3-3-1-76-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-76-09

Otsuse kuupäev

11. detsember 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Kohtutäitur Urmas Tärno kaebus justiitsministri 23. oktoobri

2007. a käskkirja nr 390-k tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-07-2388

Menetluse alus Riigikohtus

Kohtutäitur Urmas Tärno kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

5. november 2009

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaatori esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher

Justiitsministri esindaja Gunnar Vaikmaa

RESOLUTSIOON

Rahuldada kohtutäitur Urmas Tärno kassatsioonkaebus osaliselt.

Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2009. a otsust haldusasjas nr 3-07-2388, asendades

otsuse punktides 8-19 esitatud põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Ringkonnakohtu

otsuse resolutsioon jätta muutmata.

Mõista Justiitsministeeriumilt kohtutäitur Urmas Tärno kasuks välja kassatsiooniastmes

kantud menetluskuludest 21 580 krooni.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (PMTK) 17. mai 2004. a korraldusega nr 15-

2.1/5522 tehti Eve Blumanile ettekirjutus maksuvõla tasumiseks.

PMTK 17. mai 2004. a korralduse nr 15-2.1/5522 resolutiivosas märgiti: "kohustan

maksukohustuslast tasuma maksuvõla kogusummas 14 450 krooni AS-i Eesti Ühispank või AS-i

Hansapank arvestades maksuvõla liigile alltoodud Maksu- ja Tolliameti pangakontosid ja

viitenumbreid."

Korralduse põhjendustes märgiti, et 13. mail 2004 on E. Blumanil täitmata maksukohustusi kokku

105 491 krooni ning eelnevalt on kohtutäitur Urmas Tärnole antud sissenõudmiseks Tallinna

Füüsiliste Isikute Maksuameti 6. jaanuari 2003. a korralduse nr 6.2-01/108.18 alusel tasumiseks

määratud maks 37 377 krooni.

PMTK esitas 29. juulil 2004 avalduse täitemenetluse algatamiseks 68 114 krooni sissenõudmiseks

17. mai 2004. a korralduse nr 15-2.1/5522 alusel. Nõude suurust kajastati avalduses järgmiselt:

füüsilise isiku tulumaks 13 045 krooni, sellelt arvestatud intress 7221 krooni ning FIE sotsiaalmaks

35 968 krooni ning sellelt arvestatud intress 11 880 krooni.

30. juulil 2007 alustas kohtutäitur Urmas Tärno PMTK 17. mai 2004. a korralduse nr 15-2.1/5522 ja

PMTK 29. juuli 2004. a avalduse alusel E. Blumani suhtes täitemenetluse 68 114 krooni

sissenõudmiseks.

2. Justiitsministri 23. oktoobri 2007. a käskkirjaga nr 390-k määrati kohtutäitur Urmas Tärnole

kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg-s 1 sätestatud

ametikohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks rahatrahv 50 000

krooni. Etteheidetav tegu seisnes selles, et täites PMTK 17. mai 2004. a korraldust nr 15-2.1/5522,

nõudis ta täitedokumendi reolutsioonis märgitust suuremat summat, lähtudes seejuures korralduse

põhitekstis esitatud andmetest, mis kajastasid tasumisele kuuluvaid summasid erinevate maksuvõla

liikide kaupa koos osundustega pangakontode ja viitenumbritele. Haldusakti resolutsiooni ja

põhjenduste vastuolu korral ei saa kohtutäitur otsustada täitedokumendi sisu üle. Karistuse valikul

arvestas justiitsminister, et kohtutäiturit ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud ning ta osutas

igakülgset omapoolset abi süüteo asjaolude väljaselgitamisel. Karistuse määramisel arvestati ka

vastuolu sissenõudja avalduses väljendatud tahte ning täitedokumendi vahel. Samas lähtus

justiitsminister karistuse määramisel asjaolust, et kohtutäitur jäi järjekindlalt seisukohale, et tal oli

õigus muuta täitedokumendi resolutsiooni sisu, kui see erines põhjendustes esitatust. Karistuse

valikul lähtus justiitsminister kohtutäituri töötulemustest ning leidis, et tema sissetulekuid arvestades

on 50 000 krooni suurune rahatrahv proportsionaalne.

3. U. Tärno esitas halduskohtule kaebuse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt oli kohtutäitur seisukohal, et hoolimata täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest

oli tal õigus lähtuda mitte üksnes korralduse resolutsioonist, vaid ka selle teksti põhiosast, kuna

täitmisele kuulusid mitut liiki maksuvõlad, mis tulid kanda erinevatele kontodele erinevate

viitenumbrite järgi, ning teavet, kuidas võlasumma jaguneb, resolutsioon ei sisaldanud. Nähtuvalt

avaldusest täitemenetluse alustamiseks ning PMTK selgitustest vastuseks kohtutäituri

järelepärimistele pidas maksuhaldur sissenõutavaks summaks 68 114 krooni. Kaebuse esitaja leidis,

et isegi juhul, kui ta on eksinud formaliseerituse põhimõtte vastu, ei ole tegemist

distsiplinaarsüüteoga kohtutäituri seaduse (KTS) § 32 mõttes. Kohtutäitur lahendas täitedokumendis

sisalduva vastuolu vastavalt oma professionaalsele ja isiklikule arusaamale. Ta ei ole analüüsinud

kohaldatavat materiaalõigust ega maksuvõla sisulisi asjaolusid, vaid tugines vastuolu ületamiseks

kohusetundlikule tööle ja mõistlikele kaalutlustele. Kaebaja arvates rikuti vaidlustatud käskkirjaga

kohtutäituri professionaalse sõltumatuse põhimõtet. Tegemist ei ole kohtutäituri tahtlusega panna

toime õigusrikkumist ega raske hooletusega, kaebaja võis vaid eksida normi tõlgendamisel. Kui

distsiplinaarsüütegu siiski tõendamist leiab, peab kaebaja määratud karistust teo asjaolusid arvestades

ülemääraseks ning leiab, et karistuse valikul on väär lähtuda isiku varanduslikust seisust ja erialasest

edukusest.

4. Tallinna Halduskohus rahuldas 7. märtsi 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07-2388 kaebuse,

tühistas vaidlustatud käskkirja ja mõistis kaebaja kasuks välja menetluskulud.

Kohus leidis, et distsiplinaarkaristuse määramiseks polnud alust. Kohtutäitur käitus täidetavat

summat välja selgitades kohusetundlikult ja mõistlikest kaalutlustest lähtudes ning pole rikkunud

selgelt sätestatud ja üheselt mõistetavaid õigusnorme. Kohus osundas ka Riigikohtu asjakohastele

lahenditele notarite distsiplinaarvastutuse asjades, milles rõhutati, et vaba elukutse pidaja suhtes

distsiplinaarvõimu teostamine on võimalik, kui eksitud on selgelt sõnastatud ja üheselt mõistetava

õigusnormi vastu. Kui norm võimaldab tõlgendamist ja kohtutäitur tõlgendab seda mõistlike

kaalutluste alusel, pole distsiplinaarkaristuse kohaldamine põhjendatud ka siis, kui tõlgendus osutub

hilisema kohtupraktika järgi vääraks. Asjas on oluline hinnata, kas varem kehtinud TMS § 23 lg-s 1

oli ametikohustus sätestatud selgelt ja üheselt mõistetavalt. Maksuhaldur (täitemenetluses

sissenõudja) on kolmel korral kohtutäiturile kirjalikult selgitanud, et tegelik sissenõutav summa ei

ole 14 450 krooni (nagu märgitud korralduse resolutsioonis), vaid 68 114, nagu ilmneb korralduse

põhjendustest. Täitemenetlust alustati 2004. a juulis ning alles 2007. a septembris laekus täituri

büroosse maksuhalduri kiri, milles rõhutati, et 17. mai 2004. a korralduse alusel sissenõutav

maksusumma on siiski selle korralduse resolutsioonis märgitud summa. Täitur on veenvalt

põhjendanud, miks ta lähtus täitemenetluses täitedokumendist tervikuna ja maksuhalduri selgitavatest

dokumentidest.

5. Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta U. Tärno kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tulene seadusest

kohtutäiturile õigust täitedokumenti tõlgendada ega selles sisalduvat vastuolu iseseisvalt ületada.

Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg-st 2 peab kohtutäitur lähtuma vaid haldusakti

resolutsioonist. Maksukorraldust oli pädev muutma ja selle resolutsioonis sisalduvat ebatäpsust

korrigeerima vaid maksuhaldur. Menetlusökonoomia kaalutlusel on kohtutäitur pädev tegema vaid

neid toiminguid, milleks seadusest tuleneb selge õiguslik alus. Halduskohus on põhjendamatult

lugenud haldusorgani selgitusteks elektronposti teel saadetud vastused. Justiitsministril on pädevus

süüteo asjaolusid arvestades karistust valida. Ilma seadusliku aluseta läbi viidud täitemenetlus 53 664

krooni sissenõudmiseks kujutab endast rasket distsiplinaarsüütegu. Apellant pidas põhjendamatuks ka

menetluskulude väljamõistmist Justiitsministeeriumilt ja märkis, et haldusvälise õigusabi kasutamise

kulude väljamõistmine kohtumenetluses on põhjendatud, kui see väljub igapäevase põhitegevuse

raamest. Käesolev kohtuvaidlus ei välju kohtutäituri igapäevase põhitegevuse raamidest ning

professionaalse õigusabi kasutamine polnud vältimatu.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. aprilli 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

halduskohtu otsuse muutmata. Justiitsministeeriumilt mõisteti U. Tärno kasuks välja ka

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud. Ringkonnakohus esitas järgmised põhjendused:

1) kohtutäitur pani toime distsiplinaarsüüteo. TMS § 23 lg-st 1 tulenes selgelt, et kohtutäituri

kohustus väljanõutava summa suuruse väljaselgitamisel piirdus täitedokumendis sätestatuga ning tuli

eristada sissenõudja (PMTK) avaldust ja täitedokumenti;

2) tulenevalt Riigikohtu praktikast notarite distsiplinaarvastutuse asjades, mis on rakendatav ka

kohtutäituri suhtes, saab distsiplinaarvastutust kohaldada tahtliku või raske eksimuse puhul

õigusnormi kohaldamisel. Samas, lähtuvalt karistusõigusele omasest põhimõttest, puudub isiku süü,

kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja eksimus on talle vältimatu. Kohtu arvates polnud praeguses

asjas tegu keelueksimusega, vaid kohtutäitur pidi aru saama, et täitemenetluse aluseks on

täitedokument;

3) mõistetud karistus on aga õigusvastane kaalutlusvea tõttu. Distsiplinaarkaristuse määramisel on

arvestatud valesid kaalumisargumente. Karistuse valikul oli õigusvastane arvestada raskendava

asjaoluna, et täitur jäi järjekindlalt seisukohale, et tal on õigus muuta täitedokumendis sisalduva

otsustuse sisu, kui see erineb täitedokumendi põhjendavas osas välja toodust. Samas oli lubatav

kohtutäituri majandusliku seisu arvestamine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kohtutäitur U. Tärno muuta Tallinna Ringkonnakohtu otsuse

põhjendavat osa järgmiselt: asendada ringkonnakohtu põhjenduste I ja II osa Tallinna

Halduskohtu 7. märtsil 2008 samas haldusasjas tehtud otsuse punktides 24 kuni 33 esitatud

põhjendustega ning ringkonnakohtu otsuse põhjenduste III osa punktis 22 märgitud põhjendused

halduskohtu otsuse punktides 34 kuni 40 esitatud põhjendustega. Kassaator taotleb ka

menetluskulude väljamõistmist vastustajalt.

Kassaator väidab:

1) kassatsioonkaebuse esitamine üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste peale on vajalik

kassaatorit rehabiliteerival eesmärgil. Kuigi ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli kassaatorile

distsiplinaarkaristuse määramine õigusvastane, on ta kohtuotsuse kohaselt pannud toime

distsiplinaarsüüteo. Seega on sisuliselt tegemist kassaatorit süüstava kohtuotsusega, mida peab olema

võimalik kohtumenetluses vaidlustada. Kahjustav tagajärg ei seisne üksnes karistamises, vaid ka

menetlusaluse isiku märgistamises distsiplinaarsüüteo toimepanijana;

2) kohtutäitur käitus täitedokumendist kui tervikust lähtudes õiguspäraselt. TMS § 23 lg 1, mis

sätestas, et täitemenetlus algatatakse sissenõudja avalduse ja sellele lisatud täitedokumendi alusel, ei

onud selge säte. Täitedokumendi põhjendustest juhindumise tingis haldusakti resolutsioon, mis ei

olnud täidetav ilma akti teistele osadele tuginemata. Lähtumine täitedokumendist kui tervikust ei ole

vastuolus kohtupraktikaga, mille kohaselt on kohtutäituril formaliseerituse põhimõttest tulenevalt

keelatud kontrollida täitedokumendi sisulist õiguspärasust;

3) isegi kohtutäituri käitumise õigusvastasuse korral puudus alus distsiplinaarvastutuse

kohaldamiseks. KTS § 32 p 1 kohaselt eeldab distsiplinaarvastutuse kohaldamine süülist käitumist.

Ringkonnakohtu seisukoht pole kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga notari distsiplinaarvastutuse

küsimustes;

4) distsiplinaarkaristuse kohaldamisel on väär arvestada kohtutäituri majanduslikku seisu ja erialast

edukust. Nende asjaolude arvestamine ei tulene kohtutäituri distsiplinaarvastutust käsitlevatest

õigusnormidest ning viib isikute ebavõrdse kohtlemiseni.

8. Justiitsministri kirjalikus vastuses palutakse jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning

menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vastuse kohaselt puudub halduskohtumenetluse seadustikus

õiguslik alus, mis võimaldaks taotleda Riigikohtult üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste

muutmist. Ringkonnakohus ei ole otsuse tegemisel kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi ega

rikkunud oluliselt kohtumenetluse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kassatsioonkaebuse lahendamiseks tuleb kolleegiumil esmalt võtta seisukoht, kas lubatav on

kassatsioonkaebus, mis esitatakse üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste muutmiseks (I) ja kas

võimalikud lubatavuse alused esinevad käesoleva kohtuasja puhul (II). Seejärel analüüsib kolleegium

distsiplinaarsüüteo koosseisuliste elementide olemasolu (III) ja lahendab kassatsioonkaebuse

taotlused (IV) ning otsustab menetluskulude väljamõistmise (V).

I

10. Halduskolleegium pole seni väljendanud seisukohta, kas lubatav on ringkonnakohtu otsuse

kasseerimine üksnes põhjenduste osas. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma lahendites (31. oktoobri

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07 ja 8. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-08)

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-le 1 ning § 671 lg 3 p-dele 2 ja 3 tuginedes

leidnud, et otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta poolte õigusi ja kohustusi. Seetõttu ei

ole tsiviilkolleegiumi praktika kohaselt kohtuotsus vaidlustatav ilma otsuse resolutsiooni peale kas

apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata.

Kuna halduskohtumenetluse seadustik sisaldab iseseisva ning tsiviilkohtumenetluse sätetest

sõnastuslikult mõnevõrra erineva regulatsiooni kassatsiooni korras edasikaebamise kohta, ei pea

kolleegium vajalikuks juhinduda jäigalt tsiviilkohtumenetluse normidest ega nende alusel kujundatud

kohtupraktikast.

11. Sarnaselt TsMS § 668 lg-ga 1 sätestab ka HKMS § 52 lg 1, et poolel ja kolmandal isikul on õigus

ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni korras edasi kaevata Riigikohtusse, kui ringkonnakohus on

ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi või oluliselt rikkunud kohtumenetluse normi.

Kassatsioonkaebuse sisu käsitlevas osas on halduskohtumenetluse ning tsiviilkohtumenetluse

vastavad normid aga erinevad.

HKMS 54 lg 1 p-st 5 nähtuvalt tuleb kassatsioonkaebuses märkida, kas kaevatakse kogu

ringkonnakohtu otsuse peale või mõne selle osa peale, samuti, millise osa peale. Kassaator peab ka

ära näitama, millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud või millist

kohtumenetluse normi on ringkonnakohus oluliselt rikkunud ja milles see rikkumine seisnes (HKMS

§ 54 lg 1 p 6). Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS § 671 lg 3 p-d 2 ja 3) ei tulene

halduskohtumenetluse seadustikust, et kasseerida võib ainult juhul, kui normi vale kohaldamine tõi

kaasa ebaõige otsuse. Halduskohtumenetluse seadustiku kasseerimist käsitlevatest normidest

nähtuvalt ei pea kassatsioonkaebuses märkima, kuidas normi ebaõige kohaldamine viis vale otsuseni.

Eelnimetatud normide võrdlus viib järeldusele, et halduskohtumenetluse sätted iseenesest ei välista,

et vaidlustada saab ka üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa.

12. Halduskohtumenetluses vaid ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamise lubatavuse kasuks

räägib ka HKMS § 72 lg 1 p 4, mis ühe Riigikohtu volitusena kassatsioonimenetluses näeb ette

õiguse asja kassatsiooni korras läbivaatamisel muuta ringkonnakohtu otsust asja uueks arutamiseks

saatmata, kui asjas ei ole vaja täiendavaid tõendeid koguda või neile apellatsioonis antud hinnangut

muuta.

13. Kuigi halduskohtmenetluses kohaldub HKMS § 96 kaudu TsMS § 457 lg 1, mille järgi on

menetlusosalistele kohustuslik vaid jõustunud kohtuotsuse resolutsioon, möönab halduskolleegium,

et erandlikel asjaoludel võib ka üksnes apellatsioonikohtu põhjendustel olla isiku õigustele ja

kohustustele mõju, mis õigustab nende vaidlustamist kassatsioonimenetluses.

II

14. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused, mille muutmist (asendamist halduskohtu otsuse

põhjendustega) U. Tärno taotleb, puudutavad süüteo toimepanemise tõendatust (otsuse põhjenduste I

ja II osa) ning distsiplinaarkaristuse määramisel kaalutluse aluseks olevaid karistust raskendavaid

asjaolusid (III osa p 22).

15. Kassaator soovib ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vaidlustada eeskätt rehabiliteerival

eesmärgil, st vabaneda süüteo toimepanija mainest. Üksnes karistamise käskkirja tühistamist ei pea ta

oma õiguste kaitseks piisavaks.

Kohtutäitur on vaba elukutse pidaja, kes peab äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle

suhtes ta toiminguid teeb (KTS § 2 lg 3). Kohtutäituri usaldusväärsusele võib mõju avaldada ka

avalikult kättesaadava kohtulahendi põhjendavas osas väljendatud teave, et kohtutäitur on oma

kutsetegevuse raames toime pannud süüteo, mis formaalsetest põhjustest tingitult ei päädi aga

karistusega.

16. Kohtutäituri huvi vaidlustada kohtuotsuse põhjendusi, kui talle määratud karistus on otsuse

resolutsiooniga küll tühistatud, kuid süüteo toimepanemine on põhjenduste kohaselt tõendamist

leidnud, võib tuleneda ka kohtutäituri seaduse § 40 lg-st 5, mis sätestab: "Kui kohus tühistab

kohtutäiturile määratud distsiplinaarkaristuse süüteole mittevastavuse tõttu, võib kohtutäiturile ilma

uut distsiplinaarmenetlust algatamata määrata uue karistuse ühe kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest."

Seega ei pruugi ka ringkonnakohtu otsus, mis formaalsetel põhjustel tehakse küll kaebaja kasuks ja

tühistatakse ka talle määratud distsiplinaarkaristus, välistada sama teo eest distsiplinaarkaristuse

määramist seaduses sätestatud juhul tulevikus. Seega saabuks kohtutäituril, keda süüdistatakse

distsiplinaarsüüteo toimepanemises, kindlustunne, et talle karistust ei määrata, alles pärast sellise

kohtuotsuse jõustumist, mis välistab karistamise. Selleks on näiteks otsus, mille kohaselt pole süüteo

toimepanemine tõendamist leidnud.

17. Lähtudes KTS § 40 lg-st 5, on kassaator osutanud ka menetlusökonoomia põhimõttele kui ühele

põhjusele, mis tingib vajaduse vaidlustada kohtuotsuse põhjendusi, mille kohaselt pannakse isikule

süüks distsiplinaarüleastumise toimepanemist. Olukorras, kus jõusse jääb formaalses mõttes kaebaja

kasuks tehtud otsus, millega on tuvastatud distsiplinaarsüüteo toimepanemine, kuid määratud karistus

tühistatakse menetluslikel põhjustel, on võimalik, et samale isikule määratakse nimetatud sättest

tulenevalt uuesti karistus. Suure tõenäosusega kaasneb sama teo eest karistuse uuesti määramisega

uus kohtuvaidlus.

18. Kolleegiumi hinnangul on eeltoodud põhjendused - isiku soov vabaneda süüdistusest

distsiplinaarsüüteo toimepanemises, soov vältida distsiplinaarkaristust käitumise eest, mille

käsitamist distsiplinaarsüüteona ta peab alusetuks, ja menetlusökonoomia põhimõttest tulenev

püüdlus vältida uut samasisulist kohtuvaidlust - küllaldased ja piisavalt olulised selleks, et pidada

lubatavaks ringkonnakohtu otsuse põhjenduste vaidlustamist olukorras, kus otsuse resolutsiooni

vaidlustamiseks ei ole vajadust.

III

19. Kassatsioonkaebuse taotluse kohaselt soovib U. Tärno ringkonnakohtu otsuse motiivide

asendamist osas, mille kohaselt ta on toime pannud vaidlustatud käskkirjas ette heidetud

distsiplinaarsüüteo. Käskkirja kohaselt seisnes süütegu kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 23 lg-s 1 sätestatud ametikohustuste süülises mittenõuetekohases

täitmises.

TMS § 23 lg 1 sätestas: "Kohtutäitur viib täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse (edaspidi

täitmisavaldus) ja täitedokumendi alusel."

20. Täitedokumendiks olnud maksuhalduri korralduse (tl-d 29 ja 30) resolutsioonis oli märgitud

tasumisele kuuluva summana 14 450 krooni. Pangakontode numbrid ja viitenumbrid, millele

tasutakse eraldi tulumaks, tulumaksu intressid, sotsiaalmaks ja sotsiaalmaksu intressid on tabelina

esitatud küll resolutsioonis, kuid maksuvõla jagunemine erinevate maksude, põhivõla ja intressivõla

vahel nähtus akti põhjendustest ning nende andmete kohaselt oli maksuvõlg resolutsioonis näidatust

suurem. Avalduses täitemenetluse algatamiseks (tl-d 26-27) ei ole korralduse resolutsioonis

nimetatud summat märgitud, vaid välja on toodud võla suurus liikide lõikes, ning see ühtib korralduse

põhjendustes tooduga.

U. Tärno kohtutäiturina ei lähtunud mitte täitedokumendi (PMTK 17. mai 2004. a korraldus nr 15-

2.1/5522) resolutsioonis esitatud summast, vaid pidas täidetavaks summat, mis nähtus korralduse

põhjendavast osast ja sissenõudja avaldusest.

Kohtutäituri väitel ei saanud üksnes täitedokumendi resolutsioon kuidagi olla täitmise aluseks, sest

selles viidati haldusakti teistele osadele ning täitmisel tuligi silmas pidada maksuvõla jagunemist

erinevate maksude ja intressi vahel ning nende tasumiseks ette nähtud kontosid ja viitenumbreid,

mida akti resolutsioon terviklikult ei sisaldanud.

TMS § 23 lg 1 kohaselt lähtub kohtutäitur menetlust alustades nii täitedokumendist kui ka

täitmisavaldusest. Selles asjas ei langenud täitmisavalduses märgitud täidetava nõude suurus kokku

täitedokumendi resolutsioonis esitatuga.

21. TMS § 23 lg-s 1 väljendub täitemenetlusele omane formaliseerituse põhimõte. Olukorras, kus

kohtutäituri jaoks ilmnes vastuolu korralduse resolutsioonis ja põhjendustes esitatud summade vahel,

oli tal võimalus kasutada kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TMS §-s 31 sätestatud võimalust.

Nimetatud säte nägi ette: "Täitmisele kuuluva lahendi ebaselguse korral on kohtutäitur kohustatud

selgituse saamiseks pöörduma lahendi teinud organi (ametiisiku) poole. Lahendi selgitamine toimub

seadusega sätestatud korras."

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika (16. oktoobri 2002. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02 ja

15. detsembri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-08) kohaselt peab viidatud säte silmas neid

juhtumeid, mil on ebaselge täitedokumendi sisu - kohtutäituril puudub kindlus, millise toimingu,

millistel tingimustel ja millisel ajal peab ta tegema.

Kassaator leiab, et tema tegevus ei olnud vastuolus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohtadega,

mille kohaselt on täituril keelatud kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust. Ka

tsiviilkolleegiumi 23. jaanuari 2003. a määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-3-03 ei ilmne, et

formaliseerituse põhimõte oleks absoluutne.

22. Hoolimata enne 1. jaanuarini 2006 kehtinud TMS § 31 nõudest puuudus sel ajal kehtinud õiguses

üksikasjalikum regulatsioon, kuidas sellest sättest tulenev täitedokumendi selgituse taotlemine ja

esitamine pidanuks toimuma. Kohtutäitur U. Tärno alustas PMTK 17. mai 2004. a korralduse nr 15-

2.1/5522 ja PMTK 29. juuli 2004. a avalduse alusel täitemenetluse 30. juulil 2007.

