2 Euroopa

vanglareeglistiku kohta (Euroopa vanglareeglistik) punktides 27.1-27.4 ja 27.7 sätestatut ning tagada

kaebajale reaalne ja mõistlik võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

4. Viru Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles paluti tühistada halduskohtu otsus Viru Vangla

toiminguid ja vanglale tehtud ettekirjutust puudutavas osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused olid

järgmised:

1) halduskohus jättis tähelepanuta, et D. Marahhovski paigutamisel osakonda E-7 lähtus vangla

riskihindamisest, mis teostati kooskõlas justiitsministri 14. mai 2008. a määruse nr 21 "Kinnipeetava

individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend" § 3 lg-ga 6. Riskihindamisel selgus, et

D. Marahhovski on kinnipeetavate seas autoriteet ja omandanud vangistuses viibides oskuse teisi

kinnipeetavaid mõjutada. Kaebaja tugevdatud järelevalvega osakonda paigutamine vähendas teiste

kinnipeetavate mõjutamise võimalusi. Kinnipeetavate õiguste realiseerimise osas ei ole osakonna E-7

ja teiste eluosakondade vahel tuntavaid erisusi, seetõttu ei ole vajalik kinnipeetava osakonda E-7

paigutamisel täiendavaid analüüse koostada;

2) osakonda E-7 paigutatakse kinnipeetavad nende ohtlikkuse tõttu ning julgeoleku tagamise

kaalutlusel ei ole seal viibivaid kinnipeetavaid võimalik spordisaali ja -väljakule lubada. Selle

piirangu kompenseerivad osakonda E-7 paigutatud spordivahendid. Osakonnas E-7 viibivatele

kinnipeetavatele on kõik õigused tagatud õigusaktidega ettenähtud minimaalses mahus ja ebavõrdset

kohtlemist ei ole;

3) halduskohus tegi vanglale ettekirjutuse kohaldada kaebaja suhtes Euroopa vanglareeglistiku p-

des 27.1-27.4 ja 27.7 sätestatut. Euroopa vanglareeglistik on soovituslik ja sellest saab juhinduda

vastavalt võimalustele. Kui halduskohtu ettekirjutus jääb jõusse, tekib sisuliselt kõigil Viru Vangla

kinnipeetavatel õigus nõuda iga päev üks tund kehakultuuriga tegelemist värskes õhus. Õigusaktidest

sellist õigust ei tulene ja vangla töökorraldust arvestades on see ka mõeldamatu.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 2. juuli 2009. a otsusega Viru Vangla apellatsioonkaebuse

rahuldamata, kuid tühistas Tartu Halduskohtu 25. veebruari 2009. a otsuse osas, millega tunnistati

õigusvastaseks Viru Vangla toiming, mis seisnes D. Marahhovski paigutamises osakonda E-7. Selle

asemel tunnistas ringkonnakohus õigusvastaseks otsuse D. Marahhovski paigutamiseks osakonda E-

7. Ringkonnakohus muutis ka halduskohtu otsuse põhjendusi spordisaali ja -väljaku kasutamise

mittevõimaldamise osas. Ülejäänud osas jäi halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu

põhjendused olid järgmised:

1) vaidlust ei ole selles, et osakonnas E-7 on kinnipeetavatel märksa vähem õigusi ja võimalusi oma

aja sisustamiseks kui näiteks S-hoone osakondades. S-hoone osakondades viibivatel kinnipeetavatel

on võimalik kasutada spordisaali või -väljakut, mida osakonnas E-7 viibivad kinnipeetavad kasutada

ei saa. Lisaks väidab kaebaja, et osakonnas E-7 ei võimaldata kinnipeetavatele kutseõpet ega

osalemist üldhariduskoolis, piiratud on liikumis- ja suhtlemisvabadus, samuti ei saa osakonnast E-7

juhatuse ega julgeolekuosakonna juhataja vastuvõtule. Viru Vangla seab kahtluse alla

D. Marahhovski õiguste rikkumise neis küsimustes, ent ei lükka neid väiteid ka selgesõnaliselt

ümber. Ka Viru Vangla kodukorrast nähtub, et osakonnas E-7 paiknevate kinnipeetavate päevakavas

ei ole näiteks S-7 hoones paiknevate kinnipeetavatega võrreldes ette nähtud tööl käimist,

taasühiskonnastava tegevusega tegelemiseks vaba aega jne;

2) kinnipeetava vanglasisese paigutamisega senisest oluliselt rangemate tingimustega osakonda

muudetakse kinnipeetava õigusi ja kohustusi, sealhulgas piiratakse kinnipeetava seniseid õigusi.

Kinnipeetava seniste õiguste lõpetamine või muutmine, nt teiste kinnipeetavatega suhtlemise

võimaluse vähendamine või äravõtmine on ka sellise ümberpaigutamise üheks eesmärgiks. Seetõttu

on kinnipeetava vanglasisene ümberpaigutamine, kui sellega kaasnevad olulised muutused isiku

senistes õigustes ja kohustustes, haldusakt. Ümberpaigutamise otsust ei ole D. Marahhovskile

kirjalikult teatavaks tehtud ega põhjendatud ja kaebajat ei ole enne otsuse tegemist ära kuulatud.

Need on olulised vormi- ja menetlusvead, mistõttu otsus D. Marahhovski paigutamise kohta

osakonda E-7 on õigusvastane. Materiaalses mõttes võis D. Marahhovski paigutamine osakonda E-7

küll olla õiguspärane, kuid otsuse põhjendamata jätmise tõttu ei saa kohus selle sisulist õiguspärasust

kontrollida;

3) kuna otsus D. Marahhovski paigutamiseks osakonda E-7 on õigusvastane, siis on õigusvastane ka

selle paigutamise järelm - spordisaali ja -väljaku kasutamise mittevõimaldamine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Viru Vangla esitas kassatsioonkaebuse, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja asja

halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmist. Kassatsioonkaebuse põhjendused olid järgmised:

1) julgeoleku ja korra tagamiseks peab kinnipeetava vanglasisesel paigutamisel arvestama tema

individuaalset täitmiskava ning selle osaks olevat riskihinnangut koos muu operatiivinfoga.

D. Marahhovski paigutamise sisuliste põhjuste kohta andis vangla julgeolekutöötaja ütlusi juba

halduskohtu istungil. Ringkonnakohus jättis sarnaselt halduskohtule riskihinnangu ja operatiivinfo

tähelepanuta;

2) ringkonnakohus on ekslikult järeldanud, et osakonnas E-7 on kinnipeetavatel märksa vähem õigusi

ja võimalusi oma aja sisustamiseks kui S-hoone osakondades. Osakonnas E-7 viibivad kinnipeetavad

ei saa küll kasutada spordisaali ja -väljakut, kuid osakonda on paigutatud täiendavad spordivahendid.

Väär on ka ringkonnakohtu seisukoht, et osakonnas E-7 viibivatel kinnipeetavatel ei ole võimalik

töötada, tegeleda taasühiskonnastava tegevusega või osaleda sotsiaalprogrammides. Kui kinnipeetava

individuaalne täitmiskava näeb sellise tegevuse ette, viiakse tegevus läbi osakonnasiseselt. Suhtlemist

julgeolekutöötajate või vangla juhtkonnaga, lühi- ja pikaajalisi kokkusaamisi, helistamist ega

kirjavahetust teiste kinnipeetavatega võrreldes piiratud ei ole;

3) kinnipeetava vanglasisene paigutamine on toiming, mitte haldusakt. Vanglas piiratakse

paratamatult iga päev kinnipeetava õigusi ja vabadusi ning kõigi tegevuste kohta haldusakti andmine

ei ole mõeldav. Vanglasisesel paigutamisel ei ole haldusakti vormistamine ka otstarbekas, sest see

kordaks kinnipeetava individuaalses täitmiskavas sisalduvat riskihinnangut koos operatiivinfoga.

Kinnipeetava vanglasisene paigutamine ei riiva intensiivselt tema põhiõigusi, mistõttu ei ole

kehtestatud ka eriregulatsiooni ja nõuet haldusakti vormistamiseks erinevalt näiteks

distsiplinaarkorras karistamisest või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisest. Ka vanglasisese

paigutamise käsitamine toiminguna tagab kinnipeetava õiguste piisava kaitse;

4) osakonnas E-7 on kinnipeetavatele tagatud vangistusseadusest tulenevate õiguste reaalne

kasutamine ettenähtud mahus. Asjaolu, et teistes osakondades on need õigused mõnevõrra teisiti

realiseeritavad, ei tähenda, et tegemist oleks võrdsuspõhimõtte rikkumisega. Kinnipeetavate erinev

kohtlemine on põhjendatav nende erinevate individuaalsete riskidega.

7. D. Marahhovski Viru Vangla kassatsioonkaebusele ei vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kassatsiooniastmes ei vaielda enam Justiitsministeeriumi vaideotsuste õiguspärasuse üle. Asjas on

vaidlus jätkuvalt selles, kas Dmitri Marahhovski paigutamine Viru Vangla tugevdatud järelevalvega

osakonda E-7 ning sellega kaasnenud spordisaali ja -väljaku kasutamise piirang oli õiguspärane ning

kas on alust rahuldada kohustamisnõue, millega D. Marahhovski taotles õigust tegeleda

kehakultuuriga spordisaalis ja -väljakul võrdselt teistes Viru Vangla osakondades viibivate

kinnipeetavatega.

9. Tartu Halduskohus tunnistas 25. veebruari 2009. a otsusega D. Marahhovski osakonda E-7

paigutamise ja tema kehakultuuriga tegelemise õiguse piiramise õigusvastaseks ning kohustas Viru

Vanglat järgima nimetatud toimingute osas õigusaktidest tulenevaid nõudeid. Tartu Ringkonnakohus

tühistas 2. juuli 2009. a otsusega Tartu Halduskohtu otsuse osas, millega tunnistati õigusvastaseks

Viru Vangla toiming, mis seisnes D. Marahhovski paigutamises osakonda E-7. Selle asemel tunnistas

ringkonnakohus õigusvastaseks Viru Vangla otsuse D. Marahhovski paigutamiseks osakonda E-7.

Ringkonnakohus muutis ka halduskohtu otsuse põhjendusi spordisaali ja -väljaku kasutamise

mittevõimaldamise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata.

Seega on kohtud lähtunud sellest, et D. Marahhovski esitas eraldi tuvastamisnõuded ja

kohustamisnõude.

10. HKMS § 7 lg 1 teisest lausest tulenevalt peab isikul olema haldusakti või toimingu

õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi. Halduskohtule esitatud kaebusest selgub, et

D. Marahhovski eesmärk oli saada kehakultuuriga tegelemise õigus spordisaalis ja -väljakul võrdselt

teistes Viru Vangla osakondades viibivate kinnipeetavatega. Halduskohtu istungil kinnitas

D. Marahhovski, et oleks nõus karistust edasi kandma osakonnas E-7, kui seal oleks suur spordisaal

(tl 60). D. Marahhovski ei ole väitnud ja kohtud ei ole käsitlenud ühtki muud põhjendatud huvi Viru

Vangla toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

Kuna D. Marahhovski ei ole esitanud kohustamisnõudega hõlmamata õigusvastasuse tuvastamise

nõuet, tuleb halduskolleegiumi arvates kaebust HKMS § 19 lg 7 alusel tõlgendada nii, et selle

esemeks on üksnes kohustamisnõue.

11. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 kohaselt on haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks

kohustamisele suunatud nõude rahuldamise eelduseks, et avaliku võimu kandja on kohustatud

haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamiskaebuse

rahuldamiseks pidi D. Marahhovski paigutamine osakonda E-7 ja sellega paratamatult kaasnenud

kehakultuuriga tegelemise õiguse piiramine olema õigusvastane ning rikkuma kaebaja õigusi.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 16. detsembri 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-56-08 (p 22), et

kohustamiskaebuse lahendamisel peab kohus juhinduma asjaoludest, mis esinesid halduskohtusse

kaebuse esitamise hetkel, mitte vastavas kohtuastmes otsuse tegemise ajal. Nimetatud seisukoht ei ole

aga kohaldatav, kui kohustamisnõude rahuldamine tooks kaasa kohtulahendi, mida ei ole

kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ilmselgelt võimalik täita. Halduskolleegiumi 18. mai

2009. a määrusega Riigikohtu üldkogule läbivaatamiseks antud asjas nr 3-3-1-5-09 jagas üldkogu

halduskolleegiumi seisukohta, et kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada

haldusorganit toimingut sooritama, siis tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 1 ei saa kohus

kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata (vt

üldkogu 7. detsembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-5-09, p 44). Samuti on halduskolleegium

selgitanud 19. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-62-09 (p 13), et kohus ei saa kohustada

vanglat andma vahistatule pikaajalise kokkusaamise luba, kui kaebaja suhtes on kohtumenetluse ajal

jõustunud süüdimõistev kohtuotsus ja tema staatus on muutunud vahistatust kinnipeetavaks.

Selles asjas teavitas D. Marahhovski Tartu Ringkonnakohut 22. aprillil 2009 kohtusse saabunud

kirjaga, et vabaneb lähipäevil vanglast (tl 85). Ringkonnakohtus 17. juunil 2009 toimunud istungi

ajaks oli D. Marahhovski vanglast vabanenud (tl 99). Neid kohtumenetluse ajal muutunud asjaolusid

arvestades on selge, et ka käesolevas asjas ei saa kohustada Viru Vanglat tagama D. Marahhovskile

kaebuses nõutud tingimusi vanglas kehakultuuriga tegelemiseks. D. Marahhovski ei ole enam vanglas

kinni peetav isik ning Viru Vanglal ei oleks seetõttu võimalik kohtu ettekirjutust täita.

12. Riigikohtu halduskolleegium peab seoses kohtumenetluse käigus muutunud asjaoludega

vajalikuks rõhutada järgmist.

Riigikohus on olnud järjekindlalt seisukohal, et halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenev kohustus

selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka

kohustust juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise

võimalusele (vt nt halduskolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-14-02, p 25; 13. novembri

2002. a otsus asjas nr 3-3-1-61-02, p 16; erikogu 26. märtsi 2004. a määrus asjas nr 3-3-4-1-04, p 14;

halduskolleegiumi 16. jaanuari 2007 otsus asjas nr 3-3-1-91-06, p 17). Sama nõue on alates

1. septembrist 2006 sätestatud ka HKMS § 11 lg 1 p-s 3.

Riigikohtu halduskolleegium märkis 17. novembri 2005. a otsuses asjas nr 3-3-1-54-05 (p 14), et ei

pea õigeks tõlgendada halduskohtu uurimispõhimõtet viisil, mis võimaldab kohtu initsiatiivil anda

õigusliku hinnangu toimingutele ja aktidele, mille vaidlustamist kaebaja selgesõnaliselt ei soovi, sest

ainuüksi kaebajal on õigus määrata kaebuse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul,

kui selle tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse, kuid samas on õiguspärane

ja sageli ka nõutav, et kohus selgitaks kaebajale kaebuse eseme määramise tagajärgi ning annaks

võimaluse kaebuse eseme täpsustamiseks.

Halduskolleegium leiab, et kohtutel lasub selgitamiskohustus ka siis, kui ilmneb, et kohtumenetluse

ajal muutunud asjaolude (näiteks kinnipeetavast kaebaja vanglast vabanemine) tõttu ei oleks

vastustajal kaebuses esitatud kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel

põhjusel jätta rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada

või muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära

põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada kaebajale

nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi.

13. Halduskolleegium märgib täiendavalt, et HKMS § 10 lg 32 kohaselt võib kaebuses esitada mitu

nõuet, sealhulgas mitu nõuet selliselt, et kaebuse esitaja palub rahuldada mõne nõude üksnes juhul,

kui esimest nõuet ei rahuldata. Halduskolleegiumi arvates võib erilistest asjaoludest tulenevalt olla

nõutav, et halduskohus selgitab kaebajale ka alternatiivsete nõuete esitamise võimalust. See võib olla

kaebaja õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia põhimõtetest lähtuvalt vajalik näiteks juhul,

kui vanglas kinni peetava kaebaja staatus võib kohtumenetluse ajal tõenäoliselt muutuda või asjas on

vaidlus selle üle, kas kaebuse objekti näol on tegemist haldusakti või toiminguga.

Halduskolleegium lisab, et alternatiivse nõude rahuldamise korral ei pea kohus teise nõude

rahuldamata jätmist põhjendama (HKMS § 25 lg 3 kolmas lause), kuid tulenevalt kaebaja

õiguskaitsevahendi valiku vabadusest on tema taotlus lahendada ühte sellistest nõuetest esimeses

järjekorras kohtule kohustuslik.

14. Kuna D. Marahhovski kohustamiskaebust ei saa rahuldada ja ta ei ole näidanud ühtki teist

põhjendatud huvi Viru Vangla toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks, ei pea halduskolleegium

vajalikuks käsitleda Viru Vangla kassatsioonkaebuse väiteid. Halduskolleegium rahuldab Viru Vangla

kassatsioonkaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu 2. juuli 2009. a otsuse täielikult ja Tartu

Halduskohtu 25. veebruari 2009. a otsuse Viru Vangla toiminguid ning vanglale tehtud ettekirjutust

puudutavas osas. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda. Kautsjon tagastatakse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann