3-1-1-96-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-96-09

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 14. detsember 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi H.M.S. süüdistuses

KarS § 392 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määrus

kriminaalasjas nr 1-09-3221

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Helga Aadamsoo, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

14. oktoober 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määrus ja saata Riigiprokuratuuri apellatsioon Harju

Maakohtu 31. märtsi 2009. a otsuse peale uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.M.S. tunnistati Harju Maakohtu 31. märtsi 2009. a otsusega süüdi KarS § 392 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega

kaheksaks kuuks. Maakohtu otsuse kohaselt kuulub H.M.S-le mõistetud karistusest KarS §-st 73 lähtudes kohesele

ärakandmisele neli kuud ja viisteist päeva vangistust. Kolm kuud ja viisteist päeva vangistust jäeti tingimuslikult täitmisele

pööramata, kui H.M.S. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul Eesti Vabariigi territooriumil toime uut tahtlikku kuritegu.

Karistuse kandmise alguse ajaks loeti 21. november 2008.

Karistuse mõistmisel arvestas kohus seda, et süüdistatavat ei ole varem kriminaalkorras karistatud, tema puhtsüdamlikku

kahetsust, vahi all viibitud aega, alalise elukoha ja perekonna olemasolu Suurbritannias, narkootilise aine ringlusesse

mittesattumist ja selle kohest äravõtmist. Maakohus märkis, et süüdistatava alaline elukoht asub Suurbritannias ja pärast

karistuse kandmist toimetatakse ta Suurbritannia saatkonna töötajate kaasabil Eesti Vabariigi territooriumilt välja. Seetõttu ei

pidanud kohus otstarbekaks teda Eesti Vabariigi territooriumilt välja saata ega temalt sundraha, kaitsjatasu ja kohtukuludena

ekspertiisitasu välja mõista, sest nende kulude sissenõudmine läheks väga kulukaks.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni riigiprokurör Helga Aadamsoo, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist H.M.S-le

mõistetud karistuse osas ja osas, millega jäeti süüdistatavalt menetluskulud välja mõistmata. Prokurör leidis, et H.M.S-le

mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdistatava isikule ning palus ringkonnakohtul mõista süüdistatavale

karistuseks kaks aastat ja kolm kuud vangistust. Lisaks leidis prokurör, et H.M.S-le tuleb KarS § 54 lg 1 alusel kohaldada

lisakaristusena riigist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kaheksaks aastaks. Samuti taotles prokurör H.M.S-lt

menetluskulude väljamõistmist, kuna KrMS § 180 lg-d 1 ja 3 ei näe ette võimalust jätta menetluskulud täielikult riigi kanda.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määrusega jäeti riigiprokuröri apellatsioon KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel

läbi vaatamata.

3.1 Ringkonnakohus rõhutas, et KrMS § 326 lg 2 teine lause kehtib kõigi kohtumenetluse poolte suhtes, mistõttu

ringkonnakohus võib selle alusel jätta läbi vaatamata ka prokuratuuri apellatsiooni. Apellatsiooni läbivaatamine suulises

kohtumenetluses ei ole vastavalt seadusele ja Riigikohtu praktikale kohtumenetluse poolele absoluutsena tagatud õigus. Kohtul

on pädevus seda piirata, kui esinevad asjaolud, mis kohtukoosseisu hinnangul teevad apellatsiooni menetlemise suulises

menetluses ilmselt põhjendamatuks. Ringkonnakohus asus seisukohale, et KrMS § 326 lg 2 teine lause annab kohtule õiguse

loobuda apellatsiooni menetlemisest ka juhul, kui apellatsiooni menetlemine on menetlusökonoomia seisukohalt ilmselt

põhjendamatu. Üheks selliseks juhuks on ringkonnakohtu hinnangul olukord, kus apellatsioonis taotletav õiguslik tulem oleks

ilmselges mittevastavuses menetluse läbiviimiseks tehtavate kulutustega.

3.2 Ringkonnakohus ei nõustunud apellandi väitega, mille kohaselt on maakohus mõistnud H.M.S. isikule ja toimepandud

kuriteo raskusele mittevastava karistuse. Ringkonnakohus leidis, et kohus peab pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist

andma toimepandud kuriteole süü suurusest lähtuvalt karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku

hinnangu. Maakohus on H.M.S-le mõistetud karistust põhjendanud ja mõistnud süüdistatavale karistuse, mis vastab

tuvastamist leidnud tehiolude taustal tema teosüüle. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ümber lükatud süüdistatava väidet, mille

kohaselt ta ei vedanud narkootilist ainet selle müümise eesmärgil, vaid see oli mõeldud Soomes elavas Somaalia kogukonnas

asetleidva pulmapeo tarbeks. Ringkonnakohus juhtis apellandi tähelepanu sellele, et viimane ei ole olnud süüdistatavale

karistuse taotlemises järjepidev. Kui kriminaalasja püüti lahendada kokkuleppemenetluses, pidas prokurör süüdistatavale

kohaseks karistuseks ühe aasta ja kuue kuu pikkust vangistust. Apellatsioonis esitas prokurör taotluse mõista süüdistatavale

kaks aastat ja kolm kuud vangistust ning põhjendas taotlust sellega, et kokkuleppemenetluses nõustub süüdistatav

ökonoomsema menetlusliigiga. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustunud, vaid märkis, et erinevalt lühimenetlusest ei

näe kriminaalmenetluse seadustik kokkuleppemenetluse korral ette kohustuslikku karistuse vähendamist, mistõttu peab

kokkuleppemenetluses taotletav karistus vastama isiku teosüüle. Apellandi taotlust mõista H.M.S-le KarS § 54 lg-s 1 sätestatud

lisakaristus pidas ringkonnakohus H.M.S. isikut arvestades põhjendamatuks. Ühtlasi juhtis ringkonnakohus apellandi

tähelepanu sellele, et üks KarS § 54 lg-s 1 sätestatud meetmetest - H.M.S. lahkumine Eesti Vabariigi territooriumilt - on juba

aset leidnud.

3.3 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga selles, et menetluskulude väljamõistmine H.M.S-lt ei ole otstarbekas.

Kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimeses lauses sätestatut arvestades on maakohus ringkonnakohtu hinnangul

toiminud valesti - kohtukulud oleks tulnud süüdistatavalt välja mõista. Sellisel juhul oleks aga saavutatud üksnes kohtuotsuse

vormiline, mitte sisuline õiguspärasus. Arvestades asjaolu, et süüdistatav on Suurbritannias elav Somaalia päritolu kodanik,

kes on töötu ja elab sotsiaaltoetustest ning kelle asukoha kindlakstegemine on problemaatiline, on sellise nõude realiseeritavus

kaheldav, rääkimata selleks tehtavatest rahalistest kulutustest. Kuna menetluskulud on käsitletavas kriminaalasjas vaid ca 16

000 krooni, kaasneks nende süüdistatavalt väljanõudmisega ebamõistlik ressursikulu. Seega vormiliselt oleks maakohtul tulnud

süüdistatavalt menetluskulud välja mõista, kuid see minetus ei saa tingida kriminaalasja suulist menetlemist

apellatsioonikohtus. Arvestades menetlusökonoomiat oleks apellatsioonis taotletav õiguslik tulem mittevastavuses menetluse

läbiviimiseks tehtavate kulutustega, mis on aluseks jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör H. Aadamsoo, taotledes ringkonnakohtu

määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse põhiväited on järgmised.

4.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 326 lg 2 teisest lausest ei tulene ringkonnakohtu õigust jätta apellatsioon

menetlusökonoomia kaalutlustel läbi vaatamata. Kriminaalmenetluse seadustiku § 318 lg-st 1 lähtudes on kohtumenetluse

poolel, kes ei nõustu esimese astme kohtu otsusega, õigus esitada apellatsioon. Ringkonnakohus, jättes KrMS § 326 lg 2 teise

lause alusel prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata ja põhistades seda üldist laadi arutlusega, takistab prokuratuuri riikliku

süüdistusfunktsiooni täitmisel.

4.2 Prokurör rõhutab, et jääb apellatsioonis toodud seisukohtade ja taotluste juurde. Arvestades H.M.S. isikut ja seda, et

H.M.S. poolt narkootilise aine enda tarbeks vedamine ei ole eluliselt usutav, tuleks teda karistada raskema karistusega, kui talle

mõistis maakohus. Asjaolu, et süüdistatav loobus kokkuleppemenetlusest, näitab prokuröri hinnangul seda, et süüdistatav ei ole

saanud aru oma teo keelatusest ega püüa jätkata elu õiguskuulekana. Kuna H.M.S. on välisriigi kodanik, kes on süüdi

mõistetud tahtlikult toime pandud kuriteos, on KarS § 54 lg-s 1 sätestatud lisakaristuse kohaldamine põhjendatud isegi

olukorras, kus ta on Eestist lahkunud. Oluline ei ole mitte ainult see, et isik lahkuks riigi territooriumilt, vaid ka see, et riigist

väljasaatmist kohaldataks koos sissesõidukeeluga ettenähtud tähtaja jooksul. Hetkel H.M.S-le Eestisse sisenemine keelatud ei

ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu määruskaebuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt on ringkonnakohus

prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist põhistanud üldist laadi arutlusega ja takistab prokuratuuri

süüdistusfunktsiooni täitmisel. Ka on kohatu prokuröri väide selle kohta, et süüdistatava loobumine kokkuleppemenetlusest

võimaldab järeldada, et süüdistatav ei ole saanud aru oma teo keelatusest ega püüa jätkata elu õiguskuulekana.

6. Ringkonnakohus on prokuröri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist põhjendanud väga üksikasjalikult. Seejuures on esitatud

põhistused nii selle kohta, miks ringkonnakohus loeb ilmselt põhjendamatuks prokuröri apellatsioonis esitatud taotlust H.M.S-

le raskema karistuse mõistmiseks, kui ka selle kohta, miks ringkonnakohus ei pea võimalikuks apellatsiooni läbivaatamist

H.M.S-lt menetluskulude välja mõistmata jätmise otsuse peale. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ringkonnakohtu

arutluskäik - mis tugineb arusaamale, et KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel on võimalik jätta apellatsioon ilmse

põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata ka menetlusökonoomia kaalutlustel -, nagu ka kohtu siseveendumuse kujunemine

kõnealuses küsimuses selgelt arusaadav ja hästi jälgitav. Asjaolu, et prokurör selle arutluskäiguga ei nõustu, ei anna iseenesest

alust heita ringkonnakohtule ette piirdumist prokuröri apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel üldist laadi arutlustega.

7. Kriminaalkolleegium on varem märkinud, et KrMS § 326 lg 2 teise lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu

koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades kohtul hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle

kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku tulemust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a määrus

kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07 - RT III 2007, 36, 288). Kõnealuste küsimuste otsustamine suulises menetluses apellandi

ärakuulamisega viiks vältimatult asja arutamiseni kohtuistungil. Riigikohus nõustub ringkonnakohtuga täielikult selles, et

KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel võib ringkonnakohus jätta läbi vaatamata kohtumenetluse ükskõik millise poole, sh

prokuratuuri apellatsiooni. Prokuratuuri apellatsiooni sellist läbi vaatamata jätmist ei saa aga mingil juhul lugeda prokuratuuri

takistamiseks riikliku süüdistusfunktsiooni teostamisel. Seoses prokuratuuri määruskaebuses esitatud vastupidise väitega

märgib kriminaalkolleegium, et põhiseaduse § 146 teise lause kohaselt on kohus oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust

kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Kohtu sõltumatus konkreetses süüteoasjas lahendi tegemisel tähendab võimude lahususe

ja tasakaalustatuse põhimõtet arvestades muu hulgas sedagi, et kohtunik ei pea otsust tehes kuuletuma täidesaatva võimu

tahtele. Seetõttu ei saa KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist lugeda iseenesest

prokuratuuri süüdistusfunktsiooni täitmise takistamiseks - juhul kui prokuratuur apellatsiooni sellise läbi vaatamata jätmisega

ei nõustu, on tal võimalus vaidlustada see Riigikohtus, põhjendades, miks prokuratuur ei pea apellatsiooni ilmselt

põhjendamatuks.

8. Prokuröri hinnangul võib kokkuleppemenetluses karistusega nõustumisest aru saada, et süüdistatav on aru saanud oma teo

keelatusest ja püüab seda edaspidi ka vältida ning jätkata elu õiguskuulekana, kokkuleppest loobumine lükkab aga selle

eelduse ümber ja õigustab seega karmima karistuse mõistmist. Prokuröri selline seisukoht on meelevaldne ega tulene

seadusest. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus (KrMS 9. peatükk) ei näe ette erinevate menetlusliikide kohaldamist sõltuvalt

sellest, millise hinnangu annab süüdistatav oma teole või kuidas ta kavatseb edaspidi käituda.

9. Karistusseadustiku § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Süü suurus ei sõltu sellest, millises

menetlusliigis isiku süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema

enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist (kõnealusel juhul kokkuleppemenetlusest) teise menetlusliigi (kõnealusel juhul

üldmenetluse) kasuks. Seejuures väärib tähelepanu ka asjaolu, et erinevalt KrMS § 238 lg-st 2, mis näeb ette lühimenetluses

süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel süüdistatavale mõistetava põhikaristuse vähendamise ühe kolmandiku võrra, ei ole

seadusandja kokkuleppemenetluses sellist karistuse vähendamist obligatoorselt ette näinud. Eeltoodust tulenevalt ei pea pelgalt

asjaolu, et süüdistatav taotleb kokkuleppemenetlust või nõustub kokkuleppemenetlusega, tooma kaasa prokuröri poolt

taotletava karistuse liigi kergendamist ega ka karistuse määra vähendamist. Nagu ka vastupidi - süüdistatava loobumisele

kokkuleppemenetlusest ei pea iseenesest järgnema raskem karistus. Kuigi kokkuleppemenetlus tagab süüdistatavale

tavapärasest kiirema menetluse, nagu ka võimaluse osaleda läbirääkimistes kuriteo kvalifikatsiooni, kuriteoga tekitatud kahju

laadi ja suuruse ning karistuse liigi ja määra üle, mida prokurör taotleb kohtus kuriteo toimepanemise eest, loobub süüdistatav

kokkuleppemenetlusega nõustumisel mitmetest olulistest menetluslikest õigustest. Nii näiteks minetab ta õiguse taotleda

omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, küsitleda süüdistuse tunnistajaid ega saa esitada kohtuotsuse peale

apellatsiooni (välja arvatud KrMS § 318 lg 3 p-s 4 märgitud juhul). Seetõttu on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse

olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii

kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul.

Viimasega seoses märgib kriminaalkolleegium aga seda, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa

olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse korras.

Vastasel korral ei osutuks karistamise aluseks isiku süü, vaid menetlusliigi valik. Selline karistamise alus oleks aga vastuolus

KarS §-s 56 sätestatuga.

II

10. Ringkonnakohus asus seisukohale, et apellatsiooni võib KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel jätta läbi vaatamata ka

menetlusökonoomia kaalutlustel. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et selline seisukoht ei ole kooskõlas kehtiva

kriminaalmenetlusõigusega.

10.1 Varasemas praktikas on asutud seisukohale, et ilmselt põhjendamatuks tuleb lugeda perspektiivitu kaebus (viidatud

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas

nr 3-1-1-55-07). Kolleegium märgib, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse

kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse

või selles esitatud järelduste muutmiseks. Lähtudes eeltoodust on alust lugeda ilmselt põhjendamatuks näiteks apellatsiooni,

milles taotletakse KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristuse moodustamata jätmist vangistusega karistatud süüdistatava suhtes, kes on

arutatava uue kuriteo pannud toime eelmisest süüdimõistvast kohtuotsusest tuleneval katseajal.

10.2 Ainuüksi ringkonnakohtul eelmenetluse käigus apellatsiooniga tutvumisel kujunenud veendumus, et maakohtu otsus tuleb

jätta muutmata, ei anna veel iseenesest alust käsitada esitatud kaebust põhjendamatuna KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses.

Nii annab KrMS § 337 lg 1 p 1 ringkonnakohtule näiteks pädevuse jätta esimese astme kohtu otsus muutmata ja apellatsioon

(ka ilmselt põhjendamatu apellatsioon) rahuldamata.

10.3 KrMS § 159 lg 1 kohaselt on kohtuotsus kohtumenetluse tulemusena nõupidamistoas koostatud kohtulahend. Seega peab

ka ringkonnakohtu lahend kokkuvõttes kujunema apellatsioonimenetluse tulemina tervikuna, mille kord on reguleeritud KrMS

11. peatükis. Üksikasjades tähendab see seda, et ringkonnakohtu otsustus esimese astme kohtulahendi suhtes peab üldjuhul

sündima kõigi asjasse puutuvate kohtumenetluse poolte ärakuulamise põhjal. Asjaolu, et teised kohtumenetluse pooled pole

kohtuotsust apelleerinud, ei anna veel alust oletada, et nad vaidlevad esitatud kaebusele vastu. Välistatud pole seegi, et

maakohtu otsuse vaidlustamata jätnud pool soostub apellatsioonis esitatud väidetega, toetades neid. Kuigi kohtumenetluse

poolte arvamus esimese astme kohtuotsuse kohta ei ole ringkonnakohtule siduv, tuleb viimasel olukorras, kus vaidlustatud

kohtuotsuse muutmist toetab mitu menetlusosalist, maakohtu lahendi muutmata jätmist eriti põhjalikult motiveerida.

10.4 Tähelepanuta ei saa jätta ka asjaolu, et kuigi KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus üldjuhul kriminaalasja

esitatud apellatsiooni piirides ja sama sätte neljanda lõike alusel ei ole apellandil ega teistel kohtumenetluse pooltel õigust

väljuda apellatsiooni piiridest, on ringkonnakohus KrMS § 331 lg 3 alusel kohustatud laiendama kriminaalasja arutamise piire

kõigile süüdistatavatele, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine,

millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Samuti on apellatsioonikohus KrMS § 340 lg 1 kohaselt kohustatud tegema

apellatsiooni

taotlusest

sõltumatult

uue

otsuse,

kui

ta

tuvastab

materiaalõiguse

ebaõige

kohaldamise

või

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, mis raskendab süüdistatava olukorda. Kuna kirjeldatud sätete pinnalt peab

ringkonnakohus omal algatusel kõrvaldama süüdistatava olukorda raskendava karistusseaduse kohaldamise või

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, siis ei saa ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel ilmse

põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata jätta ka kaebust, milles esitatud argumendid ei pruugi kriminaalasja lahendamise aspektist

olla relevantsed, kuid mille menetlemata jätmine tooks endaga kaasa nimetatud materiaal- või menetlusõiguslike vigade

eemaldamata jätmise.

10.5 Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2

teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud

argumentide asjakohasust, kaebusega määratud apellatsioonimenetluse piire ja poolte kohtulikku ärakuulamisõigust.

11. Käsitletavas kriminaalasjas KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel koostatud apellatsiooni läbi vaatamata jätmise määruse

põhjendustes ei asunud ringkonnakohus seisukohale, et Riigiprokuratuuri kaebuses esitatud väited pole asjakohased, vaid

leidis, et apellatsiooni menetlemine ei ole menetlusökonoomia seisukohalt põhjendatud, kuna apellatsioonis taotletav õiguslik

tulem ei ole vastavuses menetluse läbiviimiseks tehtavate kulutustega. Ringkonnakohtu motiividest nähtub, et

apellatsioonikohus ei nõustunud maakohtuga süüdistatavalt menetluskulude väljamõistmata jätmises, vaid märkis, et

maakohtul oleks tulnud menetluskulud KrMS § 180 lg-st 1 lähtudes jätta süüdistatava kanda. Sellega asus ringkonnakohus

sisuliselt seisukohale, et maakohus on otsuse tegemisel vähemalt rikkunud kriminaalmenetlusõigust osas, mis puudutab

kriminaalmenetluse kulude väljamõistmata jätmist. Järelikult olid Riigiprokuratuuri apellatsioonis esitatud väited juriidiliselt

asjakohased ning oleksid võinud endaga kaasa tuua maakohtu otsuse resolutiivosa muutmise. Eeltoodust tulenevalt puudus

ringkonnakohtul alus käsitada Riigiprokuratuuri apellatsiooni ilmselt põhjendamatuna KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses

ning

ringkonnakohus

oleks

pidanud

astuma

menetluslikke

samme

korraldamaks

esitatud

kaebuse

arutamist

apellatsioonimenetluses. Jättes sellises olukorras apellatsiooni läbi vaatamata ilmse põhjendamatuse motiivil, rikkus

ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

12. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium prokuröri määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määruse ja saadab

kriminaalasja uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe