3-1-1-96-09 · Riigikohus

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09

1. Nõustun täielikult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrusega osas, milles käsitletakse määruskaebuse

väiteid selle kohta, et ringkonnakohus on prokuratuuri apellatsiooni läbi vaatamata jätmist põhistanud üldist

laadi arutlusega ja takistab prokuratuuri süüdistusfunktsiooni täitmisel (määruse p-d 5-7). Samuti jagan

kriminaalkolleegiumi seisukohta selles, et kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei näe ette erinevate

menetlusliikide kohaldamist sõltuvalt süüdistatava hinnangust oma teole või tema edasistest kavatsustest,

ning et isiku karistamise aluseks on siiski tema süü, mitte aga menetlusliigi valik (määruse p-d 5, 8-9). Ka

nõustun põhimõtteliselt määruse p 10 alapunktides 10.2-10.4 esitatud selgitustega ja eriti alapunktis 10.5

sisalduva järeldusega, mille kohaselt (tsiteerin): "küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu

KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi,

arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust, kaebusega määratud apellatsiooni-menetluse piire ja

poolte kohtulikku ärakuulamisõigust."

2. Küll ei nõustu ma kolleegiumi poolt KrMS § 326 lg 2 teisele lausele antud ja minu hinnangul

põhjendamatult kitsa tõlgendusega (määruse p-d 10.1 ja 11) ega ole seetõttu nõus ka määruse

lõppjäreldusega, et kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel jätta

apellatsiooni läbi vaatamata menetlusökonoomia kaalutlusel. Olen vastupidisel seisukohal ja leian, et

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2009. a määrus oleks tulnud jätta muutmata ja prokuröri määruskaebus

rahuldamata. Põhjendan mittenõustumist määruse eespoolmärgitud osaga järgmiselt.

3. Määruse p 10.1 kohaselt märgitakse varasemas praktikas, et ilmselt põhjendamatuks tuleb lugeda

perspektiivitu kaebus. Seejuures on viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a määrusele

kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07. Sellest tulenevalt on tehtud järeldus, et sellisena (so ilmselt põhjendamatuna)

tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise

seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles

esitatud järelduste muutmiseks.

4. Olgu siinkohal märgitud, et 19. oktoobri 2007. a määruses kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07 ei tegelenud

kriminaalkolleegium KrMS § 326 lg 2 teises lauses sisalduva määratluse "ilmselt põhjendamatu"

kõikehõlmava sisustamisega, vaid käsitles väiteid, mis puudutasid KrMS § 326 lg 2 teise lause vastuolu

Põhiseaduse §-ga 24 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-ga 1, analüüsides

ka teisi asjassepuutuvaid rahvusvaheliste õigusaktide norme ja kohtupraktikat. Sellist järeldust, et ilmselt

põhjendamatuna saab käsitada vaid apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja

lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme

kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks, viidatud lahend minu hinnangul ei toeta. Pigem

vastupidi.

4.1 Nii selgitas kriminaalkolleegium selles lahendis, et KrMS § 326 lg 2 teise lause eesmärk on vähendada

apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades hinnata eelmenetluses

apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku tulemust (vt viidatud

määruse p 8.1). Sama lahendi p-s 13 märkis kriminaalkolleegium sedagi, et otsustamaks kaebuse ilmse

perspektiivituse üle, peab kolleegium kaebust ka sisuliselt hindama. Seega pidas kriminaalkolleegium

vajalikuks märkida, et hindamaks apellatsiooni ilmset põhjendamatust, tuleb ringkonnakohtul eelmenetluses

kaebust sisuliselt hinnata, vaagida selle kaebuse kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja kaaluda võimalikke

tulemusi.

4.2 Oluline on silmas pidada kriminaalasjas nr 3-1-1-55-07 tehtud lahendi konteksti. Tegemist oli

kohtuasjaga, milles maakohus karistas mootorsõiduki juhti KarS § 424 järgi kahekuulise vangistusega. KarS

§ 73 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata kolmeaastase katseajaga. Lisakaristusena võeti

mootorsõiduki juhilt kolmeks kuuks juhtimisõigus. Kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles

taotles kohtuotsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud lisakaristuse osas. Ta leidis, et lisakaristuse

mõistmine ei ole põhjendatud, kuna süüdistatav on erivajadusega last kasvatav lapsevanem, kes elab

väljaspool linna. Samas toimub lapse koolitus ja ravi linnas, seega vajab süüdistatav mootorsõiduki

juhtimisõigust lapse transportimiseks kooli ja raviasutusse. Kaitsja märkis sedagi, et aasta jooksul pärast

süüteo toimepanemist ei ole süüdistatav toime pannud ühtegi liiklusalast õigusrikkumist, ja leidis, et

põhikaristus täidab kõiki eripreventiivseid eesmärke, samas mõjub lisakaristus stigmatiseerivalt süüdistatava

perele. Ringkonnakohus jättis kaitsja apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 alusel läbi vaatamata, kuna

kohtukoosseis leidis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Ja nagu juba märgitud, jättis

Riigikohus kaitsja määruskaebuse ringkonnakohtu selle määruse peale rahuldamata (muuhulgas sedastas

kriminaalkolleegium seejuures viidatud lahendi p-s 8.3, et karistuse mõistmise vaidlustamine ei tingi igal

juhul asja läbivaatamist suulises menetluses). Eeltoodust tuleneb minu hinnangul üheselt, et kriminaalasjas

nr 3-1-1-55-07 tehtud lahendis aktsepteeris kriminaalkolleegium KrMS § 326 lg 2 lause 2 tähenduses ilmselt

põhjendamatuna ka sellist apellatsiooni, mille argumentide kohta ei saanud kindlasti väita, et - kasutades

nüüd juba kriminaalasja nr 3-1-1-96-09 määruse p 10.1 sõnastust - need ei olnud konkreetse kriminaalasja

lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega andnud seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme

kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.

5. Kriminaalmenetluse seadustik annab apellatsiooni läbi vaatamata jätmise otsustamise õiguse nii esimese

kui ka teise astme kohtule. KrMS § 323 lg 2 kohaselt jätab maakohtu kohtunik apellatsiooni läbi vaatamata

ja tagastab selle apellandile, kui apellatsioon on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist, selle on

esitanud isik, kellel ei ole apellatsiooniõigust või kui ei ole kõrvaldatud puudusi, mille kõrvaldamiseks on

kohus andnud tähtaja. KrMS § 326 lg 2 esimene lause annab ringkonnakohtu kohtunikule apellatsiooni läbi

vaatamata jätmiseks samad alused, lisades neile apellatsioonist loobumise ringkonnakohtu istungi toimumise

ajaks. Seaduse tekstist nähtub otseselt, et kõigil nimetatud juhtudel on tegemist eelkõige menetluslike

küsimustega, mille lahendamisel ei tõusetu vajadust hinnata kaebust sisuliselt, ning need küsimused saab

lahendada kohtunik (nii maa- kui ringkonnakohtu kohtunik) ainuisikuliselt. KrMS § 326 lg 2 teine lause

nõuab apellatsiooni läbi vaatamata jätmiseks aga (julgen väita, et pigem kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt)

teistsugust kohtukoosseisu. Nimelt võib selle järgi jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata ka juhul, kui

kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Seega on

apellatsiooni ilmselge põhjendamatuse motiivil läbivaatamata jätmine võimalik vaid vähemalt

kolmeliikmelises kohtukoosseisus ning üksnes olukorras, kus kõik kohtukoosseisu liikmed on apellatsiooni

ilmses põhjendamatuses üksmeelel. Olen seisukohal, et selline kohtukoosseisu ja konsensuse nõue kaebuse

läbi vaatamata jätmise otsustamisel tähendab ka seda, et kohtukoosseisu otsustusvabadus ei saa piirduda

pelgalt selle küsimuse lahendamisega, kas apellatsiooni argumendid on õiguslikult relevantsed või mitte.

Viimatinimetatud küsimuse lahendamiseks ei oleks vaja moodustada vähemalt kolmeliikmelist

kohtukoosseisu - sellega saaks hakkama ringkonnakohtu (ja miks mitte ka maakohtu) kohtunik

ainuisikuliselt. Veel enam arusaamatuks jääb sel juhul KrMS § 326 lg 2 teise lause nõue irduda kollegiaalse

kohtukoosseisu tavapärasest küsimuste lahendamise korrast - KrMS § 23 lg 1 kohaselt lahendab kollegiaalne

kohtukoosseis kriminaalasja puutuvad küsimuses hääletamisega, kusjuures sama paragrahvi lg 6 sätestab, et

hääletamisel vähemusse jäänud kohtunik võib esitada eriarvamuse.

6. Eeltoodu alusel olen seisukohal, et kriminaalmenetluse seadustik (ei sättes ega mõttes), nagu ka

kriminaalkolleegiumi varasem praktika, ei piira ringkonnakohtu õigust jätta apellatsioon KrMS § 326 lg 2

teise lause alusel ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata üksnes nende juhtudega kui - kasutades taaskord

kriminaalasjas nr 3-1-1-96-09 tehtud määruse sõnastust - apellatsiooni argumendid ei ole õiguslikult

relevantsed ega anna seetõttu alust ühelgi juhul esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste

muutmiseks. Leian, et ringkonnakohtu pädevus nimetatud alusel apellatsiooni läbi vaatamata jätmise

küsimusi lahendada on oluliselt laiem. Seejuures on loodud ka tõhus kord võimalike minetuste vältimiseks -

pean ühelt poolt silmas KrMS § 326 lg 2 teises lauses eneses sätestatud nõuet, et apellatsiooni läbi vaatamata

jätmisel peavad kõik kohtukoosseisu liikmed olema üksmeelel, teisalt aga asjaolu, et apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine ringkonnakohtu poolt on Riigikohtus määruskaebe korras vaidlustatav.

7. Jaatades ringkonnakohtu õigust jätta KrMS § 326 lg 2 teise lause alusel apellatsioon läbi vaatamata ka

muudel juhtudel kui märgitud määruse p-des 10.1 ja 11, nõustun ringkonnakohtuga selleski, et apellatsiooni

taolise läbi vaatamata jätmise võib tingida ka menetlusökonoomia kaalutlus. Kordan taaskord kriminaalasjas

nr 3-1-1-55-09 tehtud määruse p-s 8.1 sisalduvat kriminaalkolleegiumi tõdemust, et KrMS § 326 lg 2 teise

lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu koormust ja muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades

hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust ja võimalikku

tulemust.

Püüdlemine

võimalikult

ökonoomsema

menetluse

poole

on

juba

aastaid

olnud

kriminaalmenetlusõiguse kujundamisel väga olulisel kohal. Jättes omapoolse hinnanguta küsimuse, kas

selline menetlusökonoomia esileseadmine on alati ka põhjendatud või mitte, ei näe ma siiski alust

välistamaks seda kaalutlust täielikult ringkonnakohtu eelmenetluses apellatsiooni põhjendatuse hindamisel,

selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekuse vaagimisel ja võimaliku tulemuse kaalumisel. Ka ei ole minu

hinnangul põhjust peljata, et apellatsioonide läbi vaatamata jätmise võimaldamine KrMS § 326 lg 2 teise

lause alusel menetlusökonoomia kaalutlusel viiks olukorrani, kus ringkonnakohtud hakkavad massiliselt

apellatsioone sel alusel läbi vaatamata jätma - nagu eelmises punktis märgitud, eeldab apellatsiooni selline

läbi vaatamata jätmine kohtukoosseisu kõigi liikmete üksmeelt, ning vajadusel saab Riigikohus vastavat

praktikat suunata.

8. Määruse punktis 10.5 leidis kolleegium, et küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu

KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi,

arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust, kaebusega määratud apellatsioonimenetluse piire ja

poolte kohtulikku ärakuulamisõigust. Nõustudes ringkonnakohtu arusaamaga, et KrMS § 326 lg 2 teise lause

alusel on võimalik jätta apellatsioon ilmse põhjendamatuse tõttu läbi vaatamata ka menetlusökonoomia

kaalutlusel, olen seisukohal, et käesolevas asjas on ringkonnakohus neid põhimõtteid ka rakendanud.

Ringkonnakohus on apellatsiooni läbi vaatamata jätmist üksikasjalikult põhjendanud, kohtu arutluskäik ja

siseveendumuse kujunemine on üheselt arusaadav ja hästi jälgitav. Minu hinnangul ei ole ringkonnakohus

ületanud talle KrMS § 326 lg 2 teise lausega antud pädevust, on järginud kriminaalmenetluse printsiipe ega

ole rikkunud kellegi õigusi. Seetõttu leian, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks nagu ka määruskaebuse

rahuldamiseks ei ole alust.

Hannes Kiris