3-2-1-127-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-127-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

A. E hagi H. K vastu laste ülalpidamiseks väljamõistetud

elatise suurendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-

08-15387

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. K kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

9630 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. E (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kersti Põld

Kostja H. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Raul Oberg

Asja läbivaatamise kuupäev

9. november 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 12. novembri 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai

2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-15387 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada H. K kassatsioonkaebuselt 1. juulil 2009 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni

Mihkel Tuusi kontole nr xxxxxxxxxxxx.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. E (hageja) esitas 21. aprillil 2008 H. K (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus suurendada

Pärnu Maakohtu 22. märtsi 2007. a otsusega tsiviilasjas nr 2-07-5000 väljamõistetud elatist ja mõista

kostjalt alates hagi esitamisest kuni laste täisealiseks saamiseni kummagi lapse ülalpidamiseks välja

3800 krooni kuus, kuid mitte vähem kui 1/2 Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sündis poolte kooselust xx. veebruaril xxxx poeg H ja

xx. veebruaril xxxx poeg I. Lapsed elavad hageja juures ja on tema ülalpidamisel. Maakohtu otsusega

mõisteti kostjalt kummagi lapse ülalpidamiseks välja elatis 2600 krooni kuus, millest hageja sai kätte

ca 2000 krooni kuus, sest elatiselt tuli maksta tulumaksu. Hageja arvates ei ole selline elatis piisav

laste vajaduste katmiseks. Aastatel 2007-2008 on suurenenud esmatarbekaupade ja

kommunaalteenuste hinnad ning laste vajadused on suurenenud nende kasvades.

Hageja keskmine brutopalk on 13 970 krooni kuus. Muid sissetulekuid hagejal ei ole. Kostja

sissetulekute kohta hagejal täpsed andmed puuduvad. Hageja arvestuse kohaselt kulub kummalegi

lapsele kuus vähemalt 6000 krooni, millest kostjal tuleb kanda pool, s.o 3000 krooni. Arvestades

asjaolu, et hageja peab saadud elatiselt maksma tulumaksu, tuleb kostjalt kummagi lapse

ülalpidamiseks välja mõista elatis 3800 krooni kuus (3800 krooni - tulumaks 21% (798 krooni) =

3002 krooni).

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja täidab Pärnu Maakohtu otsust ega ole ülalpidamiskohustust

rikkunud. Kohtuotsusega väljamõistetud elatis 2600 krooni hõlmas ka tulumaksuosa ja on laste

ülalpidamiseks mõistliku majandamise korral piisav. Sotsiaalministeeriumi tellimusel korraldatud

uurimuse kohaselt peaksid 14-aastase ja vanema linnalapse ülalpidamiskulud olema 2007. aastal

tervele lapsele 3238 krooni 90 senti ja erivajadustega linnas elavale lapsele 3281 krooni 30 senti;

2008. aastal vastavalt 3594 krooni 30 senti ja 3642 krooni 25 senti.

Tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi maksustatakse elatis küll tulumaksuga,

kuid TuMS § 23¹ lg 1 järgi sai hageja 2007. aasta tuludeklaratsioonis maksustamisperioodi tulust

maha arvata täiendava maksuvaba tulu 24 000 krooni teise lapse kohta ja 2008. aastal saab hageja

maksustamisperioodi tulust maha arvata täiendava maksuvaba tulu 27 000 krooni kummagi lapse

kohta. Samuti saab hageja TuMS § 26 lg 1 ja lg 2 järgi arvata maksustamisperioodi tulust maha

koolituskulud (spordikooli tasu). Seega sai hageja kummagi lapse ülalpidamiseks rohkem kui

2000 krooni kuus.

Lisaks saab hageja iga kuu 300 krooni lastetoetust kummagi lapse kohta ja kooliaasta alguses

ühekordset koolitoetust 450 krooni ning tasuta töövihikud põhikoolis õppivale lapsele.

Hageja ei ole oma arvestuses välja toodud lisakulutusi tõendanud ning tarbimine peab olema

tasakaalus sissetulekute suuruse ja tegelike võimalustega.

Kostja keskmine brutopalk oli 2008. aastal 7218 krooni 75 senti ja netopalk 6141 krooni 25 senti

kuus. Kostja lisasissetulekutega ei saa arvestada, sest need on juhuslikud. Olulist vara kostjal ei ole.

Kostja vajalikud kulutused on 3792 krooni 46 senti kuus. Kostja elukaaslane toetab kostjat rahaliselt.

Kostjal ei ole õnnestunud leida tasuvamat tööd, sest sellise kvalifikatsiooniga ei ole isiklikku

sõiduvahendit omamata võimalik tööd saada. Majanduslanguse tingimustes on igasuguse töökoha

omamine positiivne.

Hageja ei ole oma varalise seisundi kohta andmeid esitanud. Kostja teada kuulub hagejale

korteriomand ja kinnistu.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 12. novembri 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt alates

hagi esitamisest kummagi lapse täisealiseks saamiseni hageja kasuks välja elatise 3135 krooni kuus.

Menetluskulud jättis kohus hagi rahuldatud osale vastavas osas kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kummagi lapse põhjendatud kulutused 5183 krooni kuus,

nagu on hageja näidanud otseseid kulutusi hagiavalduses, kuigi hagiavaldusele lisatud arvestuse

kohaselt kulub lastele aastas 102 415 krooni, s.o keskmisel 4267 krooni lapsele kuus. Kulutused on

5183 krooni ulatuses hageja esitatud dokumentidega tõendatud. Kostja vastuväited lastele tehtavate

kulutuste kohta ei ole põhjendatud.

Arvestades asjaolu, et tarbijahinnaindeksi kasv on olnud keskmiselt 11% kuus, ei ole ülalnimetatud

elatis ülemäära suur. See kummutab ka kostja väite, et võrreldes elatise otsuse tegemise ajaga ei ole

hinnad oluliselt tõusnud.

Elatise arvestuse aluseks ei ole võimalik võtta 2004. aastal koostatud lapse ülalpidamiskulude

arvestuse metoodikat, sest see ei kajasta objektiivselt lapsele praegu tehtavaid kulutusi.

Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka laste vanust (15 ja 17). Tegemist on kasvueas lastega,

kelle vajadused ilmselgelt suurenevad. Samuti tuleb võtta arvesse asjaolu, et hageja peab paratamatult

kandma mõningasi lisakulusid, sest lapsed elavad tema juures ja kõiki kulutusi ei ole võimalik ette

näha.

Vanemate varaline seisund ei ole võrdne. Hageja sissetulek on 13 898 krooni kuus ja kostja sissetulek

on keskmiselt 6502 krooni kuus (neto). Seega on hageja sissetulek kostja omast suurem. Kuna hageja

selgituste kohaselt saab hageja suuremat sissetulekut ületundide ja öötöö tõttu, ei ole õige kostja

seisukoht, et kui hageja suudab lastele oma sissetuleku arvel anda rohkem, siis ta peakski seda

tegema.

Kuna vanematel on laste suhtes võrdsed õigused, peab poole lapse ülalpidamiseks vajaminevast

summast maksma kostja. Vanem peab oma ülalpidamiskohustuse täitmiseks ise aktiivselt käituma.

Arvestada ei saa kostja väidet, et tal ei ole võimalik rohkem teenida, sest kostja on töövõimeline isik

ega ole esitanud kohtule asjaolusid, mis takistavad tal tasuvamat tööd leida. Seega tuleb kostjalt

hageja kasuks kummagi lapse ülalpidamiseks välja mõista elatis 3135 krooni, arvestades hageja

tulumaksu tasumise kohustust.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata, sest maakohtu otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Maakohus jättis

põhjendamatult arvestamata kostja vastuväited.

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. mai 2009. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et ekslik on kostja arusaam, et

maakohus lahendas elatise väljamõistmise, mitte väljamõistetud elatise suurendamise nõude, mis

tuleneb perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg-st 3.

Maakohus tuvastas ja luges õigesti tõendatuks laste vajaduste suurenemise võrreldes Pärnu

Maakohtu 22. märtsi 2007. a otsuse tegemise ajaga. Maakohus põhjendas hagi osalist rahuldamist

asjaoluga, et laste kasvamine ja areng on toonud kaasa laste vajaduste suurenemise, lisakulutused

toidule, riietele, õppevahenditele, kultuuriharidusele ning muude igapäevaste väljaminekute

suurenemise. Kulutused laste igapäevaseks äraelamiseks on elukalliduse tõusu ja laste vajaduste

suurenemise tõttu maakohtu otsuse tegemisest möödunud aja jooksul suurenenud. Asjas on

tõendatud, et väljamõistetud elatis ei katnud laste ülalpidamiskuludest poolt. Arvestades laste vanust

hagi esitamise ja maakohtus arutamise ajal ning varasemat elatise väljamõistmise aega, on laste

vajadused nüüdseks oluliselt suurenenud.

Tõendatud on ka see, et kostja saab maksta elatist rohkem. Kostja märkis apellatsioonkaebuses, et

tema sissetulek on 7444 krooni kuus (neto). See asjaolu kinnitab, et kostja varaline seisund

võimaldab rahuldada hageja elatise suurendamise nõuet.

Maakohus pidas laste põhjendatud vajadusteks kuus 5183 krooni lapse kohta, sest hageja on need

kulutused tõendanud. Eelmise kohtuotsusega väljamõistetud elatis ei katnud laste vajadusi

eelnimetatud ulatuses. Lapse ülalpidamise kohustust on rikutud ka siis, kui vanem ei anna lapsele

piisavalt ülalpidamist, st kui kohtuotsuse alusel elatist maksev vanem oleks pidanud, arvestades lapse

vajaduste suurenemist, maksma suuremat elatist, kui oli kohtuotsusega välja mõistetud.

Perekonnaseaduses ülalpidamist reguleerivate sätete mõtte ja eesmärgi kohaselt on vanem kohustatud

hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajaduste rahuldamisele tagaks ka laste

ülalpidamise. Varaliste kohustuste võtmisel peab vanem arvestama, et võetav kohustus võimaldaks tal

nõuetekohaselt lapse ülalpidamiskohustust täita. Sellest tulenevalt ei lugenud maakohus põhjendatuks

kostja viidet tema sissetulekute ebapiisavusele ja leidis, et pooled peavad panustama võrdselt laste

ülalpidamisse. Kostja väide, et hageja peaks kandma suuremat osa laste ülalpidamiskohustusest kui

kostja, ei ole õige.

Maakohus arvestas õigesti asjaoluga, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav vanem peab

tulumaksuseaduse järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu.

Kuigi laste vanuse vahe on kaks aastat, on nende vajadused ühesuurused, kuna üks lastest saab koolis

tasuta koolitoitu, kuid temale oli vaja jalgratast, samas oli teise lapse koolilõuna tasuline.

Gümnaasiumiastmes on ka noorema lapse koolilõuna tasuline ja ta ei saa tasuta õppevahendeid.

Samuti on õige hageja väide, et põhikooli lõpuklassis õppiv laps sööb vaatamata koolilõunale ka

kodus lõunat.

Kaebuse viited pärast maakohtu otsust tehtud seadusmuudatustele ei anna alust kohtuotsuse

seaduslikkust kahtluse alla seada ja apellandi väited tulumaksu määra alanemisel tekkivatest

lisasummadest saavad puudutada mõlema vanema varalist olukorda, mitte ainult hagejat.

Arvestada ei saa ka kaebuse väiteid kuni 17-aastaseks saava lapse eest saadava lisa maksuvaba tulu

kohta, sest vanem laps sai 2008. a 17-aastaseks ja 2009. aastast lisa maksuvaba tulu küsimust ei ole.

Kostja väide, et elatise suuruse määramisel tuleb lähtuda Sotsiaalministeeriumi uuringu tulemustest,

ei ole õige, kohus hindab hagimenetluses kõiki asjas kogutud tõendeid ja ühelgi tõendil ei ole kohtu

jaoks ette kindlaksmääratud jõudu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus mitmed apellatsioonkaebuse väited

tähelepanuta.

Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kummagi lapse ülalpidamiseks kulub 5183 krooni

kuus ja et hageja on neid kulutusi tõendanud. Kohtud rikkusid tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 442 lg-t 8, kui ei märkinud, milliste tõenditega on kulutused tõendatud. Samuti ei ole

kohtud põhjendanud, miks tuleb lapse vajadus määrata kindlaks hagiavalduse ja mitte hageja esitatud

kulude arvestuse järgi, kus lapse ülalpidamiseks vajalikud kulud on märksa väiksemad.

Kohtud jätsid põhjendamatult arvestamata kostja väite, et osa kummagi lapse vajadustest (338 krooni

kuus) on kaetud riiklike peretoetustega.

Kohtud jätsid elatise suurendamisel põhjendamatult arvestamata kostja väite, et

võrreldes 2007. aastaga peab hageja maksma 2008. aastal elatiselt 6924 krooni vähem tulumaksu,

mistõttu sai ta kummagi lapse ülalpidamiseks 2008. aastal elatist 288 krooni 50 senti kuus rohkem.

Samuti jätsid kohtud põhjendamatult arvestamata, et hageja sai ajavahemikul, mille eest ta elatist

nõudis, laste arvel tulumaksutagastust. Ringkonnakohus eksis, kui leidis, et tulumaksumäära muutust

ei tule arvestada, sest seadusmuudatus tehti pärast maakohtu otsuse tegemist ja muudatus puudutas

mõlemat vanemat. Kuna hageja soovis suurendada elatist alates hagi esitamisest 21. aprillil 2008, tuli

arvestada ka sel ajal kehtinud seadustega. Vanem laps on praeguseks saanud täisealiseks.

Kohtud pidid elatise suurendamise nõude lahendamisel võtma arvesse ka hageja varandusliku

seisundi muutumise võrreldes elatise väljamõistmise ajaga. Hageja sissetulek on asjas esitatud

tõenditest nähtuvalt oluliselt suurenenud.

Väär ja vastuolus PKS § 61 lg-ga 3 on ringkonnakohtu seisukoht, et ülalpidamist reguleerivate sätete

mõtte ja eesmärgi kohaselt on vanem asjaoludele vaatamata kohustatud hankima endale sissetuleku,

mis tagab lastele ülalpidamise. Selline seisukoht on vastuolus praeguse majandusolukorraga.

Vanemate võrdsuse põhimõttest ei tulene, et vanemad peavad igal juhul kandma lapse

ülalpidamiskulusid võrdselt. Kostja 2008. a esimese kaheksa kuu keskmine brutopalk oli 8878 krooni

kuus, millest kostjal tuleb asjas tehtud otsuse kohaselt tasuda elatist 6270 krooni. Kostja põhjendas

juba maakohtus, miks tal ei ole võimalik leida tasuvamat tööd. Samuti ei ole kostjal vara, mida

ülalpidamiskulude katteks võõrandada. Kostjat on toetanud seni tema elukaaslane ning elatise

suurendamine halvendaks kostja majanduslikku olukorda veelgi.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata, sest

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Hageja arvates ei oleks kõigi kulude tõendamise nõue mõistlik ja senises kohtupraktikas ei ole peetud

vajalikuks tõendada nt mõistlikke kulutusi toidule.

Maakohus arvestas riiklikest toetustest saadavat summat ja märkis, et kõiki kulutusi ei ole võimalik

ette näha. Samuti leiab hageja, et kuna lastega kooselav vanem panustab nii rahaliselt kui ka

mitterahaliselt laste kasvatamisse rohkem, ei tule riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 1 lg-s 1 ja §-

s 5 märgitud peretoetuse eesmärgist lähtudes seda toetust elatise suuruse määramisel arvestada.

Alates 1. jaanuarist 2009 on tunnistatud kehtetuks RPTS § 14 ja koolitoetust enam ei maksta.

Tulumaksu määra muutev seadus võeti vastu pärast maakohtu otsuse tegemist 19. novembril 2008

ning see puudutab maksumäära alates 2009. aastast. Seejuures ei muutunud 2009. aasta maksumäär

2008. aasta määraga võrreldes. Samuti ei ole hagejal enam õigust saada tulumaksutagastust

TuMS § 23¹ alusel, sest vanem laps sai 2008. aastal 17-aastaseks. Lapsele ei mõisteta elatis välja

mitte tagasiulatuvalt tehtud kulutuste katmiseks, vaid edasiulatuvalt, arvestades lapse prognoositavaid

vajadusi ja edasiulatuvalt kehtivaid õigusnorme.

Õige ei ole kostja arusaam, et hageja ületunni- ja öötöö tulemusena saadud suurema sissetuleku tõttu

peab hageja kandma suurema osa laste ülalpidamiskuludest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende ühiste laste ülalpidamiseks kostja omaksvõtul põhineva

22. märtsi 2007. a kohtuotsusega väljamõistetud elatis 2600 krooni kuus kummagi lapse

ülalpidamiseks on piisav laste ülalpidamiskulude katmiseks või tuleb kostjalt hageja kasuks välja

mõista varasemast suurem elatis.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et poolte vaidlus tuleb lahendada PKS § 61 lg 3 alusel. Selle sätte

järgi võib kohus lapsele väljamõistetud elatise suurust huvitatud isiku nõudel muuta juhul, kui

vanema varaline seisund või lapse vajadus on muutunud.

Kolleegium leiab, et elatise suurendamist saab PKS § 61 lg 3 alusel nõuda ka siis, kui elatis on

väljamõistetud kohtulahendiga, mis põhineb kostja omaksvõtul (vrd Riigikohtu 27. aprilli 2009. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12).

Elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Seega

tuleb ka elatise suuruse muutmisel lähtuda eelkõige lapse põhjendatud vajadusest, et tagada lapse

arenguks piisavad materiaalsed vahendid. Arvestada tuleb ka kummagi vanema varalise seisundiga ja

jätta kummagi vanema kanda selline osa lapse vajaduste rahuldamiseks, mis vastab vanema varalisest

seisundist tulenevale võimalusele ülalpidamist anda (Riigikohtu 12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-19-07, p 12).

Elatise suuruse muutmiseks on alust juhul, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on

võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud. Seega peab kohus elatise

suuruse muutmise üle otsustades võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ning tuvastama, kas

asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Seejuures peab kumbki pool

TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või

vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18).

11. Praeguses asjas palus hageja suurendada elatist seetõttu, et laste vajadused on suurenenud. Hageja

esitas selle asjaolu tõendamiseks mitmeid tõendeid ning kulunimekirju. Maakohus ei põhjendanud,

miks tuleb tõendeid hinnates võtta laste vajaduste tuvastamisel aluseks hagis loetletud kulud ning

lugeda kummagi lapse põhjendatud vajaduseks 5183 krooni kuus, kuigi hagiavaldusele lisatud

kulunimekirja järgi kulus kummalegi lapsele keskmiselt 4267 krooni kuus. Seejuures ei viidanud

maakohus ühelegi tõendile, mida hinnates ta sellisele järeldusele jõudis.

Samuti ei põhjendanud maakohus, miks ei tule kostja vastuväiteid lastele tehtavate kulutuste suuruse

kohta arvestada. Üksnes asjaolu, et tegemist on 15- ja 17-aastase, s.o kasvueas lapsega, ei tähenda

iseenesest seda, et lapsele tehtavad kulutused kindlasti suurenevad. Samuti on maakohus

põhjendanud laste vajaduste suurenemist ekslikult asjaoluga, et tarbijahinnaindeks on suurenenud

keskmiselt 11% kuus. Seega rikkus maakohus otsuse tegemisel TsMS § 436 lg-t 1 ja § 442 lg-t 8.

Kuna ringkonnakohus ei kõrvaldanud maakohtu menetlusnormi rikkumist ja kinnitas paljasõnaliselt,

et laste kasvamine ja areng ning elukalliduse tõus on toonud kaasa laste vajaduste suurenemise ning

kummagi lapse vajadused on 5183 krooni ulatuses tõendatud, rikkus ringkonnakohus ka ise

menetlusõiguse normi.

12. Kostja vaidles elatise suurendamisele vastu ka seetõttu, et tema varaline seisund ei võimalda

maksta suuremat elatist. Ühtlasi palus kostja tuvastada, et hageja varaline seisund on eelmise

kohtuotsuse tegemise ajaga võrreldes paranenud. Neil põhjustel palus kostja jätta tema kanda

väiksema osa kui pool laste ülalpidamiskuludest.

Kolleegium leiab, et elatist maksma kohustatud vanema varalise seisundi halvenemine või elatist

saama õigustatud vanema varalise seisundi paranemine võib olla aluseks elatise suurendamata

jätmisele. Kuigi PKS § 49 järgi on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused, tuleb

lapse vajadustele vastav elatis määrata PKS § 61 lg 2 järgi kindlaks kummagi vanema varalist

seisundit arvestades. Ka elatise suurendamisel peab kohus kindlaks tegema mõlema vanema varalise

seisundi. Kohtul on õigus ja ka kohustus lähtuda elatise väljamõistmisel mõlema vanema varalisest

seisundist ja kohustatud vanema varalise seisundi halvenemise või õigustatud vanema varalise

seisundi paranemise korral jätta elatis suurendamata, kui seni väljamõistetud elatis vastab vanemate

varalisele seisundile (vt ka Riigikohtu 9. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-05, p 19).

Maakohus tuvastas, et vanemate varaline seisund ei ole võrdne - hageja sissetulek oli 13 898 krooni

ja kostja sissetulek 6502 krooni (neto) -, kuid sellest hoolimata leidis, et pooled peavad kandma laste

ülalpidamiskulusid võrdselt, sest hageja sissetulek on suurem öö- ja ületunnitöö tõttu. Ka

ringkonnakohus leidis, et hageja ei pea kandma laste ülalpidamiskuludest suuremat osa kui kostja.

Kolleegiumi arvates kohaldasid alama astme kohtud vääralt PKS § 61 lg-t 3, mis näeb ette et elatise

suurendamisel tuleb arvestada vanemate varalise seisundiga.

Ühtlasi ei ole alama astme kohtud tuvastanud, kas ja kui palju on kummagi poole varaline seisund

võrreldes elatise väljamõistmise ajaga muutunud. Pärnu Maakohtu 22. märtsi 2007. a otsusest

tsiviilasjas nr 2-07-5000 nähtub, et hageja töötasu oli toona 9500 krooni, mis viitab sellele, et hageja

sissetulek on suurenenud. Kostja varasema sissetuleku kohta andmeid ei ole, kuid kohtud ei ole ka

tuvastanud, et kostja sissetulek oleks suurenenud. Kolleegium leiab, et laste vajaduste suurenedes

võib lastest lahus elava vanema varalise seisundi muutumatuna püsimise või halvenemise korral jätta

elatise suurendamata, kui elatist maksma kohustatud vanema varaline seisund ei võimalda tal

suuremat elatist maksta. Ringkonnakohus märkis paljasõnaliselt, et kostja varaline seisund võimaldab

tal maksta suuremat elatist (kahe lapse ülalpidamiseks kokku 6270 krooni kuus), tuues esile asjaolu,

et kostja sissetulek on ringkonnakohtule esitatud andmete kohaselt keskmiselt 7444 krooni kuus.

Elatise suuruse määramisel tuleb kolleegiumi arvates mh arvestada asjaoluga, et vanem oleks

suuteline kohtuotsust täitma. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 132 lg 1 järgi ei arestita isiku

sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala

või päeva sissetulekust. Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või

eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib TMS § 132 lg 1¹ järgi arestida kuni

pool ülalnimetatud sissetulekust. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et perekonnaseaduse

mõtte kohaselt on vanem kohustatud hankima endale sissetuleku, mis lisaks tema enda vajadustele

tagaks ka laste vajaduste rahuldamise, kuid eeltoodu ei tähenda, et elatise suuruse määramisel ei

tuleks arvestada elatist maksma kohustatud vanema objektiivset varalist seisundit. Kolleegium jääb

varem avaldatud seisukoha juurde, et vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike

vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma

kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik

säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (vt Riigikohtu

12. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07, p 12).

13. Kolleegium nõustub alama astme kohtutega selles, et lisaks lapse vajadustele ja vanema varalisele

seisundile tuleb elatise väljamõistmisel arvestada ka asjaolu, et kohtuotsuse alusel lapsele elatist saav

vanem peab TuMS § 12 lg 1 p 7 ja § 19 lg 1 järgi tasuma saadud elatiselt ka tulumaksu ja selle võrra

tuleb väljamõistetavat elatist suurendada (vt Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-93-08, p 17).

Üldine tulumaksu määr on TuMS § 4 lg 1 järgi 2009. aastal 21%. Enne 1. jaanuari 2009 kehtinud

TuMS § 4 lg 1 järgi oli üldine tulumaksu määr 2008. aastal 21% ja 2007. aastal 22%.

Kolleegium leiab, et kuna tulumaksu määr oli võrreldes elatise väljamõistmise ajaga muutunud, jätsid

alama astme kohtud elatist suurendades põhjendamatult arvestamata kostja väite, et võrreldes

2007. aastaga peab hageja maksma 2008. aastal elatiselt kokku 6924 krooni vähem tulumaksu.

Tulumaksu määra vähenemine võrreldes elatise väljamõistmise ajaga võib anda alust jätta elatis

suurendamata, kui sel põhjusel saab pärast tulumaksu mahaarvamist elatist saav vanem rohkem elatist

ja sellest piisab lapse suurenenud vajaduste rahuldamiseks.

Eelnimetatut arvestades on arusaamatu ringkonnakohtu seisukoht, et kostja viited pärast maakohtu

otsust tehtud seadusmuudatustele ei ole aluseks kohtuotsuse seaduslikkuse kahtluse alla seadmisel ja

apellandi väited tulumaksu määra alanemisel tekkivatest lisasummadest saavad puudutada mõlema

vanema varalist olukorda, mitte ainult hagejat.

14. Õige ei ole ka ringkonnakohtu seisukoht, et asja lahendades ei tule arvestada kostja väiteid selle

kohta, et hageja saab/sai laste kasvatamise tõttu arvata maksustatavast tulust maha maksuvaba

miinimumi ulatuses saadud tulu ka laste eest ja saab/sai seetõttu tulumaksu tagasi.

1. jaanuaril 2008 jõustunud TuMS § 23¹ lg 1 järgi võis lapse üks residendist vanem, eestkostja või

muu last ülalpidav isik perekonnaseaduse tähenduses, kes pidas üleval alaealist last, arvata

maksustamisperioodi tulust maha täiendava maksuvaba tulu iga kuni 17 aasta vanuse lapse kohta.

Sama sätte 1. jaanuaril 2009 jõustunud redaktsioon näeb ette, et lapse üks residendist vanem,

eestkostja või muu last ülalpidav isik perekonnaseaduse tähenduses, kes peab üleval kahte või enamat

alaealist last, võib maksustamisperioodi tulust maha arvata täiendava maksuvaba tulu iga kuni

17 aasta vanuse lapse kohta alates teisest lapsest. Täiendavat maksuvaba tulu rakendatakse

TuMS § 23¹ lg 2 järgi alates lapse sündimise, eestkostja määramise või ülalpidamiskohustuse

tekkimise aastast kuni tema 17-aastaseks saamise aastani osas, mille võrra lapse maksustatav tulu on

väiksem maksustamisperioodi maksuvabast tulust.

Kolleegium leiab, et täiendava maksuvaba tulu mahaarvamine maksustamisperioodi tulust mõjutab

selle vanema varalist seisundit, kellel on seadusest tulenevalt õigus seda teha. Seega pidid kohtud

elatist suurendades arvestama kostja vastuväidet, et hageja varaline seisund on elatise väljamõistmise

ajaga võrreldes tulumaksutagastuse võrra paranenud. Vanema varalise seisundi paranemise korral ei

pruugi elatise suurendamine olla põhjendatud (vt käesoleva otsuse p 12).

Asjaolu, et poolte vanem laps sai 2008. aastal 17-aastaseks ja 2009. aastast ei ole hagejal enam

võimalik sel alusel tulumaksu tagasi saada, ei anna alust jätta kostja vastuväidet tähelepanuta, sest

elatise suurendamise hagi esitati 21. aprillil 2008 ning maakohus mõistis suurema elatise välja

tagasiulatuvalt alates hagi esitamisest. Võrreldes elatise algse väljamõistmisega 2007. aastal võis

hageja varaline seisund olla tulumaksutagastuse tõttu paranenud.

15. Alama astme kohtud jätsid elatist suurendades põhjendamatult arvestamata ka kostja vastuväite,

et osa kummagi lapse vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega.

Riiklike peretoetuste eesmärk on RPTS § 1 järgi tagada lastega peredele laste hooldamise,

kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Selleks puhuks on RPTS § 5 lg-s 1

ette nähtud lapsetoetus, millele on õigus igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni. Lapsel,

kes õpib põhikoolis, gümnaasiumis või põhihariduse baasil kutseõppeasutuses või kes on

põhihariduseta ja õpib kutseõppeasutuses, on RPTS § 5 lg 2 järgi õigus lapsetoetusele kuni 19-

aastaseks saamiseni ning 19-aastaseks saamisel makstakse toetust jooksva õppeaasta lõpuni.

16. Ülaltoodud põhjendustel leiab kolleegium, et alama astme kohtud ei ole elatist suurendades

selgitanud välja asja lahendamiseks olulisi asjaolusid ning on põhjendamatult jätnud arvestamata

kostja vastuväited elatise suurendamisele. Oluliste asjaolude tuvastamiseks tuleb asi saata maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kostjale

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks,

jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik