3-2-1-142-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-142-09

Määruse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Gerli Grossbergi avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-10834

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Lupree määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Lupree (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tarvo Lindma

Kostja Gerli Grossberg (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Triin Raudsepp

Asja läbivaatamise kuupäev

23. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 23. septembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-10834.

Teha uus määrus, millega välja mõista AS-lt Lupree (registrikood 10303753) Gerli Grossbergi

kasuks menetluskulud 11 000 (üksteist tuhat) krooni.

2. Rahuldada määruskaebus.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid AS Lupree määruskaebuselt

24. septembril 2009 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Lupree (hageja) esitas 21. märtsil 2007 Tartu Maakohtule hagi Gerli Grossbergi (kostja) vastu

võlgnevuse 33 251 krooni ja viivise 4868 krooni 50 sendi saamiseks.

2. Tartu Maakohus tegi 12. oktoobril 2007 vaheotsuse, millega jättis rahuldamata kostja taotluse

kohaldada aegumist.

3. Tartu Ringkonnakohus tühistas 6. märtsi 2008. a otsusega maakohtu vaheotsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus jättis kohtukulud hageja kanda.

4. Tartu Ringkonnakohtu 6. märtsi 2008. a otsus jõustus Riigikohtu 1. oktoobri 2008. a otsusega.

Riigikohus ei muutnud ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotust.

5. Kostja esitas 23. oktoobril 2008 maakohtule menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse.

Avalduses on menetluskuludena näidatud õigusabikulu 19 470 krooni ja riigilõiv 2000 krooni.

6. Hageja esitas avalduse peale vastuväite.

7. Tartu Maakohus rahuldas 4. mail 2009 määrusega kostja avalduse ja mõistis hagejalt kostja kasuks

välja menetluskulu 21 470 krooni.

Määruse kohaselt on menetluskulude kindlaksmääramise avaldus esitatud tähtaegselt. Avalduses on

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 3 kohaselt menetluskulude nimekiri, samuti on

avaldusele lisatud arved ja tööaruanded. Hagi hinnaks on 33 251 krooni. Õigusabikulud ei ületa

Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008 määrusega nr 137 kehtestatud lepingulise esindaja ja nõustaja

sissenõutavat kulu. TsMS § 6 kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal

kehtiva seaduse järgi.

8. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse ja palus maakohtu määruse tühistada. Juhul

kui kohus leiab, et kostja on kulude kandmise nõuetekohaselt esitanud ja tõendanud, tuleb lähtuda

kulude väljamõistmisel piirmäärast 11 000 krooni.

Kohtunikuabi võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas selle TsMS § 663 lg 6 alusel kohtunikule,

kes jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle edasi Tartu Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus jättis 23. septembri 2009. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Maakohus kohaldas õigesti TsMS § 6, mille kohaselt tehakse tsiviilasjas menetlustoiming toimingu

tegemise ajal kehtiva seaduse järgi, ning juhindus menetluskulude piirmäära arvutamisel kehtivast

regulatsioonist. Vabariigi Valitsusele on antud volitus kehtestada lepingulise esindaja kulude

piirmäärad menetlusseadusest tuleneva viite alusel, seega ei ole kehtestatud piirmäärade puhul

tegemist materiaalõigusega, vaid volitusnormi alusel menetlusnormi sisustamisega.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 175 lg 4 alusel kehtestatakse üksnes väljamõistetavate

õigusabikulude piirmäär, mitte tunnitasu määr. Seega tuleb kehtivat regulatsiooni kohaldada ka

menetlustes, mis algasid ajal, mil kehtis teistsugune piirmäär, eeldusel et menetluse lõppemise ajaks

on piirmäär muutunud. Oluline on ka see, et piirmäärad kohalduvad ühtviisi kõigile

menetlusosalistele, seega on menetlusosaliste huvid võrdselt kaitstud.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 3

lg 1 kohaselt kohaldatakse enne TsMSRS jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude

jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.

Hagi menetlus algas 20. märtsil 2007 ning toona kehtis TsMS § 175 lg 4. Kohus peab pärast

1. jaanuari 2006 alustatud menetlustes lähtuma menetluskulude kindlaksmääramisel TsMS §-st 175,

arvestades kulude väljamõistmise ajal kehtivaid piirmäärasid. Selline tõlgendus on analoogne

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 tehtud Riigikohtu lahendi p-s 30 antud tõlgendusega hagihinna ja

riigilõivu määra kohta.

Hageja väide, et menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele ei olnud lisatud vajalikke dokumente,

ei ole õige. Seadusest ei tulene, et kulude väljamõistmiseks peab taotleja tõendama, et kulud on

kantud. TsMS § 174 lg 3 teise lause kohaselt tuleb avaldusele lisada menetluskulude nimekiri, milles

on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud

kohtumenetluse tõttu. Maakohtul on õigus kulud välja mõista ilma dokumentaalsete tõenditeta, kui ta

peab kulude suurust ja seost tsiviilasjaga põhjendatuks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse ja maakohtu

määruse tühistada ja jätta kostja taotlus rahuldamata. Juhul kui Riigikohus leiab, et kostja kantud

kulud on nõuetekohaselt esitatud ja tõendatud, tuleb lähtuda kulude väljamõistmisel hüvitise

piirmäärast 11 000 krooni.

Hageja leiab, et kulude hüvitamisel tuleb lähtuda nendest piirmääradest, mis kehtisid ajal, mil kulud

tekkisid. Teistsuguse lähenemise korral rikutakse oluliselt hageja õiguspärast ootust, kuivõrd hageja

ei saanud menetlust alustades ja kogu menetluse vältel ette näha, et hüvitamisele kuuluvate kulude

piirmäärad suurenevad tulevikus kordades.

Kohtud on ekslikult kohaldanud TsMS § 6, milles sätestatakse, et menetlustoiming tehakse

menetlustoimingu tegemise ajal kehtiva seaduse kohaselt. Vabariigi Valitsuse määrused nr 137 ja 306

ei reguleeri menetlustoimingu tegemist, vaid sätestavad materiaalõiguslikud alused -

väljamõistetavate kulude piirmäärad. TsMSRS §-s 3 on sätestatud üldine põhimõte, et

menetluskulude kindlaksmääramisel lähtutakse nende menetluste toimumise ajal kehtinud normidest.

Kostja ei ole kohtule esitanud kõiki nõutavaid andmeid ja dokumente. TsMS § 174 lg 2 sõnastusest

nähtub, et avaldusele lisatakse kulusid tõendavad dokumendid. Seega peab hüvitise väljamõistmise

eeldusena olema tõendatud kulude kandmine. Kostja esitas kohtule 22. detsembril 2008

maksekorraldused kulude kandmise tõendamiseks. Need dokumendid esitati kohtule enam kui

30 päeva pärast kohtuotsuse jõustumist, kuigi TsMS § 174 lg 1 järgi tuleb menetluskulude

kindlaksmääramise avaldus esitada 30 päeva jooksul arvates kohtulahendi jõustumisest.

11. Kostja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud.

Kohtud on õigesti lähtunud lepingulise esindaja kulude kindlaksmääramise ajal kehtivast Vabariigi

Valitsuse määrusest. Hageja viidatud määrus nr 306 oli kehtivuse kaotanud juba asjas menetluskulude

jaotuse kohta tehtud lahendi tegemise ja jõustumise ajal. Menetluskulude kindlaksmääramine on

menetlusõiguslik küsimus. Kohtud on õigesti lähtunud menetluskulude kindlaksmääramisel selle

toimingu tegemise ajal kehtinud määrusest nr 137.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku nõuete ja tsiviilkohtumenetluse praktika järgi ei ole kulude

kandmist ehk tasumist tõendavate dokumentide esitamine menetluskulude väljamõistmiseks teiselt

menetlusosaliselt vajalik. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 174 lg-s 2 oli sätestatud nõue

esitada menetluskulude nimekirja juurde kulu tõendavad dokumendid, mitte tasumist tõendavad

dokumendid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus on osaliselt põhjendatud. Ringkonnakohtu määrus tuleb

TsMS § 695 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asjas on

võimalik TsMS § 695 ja § 691 p 5 alusel teha uus määrus, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulud 11 000 krooni.

13. Pooled vaidlevad selle üle, kas menetluskulude kindlaksmääramisel tuli lähtuda Vabariigi

Valitsuse 15. detsembri 2005. a määrusega nr 306 "Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt

menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (edaspidi määrus nr 306) kehtestatud piirmääradest,

mis kehtisid tsiviilasja menetluse ja menetluskulude jaotuse kindlaksmääramise ajal, mitte aga

menetluskulude kindlaksmääramisel 12. märtsil 2009. Sellest sõltub hagejalt väljamõistetavate

menetluskulude suurus.

Alates 12. septembrist 2008 kehtivad kõrgemad piirmäärad, kui olid sätestatud määruses nr 306.

12. septembril 2008. a jõustunud Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määrusega nr 137 kehtestati

uued lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad.

TsMSRS § 3 lg-s 1 sätestatakse, et enne TsMSRS jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse

menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustikus sätestatut.

14. Kolleegium jääb Riigikohtu 14. oktoobri 2009. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-09 väljendatud

seisukoha juurde, et menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada sellega,

milliseid kulutusi sai isik ette näha. Praegusel juhul said nii hageja kui ka kostja arvestada nende

menetluskulude hüvitamise piirmääradega, mis olid kehtestatud Vabariigi Valitsuse 15. detsembri

2005. a määrusega nr 306. Lisaks märgib kolleegium, et kostja soovib hüvitist nende toimingute eest,

mis tehti määruse nr 306 kehtivusajal.

15. Tsiviilasja hind oli 33 251 krooni. Tsiviilasjas hinnaga kuni 35 000 krooni sai määruse nr 306 § 1

lg 1 järgi maksimaalselt sissenõutavaks lepingulise esindaja kuluks olla 11 000 krooni.

16. Vastuseks hageja määruskaebuse väitele, et hüvitise väljamõistmise eeldusena peab olema

tõendatud kulude kandmine, märgib kolleegium järgmist. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud

TsMS § 174 lg 2 järgi pidi olema menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele lisatud

menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Seega tsiviilkohtumenetluse seadustik

ei nõudnud, et menetluskulud oleksid avalduse esitamise ajal kantud.

17. Kolleegium märgib, et TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse

menetlemisel tekkinud kulusid.

18. Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on kautsjoni tasunud hageja eest OÜ Advokaadibüroo

Mägi Kraavi & Partnerid. Hageja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel

Riigikohtule teatanud, et kautsjon tuleb määruskaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le

Advokaadibüroo Mägi Kraavi & Partnerid.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa