3-2-1-126-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-126-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

Väino Nüüdi hagi solidaarselt mittetulundusühingu Hataali ja

Jaan Kolbergi vastu 48 000 krooni saamiseks ja Jaan

Kolbergi vastu 159 965 krooni väljamõistmiseks

mittetulundusühingu Hataali kasuks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-8829

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Väino Nüüdi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

58 573 krooni 65 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Väino Nüüd (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Mart Sikut

Kostja I MTÜ Hataali (registrikood xxxxxxxx)

Kostja II Jaan Kolberg (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

2. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-8829 osas,

millega ringkonnakohus jättis rahuldamata Väino Nüüdi hagi Jaan Kolbergi vastu

48 000 krooni saamiseks, ja Väino Nüüdi ning Jaan Kolbergi menetluskulude jaotust

puudutavas osas. Tühistatud osas saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ Sikuti Advokaadibüroole Väino Nüüdi kassatsioonkaebuselt 23. juulil 2009. a

tasutud kautsjon 586 (viissada kaheksakümmend kuus) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja MTÜ Hataali (edaspidi kostja I) 29. aprillil 2003

kokkuleppe rahaliste kohustuste tasumise kohta, mida tagas MTÜ Hataali juhatuse liige Jaan Kolberg

(edaspidi kostja II) isikliku käendusega. Kokkulepe sõlmiti seetõttu, et hagejal oli nõue kostja I vastu

tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest. Kuigi seda kokkulepet nimetasid pooled viiviste tasumise

kokkuleppeks, oli see töölepingu seadusest tulenev rahalise hüvitise maksmise kokkulepe lõpparve ja

tööraamatu kinnipidamise eest. See kokkulepe sõlmiti tingimuslikult ja tähtajaliselt ja selle alusel

kohustus kostja I tasuma hagejale 20 000 krooni hiljemalt 30. juuniks 2003 ja hageja kohustus

kokkuleppe täitmise korral loobuma kostja I vastu täiendavast 28 000 krooni nõudest. Hageja palus

välja mõista kostjatelt solidaarselt kirjaliku kokkuleppe alusel 48 000 krooni.

Hageja palus lisaks välja mõista kostjalt II kostja I kasuks mittetulundusühingute seaduse (MTÜS) §-

st 32 tulenevalt juhatuse liikme vastutuse alusel kostjale I põhjustatud kahju hüvitamiseks

38 573 krooni 65 senti ja täitemenetluse seadustiku (TMS) § 30 lg-st 1 tulenevalt täitemenetluses

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest viivise 121 392 krooni 30 senti.

2. Kostja I hagile ei vastanud.

3. Kostja II vaidles hagile vastu. Kokkulepe käenduse andmiseks on tühine, kuna võlaõigusseaduse

(VÕS) § 143 järgi on tegemist tarbijakäendusega. VÕS § 143 lg 2 järgi on tarbijakäendusleping

tühine, kui käendatava kohustuse suurus käenduslepingu sõlmimisel pole selge või ei ole kokku

lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kostja II ei ole hagejaga sõlminud ühtegi

lepingut, mille alusel võiks temalt viivist nõuda. Viivise saamata jäämine täitemenetluses ei ole kahju

ning viivise nõudmine hagis märgitud määras ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega.

Samuti ei ole tõendatud, et kostja II oleks rikkunud äriseadustikust tulenevat üldist hoolsuskohustust,

müües kohtutäituri arestitud vara. Kostja II ei ole rikkunud MTÜ-ga sõlmitud käsunduslepingut.

Hagiavalduses ei ole märgitud, kuidas kostja II hoolsuskohustust rikkus.

4. Harju Maakohus rahuldas 30. juuni 2008. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjatelt hageja

kasuks solidaarselt välja 20 000 krooni ja kostjalt II 38 573 krooni 65 senti kostja I kasuks.

Maakohus leidis, et 29. aprilli 2003. a viiviste tasumise kokkulepe on VÕS § 30 mõttes võlatunnistus,

milles on kokku lepitud iseseisva kohustusena viivise tasumine 20 000 krooni ulatuses hiljemalt

30. juuniks 2003. Selle summa tähtaegse tasumise korral kohustus hageja loobuma

töövaidluskomisjoni otsusega hageja kasuks väljamõistetud töötasu ja ülejäänud viivise (kokku

28 320 krooni 75 sendi) nõudest. Kokkuleppe kohaselt vastutab kostja I kohustuse täitmise eest

käendajana kostja I juhatuse liige Jaan Kolberg (kostja II). Lisaks iseseisva viivise nõudele on hageja

soovinud saada ka töövaidluskomisjoni otsusega hagejale juba väljamõistetud töötasu ja viivise

katteks 28 000 krooni. Samas on hageja esitanud kostjale I ka nõude töövaidluskomisjonis hagejale

väljamõistetud töötasu ja viivise saamiseks. Maakohus leidis, et hageja nõue töövaidluskomisjoni

otsusega juba väljamõistetud 28 000 krooni saamiseks on aluseta ja tuleb jätta rahuldamata.

Võlakohustusest tulenev hageja nõue on põhjendatud 20 000 krooni ulatuses ja see summa tuleb

mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja.

Põhjendatud on hageja nõue mõista kostjalt II kostja I kasuks välja hagejal saamata jäänud töötasu ja

viivise katteks 38 573 krooni 65 senti. Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjon

mõistis 9. jaanuari 2003. a otsusega kostjalt I hageja kasuks välja töötasu 34 434 krooni 80 senti ja

viivise 14 784 krooni 85 senti. Kostja I tasus hagejale 10 646 krooni, kuid hageja ei ole siiani saanud

38 573 krooni 65 senti ja seda summat ei ole olnud võimalik sisse nõuda täitemenetluses. TsÜS § 37

lg-s 1 sätestatakse, et juriidilise isiku juhtorgani liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega

tekitanud kahju juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees solidaarselt. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt võib nimetatud kahju hüvitamist juriidilisele isikule nõuda ka juriidilise isiku võlausaldaja,

kui ta ei saa oma nõudeid rahuldada juriidilise isiku vara arvel. Sama põhimõte on sätestatud

MTÜS § 32 lg-s 1, mille järgi võivad MTÜ võlausaldajad, kes ei saa oma nõudeid rahuldada

mittetulundusühingu vara arvel, nõuda kahju hüvitamist MTÜ juhatuse liikmetelt, kes on oma

kohustuste rikkumisega tekitanud kahju mittetulundusühingule. Kostja II vastuväited, et kohustus jäi

hagejale täitmata, sest ühingul ei olnud raha, ja et kostja II ei ole rikkunud hoolsuskohustust määral,

et seda võiks kvalifitseerida raske hooletusena, ei ole tõendatud. Kostja II on rikkunud juriidilise

isiku juhtorgani liikme üldisi kohustusi, kui jättis kostja I juhtimise hooletusse ning asus tegutsema

teistes äriühingutes. Samuti on kostja II rikkunud oma seadusest tulenevaid kohustusi, jättes kostja I

pikaajalise püsiva maksejõuetuse puhul esitamata pankrotiavalduse, välistades seega hageja

töötasunõude rahuldamise võimaluse pankrotimenetluses. TsÜS §-s 36 sätestatakse, et kui on ilmne,

et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama

pankrotiavalduse. Sama põhimõte on sätestatud ka MTÜS §-s 39, mille järgi peab juhatus esitama

pankrotiavalduse, kui selgub, et mittetulundusühingul on vähem vara kui võetud kohustusi. Avalduse

esitamata jätmise või avalduse esitamisega viivitamise korral vastutavad selles süüdi olevad juhatuse

liikmed mittetulundusühingule või kolmandatele isikutele tekitatud kahju eest solidaarselt. Kostja II

tekitas seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega nii hagejale kui ka kostjale I VÕS § 1045 lg 1 p 7

järgi õigusvastaselt kahju.

Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt II välja 121 392 krooni 30 senti viivist. See

nõue tulenes kostja I vastu algatatud täitemenetluses kohustuse täitmisega viivitamisest.

Täitemenetluse algatamise ajal kehtinud TMS § 30 lg-s 1 sätestati, et kui võlgnik ei tasu kokkuleppe

alusel igas kuus tasumisele kuuluvaid summasid, arvestab kohtutäitur igakuulisele tasumata summale

juurde 10% viivist iga tasumata kuu eest ning see nõutakse sisse võlgnikult sissenõudja kasuks.

Hagiavalduses on täitedokumendi täitmata jätmise eest viivise nõude esitanud hageja (sissenõudja)

täitemenetluses võlgnikuna esineva kostja I kasuks. Selle nõude rahuldamiseks ei ole õiguslikku

alust.

5. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi rahuldamise osas tühistada

ja jätta otsusega hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. juuni 2009. a otsusega maakohtu otsuse kostja II suhtes hagi

osalist rahuldamist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas

uue otsuse, millega jättis kostja II suhtes hagi kostjatelt solidaarselt 48 000 krooni saamiseks ning

kostja II vastu esitatud hagi 159 965 krooni 95 sendi väljamõistmiseks kostja I kasuks rahuldamata.

Ringkonnakohus jättis kostja II menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis käsitlemata kostja II vastuväite, et 29. aprillil 2003 sõlmitud käendusleping on

tühine. VÕS § 34 järgi on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu väljaspool iseseisvat majandus- või

kutsetegevust. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija

füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei

seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Seaduses sätestatud tarbija mõiste ei ole universaalne

ning igal konkreetsel juhul tuleb kindlaks teha, kas isik konkreetses võlasuhtes vastab tarbija

tunnustele või mitte. Hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsiline isik on tarbija või mitte, on

seejuures määravaks asjaolu, kas füüsilisest isikust käendaja peab kandma ise sõlmitud lepingust

tulenevaid riske. Kõnealusel juhul käendab kostja II füüsilise isikuna mittetulundusühingu tegevusest

tekkinud kohustusi ning seetõttu tuleb tema antud käendust pidada tarbijakäenduseks. Sõlmitud

lepingu kohaselt lasub käendusega võetud kohustuste täitmise koorem isiklikult kostjal II, mitte

ühingul, mille juhatusse ta kuulub. Käenduse andmise ajal ühingu juhatuse liikme ameti pidamine ei

võta füüsiliselt isikult vastutuse piiramise ja hoiatusfunktsiooni näol tarbija jaoks seadusega tagatud

kaitset, kuna pelgalt mittetulundusühingu juhtorganisse kuulumine ei ole iseseisev majandus- ega

kutsetegevus. Muid aluseid, mis tarbijaks olemise välistaksid, ei ole hageja esile toonud. Asjaolu, et

kostja II võis käendust andes pidada muu hulgas silmas enda juhitud ühingu huve, ei välista samuti

tarbijale ettenähtud kaitset, kuna ka tarbijast käendaja puhul võib surve käendust anda olla

põhjustatud huvist põhivõlgniku käekäigu vastu. Mingeid põhjendusi, mis takistas hagejal lepingut

sõlmides märkimast lepingusse käendaja rahalise vastutuse maksimumsummat, kohtule esitatud ei

ole. Kuna erimeelsust ei saa olla selles, et kõnealuses käenduslepingus ei ole pooled käendaja

vastutuse rahalises summas kokku leppinud, on käendusleping VÕS § 143 lg 2 alusel tühine ja hagi

tuleb seetõttu käenduslepingul põhinevas osas kostja II vastu jätta rahuldamata.

Samuti jättis ringkonnakohus rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt II välja kahjuhüvitisena

38 573 krooni 65 senti kostja I kasuks. MTÜS § 32 lg-s 2 sätestatakse juhatuse liikme kohustus

hüvitada ühingule kahju. Nõude võib maksma panna ka ühingu võlausaldaja. MTÜS § 39 järgi peab

juhatus esitama pankrotiavalduse, kui selgub, et mittetulundusühingul on vähem vara kui võetud

kohustusi. Mõlemal alusel nõuab hageja kahjuhüvitise väljamõistmist kostja I kasuks. Hageja nõue

kostja II vastu, mis põhineb MTÜS § 32 lg-l 2, kujutab endast sisuliselt äriühingu nõuet juhtorgani

liikme vastu, mille võib ühingu kasuks maksma panna ühingu võlausaldaja. Hagiavalduses on hageja

nõudnud kostjalt ühingule tekitatud kahju hüvitamist peamise viitega kostja II toime pandud

juhtimisvigadele. Ühingule tekkinud kahjuks on hageja pidanud seejuures enda palga ja töösuhtest

tulenevate hüvitiste välja maksmata jätmist. Hageja väide, et kui kostja II oleks täitnud MTÜ juhatuse

liikme kohustusi nõuetekohaselt, oleks kostja I tõenäoliselt teeninud tulu, on vastuolus MTÜS § 1 lg-

ga 1. Hageja ei ole esile toonud, kuidas oleks kostja II pidanud kostjale I raha koguma. Tõendeid ei

ole selle kohta, et kostjal I oli muud vara peale televiisori. Ainuüksi sellest, et kostja II tegutses ka

teiste mittetulundusühingute juhatuse liikmena, ei saa teha järeldust, et selle tõttu on kostja I

majanduslik olukord muutunud või ühing on kahju kannatanud. Ühtegi asjaolu, mis annaks aluse

väiteks, et kostja I vastu juhatuse liikme kohustuste nõuetekohane täitmine oli raskendatud, sest

kostja II oli samal ajal ametialaselt seotud mõne teise ühinguga, ei ole hageja esitanud ega kahju

põhjustanud tegevuse sisu selgitanud. Ühingule väidetavalt tekitatud kahju puudutavas osas tuleb

tähele panna, et materiaalse kahjuna mõistetakse õiguslikus tähenduses VÕS § 128 lg-te 2, 3 ja 4 järgi

võlausaldaja tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti võlausaldajal saamata

jäänud tulu, mida ta oleks saanud, kui kahju tekitamise aluseks olnud asjaolu ei oleks esinenud.

Hageja ei ole selgitanud, kuidas saab töötajale väljamaksmata palk ja muud töösuhtest tulenevad

hüvitised väljendada kostjale I tekkinud kahju. MTÜS § 39 kohaselt peab juhatus esitama

pankrotiavalduse, kui selgub, et mittetulundusühingul on vähem vara kui võetud kohustusi. See on

kaitsenorm VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses ja võimaldab võlausaldajal panna juhatuse liikme vastu

nõuet maksma enda kasuks. Hageja ei ole aga kahju hüvitamise nõuet enda kasuks esitanud, vaid on

palunud mõista kahjuhüvitise välja ühingule. Milles MTÜ Hataali kahju pankrotiavalduse esitamata

jätmisest tulenevalt seisneb, ei ole hageja selgitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha asjas uus

otsus, millega jätta maakohtu otsus jõusse. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse

norme. Kohtuotsus on olulises ulatuses põhjendamata. Samuti on ringkonnakohus kohaldanud vääralt

VÕS § 34 ja § 143. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks

on tarbija. Selle sätte eesmärgipärasel tõlgendamisel kohaldub tarbijakäenduslepingu kohta sätestatu

ainult isikule, kes on tarbija seaduse mõttes. Isegi juhul, kui ringkonnakohtu seisukoht

tarbijakäenduse kohaldamiseks vaidlusalusele suhtele oleks õigustatud, on käenduslepingus kokku

lepitud käenduse maksimumsummas ja ringkonnakohus oleks pidanud hageja nõude kostja II vastu

rahuldama. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles hageja

vastu kostja II väitele, et käendaja kohustuse maksimumsuurus ei olnud kindlaks määratud. Nii

põhivõlgnik kui ka käendaja kohustusid täitma 48 000 krooni suuruse nõude. Ringkonnakohtu otsus

on olulises osas põhjendamata, kuna kohtuotsuses on viiviste tasumise kokkulepet hindamata

ekslikult märgitud, et käenduslepingus ei ole pooled käendaja vastutuse rahalises summas kokku

leppinud. Juriidilise isiku juhtimine ja sellele kohustuste võtmine on juhatuse liikme vahetu

kutsetegevus, mille abil juhitakse ja korraldatakse selle juriidilise isiku majandustegevust. Kui

mittetulundusühingu juhatuse liige käendab enda ainuisikuliselt juhitava juriidilise isiku kohustust,

tagab see füüsiline isik sisuliselt ka iseenda kui juhatuse liikme kutsealaste kohustuste täitmist, sest

ainult juhatuse liikme kutsealaste kohustuste täitmisega on võimalik ka juriidilisele isikule võetud

kohustusi täita. Seega seostub füüsilise isiku poolt tema enda vahetu tegevuse kaudu juhitavale

juriidilisele isikule antud käendus iseseisva majandus- ja kutsetegevusega ja sellisele käendusele ei

kohaldu tarbijakäenduslepingu sätted. Maakohus tuvastas, et kokkuleppes lepiti kokku, et kostja I

kohustuse täitmise eest vastutab käendajana viimase juhatuse liige kostja II. Seega andis kostja II

käenduse juhatuse liikmena, mitte tarbijana. Ringkonnakohus tühistas ebaõigesti maakohtu otsuse

osas, millega mõisteti kostjalt II välja 38 573 krooni 65 senti kostja I kasuks. Ringkonnakohtu

otsusest ei selgu, missugusest õigusaktist tuleneb seisukoht, et juriidilise isiku juhtorgani liikme

õigusvastase teo tagajärjel juriidilise isiku võlausaldajale tekkinud kahju hüvitamist saab võlausaldaja

nõuda üksnes endale. Kostja II on jätnud hooletusse kohustused kostja I juhtimisel ja on seevastu

asunud tegutsema juhatuse liikmena samalaadse tegevusalaga ühingutes. Hageja on saanud kahju

VÕS § 128 lg-s 4 sätestatud saamata jäänud tulu tähenduses. Kui kostja II oleks kostja I juhatuse

liikmena kohaselt täitnud juhatuse liikme lojaalsuskohustust ja asunud kostja I tegevust juhtima,

oleks kostja I suutnud teenida raha ja olnud võimeline tasuma hagejale täitemenetluses sissenõutava

rahalise kohustuse. Lisaks ei ole kostja II esitanud ühingu pankrotiavaldust. Pankrotiavalduse

esitamata jätmise korral vastutavad selles süüdi olevad juhatuse liikmed mittetulundusühingule või

kolmandatele isikutele sellega tekitatud kahju eest solidaarselt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega

ringkonnakohus jättis rahuldamata Väino Nüüdi hagi Jaan Kolbergi vastu 48 000 krooni saamiseks, ja

Väino Nüüdi ning Jaan Kolbergi menetluskulude jaotust puudutavas osas. Asi tuleb tühistatud osas

saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Hageja ja kostja II vaidlevad esmalt selle üle, kas 29. aprillil 2003 hageja ja kostja I sõlmitud

kokkuleppes kostja I kohustuse täitmiseks antud kostja II käendus on tarbijakäendus, millele

tuginedes kostja II vabaneb VÕS §-s 145 sätestatud käendaja vastutusest. Hageja väitel kohustus

kostja II vastutama hageja ees kostja I kohustuse täitmise eest seetõttu, et kostja II oli kostja I

juhatuse liige ja tagatav kohustus oli oma olemuselt hageja tööraamatu ja lõpparve kinnipidamise eest

rahalise hüvitise maksmise kohustus, st töölepingu seadusest tuleneva rahalise hüvitise maksmise

kohustus. Kostja II vastuväite kohaselt on tegemist tarbijakäendusega, milles ei ole kokku lepitud

kostja II vastutuse maksimumsummas.

10. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgniku)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral

vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui

käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet

põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 143 lg 1 kohaselt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus

käendajaks on tarbija. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kui ei ole kokku

lepitud käendaja vastutuse maksimumsummas.

11. Ringkonnakohus leidis, et vaidlusalune kokkulepe on tarbijakäendus ja kuna kokku pole lepitud

käendaja vastutuse maksimumsummat, siis on käendusleping tühine. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt

on hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsiline isik on tarbija või mitte, määravaks asjaolu,

kas füüsilisest isikust käendaja peab kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Ringkonnakohus

märkis otsuses: "Kõnealusel juhul käendab kostja Jaan Kolberg füüsilise isikuna mittetulundusühingu

tegevusest tekkinud kohustusi ning seetõttu tuleb tema poolt antud käendust pidada

tarbijakäenduseks." Kolleegium ringkonnakohtu sellise seisukohaga ei nõustu. Selleks, et vaidlusalust

käenduslepingut saaks pidada tarbijakäenduseks, tuleb selgeks teha, kas kostja II on käendajana

tarbija.

12. VÕS § 34 järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või

kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija

füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei

seondu tema majandus- või kutsetegevusega.

Riigikohus on 5. novembri 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08, mis puudutas VÕS § 155 järgi

garantii andmist, märkinud, et juhul, kui äriühingu juhatuse liige sõlmib äriühingu kohustuse

tagamiseks lepingu, siis tuleb teda eeldatavasti pidada tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses

VÕS § 155 lg 1 järgi juhul, kui ta oli samal ajal äriühingu ainsaks või põhiliseks osanikuks või

aktsionäriks. Nimetatud eelduse ümberlükkamise koormus lasub äriühingu kohustust taganud sama

äriühingu omanikust juhatuse liikmel. 23. märtsi 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-8-06 on

Riigikohus asunud seisukohale, et osaühingu osaniku ja juhatuse liikme osaühingu kohustuse täitmise

tagamiseks sõlmitud lepingule ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitse sätted, kuna leping osaühingu

kohustuse täitmise tagamiseks sõlmiti huvist ühingu majandustegevuse vastu ning osaühingu juhatuse

liige ei olnud lepingus tarbija.

13. Ringkonnakohus on otsuses õigesti märkinud, et ainuüksi mittetulundusühingu juhtorganisse

kuulumine ei ole käsitatav juhtorgani liikme iseseisva majandus- või kutsetegevusena. Kolleegium

leiab aga, et alati ei pruugi mittetulundusühingu juhatuse liikme mittetulundusühingu kohustuse

täitmise tagamiseks antud käendus olla tarbijakäendus. Kui näiteks mittetulundusühingu juhatuse

liige tagab käendajana sama mittetulundusühingu majandustegevuses võetud kohustust, mis on samal

ajal seotud mittetulundusühingu juhatuse liikme enda majandus- või kutsetegevusega, võib asjaolude

kohaselt olla tegemist tavalise käendusega, mitte tarbijakäendusega.

Kuna apellatsioonikohus on õigesti leidnud, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mis välistaks

kostja II antud käenduse suhtes tarbijakäenduse sätete kohaldamise, siis ei ole käesoleva otsuse

eelmises punktis märgitu ringkonnakohtu otsuse tühistamise põhjuseks.

14. Ringkonnakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada TsMS § 654 lg 5 rikkumise tõttu.

Kassatsioonkaebuses on õigesti märgitud, et kui ringkonnakohus leidis, et vaidlusalusele suhtele tuleb

kohaldada tarbijakäenduse sätteid, oleks ringkonnakohtul tulnud otsuses põhjendatult vastata ka

hageja väitele, et käenduslepingus oli käendaja kohustuse maksimumsumma kindlaks määratud.

15. Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja

nõude mõista kostjalt II välja kahjuhüvitisena 38 573 krooni 65 senti kostja I kasuks. Kooskõlas

TsMS § 689 lg-ga 5 märgib kolleegium, et ta järgib selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendust.

Hageja on nõudnud kostjalt II ühingule tekitatud kahju hüvitamist MTÜS § 32 lg 2 ja § 39 alusel,

tuginedes kostja II toime pandud juhtimisvigadele ja pankrotiavalduse esitamata jätmisele.

Ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et hageja pole kõiki kostja I poolt kostjale II kahju

hüvitamise kohustuse tekkimiseks vajalikke tingimusi esile toonud ega tõendanud. Vastuseks

kassatsioonkaebusele peab kolleegium vajalikuks märkida, et ringkonnakohus ei ole otsuses asunud

seisukohale, et mittetulundusühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist mittetulundusühingule ei saa kohustusi rikkunud juhatuse liikmelt nõuda

mittetulundusühingu võlausaldaja. Ringkonnakohus on jätnud hagi kostjalt II kostja I kasuks

kahjuhüvitise väljamõistmiseks rahuldamata tõendamatuse tõttu.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb sõltuvalt asja lahendamise tulemusest otsustada ka hageja ja

kostja II menetluskulude jaotus.

17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon. Praeguses asjas on hageja eest kautsjoni tasunud OÜ Sikuti

Advokaadibüroo. Hageja on alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 149 lg 8 alusel Riigikohtule

teatanud, et kautsjon tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamise korral tagastada OÜ-le Sikuti

Advokaadibüroo.

Jaak Luik, Henn Jõks, Ants Kull