3-2-1-117-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-117-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

M. U hagi M. K vastu lahusvara ühisvaraks tunnistamiseks ja

ühisvara jagamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-767

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. U kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1 380 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. U (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Ingrid Kullerkann

Kostja M. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Armand Reinmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

26. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. aprilli 2009. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-05-767

muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK1. M. U (edaspidi hageja) esitas 11. märtsil 2005 M. K

(edaspidi kostja) vastu hagi, milles palus mh jagada abikaasade ühisvara hulka kuuluvad

vallasasjad ja tunnistada ühisvaraks 1/3 mõttelist osa Tallinnas Xxxxxxxxx xx asuvast

kinnistust (edaspidi 1/3 mõttelist osa kinnistust) ning jagada ka see poolte vahel võrdselt.

Hageja väitel panustas ta abielu ajal oma lahusvaraks olnud korteri müügist saadud raha ja aega

kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamiseks. Seega tuleb väljaehitatud osa arvata

ühisvara koosseisu sõltumata sellest, et väljaehitamise ajal olid kinnistu omanikuks kostja tädid, kes

võõrandasid 1998. aastal kinkelepingutega kokku 1/2 mõttelist osa kinnistust kostjale. Kostja tädid

andsid kolmanda korruse väljaehitamiseks nõusoleku ja lubasid pärast kolmanda korruse valmimist

võõrandada osa kinnistust pooltele. Ehitus toimus poolte abielu ajal ja pooled tegutsesid ühiselt kostja

tädide seatud eesmärgi täitmiseks. Oma osalust tõendab hageja kulude arvestuse raamatuga aastatest

1997-2000, pangaväljavõtetega, 4. oktoobril 1995 sõlmitud laenulepinguga, 1996-1998 poolte ühiselt

täidetud tuludeklaratsioonidega, lepinguga, õiendiga. Ühiselt ehitusse panustamist tõendavad ka

kostja saadetud kirjad hagejale pärast abielusuhete lõppemist. Ekspertiisiakti järgi on III korruse

ehitustööde maksumus 1998. aasta aprillikuu hindades 1 243 000 krooni ja praegusel ajal

2 760 000 krooni, millest hageja palub välja mõista poole.

Hageja palus jagada vallasasjad 133 180 krooni väärtuses nii, et kostja käes olev vara väärtuses

91 680 krooni jääb kostjale ja hageja käes olev vara väärtuses 41 500 krooni jääb hagejale ning

kostjalt mõistetakse enamsaadu arvel välja hüvitis 25 090 krooni.

2. Kostja võttis ühisvara jagamise nõude osaliselt õigeks, kuid vaidles vastu vallasasjade väärtusele ja

sellele, et arvata ühisvara hulka 1/3 mõttelist osa kinnistust. 1/3 mõttelist osa kinnistust on kostja

lahusvara, kuna ta sai selle kingituseks oma tädidelt. Kinnistu mõtteline osa ei ole ehitatud ühisvara

arvel, vaid kostja ehitas selle oma vahenditest. Kostja sai aktsiate müügist raha ja võttis 1997. aastal

eraisikult laenu.

3. Harju Maakohus rahuldas 10. oktoobri 2008. a otsusega hagi ja tunnistas 1/3 mõttelist osa

kinnistust poolte ühisvaraks ning jagas poolte ühisvara väärtusega 2 893 180 krooni. Maakohus jättis

hageja omandisse vallasasjad väärtusega 41 500 krooni, kostja omandisse vallasasjad väärtusega

91 680 krooni ja 1/3 mõttelist osa kinnistust väärtusega 2 760 000 krooni ning mõistis kostjalt hageja

kasuks enam saadud ühisvara arvel välja hüvitise 1 405 090 krooni, menetluskulu 13 000 krooni ja

riigilõivu 55 000 krooni riigituludesse.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas 1/3 mõttelist osa kinnistust, s.o

elamu kolmas korrus ehitati poolte ühisvara arvel ja kas see on kostja lahusvara. Kinnistu omanikuks

on kostja, kes omandas kinnistu kinkelepingu teel oma tädilt. Seega on kinnistu perekonnaseaduse

(PKS) § 15 lg 1 järgi kostja lahusvara.

Poolte vande alla antud seletustega on tõendatud, et pooled leppisid kostja tädiga kokku, et nad

ehitavad kinnistul oleva kahekordse elamu pööningule eluruumid, st kolmanda korruse, kuhu asuvad

elama hageja ja kostja. Tõendatud on ka see, et pooled osalesid kolmanda korruse väljaehitamisel ja

kulutasid selleks raha. Kolmanda korruse eluruumid ehitati abielu ajal ühiste rahaliste vahendite eest,

millesse mõlemad pooled on märkimisväärses suuruses panustanud, kuid kummagi panuse täpset

suurust ei ole võimalik määrata. Kolmanda korruse ehitusel on tehtud kulutusi mahus, mis võimaldab

tunnistada 1/3 mõttelise osa kinnistust PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks.

Ekspertiisiakti järgi on kolmanda korruse ehitustööde maksumus 1998. aasta aprilli hindades

1 243 000 krooni ja praegu 2 760 000 krooni. Kuna kinnistu kuulub kostjale, tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista 1/2 ehitustööde maksumusest, s.o 1 380 000 krooni.

Kuna hagejale jääv kogu ühisvara osa on väiksem kui kostjale jääv osa, tuleb kostjalt enamsaadu

arvel mõista välja hüvitis 1 405 090 krooni.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada kinnistust 1/3 mõttelise

osa ühisvara hulka arvamise osas ja sellest tulenevalt muuta otsust ka ülejäänud ühisvara jagamise

osas. Kostja palus jagada poolte ühisvara väärtusega 185 180 krooni nii, et hageja omandisse jääb

vallasvara kokku 93 500 krooni väärtuses ja kostja omandisse 91 680 krooni väärtuses, ning jätta

kostjalt hüvitis välja mõistmata. Kostja arvates määras maakohus vääralt osa vallasasjade väärtuse

ning jättis 1/3 mõttelise osa kinnistust ühisvara hulka arvamisel arvestamata kostja vastuväidetega.

Kinnistul asuvale elamule kolmanda korruse ehitamise ajal ei olnud kumbki abikaasa elamu omanik.

Ehitustöid tehti kolmandatele isikutele kuuluvas elamus. Kohtuotsusega ei ole tuvastatud, et

abikaasad oleksid teinud pärast kinkelepingu sõlmimist, s.o 29. aprilli 1998 elamu väärtuse

suurendamiseks töid või kandnud kulusid, mille tulemusena oleks vara väärtus oluliselt suurenenud.

Kohus ei ole arvutuste tegemisel arvestanud maa, vundamendi ega katuse maksumusega. Maale ja

neile elamu osadele ei saanud abikaasad kulutusi ega parendusi abielu ajal teha. Kinkelepingu teel

omandatud varale ei ole pärast selle omandamist tehtud mitte mingisuguseid parendusi ühisvara arvel

ning vara on täies ulatuses kostja lahusvara. Juhul kui eeldada, et kohtul oleks olnud seaduslik

võimalus arvata kolmanda korruse väljaehitamine ühisvara hulka, pidanuks kohus tuvastama

ehitustöödeks kasutatud raha päritolu ning saamise aja ja sellest lähtudes andma arvamuse vara

kuulumise kohta ühisvara hulka.

Kohus jättis täielikult hindamata kostja rahalise panuse oma lahusvara arvel (aktsiate müük) ja

kolmandate isikute tehtud maksed. Kohus ei ole võrrelnud tegelikke kulutusi ja tegelikke laekumisi

rahastamisallikatena kaasomanike ja kostja lahusvara müügi arvel. Kohus ei viidanud tõenditele, mis

kinnitaksid ja tõendaksid poolte ühiste varaliste vahendite paigutamist ehitusse. Juhul kui selliseid

makseid tehti, peab olema võimalik ka tõendada, millal ja mille eest ehituse käigus ühisvara arvel

maksti. Selliste kulutuste tegemist ei ole hageja tõendanud.

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. aprilli 2009. a otsusega maakohtu otsuse kinnistu 1/3

mõttelise osa ühisvara hulka arvamise ja jagamise osas ning saatis selles osas asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja tegi uue otsuse,

millega jagas abikaasade ühisvaraks olnud vallasasjad 133 180 krooni väärtuses, jättes hagejale vara

41 500 krooni ja kostjale 91 680 krooni väärtuses, ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

25 090 krooni. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude väljamõistmise osas

ja jättis menetluskulud asja uuel läbivaatamisel maakohtu jagada.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti vallasasjade väärtuse ja jagas

vallasasjad poolte vahel õigesti, kuid tunnistas vääralt 1/3 mõttelise osa kinnistust poolte ühisvaraks,

jagas selle kui ühisvara ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja omandas 29. aprillil 1998 S. K-ga ja 3. juulil 1998 R-E. M-ga

sõlmitud kinkelepingute alusel kokku 1/2 mõttelist osa kinnistust.

Hageja palus tunnistada kostjale kuuluva 1/3 mõttelise osa kinnistust poolte ühisvaraks, sest selle osa

väärtus on poolte abielu kestel oluliselt suurenenud abikaasade töö, rahaliste kulutuste ja hageja

lahusvara arvelt, kuid hageja ei ole tõendanud, et kostja lahusvarana omandatud kinnistu 1/3

mõttelise osa väärtus on poolte abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt

suurenenud. Hageja esitatud majapidamiskulude arvestus seda ei kinnita. 29. aprilli 1998. a

kinkeleping, kokkulepe kinnistu valdamise ja kasutamise korra kohta ja lepingu lisaks olev plaan

kinnitavad, et kinkimise ajal oli elamu kolmas korrus välja ehitatud ning see anti elamu kasutuskorra

järgi kostja kasutusse. Ka hageja ise kinnitas menetluses, et pööningukorruse põhiosa oli 1998. aasta

märtsiks valmis. Pooled ei vaidle selle üle, et nad panustasid elamu kolmanda korruse

väljaehitamisse, kuid sellel ajal ei kuulunud elamu kostjale. Seega ei saanud maakohus tunnistada 1/3

mõttelist osa kinnistust poolte ühisvaraks.

Eeltoodu kohaselt on välistatud hageja nõude rahuldamine esitatud kujul, kuid poolte esitatud

asjaolude järgi pidi maakohus kontrollima, kas pooltel oli ühise tegutsemise leping, mille eesmärgiks

oli kostja tädide seatud eesmärkide täitmine (näiteks pööningu väljaehitamine, mille kinkijad olid

seadnud kinkelepingu sõlmimise eelduseks). Seetõttu tuleb hageja nõue elamu pööninguruumide

väljaehitamise tõttu kostjalt hüvitise saamiseks saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Asjas on tõendatud, et ühise tegutsemise eesmärgi täitmiseks tegid pooled panuseid. Asjaolu, et

pooled olid abielus, ei välista nende vahel ühise tegutsemise lepingu sõlmimist. Juhul kui ühise

tegutsemise lepingu eesmärgiks ei olnud kinnisasja osa omandamine, siis ei pidanud see olema

sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Vallasasjast elamu mõttelise osa kaasomandisse soetamiseks

sõlmitud ühise tegutsemise leping pidi olema notariaalselt tõestatud, kuid sellist lepingut sõlmitud ei

ole. Ühise tegutsemise lepingule ei ole tsiviilkoodeksis esitatud vorminõudeid. Poolte seletuste järgi

oli ühise tegutsemise eesmärgiks pööningukorruse väljaehitamine, st kostja tädide seatud

kinkelepingu sõlmimise eelduse täitmine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

tühistati maakohtu otsus, ja teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus jõusse.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus vääralt ja vastuolus Riigikohtu senise

praktikaga kohaldamata PKS § 14 lg 2. Riigikohus on õiguse edasiarendusena leidnud, et ühisvaraks

saab tunnistada vara, mis on saanud ühe abikaasa lahusvaraks pärast seda, kui sellesse panustati.

Seega saab kohus tunnistada abikaasade ühisvaraks 1/3 mõttelise osa kinnistust, millesse abikaasad

panustasid enne selle kinkimist kostjale. Maakohus tuvastas, et abielu kestel panustasid abikaasad

elamu kolmanda korruse väljaehitamisse, seega tuli kostja omandis olev 1/3 mõttelist osa kinnistust

tunnistada abikaasade ühisvaraks.

Ringkonnakohus keeldus õigusemõistmisest ja jättis põhjendamatult asja ise lahendamata, kui saatis

selle maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja kiire lahendamise huvides sai ringkonnakohus teha ise

uue otsuse, sest hageja oli kõik asjaolud esile toonud ja panuste tegemine oli tõendatud. Vaidluse all

oli üksnes seaduse kohaldamine.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

Ehitustööde tegemise ajal ei olnud kostja elamu omanik ja kinkelepingute sõlmimise ajaks olid

ehitustööd lõpetatud. Seega ei ole abielu ajal kostja lahusvara väärtust oluliselt suurendatud.

Hageja püüab lahendada ühisvara jagamise käigus muid võlaõiguslikke nõudeid, sest kui kostja ei

oleks saanud kinnistu 1/3 mõttelise osa omanikuks, oleks pooltel nõudeõigus kostja tädide vastu.

Praeguses vaidluses ja perekonnaseaduse alusel ei saa lahendada vaidlust abikaasa ja kolmandate

isikute vahel.

Ringkonnakohus ei tuvastanud, et abielu kestel panustati elamu kolmanda korruse väljaehitamisse,

vaid leidis, et see ei ole tõendatud.

Hageja viited Riigikohtu varasemale praktikale ei ole asjakohased, sest liisinguleping ja kinkeleping

on oma eesmärgilt erinevad lepingud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas,

mille peale on kaevatud.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas 1/3 mõttelist osa kinnistust saab abikaasade

vahel ühisvarana jagada või on see kostja lahusvara ning hagejal puudub õigus nõuda selle arvel

hüvitist. Hageja soovib saada kinnistu 1/3 mõttelise osa väärtusest poole ulatuses kostjalt hüvitist,

sest pooled ehitasid kinnistule kolmanda korruse ühiste vahendite eest poolte abielu ajal. Kostja

arvates ei saa 1/3 mõttelist osa kinnistust ühisvarana jagada, sest see on tema lahusvara, kuna ta

omandas selle kinkelepingu alusel, mööndes samal ajal, et pooltel võivad olla ühise tegutsemise tõttu

nõuded kostja tädide vastu.

11. Pooled ei vaidle asjas järgmiste oluliste asjaolude üle:

pooled ehitasid nende abielu ajal kostja kahele tädile omandiõiguse alusel võrdsetes mõttelistes

osades kuuluval kinnistul asuvale elamule oma vahendite eest kolmanda korruse, mis valmis põhiosas

1998. aasta kevadel;

kinnistu kolmanda korruse ehitustööde maksumus on eksperdi arvamuse järgi 1998. aasta aprillikuu

hindades 1 243 000 krooni;

kostja kaasomanikest tädid tegid 29. aprillil 1998 notariaalselt tõestatud vormis tehingu, millega

kinkisid 1/3 mõttelist osa kinnistust kostjale, mille tulemusena jäi kinnistu võrdsetes mõttelistes

osades kostjale ja tema tädidele; samas tehingus lepiti kokku, et kostja ainukasutusse jäävad osa

keldriruume ja terve kolmas korrus;

üks kostja tädidest kinkis 3. juulil 2007 talle kuuluva ? mõttelist osa kinnistust võrdsetes osades

kostjale ja kolmandale isikule, mille tulemusena sai kostja enda omandisse kokku 1/2 mõttelist osa

kinnistust;

poolte abielusuhete lõppemise ajal oli kostja kinnistusraamatu kandest nähtuvalt kinnistust 1/2

mõttelise osa omanik.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et asjas esiletoodud asjaoludel ei saanud maakohus

rahuldada hageja nõuet PKS § 14 lg 2 alusel. Samas leiab kolleegium, et maakohus kohaldas asja

lahendades vääralt nii PKS § 14 lg-t 2 kui ka § 15 lg-t 1. Õige on see, et abielu kestel kinke teel

omandatud vara on PKS § 15 lg 1 järgi selle abikaasa lahusvara, kes vara omandas, kuid PKS § 15 lg-

t 1 kohaldades jättis maakohus asjas esiletoodud olulised asjaolud arvestamata, mistõttu võis

maakohus asuda vääralt seisukohale, et 1/3 kinnistust on PKS § 15 lg 1 alusel kostja lahusvara.

13. Lahusvara on PKS § 15 lg 1 järgi mh abielu kestel kinke teel omandatud vara. Kinkelepingu

mõiste on praegu sätestatud võlaõigusseaduses. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 259 lg 1 järgi kohustub

(seaduses ilmne ebatäpsus "kohustab") kinkelepinguga üks isik (kinkija) andma tasuta teisele isikule

(kingisaaja) üle talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta

varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama. Kinkelepingut

iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta. Kui kinkija

kohustub teist poolt rikastama tingimusel, et ta selle eest ka vastutasu (vastusoorituse) saab, ei ole

tegemist kinkelepinguga (vt ka Riigikohtu 22. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06,

p 14). Ka enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi järgi oli kinkeleping samadel alustel

määratletav. Tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 järgi oli kinkeleping leping, mille järgi üks pool annab

vara tasuta teise poole omandusse.

14. Praeguses asjas tuvastas maakohus poolte ja kostja tädide vahelise kokkuleppe, mille kohaselt

pidid pooled ehitama kostja tädidele kuuluval kinnistul asuva elamu pööningukorruse ümber enda

eluruumideks. Vaidluse all ei ole asjaolu, et seejärel sõlmisid kostja tädid kostjaga kinkelepingu,

mille alusel võõrandasid 1/3 mõttelist osa kinnistust kostjale, ja leppisid kokku kaasomandis oleval

kinnistul asuva elamu kasutamise korras, mille järgi oli kostjal õigus kasutada mh elamu kolmandat

korrust.

Kolleegiumi arvates viitavad asjas tuvastatud asjaolud sellele, et ühelt poolt hageja ja kostja ning

teiselt poolt kostja tädide vahel võis olla kokkulepe, et kinnisasja mõtteline osa võõrandatakse tasu

eest, st lepingupooltel olid vastastikused kohustused - hageja ja kostja kohustusid ehitama oma

vahendite eest elamu pööningukorrusele eluruumid ja kostja tädid kohustusid vastutasuks

võõrandama 1/3 mõttelist osa kinnistust kostjale ja hagejale.

15. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus pidi kontrollima, kas pooltel oli ühise

tegutsemise leping, mille eesmärgiks oli kostja tädide seatud eesmärkide täitmine. Kolleegiumi

arvates võis poolte ja kostja tädide vahel olla TsK § 438 lg 1 mõttes ühise tegutsemise leping tädidele

kuuluval kinnistul asuva elamu kolmanda korruse väljaehitamiseks.

Ühise tegutsemise lepingu järgi kohustuvad pooled TsK § 438 lg 1 kohaselt ühiselt tegutsema ühise

majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Sellisel juhul tasuvad lepinguosalised TsK §-s 438 märgitud

eesmärgi saavutamiseks osamaksu rahas või muus varas või töise osavõtu teel. Lepinguosaliste

rahalised või muud varalised osamaksud, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või

omandatud vara on TsK § 440 lg 2 kohaselt nende kaasomandis. Järelikult tuleb ühise tegutsemise

lepingu lõppemisel ühise tegutsemise käigus tekkinud vara, sh asja väärtuse juurdekasv, jagada

asjaõigusseaduses sätestatud kaasomandi jagamise sätete alusel (vt Riigikohtu 13. detsembri 2005. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05, p 14). Kaasomanikul on asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 järgi

õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist ning AÕS § 77 lg 1 järgi jagatakse asi kaasomandi

lõpetamisel üldjuhul kaasomanike kokkuleppe kohaselt. Seega saavad ühise tegutsemise lepingu

pooled ühise eesmärgi saavutamise järel ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara

kaasomandi kokkuleppel lõpetada.

Asjas tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et enne poolte abieluliste suhete lõppemist võis ühise

tegutsemise lepingu eesmärk (kinnistul asuvale elamule kolmanda korruse väljaehitamine) olla juba

saavutatud ning kaasomand lepingupoolte soovitud viisil kokkuleppel lõpetatud (1/3 mõttelist osa

kinnistust võõrandatud).

16. Asjaolu, et 1/3 mõttelist osa kinnistust võõrandati kinkelepinguga kostjale, ei tähenda seda, et

poolte ja kostja tädide vahel ei võinud olla kinnistu mõttelise osa tasulise võõrandamise kokkulepet

või ühise tegutsemise lepingut. Kuna kinkelepingu mõistest tulenevalt on kinkega tegemist üksnes

siis, kui üks tehingu pool rikastab teist tehingu poolt vastutasu saamata, saab PKS § 15 lg 1 mõttes

lahusvaraks lugeda üksnes sellise vara, mis on omandatud tasuta.

Kolleegium juhib tähelepanu, et ka ühise tegutsemise lepingu eesmärgi saavutamiseks peavad pooled

tasuma osamaksu rahas või muus varas või osalema eesmärgi saavutamisel töise panusega. Seega on

ühise tegutsemise leping tasuline leping ning selle alusel abielu ajal omandatud vara on PKS § 14 lg 1

järgi abikaasade ühisvara sõltumata sellest, kas lepingus osales üksnes üks abikaasa või mõlemad.

17. Kolleegium möönab, et iseenesest peab tehing, millega kohustutakse kinnisasja omandama või

võõrandama, olema asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 praegu kehtiva redaktsiooni järgi notariaalselt

tõestatud. Põhimõtteliselt oli see nii ka enne 1. juunit 2003 kehtinud AÕS § 119 lg 1 järgi. Poolte ja

kostja tädide esialgne kokkulepe ei olnud notariaalselt tõestatud. Samas muutub vorminõuet järgimata

tehtud kohustustehing AÕS § 119 lg 2 järgi kehtivaks, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud

asjaõigusleping ja tehtud vastav kanne kinnistusraamatusse. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on

kinnistu mõttelise osa omanikuna kinnistusraamatusse kantud. Seega võib poolte ja kostja tädide

vaheline leping olla täidetud ning muutunud AÕS § 119 lg 2 alusel kehtivaks.

18. Ülaltoodud põhjendustel leidis ringkonnakohus õigesti, et asi tuleb saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kolleegium leiab, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel tuvastada, kas kostja

omandas 1/3 mõttelist osa kinnistust tasuta, s.o kinke teel PKS § 15 lg 1 mõttes, või omandati

kinnistu 1/3 mõttelist osa abielu ajal tasulise lepingu alusel ning see mõtteline osa kinnistust kuulub

PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvara hulka.

19. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja tasutud kautsjon riigituludesse.

Lea Laarmaa, Tambet Tampuu, Jaak Luik