3-2-1-134-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-134-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Kristjuhan hagi Kaja Vääri vastu 377 834 krooni

71 sendi saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-13966

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Kristjuhan kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

353 858 krooni 1 sent

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja aktsiaselts Kristjuhan (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Vahur Kivistik

Kostja Kaja Vääri (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

9. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-13966 ning

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada aktsiaseltsi Kristjuhan kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada aktsiaseltsile Kristjuhan 20. juulil 2009. a tasutud kassatsioonikautsjon

3539 (kolm tuhat viissada kolmkümmend üheksa) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Kristjuhan (hageja) esitas 12. aprillil 2007 Harju Maakohtule hagi Kaja Vääri (kostja)

vastu, milles palus kostjalt välja mõista 377 834 krooni 71 senti.

2. Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures raamatupidajana ajavahemikus 27. septembrist

1999 kuni 18. novembrini 2003. 27. septembril 1999 sõlmisid pooled töölepingu, mille kohaselt oli

kostja põhipalk 6500 krooni kuus ja lisatasu 3% kostja leitud kliendile müüdud seadmete

käibemaksuga hinnast. Töölepingu tingimusi hiljem ei muudetud ega sõlmitud kokkulepet, mille

kohaselt oleks kostjal olnud õigus saada suuremat töötasu. Tulenevalt tööülesannetest oli kostjal

õigus teha iseseisvalt hageja pangaülekandeid.

Kostja kasutas ära oma ametiseisundit ja tegi ajavahemikus 1999. a novembrist 2003. a septembrini

hageja pangakontodelt enda pangakontodele ülekandeid suuremates summades, kui pooled olid

kokku leppinud. Kokku kandis kostja ajavahemikus 1999-2002 oma pangakontole kokkulepitust

79 009 krooni 19 senti suurema töötasu. 2003. a kandis kostja oma pangakontole kokkulepitust

67 484 krooni 55 senti suurema töötasu.

Müügiprotsenti (5%) olid õigustatud saama tegelikud töö tegijad. Kostja on aga laost kaupa välja

andes arvestanud müügiprotsendist 1% ebaseaduslikult endale ja 4% töötajatele. Laoarvestuse

pidamine oli kostja töölepingujärgseks kohustuseks ja ei olnud eraldi tasustatav, mida kostja on ka ise

kinnitanud. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väiteid lisatasude maksmise

õiguse ja väljamaksete seaduslikkuse kohta.

Kostja kandis oma pojale O. Peekmanile üle kokkulepitust 149 206 krooni 82 senti suurema töötasu.

O. Peekman ei olnud hageja põhikohaga töötaja, vaid töötas töövõtulepingu alusel tasuga 35 krooni

tunnis, seega ei saanud O. Peekman asendada nelja hageja töötajat. O. Peekman ei nõustunud tegema

tööd põhikohaga, kuna töötas teises äriühingus. Kostja maksis oma pojale 35 krooni tunnis nagu

viimati nimetatu oleks teenindanud kliente iga päev 8 tundi. Kuna hageja tegeles Xeroxi masinate

hooldusega, siis Xeroxi toonereid ja varuosasid sai hageja tasuta. Kostja tuletas neile hinnad ja

maksis tasuta kaubale antud hindade alusel oma pojale müügi eest töötasu. Töövõtulepingus aga neid

lisatasusid ette nähtud ei olnud.

Ajavahemikus 10. novembrist 2000 kuni 17. septembrini 2001 tegi kostja hageja pangakontolt

ülekandeid AS-ile Sampo Liising 15 750 krooni oma isiklike liisingumaksete tasumiseks.

Kassaraamatust ei nähtu, et kostja oleks kassasse summad sisse maksnud või et need oleks tema

palgast kinni peetud. Kostja tasus 18. veebruaril 2003 hageja pangakontolt oma isikliku elektriarve

3690 krooni 60 senti ja ajavahemikus 5. veebruarist 2003 kuni 3. septembrini 2003 oma isikliku

koduse telefoni arveid 4536 krooni 10 senti. Alusetu on kostja väide, et tal oli kokkulepe

R. Kristjuhaniga isiklike maksete tasumiseks palga arvel.

Kostja tegi endale hageja kassast sularaha väljamakseid kokku 53 815 krooni 70 senti. Revisjoni

käigus tuvastati sularahaarved, mille kostja on tasunud hageja rahaga, kuid mille eest kaupu või

teenuseid hageja ei ole saanud ega tellinud ning mille kohta ei ole kassa väljamineku ordereid

koostatud. Kostja töötab renditud ruumides, kuhu hoone omanik on paigaldanud radiaatorid ja

laualambid, mis on ostetud 1996. a Jõe tn 5 asuva ruumi sisustamise ajal. Hageja töötajad töötavad

siseruumides ega vaja kombinesoone. Vaadeldaval ajal toimus ühine aastalõpuüritus, kuid teenuseid

ei tellitud OÜ-lt Faktum ja Tau. Tehingute mittetoimumist sularahaarvetel märgitud poolte vahel on

kinnitanud ka tehingu teised pooled. Kostja on esitanud hageja raamatupidamisele oma eelmise

töökoha 18. septembri 2001. a kassa sissetuleku orderi 4000 krooni kohta, kuid selliseid sissetuleku

ordereid siis ei kasutatud, seega on kostja võltsinud eelmise tööandja kassa sissetuleku orderit, et

omastada hageja raha.

Pooled olid kokku leppinud, et kostja annab hagejale protsendita lühiajalist laenu. Laenu

tagasimaksmisel kandis kostja endale alusetult üle 4251 krooni 75 senti.

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskus alustas 20. aprillil 2004 hageja revisjoni ja 11. märtsil 2005

tehti maksuotsus nr 12-5/123, milles käsitati kostja omastatud summasid hageja tehtud tehingute

alusel makstutena ning määrati tasumisele riiklikud maksud koos intressidega. Revisjoni käigus

tuvastati vaid kostjaga seotud kviitungeid ja sularahas makstud arveid, mis olid fabritseeritud ja

otseselt seotud kostja koduse ehitustegevuse, kommunaalmaksete, elektri- ja telefoni maksetega. Ei

tuvastatud teistele töötajatele omistatavaid arveid.

Hageja sai nimetatud rikkumistest teada alles 2005. a jaanuaris, misjärel tehti dokumentaalrevisjon.

Pangaülekannetega tegeles kostja ja hageja juhatusel ei olnud vajadust kontrollida nende õigsust.

Kostja tõi R. Kristjuhanile pabereid allkirjastamiseks paki kaupa. R. Kristjuhan uskus kostjat ja

allkirjastas paberid neid kontrollimata. Teistele töötajatele üle kantud summad vastasid töölepingutele

ja tehtud töödele.

Hageja ei ole kokku leppinud 300-kroonises autokompensatsioonis, mis suurenes 500 kroonini ja

hiljem 2000 kroonini. Autokompensatsioonis ei saanud kokku leppida, sest autokompensatsioon ei

ole käsitatav palga osana. Kostja on segamini ajanud oma töötasu ja maksuvaba

autokompensatsiooni, mida on tööandjal võimalik töötajale maksta. Hageja esitas Põhja

Politseiprefektuurile materjalid kostja tegevuse uurimiseks, kuid kriminaalmenetluse lõpetamise

määrus ei ole asjakohane tõend.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei eitanud, et ta tegi hageja pangakontolt ülekandeid oma

isiklike kohustuste katteks AS-ile Sampo Pank, kuid ta tegi seda hageja nõusolekul. Kostja ei ole

teinud hageja pangakontolt endale sularaha väljamakseid 53 815 krooni 70 sendi ulatuses.

Sularahatehinguid, mille tõttu tekkisid kassasse puudujäägid, tegi R. Kristjuhan.

4. Harju Maakohus rahuldas 19. novembri 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 23 976 krooni 70 senti. Hageja menetluskuludest jäi 7% kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 järgi võlasuhtele, mis on

tekkinud enne 1. juulit 2002, enne VÕSRS jõustumist kehtinud seadust. VÕSRS § 23 sätestab, et

võlaõigusseaduses (VÕS) alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse juhul, kui alusetu

rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. Seetõttu eristas maakohus otsuse tegemisel ajavahemikku

enne 1. juulit 2002 ja alates 1. juulist 2002.

Hageja esitatud 27. septembri 1999. a töölepingul ei ole kostja allkirja. Seetõttu ei saa hageja

tugineda töölepingus märgitule kui poolte kokkuleppele. Kuna kostja asus hageja juurde tööle ja

hageja lubas kostja tööle, siis tuleb seda käsitada pooltevahelise töölepingu sõlmimisena. Pooled

vaidlesid selle üle, millal kostja tööle asus. Kostja tööleasumise kuupäeva kindlaksmääramisel on

mõistlik juhinduda tõendist maksuametile, mille pooled on isiklikult allkirjastanud. Nimetatud

dokument kinnitas, et hageja on tööl alates 11. oktoobrist 1999. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja

asus hageja juurde tööle raamatupidajana kuupalgaga katseajal 5000 krooni ja pärast katseaega

6500 krooni ning lisatasuga 3%. Seega oli poolte vahel töösuhe.

Töökoodeksi (TööK) § 125 järgi kannavad töötajad materiaalset vastutust ainult otsese tegeliku kahju

korral. Otsese kahju alla kuuluvad ka kahju tekitamise tõttu kantud kulud. Eeltoodud sätte

kohaldamise eelduseks on see, et pooled on töölepingus leppinud kokku materiaalses vastutuses.

Pooled vaidlesid selle üle, kas kostjal tõsteti pärast tööleasumist palka ja kas kostja kasutas ära oma

ametiseisundit ning tegi hageja pangakontolt enda ja O. Peekmani pangakontodele suuremaid

ülekandeid, kui pooled olid kokku leppinud. Hageja tugines sellele, et tema teadmata ja tema arvel

maksis kostja endale ja oma pojale palka kokkulepitust rohkem, kuna pooled töölepingut kirjalikult ei

muutnud. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, millistel tingimustel on hageja pooltega

lepingud sõlminud. Kuna puuduvad kirjalikud lepingud, siis võis eeldada, et poolte vahel olid

suulised kokkulepped. Hageja ei eita, et O. Peekman hooldas arvutiparki ja nende kodulehekülge

Internetis. Võib eeldada, et hageja seaduslik esindaja oli teadlik töötajatele makstavatest tasudest,

kuna kohtule esitatud tõenditest nähtus, et hageja seaduslik esindaja allkirjastas raamatupidamise

dokumente, tõendeid maksuametile, sai regulaarselt panga väljavõtteid, millel oli näha nii kostjale kui

ka tema pojale tehtud ülekanded. Seega on hageja väide, et ta sai juhtunust teada alles 2005. a

jaanuaris, vastuolus teiste esitatud tõenditega, sh ka kriminaalmenetluse lõpetamise määruses

märgituga. Seega hageja ei tõendanud, et ajavahemikus 1999?2003 tehti kostjale ja O. Peekmanile

tema tahte vastaselt eelmärgitud makseid.

Eeltoodu välistas hagi rahuldamise töötasude eest 79 009 krooni 19 sendi ulatuses TsK § 477 lg-te 1

ja 3 alusel ja 67 484 krooni 55 sendi ning 149 206 krooni 82 sendi ulatuses VÕS § 1037 lg 1 alusel.

Kui kostja ei täitnud raamatupidamise dokumente seaduses ettenähtud viisil ja on sellega põhjustanud

kahju, on hagejal õigus nõuda kahju hüvitamist TööK-i alusel ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kuna

pooled ei ole kokku leppinud täielikus materiaalses vastutuses, on tegemist piiratud materiaalse

vastutusega. Lisaks märkis maakohus, et kui kostja maksis O. Peekmanile 149 206 krooni 82 senti, ei

saanud ta ise VÕS § 1037 lg 1 mõtte kohaselt hageja arvel rikastuda, mis on üheks nõude

rahuldamise eelduseks.

Tõendatud ei ole, et kostja oleks rikastunud hageja vara arvel 53 815 krooni 70 sendi võrra. Hageja

arvates on kostja võltsinud oma eelmise tööandja 18. septembri 2001. a kassa sissetuleku orderi.

Samas ei ole kohtule esitatud võltsimise kohta tõendeid.

19. septembril 2002 laenas kostja hagejale Xerox Ltd. arve maksmiseks raha. Kuivõrd kohtule ei ole

esitatud poolte sõlmitud laenulepinguid ning puudusid andmed, kui palju hageja kostjalt laenu sai ja

kui palju ta laenu kostjale tagastas, ei ole võimalik hinnata, millises summas on kostja laenu enam

tagasi saanud. Eeltoodu põhjal on tõendamata hageja väide laenu tagastamise osalise ebaõigsuse

kohta.

Kostja pidi maksete tegemisel juhinduma töökohustuste sisust. Kohtule ei ole esitatud tõendeid ja

hageja ei ole omaks võtnud, et ta oleks andnud kostjale loa sooritada isiklikke makseid tema

arvelduskontolt. Kohtule esitatud tõenditest nähtus, et kostja tasus hageja pangakontolt AS-ile Sampo

Liising 15 750 krooni oma isiklike liisingmaksete katteks. Seega kostja rikastus hageja arvel. Kuna

eeltoodud tehingud tehti enne VÕS-i jõustumist, siis tuleb kohaldada TsK § 477 lg-te 1 ja 3 sätteid,

mille alusel tuleb kostjalt välja mõista 15 750 krooni. Kostja tasus 18. veebruaril 2003 hageja

pangakontolt oma isikliku elektriarve 3690 krooni 60 senti ja ajavahemikus 5. veebruarist 2003 kuni

3. septembrini 2003 oma isikliku kodutelefoni arveid 4536 krooni 10 senti. Seega kostja rikastus

hageja arvel. Kuna eeltoodud tehingud tehti pärast VÕS-i jõustumist, tuleb kostjalt hageja kasuks

VÕS § 1037 lg 1 alusel välja mõista kokku 8226 krooni 70 senti.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

hagi rahuldamata jätmise osas ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. veebruari 2009. a otsusega maakohtu otsuse

menetlusnormide olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu osas, millega jäeti

hagi rahuldamata. Ringkonnakohus saatis asja selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tugines maakohus töösuhtest tuleneva vaidluse lahendamisel

ebaõigesti TsK § 477 lg-le 1 ja võlaõiguse sätetele. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes

seotud poole õiguslike väidetega. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja töötas suulise töölepingu alusel

hageja juures raamatupidajana oktoobrist 1999 kuni 18. novembrini 2003. Kostjaga ei olnud sõlmitud

täieliku materiaalse vastutuse lepingut. Seega ei vaielda ka selle üle, et hagiavalduses toodud

asjaolude kohaselt on poolte vahel tekkinud töösuhtest tulenev vaidlus, sest kõiki hagiavalduses

toodud tegusid sai kostja teha vaid raamatupidajana. TööK § 125 lg 1 esimese lause järgi kannavad

töötajad, kes on süüdi kahju tekitamises ettevõttele, asutusele või organisatsioonile, materiaalset

vastutust ainult otsese tegeliku kahju olemasolu korral. Sellise kahju eest vastutavad töötajad TööK

§ 126 järgi üldjuhul kuni nende keskmise kuupalga (ametipalga) ulatuses.

Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 tehtud otsuses leidnud, et kui tegemist on töölepingu

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudega, tuleb rakendada ka individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITVS) nõude aegumise sätteid. Töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks

ja rikutud õiguste kaitseks töövaidluskomisjoni või kohtusse nõude esitamise üldine tähtaeg on

ITVS § 6 lg 1 järgi neli kuud. TööK § 125 lg 1 alusel kannavad töölised ja teenistujad ettevõttele

tekitatud kahju eest vastutust üksnes siis, kui kahju tekkimine oli kausaalselt seotud töötajate

õigusvastase käitumisega, st töötaja oli kahju tekitamises süüdi. Süü tõendamise kohustus lasub

tööandjal. Seega on hageja leidnud ebaõigesti, et kogu tõendamiskoormis vaidluse lahendamisel

lasub vaid kostjal.

TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast

poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele tähelepanu ja andnud neile

võimaluse avaldada omi seisukohti. Seega tuleb anda pooltele võimalus avaldada ülaltoodu kohta

oma seisukohti. Lisaks eelnevale on maakohus jätnud tähelepanuta, et pooled on esitanud üksikuid

tõendeid kriminaalasja nr 03231608055 kohta ja kostja on korduvalt väitnud, et uurimise käigus on

tunnistajad vaidlusaluste asjaolude kohta ütlusi andnud (tl 20-24, 31, 69, 134, 135-141 jt). Asja uuel

läbivaatamisel tuleb maakohtul kaaluda kriminaalasja nr 03231608055 väljanõudmist ja liitmist

tsiviilasja juurde.

Kuivõrd maakohus ei ole tuvastanud asja lahendamiseks vajalikke asjaolusid ja on osaliselt teinud

seda valesti, mille tulemusena kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, siis tuleb asi saata uueks

arutamiseks esimese astme kohtule. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on

põhjendatud muu hulgas sellega, et uute tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste

asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud põhiseaduse § 24 lg-s 5 ja TsMS § 688 lg-tes 3

ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude vaidlustamiseks. Menetluskulud tuleb

esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt leidis ringkonnakohus valesti, et asjas tuleb kohaldada Eesti NSV

töökoodeksit. Töökoodeksiga on reguleeritud ainult selle kahju hüvitamist, mis tuleneb töötaja

töökohustuste rikkumisest. Praegusel juhul ei ole tegemist töösuhtest tuleneva vaidlusega. Võõra vara

isiklikuks või oma poja kasuks pööramine ei kuulu töötaja ülesannete hulka. Tegemist on kahju

lepinguvälise tekitamisega isikliku rikastumise eesmärgil.

Vale on ringkonnakohtu järeldus, et lähtuda tuleb ITVS-s sätestatud nõude aegumise sätetest.

Praegusel juhul ei ole tegemist nimetatud seadusega reguleeritava lahkarvamusega tööandja ja töötaja

vahel. Lisaks võtab kohus TsÜS § 143 kohaselt aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Kostja on rikastunud hageja arvel ning alusetult saadu tuleb tagastada. Samuti on kostja tekitanud

hagejale kahju (sh oma pojale ülekandeid tehes), mis tuleb hüvitada. Ülekannete õigsuse tõendamise

kohustus lasub kostjal.

Kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebuse väited on alusetud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

9. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et hageja ei saa praeguses tsiviilasjas

tugineda alusetu rikastumise sätetele. Töökoodeksi kahju hüvitamise regulatsioon (IX peatükk

"Tagatised tööliste ja teenistujate materiaalse vastutuse korral", § 125 jj) ei välistanud TsK-i ja alates

1. juulist 2002 ka VÕS-i alusetu rikastumise sätete kohaldamist, kui sellekohased eeldused olid

olemas.

Seega on hagejal võimalik alternatiivselt tugineda kas asjaoludele, mis annavad aluse kohaldada

kostja suhtes TööK-i kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid (vt lähemalt käesoleva otsuse p-d 10

ja 11), või asjaoludele, mis annavad alust kohaldada TsK §-s 477 ja VÕS §-des 1037 jj alusetu

rikastumise kohta sätestatut. Kolleegium märgib, et sellist valikuõigust lepingulise kahju ja alusetust

rikastumisest tuleneva nõude korral on Riigikohus käsitlenud nt 19. mai 2009. a otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-46-09 (vt p 11).

10. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti viidanud TööK §-dele 125 ja 126. Kolleegium leiab, et

praegusel juhul võib kostja vastutus tuleneda TööK § 128 lg 1 p-st 6, mille kohaselt vastutab töötaja

tema süül tööandjale tekitatud kahju eest täies ulatuses, kui kahju tekitamine ei olnud seotud

tööülesannete täitmisega. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kostja sai kõiki hagiavalduses

etteheidetud tegevusi teha vaid raamatupidajana töötamise tõttu, seega oma töösuhte tõttu hagejaga.

Samas ei kuulunud kostja tööülesannete hulka endale ja oma pojale kokkulepitust suurema töötasu

maksmine, ilma kokkuleppeta isiklike arvete tasumine hageja vahendite arvel või ilma tööandjaga

kokku leppimata kassast enda tarbeks sularaha väljavõtmine. Kolleegium rõhutab, et TööK § 128 lg 1

p 6 kohaldamiseks on hagejal vaja muu hulgas tõendada, et kostja tegi talle etteheidetavad teod ilma

hageja korralduseta või nõusolekuta.

11. Kolleegium märgib, et alusetust rikastumisest tulenev nõue võib hagejal sellekohaste eelduste

olemasolul olla ka kostja poja vastu, alates 1. juulist 2002 on alus VÕS § 1028 jj. Sellist olukorda,

kus kannatanul on kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega alusetust rikastumisest tulenev nõue

kolmanda isiku vastu, on Riigikohus käsitlenud mitmes lahendis. Riigikohus on leidnud, et alusetust

rikastumisest tulenev tagasinõude olemasolu ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõuet (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03, p 15). Kui isikul on

või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi

rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb

seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 55). Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast kahjust, mille

võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-03, p 16). Alusetust

rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse võtta

selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu, VÕS § 127 lg 5

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16).

12. Hageja nõuete aegumistähtaja kohta märgib kolleegium järgmist. Enne 1. juulit 2009 kehtinud

töölepingu seaduse (TLS) § 143 lg 1 järgi võisid pooled TLS kohaldamisel tekkinud vaidluste

lahendamiseks pöörduda töövaidlusorganisse nelja kuu jooksul, arvates päevast, mis järgnes päevale,

mil nad said teada või oleksid pidanud saama teada oma õiguste rikkumisest. ITVS § 6 lg 1 kohaselt

on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg

töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Kuna kolleegium leidis eespool (vt otsuse

p 10), et TööK ei välistanud alusetust rikastumisest tulenevate nõuete esitamist töötaja vastu, ning

alusetust rikastumisest tulenevale nõudele ei kohaldu ITVS § 6 lg 1, siis tuleb alusetust rikastumisest

tuleneva nõude korral alates 1. juulist 2002 lähtuda TsÜS §-s 151 sätestatud aegumistähtajast. Enne

1. juulit 2002 alanud aegumistähtaja korral tuleb aegumise üle otsustamisel rakendada VÕSRS § 9 ja

asjakohaseid varasemaid õigusakte.

Kolleegium leiab, et TööK § 128 lg 1 p-s 6 sätestatud juhul kohaldatakse kahjuhüvitisnõude

aegumisele üldsätteid, s.o enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 ja kehtiva TsÜS § 150. Enne

1. juulit 2009 kehtinud TLS § 143 lg 1 ja ITVS § 6 lg 1 ei kohaldu praeguses asjas, sest tegemist on

kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõudega (TsK § 448 ja VÕS § 1043), mitte töölepingu

rikkumisest tuleneva nõudega.

13. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et asi tuleb tagasi saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud TsMS § 656 lg-t 2 ja § 657 lg 1 p 3,

tühistades maakohtu otsuse ja saates asja uueks läbivaatamiseks, kuigi oleks saanud asja ise

lahendada. Maakohus on jätnud hageja nõudest suurema osa rahuldamata asjaolude tõendamatuse

tõttu. Nõude osalist rahuldamist ei ole kostja apellatsioonkaebusega vaidlustanud. Hageja on

apellatsioonkaebuses muu hulgas vaidlustanud tõendite hindamist. Ringkonnakohus on leidnud, et

lähtuda ei saanud alusetu rikastumise sätetest, ja viidanud TööK §-le 126, mis näeb ette töötaja

piiratud vastutuse ühe kuupalga ulatuses. Lisaks on ringkonnakohus viidanud ITVS § 6 lg-le 1.

Ringkonnakohus ei ole tõendeid hinnanud, kuid on andnud juhise kaaluda kriminaalasja

nr 03231608055 materjalide väljanõudmist, kuna uurimise käigus on tunnistajad andnud ütlusi

vaidlusaluste asjaolude kohta.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtul endal on võimalik asi lahendada asja uuel läbivaatamisel.

Suuremat osa tõendeid on hinnanud juba maakohus ja hindamise korrektsust saab ringkonnakohus

kontrollida. Samuti on ringkonnakohtul õigus hinnata uusi tõendeid, kui nende esitamine on

ringkonnakohtus lubatud.

Kolleegium selgitab, et kriminaalasjas kogutud tõendeid ja kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsust

saaks tsiviilasjas (poole taotlusel) küll kasutada dokumentaalse tõendina, kuid kasutada ei saaks

eeluurimisel antud tunnistajate ütlusi, sest TsMS § 251 lg 2 kohaselt võib kohus tunnistaja

ülekuulamise asendada tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-08, p 13).

Asja uuel läbivaatamisel peavad pooled ja ringkonnakohus lähtuma otsuse p-des 9-12 esitatud

õiguslikest seisukohtadest. Kolleegium märgib, et vale on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt

peab hageja tõendama kostja süüd. TsK § 448 lg 2 sätestas ja VÕS § 1050 lg 1 sätestab õigusrikkuja

süü presumptsiooni. Süü eeldamine tähendab eeltoodud juhtudel hooletuse, mitte tahtluse või raske

hooletuse eeldamist.

14. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

15. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese aluse

alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on hageja eest kautsjoni tasunud Varje

Kristjuhan. Hagejal tuleb alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule

teatada, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Ants Kull Henn Jõks Tambet Tampuu

Kohtunik Henn Jõksi eriarvamus.

Ma ei jaga kolleegide otsuse p 12 lg-s 2 väljendatud arusaama, et TööK § 128 lg 1 p-s 6 sätestatud

juhul kohaldatakse kahjuhüvitisnõude aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 ja kehtiva

TsÜS § 150.

Kui raamatupidajana töötanud kostja rikkus 30. juunini 2009.a kehtinud töölepinguseaduse § 48 lg 1

p-s 3 sätestatud kohustust hoiduda tegudest, mis kahjustavad teise poole vara, siis sai ta neid tegusid

toime panna töösuhte tõttu hagejaga (vt otsuse p 10).

Töökoodeksi § 219 lg 2 p 2 kehtestas, et tööandja võib TööK §-s 128 sätestatud juhtudel pöörduda

töötaja tekitatud materiaalse kahju sissenõudmiseks kohtusse ühe aasta jooksul arvates töötaja poolt

tekitatud kahju avastamise päevast. Töökoodeksi § 219 tunnistati kehtetuks individuaalse töövaidluse

lahendamise seadusega, mis jõustus 1. septembril 1996. a. Individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse § 6 lg 1 sätestab, et töösuhtest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks

töövaidluskomisjoni või kohtusse nõude esitamise tähtaeg on üldjuhul neli kuud. Sama seaduse § 7

lg 1 enne 1. juulit 2009. a kehtinud redaktsiooni kohaselt algas nõude esitamise tähtaeg järgmisel

päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi

saama teada oma õiguse rikkumisest. Need individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse sätted

tuleb minu hinnangul võtta aluseks käesolevas asjas TööK § 128 lg 1 p-st 6 tuleneva kahju

hüvitamise nõude aegumise üle otsustamisel.

Henn Jõks