Korrektne õiguslik alus maksunõude sundtäitmiseks saab tekkida alles pärast seda, kui akti andja on

oma vealise akti resolutsiooni sissenõutava summa osas parandanud või muutnud. Asja materjalidest

ilmneb, et U. Tärno märkas ebakõla täitedokumendi erinevate osade ning täitedokumendi ja

täitmisavalduse vahel ning astus ka samme täitmisele kuuluva summa suuruse väljaselgitamiseks.

2007. aasta veebruaris toimus kohtutäituri ja maksuhalduri vahel vormivaba suhtlus elektronposti teel

(tl-d 125A, 125B), milles kohtutäitur palus täpsustada E. Blumani maksuvõla suurust ja maksuhaldur

esitas andmed, mis vastavalt tema arvestusele kujutasid endast isiku maksuvõla suurust. Augustis

2007 laekus U. Tärno büroosse ka PMTK otsuse projekt, millega kavatseti muuta 17. mai 2004. a

korraldust nr 15-2.1/5522 selliselt, et lugeda kehtetuks varasemalt resolutsioonis märgitud maksuvõla

kogusumma (14 450 krooni) ja lugeda tasumisele kuuluvaks maksuvõla kogusummaks 68 114

krooni, so sama summa, mis on märgitud täitmisavalduses ja vealise korralduse põhjendustes.

6. septembril 2007 laekus U. Tärno büroosse aga koopia PMTK kirjast Eve Blumanile (tl-d 33-34),

milles selgitati, et 17. mai 2004. a korralduse järgi on sissenõutavaks summaks 14 450 krooni, ning

mööndi vastuolu haldusakti ja täimisavalduse vahel, nimetades seda maksuhalduri poolseks

ebatäpsuseks. Samas teatati E. Blumanile, et tema maksuvõla kogusumma maksukohustuslaste

registri andmetel on 175 456 krooni ning maksuhalduri eelnimetatud vea korrigeerimine ei mõjuta

maksukohustuslase võlasaldot.

23. KTS § 32 p 1 kohaselt on kohtutäituri distsiplinaarsüüteoks ametikohustuste süüline täitmata

jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu

võtmine omakasu ajendil. Sellest sättest tulenevalt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid

kohtutäituri süülise tegevuse või tegevusetuse korral, kuid täpsustamata on jäänud nõutava süü vorm.

24. Varasemas praktikas on kolleegium andnud seisukoha notaritele distsiplinaarvastutuse

kohaldamise põhimõtete osas. Sarnaselt notariga on ka kohtutäitur sõltumatu isik, kes peab avalik-

õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel vaba elukutsena. Kolleegium peab nende vabade

elukutsete esindajate distsiplinaarvastutuse küsimustes kohaldatavaks samu põhimõtteid.

Kolleegium on notarite distsiplinaarvastutuse asjades leidnud, et üksnes notari eksimine seaduse

rakendamisel selgelt sätestatud ja üheselt mõistetava õigusnormi vastu kujutab endast ametikohustuse

süülist täitmata jätmist või mittenõuetekohast täitmist, mis võib kaasa tuua distsiplinaarmenetluse

(26. septembri 2000. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-35-00). Notari eksimine materiaalõiguse

tõlgendamisel saab kolleegiumi hinnangul olla distsiplinaarkorras karistatav tegu vaid siis, kui on

tuvastatud notari tahtlik või raske eksimine õigusnormi kohaldamisel, näiteks kui notar kohaldab

mittekehtivat normi, normi tõlgendus hälbib ilmselgelt väljakujunenud kohtupraktikast vms

(7. detsembri 2004. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-70-04).

25. Distsiplinaarkaristuse määramiseks peab olema tuvastatud karistatav tegu, selle õigusvastasus ja

süü kui vastutuse eeldused.

Vaidlustatud käskkirja kohaselt oli ametikohustuste mittenõuetekohane täitmine tahtlik.

Formaliseerituse põhimõtte olemus ja selle järgimise kohustus pidi justiitsministri hinnangul olema

kohtutäiturile mõistetav TMS § 23 lg-st 1 kui selgelt sätestatud ja üheselt mõistetavast normist ja seda

sisustavast Riigikohtu praktikast.

Kassaator on seisukohal, et kuni 1. jaanuarini 2006 kehtinud TMS § 23 lg 1, milles väljendus

täitemenetlusele omane formaliseerituse põhimõte ja mille mittekohases täitmises teda süüdistati, ei

olnud selge säte. Samuti eitab ta tahtlikku või rasket eksimist selle normi kohaldamisel.

26. Kolleegium peab vajalikuks osutada HMS § 60 lg-le 2, mis sätestab: "Kehtiva haldusakti

resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa

on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel,

sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult

seaduses sätestatud juhtudel."

Kolleegium on seisukohal, et alustades täitetoiminguid (vara arestimine) täitedokumendi

resolutsioonis märgitust suuremas ulatuses, ootamata ära täitedokumendiks olevas haldusaktis

esinevate puuduste kõrvaldamist akti andja poolt, käitus kohtutäitur U. Tärno õigusvastaselt.

27. Kirjeldatud teo süülisuse osas on kolleegium seisukohal, et kuigi vaidluse ajendanud

täitemenetluse läbiviimise ajaks oli Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendites sisustanud

täitemenetluse formaliseerituse põhimõtte, ei saa kohtutäiturile süüks panna selle põhimõtte tahtlikku

või rasket eiramist olukorras, kus ta pöördus maksuhalduri poole seoses täitedokumendi vealisusega

ja sai ka vastuse. Kohtutäituri käitumisest ei nähtu akti resolutsioonis sätestatu ignoreerimist, vaid

tahet leida lahendus vastuolule täitedokumendi erinevate osade ning täitedokumendi resolutsiooni ja

täitmisavalduse vahel.

28. Eeltoodu tõttu asub kolleegium seisukohale, et kuna vaidlustatud käskkirjas ette heidetud teo

puhul pole täidetud kõik distsiplinaarvastuse kohaldamise eeldused, ei ole põhjendatud järeldus, et

kohtutäitur U. Tärno on toime pannud distsiplinaarsüüteo.

IV

29. Eelnevast lähtuvalt tuleb kassatsioonkaebus rahuldada osas, milles palutakse muuta

ringkonnakohtu otsuse põhjendusi, mille kohaselt on kassaator toime pannud distsiplinaarkorras

karistatava teo (ringkonnakohtu otsuse punktid 8-19). Kuna kolleegiumi seisukoht etteheidetud teo

õiguspärasuse osas ei lange kokku halduskohtu seisukohaga, ei pea kolleegium võimalikuks asendada

ringkonnakohtu otsuse motiive taotletud ulatuses halduskohtu põhjendustega. Seetõttu asendatakse

need käesoleva otsuse põhjendustega.

30. Kassaator on soovinud ka ringkonnakohtu põhjenduste muutmist osas, milles ringkonnakohus

leidis, et karistuse valikul võib arvestada isiku varalist seisu ja sissetulekut. Kuna kolleegium on

eelpool jõudnud järeldusele, et kohtutäitur U. Tärno käitumises puudusid distsiplinaarsüüteo

tunnused, on välistatud KTS § 40 lg 5 kohaldamine ning etteheidetud teo eest karistuse uuesti

määramine. Seetõttu pole praegusel juhul põhjendatud ringkonnakohtu otsuse analüüs karistuse

valikut puudutavate põhjenduste osas.

Seega tuleb kassatsioonkaebus ringkonnakohtu otsuse põhjenduste muutmiseks selles osas jätta

rahuldamata.

V

31. Kuna kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse, muutes ringkonnakohtu otsust, tuleb HKMS § 92

lg 1 alusel otsustada ka taotletud menetluskulude väljamõistmise küsimus.

Riigikohtu istungil esitatud taotluse ja kuludokumentide kohaselt palub U. Tärno välja mõista

kassatsiooniastme õigusabikulud 43 159 krooni ja 70 senti. Justiitsministri esindaja pidas taotluses

esitatud õigusabikulu ebamõistlikult suureks.

Tuginedes HKMS § 93 lg-le 5 ning arvestades vaidluse olemust ja menetluse käiku, peab kolleegium

põhjendatuks mõista Justiitsministeeriumilt kohtutäitur U. Tärno kasuks välja kassatsioonimenetluses

kantud õigusabikuludest pool, s.o 21 580 krooni.

32. Vastavalt HKMS § 90 lg 2 esimesele lausele ja U. Tärno taotlusele tuleb kassatsioonkaebuse

esitamisel tasutud kautsjon tagastada kohtutäitur Urmas Tärnole.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld