3-3-1-76-09 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-3-

1-76-09

1. Nõustun kolleegiumi enamusega, et erandlikel asjaoludel võib ka üksnes apellatsioonikohtu

põhjendustel olla isiku õigustele ja kohustustele mõju, mis õigustab nende vaidlustamist

kassatsioonimenetluses (otsuse punkt 13). Nõustun ka sellega, et kohtutäitur U. Tärno tegevus oli

õigusvastane (otsuse punkt 26). Ma ei saa aga nõustuda kolleegiumi enamusega, et U. Tärno puhul

polnud tegemist süülise teoga, distsiplinaarsüüteoga (otsuse punktid 27 ja 28). Nõustun

ringkonnakohtuga, et kohtutäitur U. Tärno eksis selgelt sõnastatud ja selge materiaalõiguse normi

kohaldamisel süüliselt ja pani sellega toime distsiplinaarsüüteo.

I

2. Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse kirjeldavast ega põhjendavast osast ei selgu, missugused olid

ringkonnakohtu põhjendused, millele tuginedes ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja leidis,

et U. Tärno oli distsiplinaarsüüteos süüdi. Ringkonnakohtu põhjendusi teadmata pole kontrollitav

halduskolleegiumi poolt ringkonnakohtule ette heidetu ega ka käesoleva eriarvamuse paikapidavus.

Seepärast esitan ringkonnakohtu põhjendused.

Ringkonnakohus leidis kohtutäitur U. Tärno süü osas järgmist:

"13. KTS § 32 p 1 kohaselt on kohtutäituri distsiplinaarsüütegu ametikohustuste süüline täitmata

jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas kohtutäituri tasumääradele mittevastava tasu

võtmine omakasu ajendil.

Süüteokoosseisu objektiivsete tunnuste - teo, tagajärje ja nendevahelise põhjusliku seose -

väljaselgitamisel ei ole apellant eelnimetatud põhjustel eksinud.

14. Sättes ei kitsendata täituri vastutust mõne süü vormi osas. Riigikohtu halduskolleegium selgitas

notarite distsiplinaarvastutuse kohaldamisel, et notari eksimine materiaalõiguse tõlgendamisel saab

olla distsiplinaarkorras karistatav tegu vaid siis, kui on tuvastatud notari tahtlik või raske eksimine

õigusnormi kohaldamisel. See põhimõte on kohtutäituri ametialase sõltumatuse (KTS § 2 lõiked 1 ja

3) valguses kohaldatav ka kohtutäiturite distsiplinaarvastutusele. Seetõttu tuli justiitsministril

karistuse määramiseks tuvastada, et kaebaja on rikkunud varemkehtinud TMS § 23 lõiget 1 ja HMS

§ 60 lõiget 2 tahtlikult või raskelt eksides. Oluline on tuvastada, kas normid, mille vastu selline

ametiisik eksib, on piisavalt selged ja üheselt mõistetavad.

15. Nii, nagu karistusõiguseski, kehtib ka distsiplinaarvastutuse kohaldamisel põhimõte, et isikul

puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu.

Keelueksimusega on tegemist juhul, kui isik ei saa aru oma teo keelatusest. Keelueksimuse puhul on

tegemist eksimusega mingi keelava õigusnormi sisuks oleva keelu olemasolus.

16. Kohtutäiturilt eeldatakse selle valdkonna regulatsiooni tundmist, mis määrab kindlaks

täitemenetluse ja täitedokumendi kehtivuse. Varemkehtinud TMS § 1 lg 1 loetles ammendavalt

täitedokumendid, mille hulka kuuluvad ka mõnda liiki haldusaktid (§ 1 lg 1 p-d 7, 9, 12, 16, 19, 22,

23, 26 ja 27), mille kehtivuse eeldused ja õiguslik siduvus on reguleeritud haldusmenetluse

seadusega. HMS § 60 lg 2 on selge ja üheselt mõistetav norm.

17. Ka formaliseerituse printsiipi väljendavad varemkehtinud täitemenetluse seadustiku sätted,

eelkõige § 23 lg 1, olid teo toimepanemise ajaks piisavalt selged. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas

formaliseerituse printsiipi põhjalikult juba ülal viidatud 16.10.2002 otsuses, seega enam kui aasta ja

kümme kuud enne vaidlusaluse täitemenetluse algatamist. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas

formaliseerituse printsiipi erinevate küsimuseasetuste valguses ka täitemenetluse algatamisele

eelnevates teistes lahendites asjades 3-2-1-47-03, 3-2-1-72-03, 3-2-1-140-03, 3-2-1-151-03, 3-2-1-77-

04, 3-2-1-78-04. Täitedokumendi sisu hindamise keeld on üks kesksetest põhimõtetest

täitemenetluses ning pidi olema täiturile teada. Riigikohtu 16.10.2002 lahend selgitas normi, mis

reguleerib täitemenetlust, seega täituri igapäevaselt läbi viidavat menetlust. Nagu selgitatud, on ka

HMS § 60 lg 2 kohtutäituri mitmete erinevate täitedokumentide liikide suhtes kohaldatav ja selge

sisuga norm, millest täitur pidi teadlik olema.

18. Kolleegiumi hinnangul ei saa selline keelueksimus tuleneda ka asjaolust, et maksuhaldur

täitemenetluse ajal kohtutäituriga suheldes mitmel korral kinnitas, et sissenõutav summa on see, mis

tuleneb korralduse põhjendustest, mitte resolutsioonist. Kohtutäitur pidi ilmselgelt olema teadlik ka

täitemenetluses kehtivast nõudest, et täitemenetluse läbiviimise aluseks peab olema lisaks sissenõudja

avaldusele, mille õigsust need selgitused kinnitavad, ka täitedokument.

19. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et kohtutäitur U. Tärno eksis süüliselt selgelt sõnastatud ja

selge materiaalõiguse normi kohaldamisel."

3. Otsuse punktis 10 kajastas ringkonnakohus oma otsuse punktis 17 viidatud Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2002. a otsust ja tegi sellest kohtulahendist järgmise järelduse: "10.

Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas formaliseerituse printsiipi 16.10.2002 otsuses nr 3-2-1-119-02

järgmiselt: "Kui kohtutäiturile esitatakse formaalsetele nõuetele vastav täitedokument, on ta

kohustatud selle ja sissenõudja avalduse alusel algatama täitemenetluse. Kohtutäituril ei ole õigust

kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust." Täitedokumendi sisulise õigsuse hindamise õigus kui

erand formaliseerituse printsiibist saab kolleegiumi hinnangul olla lubatav vaid juhul, kui vaatamata

täitedokumendi olemasolule ei ole nõude täitmine lubatav täitedokumendi ebaõigsuse tõttu. Sellised

juhtumid on kitsalt piiratud (nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23.01.2003 määrus asjas nr 3-2-1-3-03).

Käesoleval juhul pole tegemist olukorraga, kus täiturile oleks esitatud nõuetekohane täitedokument,

mis oleks võimaldanud suurema summa kui 14 450 kr sissenõudmist."

4. Otsuse punktis 8 leidis ringkonnakohus järgmist: "8. Riigikohtu tsiviilkolleegium selgitas

16.01.2008 otsuse nr 3-2-1-132-07 p-s 11, et formaliseerituse printsiibist tulenevalt saab sundkorras

täita üksnes selget lahendit."

II

5. Selleks, et paremini mõista ringkonnakohtu ja Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohta, tuleb

kirjeldada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi nende lahendite sisu, millele ringkonnakohus on ülalpool

viidanud.

6. Ringkonnakohtu otsuse punktis 10 tsiteeritule lisaks leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium

16. oktoobri 2002. a otsuse punktis 12: "TMS § 31 peab silmas neid juhtumeid, mil on ebaselge

täitedokumendi sisu - kohtutäituril puudub kindlus, millise toimingu, millistel tingimustel ja millisel

ajal peab ta tegema. Näiteks kui on ebaselge, millise asja peab ta võlgnikult ära võtma, milline on

sissenõutavate intresside suurus."

7. Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendas 23. jaanuari 2003. a määrusega asjas nr 3-2-1-3-03 olukorda,

kus kohtuotsuse resolutsioon oli tehtud mitte kohtumenetluse poole, vaid esindaja suhtes. Selles

lahendis leidis kolleegium, et täitemenetluse formaliseerituse printsiibiga ei saa põhjendada

täitemenetluse algatamist isiku suhtes, keda määrusega kinnitatud poolte kokkuleppe kehtivusala ei

puudutanud. Tsiviilkolleegium pidas seda erandiks täitemenetluse formaliseeritud printsiibist (p-d 8

ja 10).

8. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. aprilli 2003. a määrus asjas nr 3-2-1-47-03: "Kui täiturile

esitatakse täitmiseks nõuetele vastav täitedokument hagi tagamise kohta, on ta kohustatud algatama

täitemenetluse ilma selle sisu õiguspärasust kontrollimata."

9. Riigikohtu tsiviilkolleegium leidis 9. juuni 2003. a määruses asjas nr 3-2-1-72-03 järgmist:

"Kolleegium märgib, et kohtulahendi resolutsioon peab olema üheselt arusaadav ja täidetav ka

lahendi muid osi arvestamata. Ringkonnakohtu määruse resolutsiooniga ei ole tagatud määruse

arusaadavus ega täidetavus."

10. Riigikohtu tsiviilkolleegium on siiski täituripoolset piiratud kontrolli täitedokumendi sisu üle

pidanud võimalikuks.

10.1. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2003. a otsusega lahendatud asjas nr 3-2-1-151-03

oli ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni järgi otsustatud eluruumist välja tõsta ka kostjaga koos elavad

isikud, kuid kohtuotsusest ei nähtunud, keda peetakse silmas kostjaga koos elavate isikutena.

Tulenevalt täitemenetluse formaliseeritud printsiibist leidis Riigikohtu tsiviilkolleegium, et antud

juhul ei saa kohtutäitur kindlaks teha, kes on need "kostjaga koos elavad isikud", kes tuleb eluruumist

välja tõsta. Samas märkis tsiviilkolleegium, et "samas ei piisa ka vaid nimede märkimisest

kohtuotsuse resolutsiooni. Kõik isikud, keda soovitakse eluruumist välja tõsta, tuleb kohtumenetlusse

kaasata." (p 19). Analoogilisele seisukohale on ringkonnakohus asunud ka 2. detsembri 2003. a

otsuses asjas nr 3-2-1-140-03 (p 23).

10.2. Teisiti lähenes tsiviilkolleegium täitemenetluse formaliseerituse printsiibile, rakendades

individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse edasikaebamist reguleerivat sätet 7. juuni 2004. a

otsustes asjades nr 3-2-1-77-04 ja nr 3-2-1-78-04. Tsiviilkolleegium märkis, et täitemenetluses kehtib

formaliseerituse printsiip, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud

dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke

asjaolusid. Nendes asjades oli töövaidluskomisjoni otsuste resolutsioonides hüvitis välja mõistetud

OÜ-lt Sportmarket, kes menetlusse ei olnud kaasatud. Kaasatud oli OÜ Sportmarket

II. Tsiviilkolleegium leidis, et vara arestist vabastamise hagi raames ei hinnata täitedokumendi õigsust

ega lahendata vaidlust, mille lahendamise tulemuseks täitedokument oli. Tsiviilkolleegium tõlgendas

individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg-t 1 selliselt, et OÜ Sportmarket, kes ei olnud

töövaidluskomisjoni menetlusse kaasatud, pidanuks vaidlustama töövaidluskomisjoni otsuse

(vastavalt tsiviilkolleegiumi otsuste p-d 15 ja 16 ning 13 ja 15).

III

11. Riigikohtu halduskolleegium, põhjendades seda, et U. Tärno ei olnud süüdi distsiplinaarsüüteos,

viitas otsuse punktis 21 Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2002. a määrusele tsiviilasjas nr 3-

2-1-119-02, 15. detsembri 2008. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-119-08 ja 23. jaanuari 2003. a

määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-3-03.

Tsiviilkolleegiumi nimetatud määrustest pole ringkonnakohtu otsuses kajastatud vaid 15. detsembri

2008. a määrust. Selle määruse punkti 12 esimeses lõigus viitas tsiviilkolleegium oma 16. oktoobri

2002. a määruse punktile 12, milles selgitati, et viidatud säte (enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TMS

§ 31 esimene lause) peab silmas neid juhtumeid, mil on ebaselge täitedokumendi sisu - kohtutäituril

puudub kindlus, millise toimingu, millistel tingimustel ja millisel ajal peab ta tegema. 15. detsembri

2008. a määruse punkti 12 teises lõigus leidis tsiviilkolleegium: "1997. aasta tagaseljaotsuse

resolutsioonis mõisteti A. Jekimovilt AS Eesti Maapank kasuks välja 379 854 krooni (I kd, tlk 77).

Samas on otsustatud, et sissenõue pööratakse võlgniku panditud varale. Kohtuotsuse resolutsioonist

ei tulene, et sissenõude tohib pöörata ainult panditud varale. Kui kohtutäituril ei tekkinud kahtlust

kohtulahendi selguses, ei olnud tal tulenevalt TMS §-st 31 kohustust pöörduda selgituse saamiseks

kohtu poole ja hinnangu täitedokumendi selgusele saab anda kohus avaldaja kaebuse menetlemisel."

IV

12. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest nähtuvalt on tsiviilkolleegiumi seisukohad

täitemenetluse formaliseerituse printsiibi kohta kokku võetavad järgmiselt.

Esiteks, täitmisele kuulub täitedokumendi resolutsioon.

Teiseks, selleks, et täitedokumendi resolutsiooni täita, peab see olema täituri jaoks selge.

Kolmandaks, selgitamisele kuulub see, millise toimingu, millistel tingimustel ja millistel asjaoludel

peab täitur täitedokumendi täitma, näiteks, millise asja peab täitur võlgnikult ära võtma, milline on

sissenõutavate intresside suurus.

Neljandaks, selge resolutsiooniga täitedokumenti ei tohi täita, kui isik, keda on täitedokumendi

resolutsioonis nimetatud, pole täitedokumendi andmise menetlusse kaasatud. Erandeid viimasest

põhimõttest on tsiviilkolleegium nimetanud tsiviilasjades nr 3-2-1-77-04 ja nr 3-2-1-78-04.

13. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest tuleneb järeldus: täitedokument kuulub

täitmisele selle resolutsioonis sätestatud ulatuses või ei kuulu täitmisele üldse, hoolimata

täitedokumendi resolutsiooni selgusest. Täitmise käigus täitedokumendi resolutsioon täituri poolt

parandamisele ei kuulu. Täitedokumendi andja saab täitedokumenti selgitada väga piiratud ulatuses.

Täitedokumendi põhjendava osa ja resolutiivosa kooskõlla viimine pole lahendatav täiturile

täitedokumendi selgitamise teel. Tsiviilasjades tehtud kohtuotsuste puhul juhindutakse TsMS §-dest

447 (vigade parandamine otsuses) ja 448 (täiendav otsus).

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest pole kuidagi võimalik järeldada, et

täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega saab kooskõlas olla see, kui täitur tohib täitedokumendi

resolutsiooni "ümber teha", võttes arvesse täitedokumendi motivatsiooni või täitedokumendi andja

selgitusi, ning asuda täitma täitedokumendi selliselt "ümber tehtud" resolutsiooni, täitedokumendi

motivatsiooni või täitedokumendi andja selgitusi.

14. Sellisena kaitseb täitemenetluse formaliseerituse printsiip täitedokumendi adressaati täituri eest,

samuti väldib täitemenetluses neid vaidlusi, mis tuleks lahendada enne täitmisele asumist, kaitstes sel

viisil ka isikut, kelle kasuks täitedokument on tehtud. Või teisisõnu: täitemenetlus on üles ehitatud

selliselt, et nii isikul, kelle suhtes on täitedokument tehtud, kui ka isikul, kelle kasuks on

täitedokument tehtud, peab olema kindlus, et täidetakse täitedokumendi resolutsiooni. Kohtutäitur ei

tohi täitemenetluses täita täitedokumenti suuremas ulatuses, kui on kohustatud täitma täitedokumendi

adressaat.

15. Tsiviilkolleegiumi ülalnimetatud lahenditest pidanuks U. Tärnole, kui ta täitnuks kohtuotsust

tsiviilasjas, olema üheselt selge, et hoolimata otsuse teinud kohtu selgitamistest kuulub võlgniku

suhtes täitmisele kohtuotsuse resolutsioonis märgitud võlasumma, mitte aga kohtuotsuse põhjendavas

osas märgitud võlasumma.

16. Teisiti pole lugu ka haldusakti kui täitedokumendiga. Sellised tsiviilasjade pinnalt tehtud

järeldused on täielikus kooskõlas haldusmenetluse seaduse § 60 lg-ga 2, milles sätestatakse: "Kehtiva

haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti

resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti

muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik

tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel."

Ka haldusakti kui täitedokumendi resolutsioonis olevat rahasummat ei saa asendada haldusakti

põhjendavas osas nimetatud rahasummaga täiturile täitedokumendi selgitamise menetluses. Seda saab

teha haldusmenetluse seaduse § 59 alusel, milles sätestatakse: "Haldusorgan parandab seadusega

haldusakti muutmiseks ettenähtud menetluskorda järgimata haldusaktis kirjavea ja muu ilmse

ebatäpsuse, mis ei mõjuta haldusakti sisu. Haldusorgan teeb haldusakti parandamise teatavaks

haldusakti adressaadile."

17. Tuleb eeldada, et kohtutäitur tunneb mitte ainult täituri tegevust puudutavat kohtupraktikat

tsiviilasjades, vaid ka tema tegevust reguleerivat avalikku õigust ning suudab tsiviilasjades tehtud

lahenditest teha järeldusi selle kohta, kuidas mõista avalikku õigust.

18. Kohtutäitur U. Tärno tohtinuks alustada täitemenetlust 68 114 krooni sissenõudmiseks alles pärast

seda, kui maksuhaldur oleks 17. mai 2004. a korralduse resolutsioonis asendanud haldusmenetluse

seaduse § 59 alusel 14 450 krooni 68 114 krooniga.

19. Erinevalt kolleegiumi enamusest (otsuse punkt 27) olen seisukohal, et kohtutäiturit ei vabasta

süüst see, et ta pöördus maksuhalduri poole seoses täitedokumendi vealisusega ja sai ka vastuse.

Kohtutäiturile pidi olema selge, et, alustades täitemenetlust täitedokumendi resolutiivosas märgitud

summast suuremas ulatuses, rikub ta nii täitemenetluse formaliseerituse printsiipi kui ka

haldusmenetluse seaduse § 60 lg-t 2. Täitemenetluse formaliseerituse printsiibi rikkumine

(täitedokumendi täitmine enne selle resolutiivosa ettenähtud korras parandamist) võib raskelt

kahjustada täitedokumendi adressaati. Täituri sellist tegevust ei saa vabandada maksuhalduri

õigusrikkumisega, mis seisnes täitedokumendi selgitamises, selle asemel, et dokument ette nähtud

korras ära parandada.