3-2-1-129-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-129-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Mari-Liis Maasiku hagi Mikhail Talyshkhanovi vastu

kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-3241

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mari-Liis Maasiku kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

180 701 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Mari-Liis Maasik (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Rainer Objartel

Kostja Mikhail Talyshkhanov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Piret Simm

Asja läbivaatamise kuupäev

9. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-3241 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

3. Tagastada Meeli Maasikule Mari-Liis Maasiku kassatsioonkaebuselt 26. juunil 2009. a

tasutud kautsjon 1807 (üks tuhat kaheksasada seitse) krooni 10 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mari-Liis Maasik (hageja) esitas 30. jaanuaril 2008. a Harju Maakohtule hagi Mikhail

Talyshkhanovi (kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista ühekordse

kahjuhüvitise 305 809 krooni, hüvitise 1. jaanuarist 2008. a kuni 1. detsembrini 2008. a 4633 krooni

kuus ning edaspidi igakuise kahjuhüvitise alates 1. detsembrist 2008. a kuni hageja õpingute

lõppemiseni, kuid mitte kauem kui hageja 24. eluaastani.

Hagiavalduse kohaselt mõistis Eesti Vabariigi Ülemkohus 7. juuni 1991. a otsusega kostja süüdi

Andrus-Jaak Krooni (edaspidi kannatanu) surma põhjustamises 5. augustil 1990. Harju Maakohus

tuvastas 14. juuni 2007. a määrusega tsiviilasjas nr 2-07-3094 hageja põlvnemise kannatanust.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 129 lg 3 kohaselt on kostja kohustatud hagejale kahju hüvitamiseks

maksma mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma

eeldatava eluea kestel hagejale andnud. VÕS § 129 lg 4 kohaselt tuleb hüvitist maksta ka siis, kui

ülalpidamiskohustus oleks seaduse alusel tekkinud surmasaanu eeldatava eluea jooksul tulevikus.

Põlvnemise tuvastamise tõttu tekkis hagejal õigus saada kannatanult ülalpidamist.

Kahju suuruse aluseks tuleb võtta kannatanu sissetulek, mida ta oleks saanud praegusel ajal.

Kannatanu töötas taksojuhina Tallinna taksopargis ning tema keskmine töötasu 1989. a augustist

1990. a juulini oli 182 rubla 40 kopikat. Hüvitise leidmiseks on otstarbekas kasutada kannatanu

viimase indekseeritud keskmise töötasu suhet sel ajal kehtinud miinimumpalka. Indekseerimine on

vajalik põhjusel, et palga alammäär erines 1989. a ja 1990. a, olles vastavalt 70 rubla ja 100 rubla.

Indekseeritud keskmine töötasu on 213 rubla 15 kopikat. Selliselt saadud keskmise töötasu suhe

1990. a miinimumpalka on 2,13. Saadud koefitsiendiga tuleks läbi korrutada 2008. a kehtiv töötasu

alammäär 4350 krooni. Hageja peaks saama ülalpidamist, mille suuruseks on pool kannatanu

sissetulekust. Ühekordse hüvitise suuruse arvutamisel tuleks lähtuda palga alammääradest kannatanu

surma ajast kuni 1. jaanuarini 2008. a ning kohaldada tuleks koefitsienti 2,13.

Hageja õpib Nõo Reaalgümnaasiumis. Õigus saada vanemalt ülalpidamist on lapsel kogu õpingute

ajal, kui lapsel ei ole oma sissetulekut. Toitjakaotuspensioni makstakse riikliku pensionikindlustuse

seaduse § 20 lg 2 p 1 kohaselt kuni 24. eluaastani, kui toitja laps õpib gümnaasiumis,

kutseõppeasutuse päevases vormis või ülikoolis. See põhimõte on rakendatav ka toitja kaotusega

tekitatud kahju hüvitamisel.

Kannatanu surma ajal kehtinud ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 463 lg 2 kohaselt oli kannatanu surma

korral õigus saada hüvitist isikul, kes oli kannatanu ülalpidamisel, selle osa suuruses, mis tal oli õigus

saada kannatanu eluajal. Hüvitist saama õigustatud isikute ringi kuulus ka hageja. Need kahju

hüvitamise põhimõtted kehtivad ka praegu. Hageja oli kannatanu ainus ülalpeetav, mistõttu oli tal

õigus saada pool kannatanu sissetulekust.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus selle jätta rahuldamata. Kannatanu surma ajal ei kehtinud

võlaõigusseadus, tsiviilseadustiku üldosa seadus ja riikliku pensionikindlustuse seadus, millele hagi

tugineb. Hageja nõue saada kahjuhüvitisena pool kannatanu sissetulekust on põhjendamatu.

Perekonnaseadus (PKS) ei sätesta põhimõtet, et laps peab saama elatisena pool vanema töötasust.

Ülalpidamine määratakse lapsele igakuise elatisrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest

seisundist ja lapse vajadustest. Hageja õigus saada ülalpidamist tekkis alates põlvnemise

tuvastamisest 2. juulil 2007. a. Kannatanul ei olnud oma eluajal kohustust hagejat ülal pidada, sest

põlvnemine ei olnud tuvastatud. Seega ei ole täidetud VÕS § 129 lg 1 kohaldamise eeldus ! surma

ajal kehtinud seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada.

3. Harju Maakohus rahuldas 19. veebruari 2009. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 180 701 krooni suuruse kahjuhüvitise ajavahemiku eest 5. augustist 1990. a kuni

31. detsembrini 2008. a ja kahjuhüvitise kuumaksetena alates 1. jaanuarist 2009. a kuni hageja

õpingute lõpetamiseni, kuid mitte kauemaks kui 22. aprillini 2014. a. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb

kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel lähtuda iga järgneva aasta kohta kehtestatud kuupalga

alammäärast, kusjuures kahjuhüvitise kuumakse tuleb arvutada valemi järgi: 2,13 * kuupalga

alammäär * 1/4 = ühe kuu kahjuhüvitis.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt põhjustas kostja kannatanu surma. Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse

(VÕSRS) §-de 2, 11 ja 22 järgi tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada 1990. a kehtinud seadust. Kuni

1. juulini 2002. a reguleeris kahju hüvitamist TsK. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja põlvnemine

kannatanust tuvastati alles pärast viimase surma. Seega kannatanu surma ajal ei olnud hageja

põlvnemine temast seaduses ettenähtud korras tuvastatud ning seega on õige kostja väide, et oma

surma ajal ei olnud kannatanul seadusest tulenevat kohustust hagejat ülal pidada.

Kahjuhüvitise nõudmise õigust ei välista ka see, kui põlvnemist ei ole seaduses ettenähtud korras

tuvastatud. TsK § 463 lg 2 ja § 464 lg 2 järgi tuleb kahju hüvitada ka isikule, kes kannatanu surma

ajal oli tema ülalpidamisel. Kostja ei ole vaidlustanud hageja väidet, et hageja sai kannatanult tema

surmani ülalpidamist. Ei ole alust kahelda hageja väite õigsuses. Kohtumääruses, millega tuvastati

hageja põlvnemine kannatanust, tegi kohus kindlaks, et kannatanu tunnistas hageja ema rasedusest

teadasaamisest alates hageja oma lapseks ning suhtles pärast hageja sündi kuni oma surmani hageja ja

tema emaga. Sellest saab järeldada, et kannatanu osales hageja kasvatamises ja ülalpidamises.

Õige ei ole kostja seisukoht, et tema ei vastuta kahju tekitamise eest, kuna ülalpidamise saamise

võimaluse puudumine ei olnud põhjuslikus seoses kannatanu surmaga, vaid sellega, et hageja

põlvnemine kannatanust oli tuvastamata. Vastutuse tekkimise seisukohalt on kõik põhjused

üheväärsed ning ei ole tähtsust, kas õigusvastane tegu oli kahju tekkimise otsene või kaudne põhjus.

Kui kostja ei oleks kannatanut tapnud, oleks viimane hagejale tõenäoliselt jätkuvalt ülalpidamist

andnud. Samuti oleks kannatanu elusoleku ajal hageja emal olnud võimalik esitada kohtule hagi

hageja ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks koos isaduse tuvastamise või põlvnemise tuvastamise

nõudega. Kostja õigusvastase teo tõttu jäi hageja sellest võimalusest ilma, mistõttu on hageja kahju

tekkimine põhjuslikus seoses kostja käitumisega.

TsK § 463 lg 2 kohaselt hüvitatakse kahju selle osa suuruses, mida isik sai või tal oli õigus saada oma

ülalpidamiseks kannatanu eluajal. Kannatanu poolt hageja ülalpidamiseks tegelikult makstu

tõendamiseks ei ole usaldusväärseid tõendeid enam võimalik koguda. Kahju hüvitamise eesmärk on

asetada isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud. Hageja varaline kahju

seisneb elatise saamise võimalusest ilmajäämises. Õige on kostja väide, et kahju hüvitamiseks

kohustatud isikule ei saa panna suuremat kohustust kui seaduses sätestatud ülalpidamiskohustus.

Kuigi kahjuhüvitise määramisel ei saa lähtuda elatise määramise põhimõtetest, on muude tõendite

puudumise tõttu kahjuhüvitise aluseks oleva ülalpidamise suuruse määramisel õige lähtuda kahju

tekitamise ajal kehtinud elatise seaduses sätestatud määrast. Kahju tekitamisest 5. augustil 1990. a

kuni 31. detsembrini 1994. a kehtinud ENSV abielu- ja perekonnakoodeksi (APEK) § 83 lg 1 sätestas

ühele lapsele väljamõistetavate alimentide suuruseks 1/4 vanemate töötasust, kuid mitte vähem kui

20 rubla kuus. Seega ajavahemiku eest 5. augustist 1990. a 31. detsembrini 1994. a on hagejal õigus

saada hüvitist 1/4 kannatanu töötasust, kokku 5352 krooni. PKS § 61 lg 3 kuni 13. maini 2004. a

kehtinud redaktsiooni järgi ei tohtinud väljamõistetav elatis olla väiksem kui 1/4 Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast. PKS § 61 lg 3 alates 14. maist 2004. a kehtiva redaktsiooni järgi

ei tohi elatis olla väiksem 1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Samas

PKS § 136 kohaselt enne perekonnaseaduse jõustumist kohtuotsusega väljamõistetud alimente

(elatist) nõutakse sisse kohtuotsuses märgitud suuruses. Eeltoodu alusel on õige arvestada hageja

kahjuhüvitise suurust jätkuvalt Œ osana kannatanu indekseeritud keskmise töötasu ja kehtiva

kuupalga alammäära suhtena leitud summast. Sellisel teel arvutatav kahjuhüvitis ühes kuus on

ligilähedane seaduses sätestatud elatise alammäärale. Seega on hagejal õigus saada ajavahemiku eest

5. augustist 1990. a 31. detsembrini 2007. a kahjuhüvitist 152 904 krooni 50 senti. Ajavahemiku eest

1. jaanuarist 2008. a 31. detsembrini 2008. a taotles hageja perioodilise kahjuhüvitise väljamõistmist.

Kuna hagi menetlemise ajaks on see ajavahemik möödunud ning perioodiliselt väljamõistetavad

hüvitissummad muutunud sissenõutavaks, tuleb kahjuhüvitis selle ajavahemiku eest välja mõista

ühekordse maksena 27 796 krooni 50 senti. Põhjendatud on hageja taotlus mõista kahjuhüvitis välja

kuni tema õpingute lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui hageja 24. eluaastani, lähtudes iga järgneva

aasta kohta kehtestatud kuupalga alammäärast. TsK § 463 lg 3 p 1 alates 1992. a kuni

võlaõigusseaduse jõustumiseni kehtinud redaktsiooni kohaselt hüvitatakse kahju õpilasele kuni tema

kahekümne nelja aastaseks saamiseni. PKS § 60 lg 2 kohaselt oleks hagejal praegu õigus saada oma

isalt ülalpidamist kuni gümnaasiumi lõpetamiseni.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leidis, et maakohus on hagi rahuldamisel

lähtunud asjaolust, millele pooled menetluses ei tuginenud. Hageja nõude aluseks oli asjaolu, et

hagejal oli õigus saada hüvitist, kuna tuvastati tema põlvnemine kannatanust. Maakohus märkis, et

kannatanu surma ajal ei olnud hageja põlvnemine kannatanust seaduses ettenähtud korras tuvastatud

ja surma ajal ei olnud kannatanul seadusest tulenevat kohustust hagejat üleval pidada. Samas on

maakohus asunud seisukohale, et kahjuhüvitise nõudmise õigust ei välista see, kui põlvnemist ei ole

seaduses ettenähtud korras tuvastatud. TsK § 464 lg 2 kohaselt tuleb kahju hüvitada ka isikule, kes

kannatanu surma korral oli tema ülalpidamisel. Hageja ei ole hagis tuginenud asjaolule, et ta sai

kannatanult ülalpidamist ega ole esitanud ka sellekohaseid tõendeid. Õige ei ole ka kahjuhüvitise

väljamõistmine kuni hageja 24. eluaastani. Tsiviilkoodeks kannatanu surma ajal kehtinud

redaksioonis sätestas kahju hüvitamise alaealistele kuni tema kuueteistkümneaastaseks saamiseni ja

õpilastele kaheksateistkümneaastaseks saamiseni. Hagi on ka aegunud.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28. mai 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega selles, et hagi rahuldamiseks TsK § 463 lg 2 ja § 464

lg 2 alusel tuli tuvastada, kas hageja oli kannatanu ülalpidamisel tema surma ajal või kas tal oli õigus

kannatanult tema surma ajal ülalpidamist saada. Kuna hageja põlvnemine kannatanust tuvastati alles

pärast kannatanu surma, ei olnud kannatanul seadusest tulenevat kohustust hagejat ülal pidada.

Põlvnemise tuvastamise korral tekib vanemal kohustus oma last üleval pidada alates tuvastamishagi

esitamisest.

Kostja taotlus kohaldada aegumist on põhjendatud. Hagi aegumist reguleeriti TsK §-ga 81, mille

kohaselt oli hagi aegumise üldiseks tähtajaks isiku jaoks, kelle õigusi rikuti, kolm aastat. Asjaolude

tuvastamiseks, mis võimaldanuks pidada hagejat kannatanu surmapäeval, 5. augustil 1990. a tema

viimase ülalpeetavaks TsK § 463 lg 2 ja § 464 lg 2 järgi, tulnuks esitada hagi hiljemalt 5. augustil

1993. a. Kuna hagi esitati 30. jaanuaril 2008. a, siis on hagi aegunud ja tuleb TsK § 81 ja § 90 lg 1

alusel jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsuses on käsitletud maakohtu otsust ainult osaliselt ühekordse

hüvitisena välja mõistetud kahjuhüvitise osas. Seda võib järeldada sellest, et ringkonnakohus on hagi

hinnaks märkinud 180 701 krooni, mis oli maakohtu väljamõistetud ühekordse kahjuhüvitise suurus.

Ringkonnakohtu otsuse põhjendavast osast ei nähtu, miks ei ole põhjendatud nõue saada

kahjuhüvitist kuumaksetena alates hageja kannatanust põlvnemise tuvastamisest. Hageja on nii

maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluses viidanud Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-03

väljendatud seisukohale, et TsK 41. peatüki sätteid tuleb tõlgendada, arvestades muutunud

majanduslikke ja sotsiaalseid olusid. Sellest tulenevalt peaks ka praeguses asjas tsiviilkoodeksi

sätteid tõlgendama võlaõigusseaduse abil. Ringkonnakohus ei ole selle seisukohaga arvestanud ning

on seetõttu valesti kohaldanud TsK § 463 lg-t 2 ja § 464 lg-t 2.

Aegumist ei saa kohaldada hageja kahju hüvitamise nõudele, mis hõlmab aega pärast põlvnemise

kindlakstegemist. Põlva Maavalitsuse Perekonnaseisuameti 23. juulil 2007. a väljastatud

sünnitunnistuse kohaselt on kannatanu hageja isana kantud sünniaktide registrisse. Sellest ajast tekkis

hagejal seaduslik õigus saada kannatanult elatist ja sellest ajast on hagejal nõudeõigus isikute vastu,

kes on põhjustanud elatise saamise õiguse kaotuse. Hageja ei saa oma seaduslikku õigust realiseerida,

kuna kannatanu oli surma saanud kostja õigusvastase käitumise tõttu.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691

p 2 järgi saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on kohustus hüvitada hagejale kannatanu surma

põhjustamisega 5. augustil 1990. a tekitatud kahju. Maakohus on õigesti leidnud, et VÕSRS §-de 2,

11 ja 22 järgi tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada 5. augustil 1990. a kehtinud seadust. Seega tuleb

vaidluse lahendamisel kohaldada sel ajal kehtinud TsK-i ja APEK-i sätteid.

TsK § 463 lg 2 kohaselt hüvitatakse kannatanu surma korral kahju TsK § 464 lg-s 2 nimetatud

isikutele selle osa suuruses, mida nad said või mida neil oli õigus saada oma ülalpidamiseks tema

eluajal. TsK § 464 lg 2 kohaselt on kannatanu surma korral õigus saada kahju eest hüvitist

töövõimetuil isikuil, kes olid surnu ülalpidamisel või kellel oli tema surma päevani õigus saada temalt

ülalpidamist.

Kolleegium märgib, et maakohus ületas hagi piire, rahuldades hagi osaliselt põhjusel, et hageja oli

kannatanu eluajal tema ülalpidamisel. Hageja hagis seda asjaolu ei nimetanud ega tuginenud ka

edasises menetluses sellele asjaolule.

11. Maakohus on ekslikult leidnud, et TsK § 464 lg-t 2 ei saa praegusel juhul kohaldada osas, mis

näeb ette kahju hüvitamise töövõimetule isikule, kellel oli õigus saada kannatanult tema surma

päevani ülalpidamist.

Kannatanu surma ajal kehtinud APEK § 82 järgi on vanematel kohustus pidada ülal oma alaealisi

lapsi. APEK § 54 järgi tulenevad vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused laste

põlvnemisest. Harju Maakohus tuvastas 14. juuni 2007. a määrusega tsiviilasjas nr 2-07-3094 hageja

põlvnemise kannatanust. Lapse isast põlvnemise tuvastamine kehtib tagasiulatuvalt alates lapse

sünnist (vt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-08, p 12). Järelikult oleks

hagejal olnud õigus saada kannatanult ülalpidamist selle tõttu, et tema põlvnemine kannatanust oli

kindlaks tehtud.

Hageja kahjuhüvitisnõude ulatuse juures tuleb arvestada sellega, millal esitati Harju Maakohtule

avaldus hageja kannatanust põlvnemise tuvastamiseks. Kohus saab esitatud elatisnõude üldjuhul

rahuldada alates elatise saamise hagi esitamisest (vt Riigikohtu 11. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-36-08, p 13). Kuivõrd aja eest enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist ei oleks

hageja kannatanult saanud elatist nõuda, puudub põhjuslik seos kannatanu surma põhjustamise ja

hageja kahju vahel, mis seisneb enne põlvnemise tuvastamise avalduse esitamist saamata jäänud

elatises.

12. Kannatanu surma ajal, s.o kostja õigusvastase ja süülise teo toimepanemise ajal kehtis TsK § 463

lg 3 p 1 redaktsioonis, mis nägi ette alaealisele õpilasele tema ülalpidaja surma põhjustamisega

tekitatud kahju hüvitamise kuni õpilase 18-aastaseks saamiseni. Maakohus on vääralt kohaldanud

sama sätte hilisemat redaktsiooni.

Kuna hageja sai 18-aastaseks xx. aprillil 2008, siis on tema nõue põhjendamatu hüvitise saamise osas

aja eest pärast eelnimetatud kuupäeva.

13. Kolleegium selgitab, et hagejal on õigus nõuda kostjalt sama suurt kahjuhüvitist, kui palju ta

oleks saanud kannatanult elatist. Maakohus on vääralt lähtunud kahjuhüvitise suuruse

kindlakstegemisel kannatanu indekseeritud keskmisest töötasust. Maakohtu kasutatud indekseerimine

ei tulene seadusest. Hageja oleks pidanud tõendama, kui suurt töötasu said ühel või teisel

ajavahemikul kannatanuga sama tööd tegevad isikud. Kuna hageja ei ole selle kohta tõendeid

esitanud, saab kahjuhüvitise suuruse arvutamisel lähtuda seaduses sätestatud elatise suuruse

alampiirist ühel või teisel ajavahemikul.

14. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja nõue on aegunud ja et aegumine algas kannatanu

surmapäeval, 5. augustil 1990. a.

VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele enne 1. juulit 2002. a kehtinud

seadust, kui aegumine on alanud enne 1. juulit 2002. a. 5. augustil 1990. a kehtinud TsK § 86 kohaselt

algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks pidanud teada saama oma

õiguse rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju tekitamisest teadasaamist.

Hageja sai teada sellest, et kannatanu oli kohustatud talle ülapidamist andma, Harju Maakohtu

14. juuni 2007. a määrusest tsiviilasjas nr 2-07-3094, millega tuvastati hageja põlvnemine

kannatanust. Enne seda ei saanud hageja olla teadlik, et kostja on talle kannatanu surmaga

põhjustanud hagis nimetatud kahju. Seega algas hageja nõude aegumine pärast seda, kui ta sai teada

eelnimetatud kohtumäärusest.

VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Hagi

esitamise ajaks 30. jaanuaril 2008. a ei olnud TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud 3-aastane hagi

aegumistähtaeg möödunud.

15. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon. Hageja eest on kautsjoni tasunud Meeli Maasik. Hageja on

TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral

tagastada Meeli Maasikule.

16. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemustest.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu