3-3-1-84-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-84-09

Otsuse kuupäev

10. detsember 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi kaebus ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni haldusakti andmiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. septembri 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-09-238

Menetluse alus Riigikohtus

Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu 9. septembri 2009. a otsus haldusasjas nr 3-09-238 muutmata.

Kautsjon arvata riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna

linnakomisjon luges 24. oktoobri 1994. a otsusega nr 4032 Kaupmehe 10/Kentmanni 17 asuvad

hooned ja maa omandireformi objektiks ning vara tagastamise õigustatud subjektiks tunnistati Karin

Elisabeth Adelheid Trepp (hilisema perekonnanimega Edenberg). Tallinna Linnavalitsus otsustas

30. jaanuari 1995. a korraldusega nr 244-k ja 25. mai 1995. a korraldusega nr 1669-k tagastada

K. Trepile Kaupmehe 10/Kentmanni 17 asuvad elamud.

2. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas 10. mai 1999. a otsusega haldusasjas nr II-3/148/99 ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari

1995. a korralduse nr 244-k täielikult seadusevastaseks ning kohustas linnakomisjoni ja linnavalitsust

otsustama asja uuesti. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jättis 24. mai 1999. a otsusega nr 10788

K. Edenbergi vara tagastamise taotluse ORAS § 7 lg 3 alusel rahuldamata ning Tallinna Linnavalitsus

tunnistas 9. juuni 1999. a korraldusega nr 4531-k kehtetuks eelnimetatud vara tagastamise kohta

tehtud Tallinna Linnavalitsuse korraldused.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 9. juuni 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-07-639

K. E. A. Edenbergi kaebuse ja tegi ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile ettekirjutuse haldusmenetluse

alustamiseks vara tagastamise või kompenseerimise avalduse läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

4. K. E. A. Edenberg esitas 12. septembril 2008 ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile teabenõude

seoses haldusasjas nr 3-07-639 tehtud kohtuotsuse täitmisega, millele komisjon vastas, et Tallinna

Maa-amet on esitanud kaebaja avalduse läbivaatamise ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 28. oktoobri

2008. a istungi päevakorda.

K. E. A. Edenberg esitas 25. novembril 2008 ÕVVTK Tallinna linnakomisjonile nõude kohtuotsuse

nr 3-07-639 täitmiseks, millele Tallinna Maa-amet vastas 29. detsembri 2008. a kirjaga nr 6-8/9782,

märkides, et vara tagastamise taotlust ei ole võimalik lahendada enne, kui on saadud Saksamaa

Liitvabariigi riigiarhiivist andmed, mille alusel saab kontrollida, kas avalduses märgitud vara ei ole

juba varem tagastatud või kompenseeritud.

5. K. E. A. Edenberg esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles, et kohus kohustaks

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni võtma kahe kuu jooksul vastu otsuse, millega loetakse Tallinnas,

Kaupmehe 10/Kentmanni 17 (endine Kaupmehe 22, endine kinnistu 1067) asuvad ehitised ja krunt

suurusega 1002,04 m2 omandireformi objektiks ning tunnistatakse kaebaja nimetatud vara suhtes

omandireformi õigustatud subjektiks. Kaebuses väideti järgmist:

1) Tallinna Maa-ameti 29. detsembri 2008. a kiri sisaldab haldusorgani keeldumist otsuse tegemisest.

Ent kirjas nimetatud põhjused ei anna alust viivitada eelnimetatud otsuste tegemisega. Seega on

viivitus õigusvastane. 1999. aastal jäeti kaebaja taotlus Kaupmehe 10/Kentmanni 17 asuvate ehitiste

ja krundi tagastamiseks rahuldamata omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 7 lg 3 alusel, mis on

Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-63-05 kohaselt alates 12. oktoobrist 2006 kehtetu. Sellest ja ka

Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-2-1-07 tulenevalt puuduvad igasugused õiguslikud takistused kaebaja

avalduse läbivaatamiseks ja uue õigusolustiku tingimustes uue haldusakti vastuvõtmiseks;

2) ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on kaebaja avaldust vara tagastamiseks juba varem menetlenud.

24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 kehtetuks tunnistamise tingis ainult Tallinna Ringkonnakohtu

10. mai 1999. a otsus ja ORAS § 7 lg 3. Selle normi kehtetuks tunnistamisega on samasisulise otsuse

vastuvõtmise takistus ära langenud. 1994. a otsuse tegemise eel viidi menetlus läbi nõuetekohaselt.

Seega on eelnevas menetluses nõuetekohaselt tuvastatud asjaolud, mis on vajalikud Vabariigi

Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord"

(määrus nr 36) p-s 19 sätestatud otsuse vastuvõtmiseks;

3) asjakohane ei ole põhjendus, et vaja on Saksa Liitvabariigi riigiarhiivist uurida, kas Max

Edenbergile on makstud vara eest kompensatsiooni või on see juba varem tagastatud. Nimetatud

asjaolud selgitati välja ja kontrolliti juba kohtumenetluses, mis lõppes Tallinna

Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsusega. Samuti ei oma määruse nr 36 p-s 19 sätestatud otsuse

vastuvõtmise seisukohalt vähimatki tähendust, kas vara on juba varem tagastatud või

kompenseeritud. See asjaolu võib kõne alla tulla alles sama määruse p-s 23 nimetatud otsuse (vara

tagastamise otsus) tegemisel.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 31. märtsi 2009. a otsusega K. Edenbergi kaebuse osaliselt ning

kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama kaebaja vara tagastamise avalduse läbi ja võtma

määruse nr 36 p-s 19 või p-s 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest

arvates. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 250 krooni

(riigilõiv). Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) ÕVVTK Tallinna linnakomisjon on põhjendamatult viivitanud õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise avalduse läbivaatamisega. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega seotult tuleb ÕVVTK

Tallinna linnakomisjonil vaadata läbi märkimisväärne arv avaldusi. Samas on linnakomisjon

K. Edenbergi avaldust menetlenud juba kaheksa kuud haldusasjas nr 3-07-639 tehtud kohtuotsuse

jõustumisest arvates;

2) kuna käesolev vaidlus puudutab vastustaja õigusvastast viivitust, mis on leidnud aset pärast

haldusasjas nr 3-07-639 tehtud kohtuotsuse jõustumist, on kaebuse aluseks olevad asjaolud erinevad

ja tegemist ei ole juba kohtu poolt lahendatud vaidlusega. Haldusasjas nr 3-07-639 tehtud

kohtulahendiga pandi vastustajale kohustus alustada kaebajale vara tagastamise menetlust. See ei

võta kaebajalt õigust vaidlustada vastustaja hilisemat tegevusetust haldusmenetluses ja esitada

sellisest tegevusetusest tulenevaid kohustamistaotlusi. Kaebaja on ekslikult leidnud, et vastustaja ei

ole haldusasjas nr 3-07-639 tehtud kohtuotsust täitnud. Haldusmenetluse alustamisena tuleb vaadelda

mis tahes esimese, asja lõplikule lahendamisele suunatud menetlustoimingu tegemist. Vaidlust ei ole,

et vastustaja on asunud K. Edenbergi avaldust läbi vaatama. Vaidlus on selles, kas vastustaja on asja

otsustamiseks vajalikke toiminguid teinud piisavalt kiiresti ja kas toimingud, millega vastustaja

õigustab asja lahendamise viibimist, on asja lahendamiseks üldse vajalikud;

3) ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisest ning Riigikohtu otsusest asjas nr 3-3-2-1-07 tuleneb, et

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise menetlust tuleb varem esitatud

avalduste alusel alustada uuesti algusest peale. Seega tuleb kõik vara tagastamise või

kompenseerimise seisukohast olulised asjaolud uuesti tuvastada, hinnates uuesti varem kogutud

tõendeid ning kogudes vajadusel ka uusi tõendeid. Sellest, et ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsuse tühistamise tingis hiljem kehtetuks tunnistatud ORAS § 7

lg 3, ei saa järeldada, et kõik muud 24. oktoobri 1994. a otsuse või sellest lähtunud 30. jaanuari

1995. a ja 25. mai 1995. a korralduste andmisel tuvastatud asjaolud on ÕVVTK Tallinna

linnakomisjonile asja uuel läbivaatamisel siduvad. Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsusest

haldusasjas nr II-3/148/99 ei saa järeldada, et otsusega tühistatud haldusakt oli igati õiguspärane, v.a

ORAS § 7 lg-ga 3 seonduvas osas. Samas ei või haldusorgan avaldust algusest peale uuesti

lahendades ilma mõjuva põhjuseta asuda uuesti koguma või välja nõudma tõendeid, mis on

varasemas menetluses juba kogutud, või koguma tõendeid selliste asjaolude kohta, mis ei ole

avalduse lahendamise seisukohast tähtsad;

4) ORAS, määruse nr 36 ning Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määruse nr 161 "Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite

esitamise ja hindamise korra kohta" (määrus nr 161) sätete koosmõjust nähtuvalt tuleb vara varasema

tagastamise või kompenseerimise kontrollimise küsimus lahendada ÕVVTK kohaliku komisjoni

jaoks materjale ettevalmistava organi poolt vara tagastamist ettevalmistava menetluse käigus ehk

teisisõnu enne määruse nr 36 p-s 19 nimetatud otsuse (n-ö subjektiotsuse) vastuvõtmist. See tuleneb

eelkõige ORAS § 17 lg-st 5, määruse nr 161 p-dest 33 ja 34 ning määruse nr 36 p-dest 11 ja 14.

Omandireformi õigustatud subjektiks oleva isikuna peetakse ORAS § 17 lg-s 5 silmas isikut, kes

vastab objektiivselt ORAS § 7 lg-s 1 nimetatud tunnustele. ORAS § 17 lg-s 5 nimetatud aluse

esinemisel ei ole ORAS § 7 lg-s 1 nimetatud isikul siiski vara tagastamise või kompenseerimise

õigust ning seega ei ole ka alust sellise isiku tunnistamiseks omandireformi õigustatud subjektiks.

Kuigi määruse nr 36 p-s 19 sätestatud otsusega lahendatavate küsimuste seisukohast ei ole iseenesest

vaja tuvastada, kas vara on varem tagastatud või kompenseeritud, tuleb see küsimus siiski lahendada

vara tagastamise ettevalmistava menetluse käigus, sest selle asjaolu tuvastamise korral langeb p-s 19

nimetatud otsuse tegemise võimalus üldse ära;

5) ühestki omandireformi reguleerivast õigusaktist ei tulene, et õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise välistab see, et vara endisele omanikule on mõni välisriik maksnud

mingisugust hüvitist. ORAS § 17 lg 5 ning määruse nr 36 p 11 kohaselt on õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamine või kompenseerimine välistatud, kui isikule on vara tagastatud või

kompenseeritud omandireformi käigus või enne seda omandireformi kohustatud subjektide poolt.

Määruse nr 36 p-s 11 ning määruse nr 161 p-s 33 viidatakse konkreetselt Eesti NSV Ministrite

Nõukogu 20. veebruari 1989. a määrusele nr 81 ning nimetatakse "muid aluseid". Avarale sõnastusele

vaatamata ei saa neid sätteid tõlgendada selliselt, et isikul ei ole õigust nõuda vara tagastamist või

kompenseerimist, kui ta on selle eest kunagi mis tahes alusel mis tahes hüvitist saanud. Välisriikide

poolt nende õiguse alusel isikutele makstud hüvitised ei saa muuta omandireformi õigustatud

subjektiks oleva isiku õigusi ja kohustusi. Isegi kui kaebaja isale, vaidlusaluse õigusvastaselt

võõrandatud vara endisele omanikule M. Edenbergile maksti Saksa riigi poolt mingisuguseid toetusi,

hüvitisi või kompensatsioone, ei takista see vara tagastamist või kompenseerimist, kui tuvastatakse, et

vara võõrandati õigusvastaselt ning et õigusvastaselt võõrandatud vara kuulus talle võõrandamise ajal

omandiõiguse alusel. Vara tagastamise või kompenseerimise takistuseks ei oleks ka näiteks see, kui

isik oleks välismaal saanud mahajäetud vara väärtuse ulatuses mingisuguseid hüvitisi mõnel

eraõiguslikul alusel (sh kindlustusleping);

6) ORAS § 17 lg 5 eesmärk on, et isikud ei saaks taotleda sellise vara tagastamist või

kompenseerimist, mis on omandireformi käigus või Eestis (sh okupatsiooniperioodil ENSV

õigusaktide alusel) läbi viidud omandireformi eesmärkidest lähtuva muu sarnase menetluse käigus

juba kompenseeritud või tagastatud. Mis tahes välisriikide poolt makstud hüvitised, toetused ja

kompensatsioonid ei oma omandireformi seisukohast tähtsust, kui Eesti Vabariigi õigusaktid

sõnaselgelt teisiti ette ei näe. Seetõttu ei saa vastustaja õigustada avalduse läbivaatamisega viivitamist

pöördumisega Saksa riigiarhiivide poole kaebaja isale makstud hüvitiste või kompensatsioonide

kindlakstegemiseks. Isegi juhul, kui leiab tõendamist, et Saksa riik on M. Edenbergile mingisugust

kompensatsiooni maksnud, ei saa olla tegemist vara kompenseerimisega ORAS § 17 lg 5 tähenduses.

Seetõttu on vastustaja viivitus kaebaja avalduse läbivaatamisel õigusvastane ning vastustajal tuleb

avaldus läbi vaadata ning võtta vastu otsus;

7) kohus ei saa kohustada vastustajat võtma vastu kindla sisuga haldusakti (kohustada vastustajat

võtma vastu otsust, millega tunnistatakse kaebaja Kaupmehe 10/Kentmanni 17 vara osas

omandireformi õigustatud subjektiks), sest vara tagastamist ettevalmistavas menetluses otsuste

tegemisel peab kohalik komisjon iseseisvalt hindama tõendeid ning tuvastama asjas tähtsust omavad

asjaolud. Vastustajal tuleb aga kohtu poolt antud tähtaja jooksul avaldus läbi vaadata ning teha selle

kohta määruse nr 36 p-s 19 või p-s 20 nimetatud otsus.

7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esitas apellatsioonkaebuse ja palus halduskohtu otsuse

tühistada ning asjas menetluse lõpetada või teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni apellatsioonkaebuse

osaliselt ning tühistas halduskohtu 31. märtsi 2009. a otsuse haldusasjas nr 3-09-238 osas, milles

halduskohus kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni läbi vaatama K. E. A. Edenbergi

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse ja võtma Vabariigi Valitsuse 5. veebruari

1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" punktis 19 või punktis 20

nimetatud otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Tühistatud osas tegi

ringkonnakohus uue otsuse, millega kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaatama

K. E. A. Edenbergi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avaldus läbi ja võtma Vabariigi

Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra"

punktis 19 või punktis 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest

arvates, kui ei esine käesoleva otsuse põhjendava osa punktiga 25 kooskõlas olevaid mõjuvaid

põhjuseid, mis avalduse lahendamist takistavad. Ringkonnakohus jättis menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust osas, milles see on kasseeritud,

järgmiselt:

1) kuna seadusandja pole pärast ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse tõttu kehtetuks tunnistamist

eriregulatsiooni kehtestanud, siis tuleb lähtuda omandireformi aluste seaduse üldregulatsioonist.

ORAS § 17 lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba

tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku

aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse

nr 36 "Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 11 kohaselt, kui õigusvastaselt

võõrandatud vara on tagastatud või kompenseeritud juba Eesti NSV Ministrite Nõukogu

20. veebruari 1989. a määruse nr 81 "Massirepressioonide läbi kannatanutele vara tagastamise ja

kahju hüvitamise korra kohta" või muul alusel, siis selle vara osas omandireformi aluste seaduse

alusel vara tagastamise menetlust ei alustata või juba alustatud menetlus lõpetatakse. Vabariigi

Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja

hindamise korra" p 33 näeb ette, et materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses

märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti NSV

Ministrite Nõukogu 20. veebruari 1989. a määruse nr 81 või muul alusel;

2) selleks, et otsustada, kas ORAS § 17 lg-s 5, määruse nr 36 p-s 11 ja määruse nr 161 p-s 33 on

peetud tagastamis- või kompenseerimisnõuet välistava varasema kompensatsiooni maksmise all

silmas ka kompensatsiooni saamist Saksamaalt või mõnelt muult välisriigilt, tuleb lähtuda

omandireformi üldistest eesmärkidest, mida peeti silmas ka Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse

"Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" p 5 ja ORAS § 7 lg 3 kehtestamisel. ORAS § 2

lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja

vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste

loomine turumajandusele üleminekuks. ORAS § 2 lg 2 täpsustab, et omandireformi käigus vara

tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada

teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut. Nende eesmärkidega ei ole vastuolus

arvestada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisel asjaoluga, kas avalduse esitaja

või tema õiguseellane on saanud sama vara eest varem hüvitist ükskõik millisel alusel ja ükskõik

kelle poolt, sest sellisel juhul on vara õigusvastase võõrandamisega tekitatud ülekohus juba varem

heastatud. Omandireformi eesmärk pole kunagi olnud kellegi rikastamine teiste isikute arvel või

nende huve kahjustades. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et ORAS § 17 lg-st 5,

määruse nr 36 p-st 11 ja määruse nr 161 p-st 33 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu

tagastamisele või kompenseerimisele ka neil juhtudel, kui nimetatud vara on juba muul alusel

tagastatud või kompenseeritud, sealhulgas Saksamaa või mõne muu välisriigi poolt;

3) Saksamaale ümberasunute avalduste menetlemine üldistel alustel ja üldises korras tähendab muu

hulgas seda, et võimalikud täiendavad päringud kompensatsiooni saamise kohta ei saa olla aluseks

avalduste lahendamise pikaks või sootuks määramata ajaks edasilükkamisele. Määruse nr 161 p 34

kohaselt on kohalik komisjon kohustatud esitatud toimiku materjalid läbi vaatama ühe kuu jooksul.

Vajaduse korral võib komisjon tagastada toimiku avalduse vastuvõtjale täiendavaks kontrollimiseks.

Määruse nr 36 p 22 ja määruse nr 161 p 35 kohaselt tehakse kohaliku komisjoni otsus õigustatud

subjektidele teatavaks 10 päeva jooksul pärast selle vastuvõtmist. Ringkonnakohtu hinnangul võib

avalduse täiendavat kontrollimist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks olla ka vajadus kontrollida

õigusvastaselt võõrandatud vara eest varem muul alusel hüvitise saamist, kuid siiski ei õigusta

hüvitise saamise kontrollimine otsustamise edasilükkamist määramata või pikaks ajaks või kõigil

juhtudel;

4) õigustatud subjektiks tunnistamise otsustamise edasilükkamine saab olla põhjendatud eelkõige

juhul, kui menetluse käigus kogutud andmed või kohaliku komisjoni valduses olevad muud andmed

osutavad, et vara tagastamist või kompenseerimist taotlev isik on ilmselt saanud õigusvastaselt

võõrandatud vara eest varem hüvitist muul alusel ning samas ei tingi täiendavate andmete kogumine

avalduse lahendamise edasilükkamist määramata või pikaks ajaks. Kuigi Saksamaale ümberasunud ei

ole asjaoludest tulenevalt üheselt võrreldavad teiste õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks

või kompenseerimiseks avalduse esitanud isikutega ning seetõttu ei ole nende puhul õigusvastane ka

täiendavate päringute tegemine kompensatsiooni saamise küsimuses, mis Saksamaale mitte ümber

asunud isikute puhul oleksid ilmselgelt eesmärgipäratud, on kõigil isikutel õigus avalduse

lahendamisele mõistliku aja jooksul;

5) halduskohus on asunud õigesti seisukohale, et üldjuhul tuleb varasema hüvitise saamist kontrollida

juba õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ettevalmistavas menetluses ehk enne määruse nr 36

p 19 kohase nn subjektiotsuse vastuvõtmist;

6) määruse nr 36 p 22 kohaselt juhindub kohalik komisjon otsuse tegemisel ja vormistamisel muu

hulgas määruse nr 161 p-st 34, mille kohaselt on kohalik komisjon kohustatud esitatud toimiku

materjalid läbi vaatama ühe kuu jooksul. Vajaduse korral võib komisjon tagastada toimiku avalduse

vastuvõtjale täiendavaks kontrollimiseks. Määruse nr 36 p 22 ja määruse nr 161 p 35 kohaselt tehakse

kohaliku komisjoni otsus õigustatud subjektidele teatavaks 10 päeva jooksul pärast selle

vastuvõtmist;

7) Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks esitatud avalduste läbivaatamisel on teatud tingimustel eesmärgipärane

kontrollida, kas vara eest on makstud varem hüvitist muul alusel. Selline täiendavate andmete

kogumine ei saa olla õiguspärane, kui puuduvad andmed, mis võimaldaksid arvata, et varasem

hüvitise saamine on usutav, ning kui täiendava kontrolli tõttu ei ole vara tagastamise otsustamine

enam mõistliku aja jooksul võimalik. Seejuures tuleb silmas pidada, et ümberasunutele vara

tagastamise küsimuses on määramatus kestnud äärmiselt pikka aega ja Riigikohus tunnistas sellise

olukorra juba 2002. aasta sügisel põhiseadusega vastuolus olevaks. Käesoleval ajal saab Saksamaale

ümberasunutele kuulunud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud avaldust lahendades

mõjuvaks põhjuseks, mis õigustab küsimuse otsustamisega viivitamist, olla üksnes selge

informatsioon, millest nähtub, et konkreetse vara eest on suure tõenäosusega makstud hüvitist

Saksamaa või mõne muu välisriigi poolt või muul alusel. Kui sellist põhjust ei esine, siis on avalduse

lahendamisega viivitamine õigusvastane sõltumata sellest, kas avalduse esitaja on viivituse põhjusest

teadlik või mitte;

8) mõjuv põhjus K. E. A. Edenbergi avalduse lahendamisega viivitamiseks puudus. Kaebaja on

eitanud Saksamaa või mõne muu riigi poolt mistahes kompensatsiooni saamist. ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni poolt ringkonnakohtule täiendavalt esitatud Rahandusministeeriumi 20. mai 2008. a

kirja nr 1-1.13/5336 kohaselt on Saksamaa Liiduarhiivilt küsitud andmeid Saksamaale

ümberasujatele hüvitiste maksmise kohta. Kaebaja on ringkonnakohtule täiendavalt esitanud

Rahandusministeeriumilt 24. augustil 2009 saadud koopia Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivi poolt

13. jaanuaril 2009 saadetud M. Edenbergi kohta käivast ainsast arhiividokumendist. Nimetatud

dokumendist ei nähtu mingi kompensatsiooni maksmist. Ringkonnakohtu istungil kinnitas apellandi

esindaja, et Rahandusministeeriumi päringute peale Saksamaa Liitvabariigi Riigiarhiivist saadud

andmetest ei nähtu ühelegi 10. jaanuari 1941 a lepingu alusel Saksamaale ümberasunud isikule (sh

M. Edenbergile) Eestisse mahajäänud vara eest kompensatsiooni maksmist. Samas ei ole andmed

täielikud;

9) kuna täielik selgus nn hilisümberasunutele kompensatsiooni või hüvitise maksmise küsimuses võib

saabuda alles pärast kõigi arhiivimaterjalide läbitöötamist, mis võtab tõenäoliselt aega veel mitu

aastat, siis ei anna piisavat alust lükata kõigi avalduste lahendamine määramata ajaks edasi ka see,

kui leiab kinnitust, et mõni neist isikutest on siiski hüvitist saanud või selle saamine oli väga

tõenäoline. Viivitust saavad õigustada üksnes andmed, mis viitavad konkreetse vara eest selle

endisele omanikule või tema õigusjärglastele hüvitise maksmise võimalikkusele. Sellised andmed

Kaupmehe 10/Kentmanni 17 asuva vara osas puuduvad ning selle üle menetlusosalised ei vaidle.

Seetõttu tuleb K. Edenbergi esitatud kohustamistaotlus rahuldada ja kohustada ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni esitatud avaldust lahendama;

10) halduskohus rahuldas kaebuse täielikult ja kohustas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni lahendama

avalduse kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Halduskohtu määratud tähtaeg on

mõistlik ja arvestab ka asjaoluga, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamisega seotult tuleb kohalikel

komisjonidel läbi vaadata ilmselt märkimisväärne arv avaldusi. ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil on

iseenesest õigus otsustada K. Edenbergi õigustatud subjektiks tunnistamine ka nimetatud tähtajast

hiljem, kuid seda üksnes tingimusel, et esineb õigusaktidest tulenev mõjuv põhjus, mis avalduse

lahendamist takistab. Käesolevas otsuses märgitut arvestades ei saa linnakomisjon otsustamisega

viivitamist põhjendada vajadusega täiendavalt uurida, kas nimetatud vara eest on endised omanikud

saanud kompensatsiooni Saksamaa või mõne muu välisriigi poolt, välja arvatud juhul, kui avalduse

lahendamiseks kohtu antud tähtaja jooksul on ilmnenud uusi tõendeid, mis selgelt viitavad Tallinnas

Kaupmehe 10/Kentmanni 17 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara eest endistele omanikele hüvitise

tegelikule maksmisele. Taoliselt põhjendatud viivitust saavad siiski õigustada üksnes andmed, mis

käsitlevad konkreetset vara ja selle endisi omanikke.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. K. E. A. Edenberg esitas kassatsioonkaebuse ning palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta

jõusse halduskohtu otsus. Kassaator väidab järgmist:

1) ringkonnakohus andis otsuse punktis 25 juhised, mille kohaselt vastustajal on õigus välja selgitada,

kas nimetatud vara eest on endised omanikud saanud kompensatsiooni Saksamaalt või mõnelt teiselt

välisriigilt. Tõsi, ringkonnakohus pidestas eeltoodud informatsioonile tuginemise sellega, et peavad

olema selgelt viitavad andmed, et Tallinnas Kaupmehe 10/Kentmanni 17 õigusvastaselt võõrandatud

vara eest on endistele omanikele makstud hüvitist. Kassaator selle seisukohaga ei nõustu, kassaator

nõustub halduskohtuga;

2) kaebuse esitaja avalduse läbivaatamisega viivitamist ei saa õigustada sellega, et on pöördutud

Saksa riigiarhiivide või mõne teise riigi arhiivi poole selgitamaks, kas kassaatori isale on makstud

hüvitist või muud kompensatsiooni. Kassaator nõustub halduskohtuga, et isegi kui leiab tõendamist,

et Saksa riik on maksnud M. Edenbergile mingit kompensatsiooni, ei saa see olla kompensatsioon

ORAS § 17 lg 5 tähenduses;

3) ringkonnakohtu põhjendused annavad vastustajale piiramatud võimalused venitada õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise otsustamisega, sh õigustatud subjektiks tunnistamisega. See pole

kassaatori oletus, vaid on saanud kinnitust Tallinna linnavaraameti vastusega nr 6-1/3061. Vastusest

tuleneb, et lisaks Saksamaa arhiividele peab vastustaja vajalikuks otsida ümberasumist puudutavaid

andmeid teistest riikidest (Poolast). Vastustaja väitel saab kassaatori õigustatud subjektiks

tunnistamise küsimuse otsustada pärast täielike arhiiviandmete kogumist. Eeltoodust nähtub üheselt,

et vastustaja on kasseeritavat kohtuotsust valmis tõlgendama viisil, mis välistab küsimuse

lahendamise lähimal ajal. Kassaator ei vaidlustaks ringkonnakohtu otsust, kui oleks vähimgi alus

loota, et vastustaja viib läbi kiire ja mõistliku haldusmenetluse kõigi asjaolude väljaselgitamiseks.

Omandireformi aluste seadus ei saanud abstraktselt ette näha ÕVVTK komisjonide kohustust välja

selgitada kõigis võimalikes riikides hüvitiste ja kompensatsioonide maksmist vms asjaolusid;

4) kassaator on esitanud halduskohtule kahju hüvitamise nõude, mille menetlemine on peatatud

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse lahendamiseni. Selle küsimuse lahendamisest

sõltub otseselt võimaliku kahju suurus, sest Kaupmehe 10 elamu on erastanud, maa kinnistatud ja

korteriomandid moodustatud; Kentmanni 17 elamut on reaalselt võimalik tagastada. Sellises

olukorras on mõistetav ka vastustaja huvi lahendada küsimust näilise põhjalikkusega.

10. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon nõustub ringkonnakohtuga. Linnakomisjon ei nõustu

kassaatoriga, et ringkonnakohtu otsuse põhjendused annavad vastustajale piiramatud võimalused

viivitada vara tagastamise otsustamisega. Ringkonnakohus on otsuse resolutsiooni punktis 3 teinud

ettekirjutuse otsustada vara tagastamise küsimus. Kuna ringkonnakohtu arvates oli õigustatud

kontrollida kompensatsiooni maksmist, siis ei saanudki kohus, arvestades kõnealuste toimingute

ajalist kestust ja keerukust, teha teistsugust ettekirjutust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

11. ORAS § 17 lg-s 5 on sätestatud: "Omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust

nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba

tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku

aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule."

Eesti Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud "Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite

esitamise ja hindamise korra" p-s 33 nähakse ette: "Materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida,

kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud Eesti

NSV Ministrite Nõukogu 20. veebruari 1989. a. määruse nr.81 või muul alusel."

12. Asjas vaieldakse nende sätete tõlgendamise üle.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtuga, et ORAS § 17 lg-s 5 nimetatud kompensatsiooniks, mille

saamine võtab õiguse nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, on ka

kompensatsioon, mida saadi Saksamaalt või mõnelt muult välisriigilt. Kassaator peab õigeks

halduskohtu seisukohta, et mis tahes välisriikide poolt makstud hüvitised, toetused ja

kompensatsioonid ei oma omandireformi seisukohast tähtsust, kui Eesti Vabariigi õigusaktid

sõnaselgelt teisiti ette ei näe; isegi juhul, kui leiab tõendamist, et Saksa riik on M. Edenbergile

mingisugust kompensatsiooni maksnud, ei saa olla tegemist vara kompenseerimisega ORAS § 17 lg 5

tähenduses (vt käesoleva otsuse p 6 alap 6).

13. Vaidlusalune olukord seondub ORAS § 7 lg-ga 3, mis sätestas, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega, samuti Eesti

Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse" rakendamise kohta

punktiga 5, mis oli sisu poolest samasugune. Nimetatud sätted takistasid Saksa riigiga sõlmitud

lepingute alusel Eestist lahkunud isikute tunnistamist omandireformi õigustatud subjektiks.

14. Riigikohtu üldkogu tunnistas 12. aprilli 2006. a otsusega asjas nr 3-3-1-63-05 ORAS § 7 lg 3

kehtetuks 12. oktoobrist 2006 tingimusel, et ei ole jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks

tunnistav seadus. Samas asjas 6. detsembril 2006 tehtud otsuse punktis 4 konstateeris üldkogu

järgmist: "Kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole jõustunud, siis on

ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest tulenevalt kehtetu alates 12. oktoobrist

2006."

Viimati nimetatud kohtuotsuse punktis 5 väljendas üldkogu seisukohta, et ORAS § 7 lg 3 kehtetuse

tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud

õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele

omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. Üldkogu selline seisukoht

oli tingitud sellest, et seadusandja jättis 2006. a 12. oktoobriks vastu võtmata ORAS § 7 lg-t 3 muutva

või kehtetuks tunnistava seaduse.

15. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise üldkord hõlmab

ORAS § 17 lg-t 5, samuti Eesti Vabariigi Valitsuse 28. augusti 1991. a määrusega nr 161 kinnitatud

"Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja

läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra" p 33.

Riigikohtu üldkogu on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise, kompenseerimise ja erastamise

üldkorra kohta leidnud, et olemasolev regulatsioon pole mõeldud kasutamiseks olukorras, kus

2006. aastal tunnistatakse kehtetuks ORAS § 7 lg 3, milles sätestatud põhimõtted said alguse juba

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse punktist 5 (üldkogu 12. aprilli 2002. a otsuse p 30).

16. Kolleegium on seisukohal, et ORAS § 17 lg 5 ja korra punkti 33 kohaldamist ei välista see, et

omandireformi aluste seaduse vastuvõtmisel ning ülalnimetatud korra kinnitamisel ei peetud silmas

nende sätete kohaldamist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikutele kuulunud

õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Nimetatud sätete sõnastus ei välista nende kohaldamist

ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. ORAS § 17 lg 5 ja korra punkti 33

kohaldamine on kolleegiumi arvates õigustatud ka sisulistel kaalutlustel. Nimelt ei tohiks

omandireform kaasa tuua rikastumist. ORAS § 2 lg 1 järgi on omandireformi eesmärgiks

omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse

rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Just

sellest lähtubki ORAS § 17 lg 5, välistades õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või

kompenseerimise selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud.

17. Kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes tuleb arvesse võtta mitte üksnes seda

kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis Eesti riik. Saksa riigiga

sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute puhul tuleb arvesse võtta ka kompensatsiooni, mida

isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik. Vististi saab sellise riigina kõne

alla tulla üksnes Saksamaa.

18. Kolleegium peab võimalikuks, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele

on Saksamaa maksnud kompensatsiooni. Nimelt lähtub kolleegium 1999. aasta jaanuaris Vabariigi

Valitsuse poolt Riigikogule ORAS § 7 lõige 3 muutmiseks esitatud eelnõu seletuskirjast, milles

selgitatakse, et "mahajäänud vara eest sai osa ümberasunuid Saksa riigilt hüvitust, osa seda aga ei

saanud (vt üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsus asjas nr 3-4-1-5-02, p 24).

19. ORAS § 17 lg 5 kehtestamisel peeti kindlasti silmas üksnes kompensatsioone, mis määrati vara

õigusvastase võõrandamise eest. Kolleegiumi arvates pole usutav, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel ümber asunud isikutele kuulunud vara eest kompensatsiooni määramisel kasutati

formuleeringut "õigusvastaselt võõrandatud vara eest". Usutavam on, et ümberasunutele võidi

kompenseerida Eestisse jäänud vara, seostamata kompenseerimist vara õigusvastase võõrandamisega.

20. Kolleegium on ORAS § 17 lg 5 kohaldamisel seisukohal, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei

kuulu tagastamisele või kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute

alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt

võõrandatud. Selline järeldus ei ole kolleegiumi arvates vastuolus ORAS § 17 lg 5 sõnastusega ning

on kooskõlas nimetatud sätte eesmärgiga.

21. Kolleegiumil pole tõsikindlaid andmeid, kuidas ümberasunutele kompenseeriti Eestisse jäänud

vara. Kolleegium peab tõenäoliseks, et kompensatsioon võis seisneda isiku omandisse antud rahas

või asjas, samuti varalises õiguses. Kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole varaline õigus,

mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem

omandiõigust asjale ei tekkinud. Kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole kompensatsioon,

mida ei makstud Eestisse jäänud vara eest, vaid näiteks seoses ümber asumisega tekkinud kulude

katmiseks, sealhulgas uues elukohas sisseseadmiseks.

Selle kindlakstegemiseks, kas tegu oli kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, võib olla vaja

analüüsida ka üldakti, mille alusel kompensatsioon anti.

22. Sellel, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest välisriigi poolt antud kompensatsioon oli piisav,

ei ole kolleegiumi arvates ORAS § 17 lg 5 mõttes tähendust. Kolleegium lähtub sellest, et

kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga.

23. Halduskohus asus seisukohale, et vara tagastamise või kompenseerimise takistuseks ei oleks ka

näiteks see, kui isik oleks välismaal saanud mahajäetud vara väärtuse ulatuses mingisuguseid hüvitisi

mõnel eraõiguslikul alusel, sh kindlustusleping (vt käesoleva otsuse p 6 alap 5).

Kolleegium on seisukohal, et võimalus käsitleda kindlustuslepingu alusel makstud kompensatsiooni

kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 mõttes sõltub kindlustuslepingu tingimustest. Samas ei pea

kolleegium tõenäoliseks, et oli kindlustuslepinguid, mille järgi oli kindlustusjuhtumiks vara

õigusvastane võõrandamine selliselt, nagu see toimus Eestis, s.o vara õigusvastane võõrandamine

omandireformi aluste seaduse mõttes.

Kolleegiumi arvates ei saa ORAS § 17 lg-t 5 tõlgendada nii, et selles sättes nimetatud

kompensatsioon hõlmab kompensatsioone õigusvastaselt võõrandatud vara eest, mida eraõiguslikel

alustel andis näiteks organisatsioon enda liikmele või sugulane sugulasele.

II

24. Halduskohus, rahuldades K. E. A. Edenbergi kaebuse osaliselt, kohustas ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni vaatama kaebaja vara tagastamise avalduse läbi ja võtma selle kohta otsuse vastu

kolme kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Ringkonnakohus rahuldas linnakomisjoni

apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas halduskohtu otsuse eelnimetatud osas ning kohustas ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni vaatama K. E. A. Edenbergi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise

avaldus läbi ja võtma Vabariigi Valitsuse 5. veebruari 1993. a määruse nr 36 "Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra" punktis 19 või punktis 20 nimetatud otsuse vastu kolme kuu

jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates, kui ei esine käesoleva otsuse põhjendava osa punktiga 25

kooskõlas olevaid mõjuvaid põhjuseid, mis avalduse lahendamist takistavad.

Kassaator taotleb selles osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse jõusse jätmist

ning väidab, et ringkonnakohtu põhjendused annavad vastustajale piiramatud võimalused venitada

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise otsustamisega, sh õigustatud subjektiks tunnistamisega.

25. Kolleegium ei nõustu kassaatoriga.

Kolleegiumi arvates on ringkonnakohtu seisukoht vastupidine kassaatori poolt väidetule. Nimelt asus

ringkonnakohus kassaatori poolt nimetatud otsuse punktis 25 (tl 103) järgmisele seisukohale: "Samas

täpsustab ringkonnakohus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil on iseenesest õigus otsustada

K. Edenbergi õigustatud subjektiks tunnistamine ka nimetatud tähtajast hiljem, kuid seda üksnes

tingimusel, et esineb õigusaktidest tulenev mõjuv põhjus, mis avalduse lahendamist takistab.

Käesolevas otsuses märgitut arvestades ei saa linnakomisjon otsustamisega viivitamist siiski

põhjendada vajadusega täiendavalt uurida, kas nimetatud vara eest on endised omanikud saanud

kompensatsiooni Saksamaa või mõne muu välisriigi poolt, välja arvatud juhul, kui avalduse

lahendamiseks kohtu poolt antud tähtaja jooksul on ilmnenud uusi tõendeid, mis selgelt viitavad

Tallinnas Kaupmehe tn 10/ Kentmanni tn 17 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara eest endistele

omanikele hüvitise tegelikule maksmisele. Kohus rõhutab, et taoliselt põhjendatud viivitust saavad

siiski õigustada üksnes andmed, mis käsitlevad konkreetset vara ja selle endisi omanikke."

26. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et asi tuleb otsustada kolme kuu jooksul kohtuotsuse

jõustumisest ja linnakomisjon ei saa asja hilisemat otsustamist põhjendada vajadusega hankida

täiendavaid tõendeid selle kohta, kas õigusvastaselt võõrandatud vara omanikud on saanud

kompensatsiooni; hilisem linnakomisjoni otsuse tegemine on võimalik vaid juhul, kui nimetatud

kolmekuulise perioodi jooksul on ilmnenud uusi tõendeid, mis selgelt viitavad hüvitise tegelikule

maksmisele.

27. Kolleegium on seisukohal, et ei saa ega tohigi välistada nende tõendite arvesse võtmist, mida

linnakomisjon on juba koguma hakanud, kui need tõendid saadakse ringkonnakohtu otsuses

nimetatud kolmekuulise perioodi kestel. Samuti ei saa kõrvale jätta nimetatud perioodi kestel

menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid. Vastupidine poleks kooskõlas ORAS § 17 lg-ga 5.

28. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu seisukoht on piisavalt selge, et tuvastada, kas

linnakomisjon on ringkonnakohtu otsuse täitnud või jätnud täitmata. Ringkonnakohtu otsuse täitmata

jätmise korral on kohaldatav HKMS § 98 lg-s 3 sätestatud sanktsioon.

III

29. Eeltoodud põhjendustel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann