3-1-1-108-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-108-09

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 8. detsember 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

T. P.-i vahistamise vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2009. a määrus kriminaalasjas

nr 1-09-14298

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. P.-i kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

11. november 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2009. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Ringkonnaprokuratuur esitas 15. septembril 2009. a Tartu Maakohtule taotluse KarS § 209 lg 2 p-s 1 ja § 213 lg-s 1

sätestatud kuritegude toimepanemises kahtlustatava T. P.-i vahistamiseks. Kriminaalasi oli ühendatud Lõuna

Politseiprefektuuris KarS § 214 lg 1 tunnustel alustatud kriminaalmenetlusega.

2. Harju Maakohtu 16. septembri 2009. a määrusega jäeti prokuröri vahistamistaotlus rahuldamata. Kohtumääruse

põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

2.1 Tuvastatud on põhjendatud kuriteokahtlus, kuid puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et vabaduses viibides võib

kahtlustatav jätkuvalt toime panna kuritegusid. Võttes arvesse kahtlustatava isikut, eeskätt tema iga, on võimalik mõjutada teda

edaspidi hoiduma uutest kuritegudest muude mõjutusvahenditega, sh käitumiskontrolli ja perekonna ning õppeasutuse koostöö

abil.

2.2 Valdav osa kuritegudest on toime pandud enne Pärnu Maakohtu 16. aprilli 2009. a kohtuotsuse jõustumist, millega T. P.-i

karistati KarS § 213 järgi neljakuulise vangistusega. KarS §-de 74 ja 75 alusel vabastati ta karistusest tingimisi katseajaga 18

kuud. T. P. jätkas küll internetikeskkonnas isikutega suhtlemist ka pärast süüdimõistvat kohtuotsust, kuid kriminaalasjas

kogutud tõendiga ei ole ümber lükatud kahtlustatava väited selle kohta, et ta ei kasutanud enam raha saamiseks pettust. T. P.ile

on teises kriminaalasjas esitatud kahtlustus KarS § 263 p-de 1 ja 4 ning § 200 lg 1 järgi, kuid eeluurimiskohtunik ei pidanud

vajalikuks kahtlustatavale tõkendina vahistamise kohaldamist.

3. Tartu Maakohtu määruse peale esitas prokurör ringkonnakohtule määruskaebuse, milles taotles määruse tühistamist ja T. P.-i

vahistamist. Kaebuse kohaselt võib kahtlustatav jätkuvalt toime panna kuritegusid, mistõttu on põhjendatud tema vahistamine.

T. P.-le on esitatud kahtlustus 15 kelmuse toimepanemises ajavahemikus 2008. a jaanuarist 2009. a juulini. Kriminaalasja

materjalide alusel on alust kahtlustada teda veel ligi 30 kelmuses, mille osas ei ole teda veel üle kuulatud. Ühtlasi on Lõuna

Politseiprefektuuri menetluses kriminaalasi, milles T. P.-le on esitatud kahtlustus KarS § 263 p-de 1 ja 4 ning § 200 lg 1 järgi.

T. P. on jätkanud kuritegude toimepanemist ka pärast tema suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, mida kinnitab

tõsiasi, et kahtlustatava pangaarvetele laekus pärast kohtuotsuse tegemist erinevatelt isikutelt väljapetetud summasid. T. P.-lt

arvuti äravõtmine läbiotsimise käigus ei välista uute arvutikuritegude toimepanemist, sest Tartus on piisavalt avalikke

internetipunkte. Kahtlustatavale 17. juunil kohaldatud tõkend, s.o elukohast lahkumise keeld, ei ole mõjutanud teda kuritegude

toimepanemisest hoiduma. Ebaõige on kohtu seisukoht, et kogutud tõendite põhjal ei saa ümber lükata kahtlustatava väiteid

selle kohta, et pärast süüdimõistvat kohtuotsust ei ole ta raha saamiseks kasutanud pettust. Kohus on asunud tõendeid sisuliselt

hindama, mis ei ole kooskõlas vahistamismenetluse olemusega.

4. Tartu Ringkonnakohtu 5. oktoobri 2009. a määrusega maakohtu määrus tühistati ja T. P. vahistati. Ringkonnakohus

põhjendas määrust järgmiselt.

4.1 Vahistamise kohaldamiseks peab kohus tuvastama nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka vahistamisaluse. Kannatanute ja

tunnistajate ütlused ning pangakontode väljavõtted annavad küllaldase aluse veendumuseks, et suure tõenäosusega on T. P.

kuritegude täideviija, millega nõustus ka maakohus. Põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamise eeltingimuse tuvastamine ei

ole seejuures lõplik otsustus isiku süü üle, mistõttu on põhjendamatu maakohtu väide, et kriminaalasjas kogutud tõendid ei

lükka ümber kahtlustatava enda süüd välistavaid ütlusi. Seega esineb põhjendatud kuriteokahtlus.

4.2. Ühtlasi leidis ringkonnakohus, et kahtlustatav võib jätkuvalt toime panna kuritegusid, s.o esineb ka vahistamisalus. T. P.

on kriminaalkorras karistatud KarS § 213 lg 1 järgi. Käesolevas kriminaalasjas esitati talle jällegi kahtlustus KarS §-de 209

lg 2 p 1 ja 213 lg 1 järgi. Vaatamata tema suhtes juba menetletavale kriminaalasjale KarS § 213 lg 1 järgi jätkas ta

samaliigiliste kuritegude toimepanemist, mis ilmneb 15. septembri 2009. a kahtlustatava ülekuulamise protokollist, mille

kohaselt T. P.ile esitati kahtlustus 15 teos. Põhjendamatu on T. P.-i ja tema kaitsja väide, et pärast 16. aprilli 2009. a kohtuotsust

ei ole ta kuritegusid toime pannud, kuna toimiku materjalide kohaselt kahtlustatakse teda kuritegude toimepanemises ka 11. ja

24. juulil. Lisaks sellele on T. P.-le esitatud kahtlustus KarS § 214 lg 1 järgi. Samuti menetletakse Lõuna Politseiprefektuuris

kriminaalasja, kus T. P.-i kahtlustatakse KarS §-de 263 p-de 1, 4 ja 200 lg 1 järgi subsumeeritavate kuritegude toimepanemises.

Kahtlustatava suutmatusele käituda seaduskuulekalt viitab samuti kriminaalhooldusametniku erakorraline ettekanne

kriminaalhoolduse nõuete rikkumise kohta, mida Tartu Maakohus arutas 14. septembril 2009. Eeltoodust nähtub, et T. P.-i

kuritegelik aktiivsus on olnud suur ja ta on jätkanud süütegude toimepanemist ka ajal, kui tema suhtes kohaldati

kriminaalhooldust. Seega on väga tõenäoline, et vabaduses viibides võib ta toime panna uusi kuritegusid.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse T. P.-i kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, kes taotleb

vahistamismääruse tühistamist ja T. P.-le kohaldatud tõkendi asendamist kergemaliigilise tõkendiga, s.o elukohast lahkumise

keeld. Määruskaebuse kohaselt puudub alus T. P.-i vahistamiseks. Tõkendi kohaldamist ei peetud vajalikuks KarS § 263 p-de 1

ja 4 ning § 200 lg 1 tunnustel alustatud kriminaalmenetluses, kuna kohus arvestas kahtlustatava tugevat sotsiaalset

tugivõrgustikku kooli ja vanemate näol ning tema enda soovi hoiduda kuritegude toimepanemisest. Käesolevas kriminaalasjas

on maakohus pidanud samuti võimalikuks mõjutada T. P.-i edaspidi kuritegudest hoiduma teiste mõjutusvahendite abil. Pärnu

Maakohtu otsuse täitmisel ei pidanud ka kriminaalhooldusametnik vajalikuks katseaja tingimuste rikkumisel vangistuse

täitmisele pööramist, taotledes täiendava kohustuse, s.o sotsiaalprogrammis osalemise määramist. T. P. on hiljuti täisealiseks

saanud noor inimene, kellel on kindel elukoht vanemate juures ja kes jätkab oma õpinguid Tartu Kutsehariduskeskuses.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud vahistusmääruse tühistamiseks puudub alus ja põhjendab seda

järgmiselt.

7. Seaduslikuks saab isiku vahistamist lugeda juhul, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud

kahtluse olemasolu selles, et vahistatu on toime pannud kuriteo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2006. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-103-06 (RT III 2006, 47, 393) märgitu kohaselt on

põhjendatud kuriteokahtlus vahistamise kui eeskätt kahe olulise põhiõiguse - üldise vabadusõiguse ja süütuse presumptsiooni -

kõige tõsisema riive lubatavuse absoluutne eeltingimus. Põhjendatud kuriteokahtlus vahistamise eeldusena tähendab seda, et

vahistamine ei tohi teenida kriminaalmenetluse väliseid eesmärke. Kohtuasjas Lawless v. Iirimaa 1961. a tehtud otsuses, aga ka

mitmetes hilisemates lahendites (nt 1988. a otsus kohtuasjas Brogan ja teised v. Ühendkuningriik) on Euroopa Inimõiguste

Kohus märkinud, et vahistamise eesmärk saab lõppastmes olla vaid isiku toimetamine kohtu ette ja et keelatud on sellise isiku

vahistamine, kelle kohtuasja kohtuliku arutamiseni riik ei saa või ei soovigi jõuda. Põhjendatud kuriteokahtlus ongi selle

tagatiseks, et kohtuliku arutamiseni saadakse ja soovitakse jõuda.

7.1 Põhjendatud kuriteokahtluse kui vahistamise eeltingimuse olemasolu on seaduslikult fikseeritud siis, kui kohus on

kriminaaltoimiku konkreetsetele materjalidele tuginedes väljendanud vahistamismääruses veendumust, et just nimelt

vahistatav võib olla suure tõenäosusega toime pannud kuriteo kas täideviijana või osavõtjana. Mõistetavalt saab selline suurele

tõenäosusele tuginev kuriteokahtlus jääda ikka vaid kahtluseks ega tähenda vahistatava süü küsimuse lõplikku otsustamist. See

tähendab, et kuriteokahtluse põhjendamisel võib tõendamisstandard olla madalam, kui see on süüküsimuse lõplikul

otsustamisel. Nii ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu

see on nõutav kohtuliku arutamise raames süüdistatava süü küsimust otsustades. Samas aga ei tohi ka vahistamisküsimuse

lahendamisel ignoreerida kriminaalmenetluse printsiipe ja lugeda kuriteokahtluse olemasolu põhjenduseks näiteks

kahtlustatava keeldumist ütluste andmisest. Siiski ei ole välistatud, et kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel tuginetakse

muuhulgas ka vabatõenditele KrMS § 63 lg 2 mõttes ja täiendavalt üldinimlikule, kriminalistika-alasele ning

kriminaalmenetluslikule kogemusele. Kolleegium tõdeb, et käesoleva kohtuasja puhul on nii maa- kui ringkonnakohus

õiguslikult korrektselt tuvastanud põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu ja seda ei ole vaidlustanud ka määruskaebuse esitaja.

8. Määruskaebuse esitaja vaidlustab kuritegude jätkuva toimepanemise ohu kui vahistamisaluse olemasolu T. P.-i

kriminaalasjas. Kolleegium kordab esmalt varasemates kohtulahendites väljendatud seisukohta, et kuriteokahtlus - ka siis, kui

see on piisavalt põhjendatud ja isegi juhul, kui on tegemist raske kuriteo kahtlusega - ei saa põhiseaduse §-st 20 lähtuvalt

iseenesest tuua kaasa isiku vahistamist. Isikut tohib vahistada alles siis, kui kohus on lisaks põhjendatud kuriteokahtlusele

tuvastanud ka põhiseadusega kooskõlas oleva ja kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud vahistamisaluse olemasolu.

9. Vahistamisaluse olemasolu sedastamine tähendab sisuliselt sellise negatiivse tulevikuprognoosi esitamist vahistatava

käitumise kohta, mida vahistamine võimaldab vältida. Käesoleva kriminaalasja puhul aktuaalne vahistamisalus (kuritegude

jätkuva toimepanemise oht) tähendab seega prognoosi, et oletatavasti toimepandud kuritegude uurimiseks alustatud

kriminaalmenetlus ei suuda iseenesest vältida isiku poolt uute kuritegude toimepanemist, kui isiku vabadust ei piirata. Sellist

tulevikuprognoosi ei saa tuletada vahetult kuriteokahtlusest ega ka mitte väidetavalt juba toimepandud kuriteo raskusest. See

tähendab, et vahistamisalust ei tohi sisustada ainuüksi kuriteokahtluse kui vahistamise eeldusega. Samas tuleb vältimatult

arvestada, et tulevikuprognoosi esitamiseks peab kohus pöörduma andmete poole, mis tal vahistamisküsimuse otsustamise ajal

on olemas nii vahistatava enda kui ka tema senise käitumise kohta.

10. Vahistatava senise käitumise kohta on kohtul kindlasti olemas isiku kuriteokahtluse põhjendatust kinnitavad andmed, sest

ilma nendeta ei saaks vahistamisaluse tuvastamise küsimus aktualiseeruda. See tähendab, et igati loogiline ja õiguslikult

aktsepteeritav ongi see, kui kõnealust tulevikuprognoosi põhjendatakse kuriteokahtlusega seonduvate mineviku sündmuste

(kuritegude laad, nende hulk ja süstemaatilisus) pinnalt.

10.1 Riigikohtu varasemast praktikast nähtub, et kuritegude jätkuva toimepanemise oht on suur eeskätt nn sõltuvuskuritegude

puhul (vt eelviidatud Riigikohtu otsus nr 3-1-1-103-06). Sellisteks kuritegudeks on näiteks seksuaal- ja narkokuriteod; teatud

juhtudel ka vargused ja arvutikuriteod. Kuna sedalaadi kuritegude toimepanemine on olulisel määral tingitud teatud isikulistest

asjaoludest, siis võib põhimõtteliselt ka ühe sedalaadi kuriteo toimepanemise kahtluse pinnalt prognoosida selliste kuritegude

jätkumise ohtu.

10.2 Samas Riigikohtu otsuses on märgitud sedagi, et kuigi kuriteokahtlusega hõlmatava kuriteo raskus ainuüksi ei ole

vahistamisaluseks, pole välistatud konkreetsetele asjaoludele tuginevad põhjendused, et just kuriteo raskusest tingitult võib isik

jätkata kas samalaadsete kuritegude toimepanemist või selliste kuritegude toimepanemist, mis on suunatud tõendite

võltsimisele või nende kõrvaldamisele.

10.3 Kolleegium jagab jätkuvalt ka viidatud lahendis väljendatud arusaama, et kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on

suurem nende kahtlustatavate puhul, keda on varem süüdi tunnistatud ja karistatud, kuid keda karistused ei ole suunanud

õiguskuulekale käitumisele. Kolleegium märgib siinjuures, et kohtute poolt tuvastatu kohaselt on T. P.i näol tegemist just

sellise isikuga.

10.4 Riigikohtu varasemas praktikas ei ole otsesõnu käsitletud küsimust sellest, kas ainuüksi kuriteokahtlusega hõlmatavate

kuritegude suur hulk ja süstemaatilisus saab olla aluseks selliste kuritegude jätkuva toimepanemise prognoosimisele. Pidades

silmas käesoleva kohtuasja faktilisi asjaolusid, saab kolleegium vastata sellele küsimusele jaatavalt. Kolleegium nõustub

siinjuures ringkonnakohtu poolt sedastatuga, et T. P.-i kuritegelik aktiivsus on olnud erakordselt suur ja puuduvad selle

pidurdumise märgid.

11. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et käesolevas asjas on ringkonnakohus lähtunud Riigikohtu praktikas tunnustatud

kriteeriumitest kuritegude jätkuva toimepanemise ohu tuvastamiseks. Kuigi valdav osa T. P.-le kahtlustuse kohaselt

etteheidetavatest kuritegudest on toime pandud enne süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist, on kohus nentinud, et isikut

kahtlustatakse ka kahe kelmuse toimepanemises pärast otsuse jõustumist. Sellest tulenevalt ei avaldanud isikule preventiivset

ehk ärahoidvat mõju samalaadses kuriteos süüdimõistmine. Samuti on kohus võtnud arvesse T. P.-i käitumist katseajal, s.o selle

tingimuste rikkumist, ja isikule teises kriminaalasjas esitatud kahtlustust KarS §-de 263 p-de 1, 4 ning 200 lg 1 järgi. T. P.-i

kindel elukoht ja õpingud, s.o sotsiaalvõrgustik ei ole varasemalt takistanud tal kuritegusid toime panna.

12. Seoses sellega, et toimiku materjalidest nähtub, et lisaks käesolevale kriminaalasjale on T. P.-le teises kriminaalasjas

esitatud kahtlustus KarS §-de 263 p-des 1, 4 ja 200 lg-s 1 ettenähtud kuritegudes, märgib kolleegium kohtupraktika

ühtlustamiseks täiendavalt järgmist. KrMS § 216 lg 1 p 2 kohaselt ühendatakse mitu kriminaalasja ühiseks menetlemiseks, kui

sama isikut kahtlustatakse mitme kuriteo toimepanemises. Sama isiku kriminaalasjade ühendamata jätmine ühiseks

menetlemiseks on lubamatu olukorras, kus taotletakse isiku vahi alla võtmist, kuna see võib takistada vahistamise kui raskeima

tõkendi vajalikkuse üle objektiivse ja põhjendatud otsuse langetamist. Kohtul peab olema täielik ülevaade kahtlustatava

käitumisest, mis on suure tõenäosusega pärsitud, kui isiku tegusid uuritakse erinevates menetlustes. Ühtlasi võib see viia sama

isiku suhtes erinevates kriminaalasjades mitme vahistamistaotluse esitamiseni, mis kahjustab isiku õigust ausale ja õiglasele

menetlusele.

13. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 ja § 390 lg-st 1 jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse

muutmata ja kaitsja määruskaebuse rahuldamata.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe