3-2-1-119-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-119-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

A. A hagi A. M (A) vastu abielu lahutamiseks ja ühisvara

jagamiseks ning A. M (A) vastuhagi A. Ai vastu ühisvara

jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-

34036

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. M (A) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

151 212 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. A (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja A. M (A) (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Sergei Politðev

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. mai 2009. a ja Viru Maakohtu 2. juuni 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 2-06-34036 Moskva oblastis Pavlovski Posadi linnas Kuzmina 44-4 asuva korteri

ja A. A pangakontodel enne abielusuhete lõppemist olnud raha jagamise nõude osas. Saata asi

tühistatud osas Viru Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada A. M kassatsioonkaebuselt 25. juunil 2009 tasutud kautsjon 1512 (üks tuhat

viissada kaksteist) krooni 13 (kolmteist) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. A (edaspidi hageja) esitas 14. novembril 2006 maakohtule hagi A. M (endise nimega A;

edaspidi kostja) vastu poolte abielu lahutamiseks ja ühisvara jagamiseks võrdsetes osades.

Hagiavalduse täienduses märkis hageja, et ühisvara hulka kuulub mh ka Moskva oblastis Pavlovski

Posadi linnas Kuzmina 44-4 asuv korter (edaspidi Moskva oblastis asuv korter).

2. Kostja tunnistas hagi osaliselt ja nõustus abielu lahutamisega, kuid vaidles vastu ühisvara

nimekirjale, sh Moskva oblastis asuva korteri ühisvara hulka arvamisele, sest kostja sai korteri

omandiõiguse oma vanemaga sõlmitud eluaegse ülalpidamise lepingu alusel. Eluaegse ülalpidamise

leping kujutab endast koormiste ja kohustustega kinkelepingut, millega kostja kohustus vanemaid

nende elu ajal ülal pidama ja nende eest hoolitsema. Juhul kui lugeda korter ühisvaraks, tuleb

ühisvara jagamisel kalduda PKS § 19 lg 2 p 2 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsusest, lugedes

hageja osaks 0% ja kostja osaks 100% sellest korterist. Kostja esitas 11. veebruaril 2008 ka vastuhagi,

milles palus jagada ka selle ühisvara, mida hageja hagis ei nimetanud.

3. Viru Maakohus rahuldas 2. juuni 2008. a otsusega hagi osaliselt ja jättis vastuhagi rahuldamata.

Maakohus lahutas poolte abielu ja jagas ühisvara abielusuhete lõppemise aja, s.o 4. novembri 2006. a

seisuga. Ühisvara väärtus oli 399 770 krooni, millest kummagi abikaasa osa oli 199 885 krooni.

Hagejale jäi vara 28 075 krooni väärtuses ja kostjale 371 695 krooni väärtuses, mistõttu mõistis

maakohus kostjalt hageja kasuks välja 171 810 krooni.

Maakohus luges ühisvara hulka ka Moskva oblastis asuva korteri, leides, et kuna korter soetati abielu

kestel ja hageja andis korteri ostuks oma nõusoleku, on korter soetatud perekonna huvides ja kuulub

poolte ühisvara hulka. Kostja seob ekslikult korteri omandamise isikliku ülalpidamiskohustusega.

Asjaolu, kas kostjal oli oma kohustus pidada ülal oma vanemaid, ei ole seotud korteri omandamise

õigusega.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus ühisvara jagamise osas maakohtu otsuse tühistada

ja saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus vääralt mh materiaalõiguse norme, leides, et

Moskva oblastis asuv korter on poolte ühisvara, ega lahendanud kostja taotlust kalduda korteri

jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale. Korter anti kostjale eluaegse ülalpidamise

lepingu alusel üle tasuta ja vanemad võivad selle ühepoolselt lõpetada, kusjuures kostjal ei ole õigust

nõuda ülalpidamisega seotud kulutuste hüvitamist.

Kohus jättis ühisvara hulka arvamata mh raha 153 506 krooni 25 senti, mille hageja 3. novembril

2006 kostja teadmata pangakontolt võttis. 4. novembril 2006 teatas hageja kostjale, et soovib poolte

abielu lahutada. Ühe päeva jooksul ei ole võimalik kulutada sellist rahasummat perekonna huvides.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 25. mai 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas

maakohtu otsuse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue otsuse. Moskva oblastis asuva korteri ja raha

ühisvara hulka arvamise osas jättis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus õigesti 153 506 krooni 25 senti

ühisvara hulka arvamata. Hageja ei soovinud seda raha ühisvara koosseisu arvata ja kostja ei esitanud

vastuhagis raha ühisvara hulka arvamise nõuet. Maakohtus vaadatakse asi läbi hagi ja vastuhagi

piires ja kohus ei või ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõuete kohta, mida ei ole esitatud.

Maakohus leidis õigesti, et Moskva oblastis asuv korter on PKS § 14 lg 1 järgi poolte ühisvara.

Hageja andis 20. juunil 2005 kostjale notariaalselt tõestatud nõusoleku korteri ostmiseks. Samas

nõusoleku avalduses selgitas notar osalistele, et abikaasad valdavad, kasutavad ja käsutavad ühisvara

kokkuleppel ning registrisse kantud vallasasja ei või võõrandada ega pantida teise abikaasa

nõusolekuta, sõltumata sellest, kumma abikaasa nimel on vallasasi registrisse kantud.

Usutav on hageja seletus, et ta võttis 4. juunil 2005 selle korteri ostmiseks V. Volinskilt 30 000 krooni

laenu. Kostja ei ole selles osas vastuväiteid esitanud. Kostja teatas vastuses hagiavaldusele, et "hageja

faktiliselt pidas mind üleval, kuna mina pidasin majapidamist ja hoolitsesin tema eest". Hageja väitel

tasus ta laenuandjale võla 4. novembril 2006, s.o päeval, mil kostja arvates hageja võttis nende ühiselt

kontolt põhjendamatult raha.

Asja materjalidest ei nähtu, et pooled on eseme suhtes kohaldatavas õiguses eelnevalt kokku

leppinud. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 58 lg 3 ja § 57 lg 1 järgi tuleb abikaasade

varalistele õigustele kohaldada abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust, s.o selle

riigi õigust, kus on abikaasade ühine elukoht.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada Moskva oblastis

asuva korteri jagamise, 153 506 krooni 25 sendi ühisvara hulka arvamata jätmise ning enamsaadud

ühisvara eest väljamõistetud hüvitise suuruse osas ning saata asja tühistatud osas ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt jättis ringkonnakohus tähelepanuta kostja väite, et korter on

kostja lahusvara, sest see omandati eluaegse ülalpidamise lepingu alusel, mis oma olemuselt on

kinkelaadne leping. Samuti asus ringkonnakohus igasugustele tõenditele viitamata põhjendamatule

seisukohale, et korteri ostmiseks võttis hageja laenu 30 000 krooni. Muu hulgas juhtis kostja

tähelepanu, et praeguseks on korteri omandi üleandmise aluseks olnud eluaegse ülalpidamise leping

Moskva oblasti Pavlovski Posadi linnakohtu otsusega tühistatud, sest kostja ei suutnud täita selles

ette nähtud ülalpidamiskohustust.

Ringkonnakohus jättis vääralt ühisvara koosseisust välja 153 506 krooni 25 senti põhjendusel, et

kostja ei ole vastuhagis raha ühisvara hulka arvamise nõuet esitanud. Vaatamata sellele, et kostja ei

nimetanud vastuhagis toodud ühisvara nimekirjas 153 506 krooni 25 senti, märkis ta seda hilisemates

seisukohtades. Samuti on käitunud ka hageja, kes esialgses hagiavalduses ei nimetanud Moskva

oblastis asuvat korterit ühisvarana, kuid lisas selle ühisvara loetelusse hiljem. Moskva oblastis asuva

korteri lugesid kohtud ühisvaraks ja see jagati, kuid raha mitte.

8. Hageja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata, sest

ringkonnakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi. Materiaalõiguse normi väärale kohaldamisele

kostja kassatsioonkaebuses ei tuginenud. Mh juhtis hageja tähelepanu asjaolule, et kostja oli Moskva

oblastis Pavlovski Posadi linnakohtus toimuvast menetlusest teadlik juba ringkonnakohtu menetluse

ajal ja pidi oma vastuväited selle kohta esitama juba ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsust ei saa

tühistada Pavlovski Posadi linnakohtu lahendi tõttu, sest hagejat ei olnud sellesse menetlusse

kaasatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu Moskva oblastis

asuva korteri ja hageja pangakontodel enne abielusuhete lõppemist olnud raha jagamise osas

tühistada. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Riigikohus kontrollib ringkonnakohtu otsust TsMS § 688 lg 1 järgi üksnes osas,

mille peale on edasi kaevatud.

10. Pooled vaidlevad esmalt selle üle, kas maakohus sai lahendada Moskva oblastis asuva korteri

jagamise nõude ning pidi lahendama ka hageja kontodel olnud raha jagamise nõude. Selleks tuleb

selgitada, kas hageja esitas maakohtule seaduses sätestatud korras Moskva oblastis asuva korteri ja

kostja hageja pangakontodel olnud raha kui ühisvara jagamise nõude. Kolleegiumi arvates leidis

ringkonnakohus vääralt, et hageja pangakontodel olnud raha jagamise nõuet ei tulnud maakohtul

lahendada, kuna kostja ei olnud seda nõuet vastuhagis esitanud.

11. Hageja esitas hagiavalduse 14. novembril 2006. a, kuid selles ei sisaldunud Moskva oblastis

asuva korteri jagamise nõuet. Hagiavaldusest nähtuvalt oli hagejal õigus ühisvara osale 30 975 krooni

väärtuses (I kd, tl 6-7). 19. veebruaril 2007. a esitas hageja kohtule oma seisukohad kostja vastuse

kohta ning selles menetlusdokumendis muutis hageja ühisvara nimekirja, lisades sinna mh Moskva

oblastis asuva korteri (I kd, tl 74-78). Hageja tasus ühisvara jagamise nõudelt riigilõivu 3500 krooni,

mis vastas hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 järgi tsiviilasja hinnale kuni

65 000 krooni (I kd, tl 7).

Kostja vaidles hagile vastu ning märkis 14. detsembri 2006. a vastuses hagile mh seda, et ühisvarana

tuleb jagada ka hageja pangakontodel abielusuhete lõppemise ajal olnud raha 183 280 krooni, mille

tõendamiseks palus kostja nõuda pankadelt välja hageja pangakontode väljavõtted (I kd, tl 21-25).

Vastuhagi esitas kostja alles 11. veebruaril 2008 ning selles ei nimetanud kostja ühisvarana hageja

pangakontodel olnud raha ega palunud seda ühisvarana jagada (I kd, tl 244-246). Seevastu palus

kostja jagada ühisvarana hageja pangakontodel olnud raha 153 506 krooni 25 senti kohtule esitatud

kohtukõne teesides (I kd, tl 296-300). Maakohus vabastas 25. veebruari 2008. a määrusega kostja

vastuhagi esitamisel menetlusabi korras riigilõivu tasumisest.

Maakohus märkis otsuse kirjeldavas ja põhjendavas osas hageja nõuete hulgas mh Moskva oblastis

asuva korteri jagamise nõude (maakohtu otsuse p-d 12 ja 73) ning kostja nõuete hulgas mh hageja

pangakontodel olnud raha jagamise nõude (maakohtu otsuse p-d 3, 25, 27, 61, 62 ja 73). Toimiku

materjalidest nähtuvalt on mõlemas küsimuses saanud pooled esitada ka oma vastuväited, millega

vastaspool ei ole nõustunud. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja jättis vastuhagi rahuldamata,

jagades ühisvara kokku 399 770 krooni väärtuses, sh Moskva oblastis asuva korteri 148 920 krooni

väärtuses, kuid ei võtnud seisukohta hageja pangakontodel olnud raha jagamise nõude kohta. Kostja

arvates pidi maakohus lahendama ka hageja pangakontodel olnud raha jagamise nõude.

12. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kohus menetleb TsMS § 4 lg 1 järgi tsiviilasja üksnes

juhul, kui seaduses sätestatud korras on esitatud hagi või muu avaldus. Omal algatusel menetleb

kohus asja üksnes seaduses sätestatud juhtudel. Hagimenetluses määravad pooled TsMS § 4 lg 2 järgi

vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Kohus ei või

TsMS § 439 järgi ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Teisalt

peab kohus TsMS § 438 teise lause ja TsMS § 442 lg 5 esimese lause järgi lahendama mh kõik asjas

esitatud nõuded.

Hagimenetluses esitavad pooled oma nõuded hagiavalduses (sh vastuhagiavalduses). Hagiavalduses

tuleb TsMS § 363 lg 1 p 1 järgi mh märkida hageja selgelt väljendatud nõue ning hagiavalduse kohta

sätestatut kohaldatakse TsMS § 373 lg 3 esimese lause järgi ka vastuhagiavaldusele. Hagilt ja

vastuhagilt tuleb TsMS § 139 lg 2 p 1 järgi tasuda ka riigilõiv, mille suurus sõltub TsMS § 139 lg 3

järgi üldjuhul tsiviilasja hinnast. Riigilõiv tuleb TsMS § 147 lg 1 järgi maksta lõivustatud toimingu

tegemiseks ette.

Hagiavalduse esitamise järel otsustab kohus TsMS § 372 lg 1 järgi mõistliku aja jooksul hagi või

vastuhagi menetlusse võtmise määrusega. Kohus ei võta TsMS § 371 lg 1 p 10 järgi hagiavaldust

menetlusse, kui hagiavalduses esitatud nõudelt ei ole tasutud riigilõivu. Kui kohus on hagi- või

vastuhagiavalduse menetlusse võtnud, teatab ta sellest TsMS § 393 lg 1 järgi menetlusosalistele ning

toimetab hagiavalduse ärakirja koos lisadega kostjale kätte ning vastaspool peab TsMS § 394 lg 1

ja § 395 järgi hagile kirjalikult või kohtu loal suuliselt kohtuistungil vastama. Seejuures on kohtul

TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 järgi kohustus selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded ja

menetlusosaliste seisukohad nende nõuete kohta ning menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited

esitatud nõuete ja väidete kohta. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et kohus peab juba eelmenetluses

juhtima poole tähelepanu asjaolule, et hagiavalduse vastuses esitatud kostja nõudeid kohus ei menetle

ning nende lahendamiseks tuleb esitada vastuhagi. Kohtu käitumine eksitab pooli, kui kohus ei juhi

poolte tähelepanu sellele ning laseb pooltel nimetatud küsimuse üle menetluses vaielda, ilma et see

nõue oleks kohtule esitatud.

Lisaks saavad pooled menetluse kestel seaduses sätestatud juhtudel hagi ja vastuhagi muuta. Enne

1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 1 järgi oli hagejal kuni kohtuvaidluseni õigus muuta hagi

alust või eset, kuid TsMS § 376 lg 4 järgi tuli hagi muutmise avaldusele kohaldada hagiavalduse

kohta sätestatut, mistõttu tuli hagi eseme või aluse muutmise avaldus esitada kirjalikus vormis nagu

hagiavalduski. Nõude suurendamise korral kirjalik vorminõue ei kehtinud (vt Riigikohtu 21. aprilli

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-09, p 11). Siiski tuleb nõude suurendamise korral tasuda

TsMS § 147 lg 4 järgi täiendavat riigilõivu vastavalt hagihinna suurenemisele ja kui hageja täiendavat

riigilõivu ei tasu, loetakse hagi esitatuks esialgses suuruses.

Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et TsMS § 329 lg 1 järgi peavad menetlusosalised

esitama menetluses oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse

seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Pärast

eelmenetluse lõppemist võib uusi avaldusi, taotlusi, tõendeid ja vastuväiteid esitada üksnes juhul, kui

neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Seejuures peab ka kohtus TsMS § 329 lg 3

järgi tegema õigel ajal kõik vajaliku asja arutamise ettevalmistamiseks ning aitama menetluse igas

staadiumis kaasa sellele, et pooled teeksid oma avaldused õigel ajal ning täielikult ja aitaksid kaasa

asja võimalikult kiirele ja väikeste kuludega lahendamisele.

Praeguses asjas muutsid pooled menetluse kestel jagatava ühisvara koosseisu, mida saab pidada enne

1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 376 lg 5 p 2 (praegu kehtiva TsMS § 376 lg 4 p 2) mõttes

haginõude suurendamiseks, mitte hagi aluse või eseme muutmiseks (vrd Riigikohtu 8. märtsi 2007. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07, p 12). Seda võisid pooled ülalmärgitu kohaselt teha ka kohtuistungil,

kuid nõude suurendamise korral tuli pooltel tasuda ka riigilõivu vastavalt tsiviilasja hinna

suurenemisele. Maakohus selgitas küll välja poolte lõplikud nõuded teineteise vastu, kuid ei

pööranud tähelepanu asjaolule, et hageja peab lisatud nõuete eest maksma TsMS § 147 lg 4 järgi

täiendavat riigilõivu (kostja oli riigilõivu tasumisest vabastatud). Maakohtul tuleb asja uuel

läbivaatamisel selgitada kummagi poole nõude lõplik suurus ja nõuda hagejalt täiendavat riigilõivu

vastavalt hagihinna suurenemisele. TsMS § 122 lg 2 kohaselt on hagihind hagis taotletu harilik

väärtus. Abikaasade ühisvara jagamise hagis on hagihinnaks ühisvara väärtus, mida hageja soovib

ühisvara jagamisel endale saada (vt Riigikohtu 31. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-07, p 7).

13. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas Moskva oblastis asuv korter on poolte ühisvara, mis tuleb

ühisvara jagamise menetluses poolte vahel jagada, või on see kostja lahusvara, mida jagada ei tule.

Seega vaidlevad pooled abielust tulenevate varaliste õiguste üle ning vaidluses esineb välismaine

element - vara, mille üle vaieldakse, asub välismaal.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et Moskva oblastis asuva korteri kui abikaasade

ühisvara jagamise vaidluse saab lahendada Eesti õiguse järgi, kuid ringkonnakohtu põhjendused on

selles osas väärad.

Pärast 1. juulit 2002 määratakse võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 24 lg 2 esimese aluse järgi perekonnaõiguslikele

suhetele kohaldatav õigus 1. juulil 2002 jõustunud rahvusvahelise eraõiguse seaduse sätete kohaselt.

REÕS § 58 lg 3 järgi kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele

tagajärgedele kohaldatavat õigust abielu sõlmimise ajal, kui abikaasad ei ole nende varalistele

õigustele kohaldatavat õigust seaduses sätestatud korras valinud. Abielu üldised õiguslikud tagajärjed

määratakse REÕS § 57 lg 1 järgi üldjuhul selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht.

Viidatud sätetest tuleneb, et abikaasade varalistele suhetele kohaldub rahvusvahelise eraõiguse

seaduse järgi üldjuhul selle riigi õigus, kus oli abikaasade ühine elukoht abielu sõlmimise ajal.

REÕS § 58 lg 3 mõttes fikseeritakse abikaasade varasuhetele kohaldatav õigus üldjuhul abielu

sõlmimise hetke seisuga. Kui abielu on sõlmitud enne 1. juulit 2002, loetakse VÕSRS § 24 lg 2 teise

lause järgi abikaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramisel abielu sõlmimise päevaks

REÕS § 58 lõike 3 mõttes 1. juuli 2002. Seega asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et

REÕS § 58 lg 3 ja § 57 lg 1 järgi tuleb abikaasade varalistele õigustele kohaldada selle riigi õigust,

kus on abikaasade ühine elukoht.

Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon on sõlminud

lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (edaspidi

õigusabileping), mis jõustus 19. märtsil 1995 ja mis reguleerib mh abikaasade õigussuhetele

kohaldatavat õigust. Samas on ringkonnakohus lõppjäreldusena õigesti leidnud, et vaidluse Moskva

oblastis asuva korteri kui ühisvara jagamise üle saab lahendada Eesti õiguse järgi ning selle

kuulumine abikaasade ühis- või lahusvara hulka tuleb kindlaks teha PKS §-de 14 ja 15 alusel, sest

õigusabilepingu art 27 p 1 järgi määratakse abikaasade isiklikud ja varalised õigussuhted üldjuhul

selle lepingupoole seadusandlusega, kelle territooriumil on neil ühine elukoht. Seega saab

õigusabilepingu järgi lahendada abikaasade ühisvara jagamise vaidluse üldjuhul selle riigi õiguse

järgi, kus on abikaasade ühine elukoht ühisvara jagamise ajal.

14. Abielu kestel abikaasade omandatud vara on küll üldjuhul PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade

ühisvara, kuid mitte siis, kui abikaasa omandas vara kinke teel. Abikaasa poolt abielu kestel kinke

teel omandatud vara on PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes vara omandas.

Kinkelepingu mõiste on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg-s 1, mille kohaselt kohustub

(seaduses ilmne ebatäpsus "kohustab") kinkelepinguga üks isik (kinkija) andma tasuta teisele isikule

(kingisaaja) üle talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta

varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkelepingut

iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija

kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole

tegemist kinkelepinguga (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06,

p 14).

Siiski võib kinkija kinkelepingus VÕS § 265 lg 1 järgi kingisaajale ette näha ka koormisi või

kohustusi, ilma et see muudaks kinkelepingu tasuliseks lepinguks. Koormiste või kohustustega

kinkeleping erineb tasulisest lepingust eelkõige sellepoolest, et kinkija kohustub ühepoolse

tahteavaldusega kingisaajat rikastama ning ühtlasi kohustab kinkija kingisaajat kinkija soovitud

eesmärgi saavutamiseks pärast kinke saamist midagi tegema või tegemata jätma. Seejuures ei ole

kingisaaja koormised või kohustused ja kinkija kohustus anda kinkelepingu ese kingisaajale üle

vastastikused kohustused ega kujuta endast vastutasu kinke eest. Samuti saab kohustuste või

koormiste täitmist nõuda üldjuhul alles pärast kinke üleandmist.

Kohustuste või koormistega kinkelepinguga on sarnane ka ülalpidamisleping. Ülalpidamislepinguga

kohustub VÕS § 572 lg 1 järgi üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või

kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu

kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama. Kui vara või esemed peavad üle minema pärast

ülalpeetava surma, kohaldatakse ülalpidamislepingule VÕS § 572 lg 2 järgi pärimislepingu kohta

sätestatut. Ülalpidamislepinguga võib ülalpeetav mh võtta endale kohustuse võõrandada talle kuuluv

ese, kuid ülalpeetav võtab endale sellise kohustuse tingimusel, et lepingu teine pool võtab endale

kohustuse ülalpeetavat tema eluajal ülal pidada. Seega on ülalpidamisleping erinevalt kinkelepingust

üldjuhul tasuline leping, kus pooltel on vastastikused kohustused. Erinevus tavapärasest tasulisest

lepingust seisneb peamiselt vastutasu ulatuses ja andmise viisis. Kui tavapärase tasulise lepingu puhul

on võõrandamise eest lepingus ettenähtud kindla suurusega tasu, siis ülalpidamislepingu puhul võib

tasu seisneda nii rahalises toetamises (raha maksmises) kui ka isiku hooldamises (teo tegemises) ning

lepingu sõlmimise ajal ei ole üldjuhul teada nende kohustuste kestus ega tasu lõplik suurus.

Ülaltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et abikaasa poolt abielu kestel kinke teel omandatud vara on

PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvara üksnes juhul, kui see on omandatud vastutasuta. Samas

möönab kolleegium, et ka VÕS § 572 lg 1 mõttes ülalpidamislepingu alusel omandatud vara võib olla

omandatud (osaliselt) tasuta. Kui tasu ja vastutasu väärtus erinevad oluliselt teineteisest ja seetõttu

omandab ülalpidamisleping kinke iseloomu, saab ka sellise lepingu alusel omandatud vara pidada

PKS § 15 lg 1 mõttes abikaasa lahusvaraks. Seega tuleb igal üksikul juhul hinnata, kas lepingus

kokkulepitud tasu ja vastutasu on proportsionaalsed või erinevad teineteisest sedavõrd, et tehingut

saab pidada vastutasuta tehinguks.

Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et kostja omandas Moskva oblastis asuva korteri oma

vanematega 19. novembril 2005 Vene Föderatsioonis sõlmitud lepingu alusel, mille pealkirjast

nähtub, et tegemist on eluaegse ülalpidamise lepinguga. Ülal nimetatud õigusabileping ei reguleeri

lepingutele kohaldatavat õigust, seega saab lepingule kohaldatava õiguse määrata kindlaks

rahvusvahelise eraõiguse seaduse alusel. Kui lepingupooled ei ole lepingule kohaldatavat õigust

valinud, kohaldatakse REÕS § 33 lg 1 järgi lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige

tugevamalt seotud, kuid kui leping on osadeks jagatav ning lepingu mõni osa on iseseisvalt

tugevamalt seotud mõne teise riigiga, võib sellele osale kohaldada selle teise riigi õigust. Asja uuel

läbivaatamisel peab maakohus hindama, millise riigiga on leping kõige tugevamalt seotud, ning

sellest tulenevalt määrama ka lepingule kohaldatava õiguse ning selle riigi õiguse alusel hindama, kas

tegemist on tasulise või tasuta lepinguga.

Eesti õigust kohaldades tuleb VÕS § 29 lg 1 järgi selgitada eelkõige, milline oli poolte ühine tahe

lepingu sõlmimisel, s.o kas lepingupooled pidasid lepingut sõlmides silmas tasulist või tasuta

lepingut. Kui lepingule tuleb kohaldada Vene Föderatsiooni õigust, on kohtul õigus nõuda välisriigi

õiguse sisu kindlakstegemiseks REÕS § 4 lg 1 järgi poolte kaasabi või pöörduda REÕS § 4 lg 3 järgi

abi saamiseks Eesti Vabariigi Justiitsministeeriumi või Välisministeeriumi poole, samuti kasutada

eksperte. Kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele vaatamata võimalik mõistliku aja

jooksul kindlaks teha, kohaldatakse REÕS § 4 lg 4 järgi Eesti õigust.

Kuna alama astme kohtud ei analüüsinud asjas tõendina esitatud eluaegse ülalpidamise lepingut ega

selgitanud välja, kas selle tehingu alusel omandati Moskva oblastis asuv korter tasuta või tasu eest,

asusid kohtud paljasõnaliselt seisukohale, et Moskva oblastis asuv korter on PKS § 14 lg 1 alusel

poolte ühisvara. Sellega rikkusid alama astme kohtud TsMS § 435 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8.

15. Lisaks tõi kostja kassatsioonkaebuses esile asjaolu, et eluaegse ülalpidamise leping on Moskva

oblasti Pavlovski Posadi linnakohtu otsusega tühistatud, sest kostja ei suutnud täita selles ette nähtud

ülalpidamiskohustust. Kostja väitel ei ole tal õigust nõuda tagasi lepingu alusel makstud raha, kuid

Moskva oblastis asuva korteri omand tuleb tagastada.

Kostja esiletoodud uutel asjaoludel on asja lahendamisel tähendus üksnes juhul, kui kohus leiab, et

Moskva oblastis asuv korter on abikaasade ühisvara. Sellisel juhul peab maakohus asja uuesti läbi

vaadates arvestama muutunud asjaoludega, kui asja lahendamine algselt esitatud tõendite alusel tooks

kaasa kohtulahendi, mis on muutunud asjaolusid arvestades ebaõige või mida ei ole tegelikult

võimalik täita (vt Riigikohtu 29. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-9-06, p 14).

Kolleegium juhib tähelepanu, et põhimõtteliselt on ka Eesti õiguse järgi võimalik nii kinke- kui ka

eluaegse ülalpidamise lepingust taganeda nii enne kui ka pärast lepingu täitmist. Abikaasade ühisvara

jagamise vaidluses on ülalpidamislepingust taganemisel tähendus niivõrd, kuivõrd see mõjutab

ühisvara koosseisu ja väärtust. Kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse

abikaasade ühisvara koosseis PKS § 18 lg 2 järgi kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

Ühisvara väärtus tuleb määrata kindlaks ühisvara jagamise aja seisuga (vt Riigikohtu 20. mai 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-47-05, p 23).

Kui lepingupool taganeb pärast abielusuhete lõppemist lepingust, mille alusel ühisvarasse kuuluv ese

omandati, vabanevad lepingupooled VÕS § 188 lg 2 järgi oma lepinguliste kohustuste täitmisest,

kuid taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Kui

sellise lepingu alusel omandati ese ühisvara hulka ja see kuulus ühisvara hulka ka abielusuhete

lõppemise ajal, tuleb ese arvata ühisvara jagamisel ühisvara koosseisu. Kui ühisvara jagamise ajaks

on ülalpidamislepingust kehtivalt taganetud ja lepingupooltele lepingu alusel saadu VÕS § 195 lg 5

järgi tagastatud, tuleb jagatava ühisvara väärtus määrata kindlaks selle järgi, milline oli lepingust

taganemise tagajärjel abikaasa(de)le tagastatu, mitte kingitud eseme väärtus.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi

saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise

lause järgi maakohtu otsustada.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik