3-4-1-22-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-22-09

Määruse kuupäev

7. detsember 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks ja

Indrek Koolmeister

Kohtuasi

Raivo Paala taotlus tunnistada, et kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki

5. jaos ettenähtud uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebuse

esitamise kord ei taga tõhusat õiguskaitset; tuvastada, et uurimisasutuse ja

prokuratuuri tegevuse peale kaebamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi

puudumine on toonud kaasa Raivo Paala põhiõiguste riive; määrata Raivo

Paalale õiglane hüvitis põhiõiguste rikkumisest tuleneva moraalse kahju

eest

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Raivo Paala taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25. septembril 2009. a esitas Raivo Paala Riigikohtule taotluse, milles ta palub:

tuvastada individuaalse põhiseaduslikkuse järelevalve korras, et kriminaalmenetluse seadustiku 8.

peatüki 5. jaos ettenähtud menetluskord uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamiseks

ei taga Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsiooni) artikli 13 ja

põhiseaduse §-de 13-15 nõuetele vastavat tõhusat õiguskaitset;

tuvastada, et uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamiseks tõhusa õiguskaitsevahendi

puudumine tõi kriminaalasja nr 08930000325 menetlemisel kaasa R. Paala põhiõiguste riive;

määrata R. Paalale põhiõiguste rikkumisest tuleneva moraalse kahju eest õiglane hüvitis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

2. Taotluse põhjenduste kohaselt on R. Paala kahtlustatav kriminaalasjas nr 08930000325, milles

toimub kohtueelne menetlus. 7. jaanuaril 2009, mil R. Paala oli hospitaliseeritud Valga Haiglasse,

viibis haigla siseosakonnas pidevalt 4-5 erarõivastes politseiametnikku, kes nõudsid arstilt enda kätte

R. Paala haiguslugu. Analüüsides toimunut tagantjärele, jõudis R. Paala järeldusele, et uurimisasutus

jälgis teda. Sellega põhjustati R. Paalale stressi ja tervisehäireid, sest tekkis põhjendatud kahtlus, et

politseiametnikud soovivad sekkuda R. Paala raviprotseduuridesse. Vaatamata sellele, et R. Paala oli

uurijat oma haigusest teavitanud, asus uurija R. Paalat väga lühikeste etteteatamistähtaegadega välja

kutsuma. Selleks et esitada uurijale seaduses ettenähtud vormil tõend, pidi R. Paala haigena sõitma

oma raviarsti juurde Tallinnasse ja seejärel tagasi, kokku enam kui 500 km, mis põhjustas R. Paalale

raske terviserikke.

3. 12. veebruaril 2009 koostas uurija ekspertiisimääruse, milles esitas eksperdile kuus küsimust

R. Paala tervisliku seisundi kohta. R. Paala hinnangul ei olnud sellise ekspertiisi tegemine vajalik.

4. R. Paala leiab, et kehtiv õigus ei anna talle tõhusat võimalust vaidlustada uurimisasutuse

7. jaanuari 2009. a toiminguid ja uurija 12. veebruari ekspertiisimäärust. Kriminaalmenetluse

seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse peale kaebamise

kord, mille kohaselt tuleb enne uurimisasutuse või prokuratuuri toimingu või määruse

vaidlustamiseks kohtusse pöördumist see toiming või määrus vaidlustada prokuratuuris, ei vasta

konventsiooni art 13 ja PS §-de 13-15 nõuetele. Lisaks vähendab sellise kaebevõimaluse tõhusust see,

et KrMS § 228 lg 5 kohaselt ei peata prokuratuurile kaebuse esitamine vaidlustatud toimingu või

määruse täitmist. Alles eeluurimiskohtunik võib KrMS § 231 lg 4 kohaselt otsustada vaidlustatud

määruse või toimingu täitmise peatamise. Seega ei võimaldanud kriminaalmenetluse seadustiku 8.

peatüki 5. jaos sätestatud menetluskord R. Paalale tõhusat õiguskaitset, sest ajaks, mil R. Paala

kaebus oleks jõudnud eeluurimiskohtunikuni, olid 7. jaanuari 2009. a toimingud Valga Haiglas

lõppenud ja 12. veebruari 2009. a ekspertiisimäärus täidetud. Samuti ei võimalda kriminaalmenetluse

seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud menetluskord määrata kahjustatud isikule õiglast hüvitist.

Kuna tegemist on ebatõhusa õiguskaitsevahendiga, ei pöördunud R. Paala uurimisasutuse 7. jaanuari

2009. a toimingu ja uurija 12. veebruari 2009. a määruse vaidlustamiseks prokuratuuri poole.

R. Paala hinnangul ei saa senise praktika puudumise valguses hinnata tõhusaks kaitseabinõuks

võimalust pöörduda uurimisasutuse tegevuse vaidlustamiseks otse eeluurimiskohtuniku poole, jättes

kaebuse prokuratuurile esitamata. Siiski juhul, kui Riigikohus annaks taotluse läbivaatamisel

eeluurimiskohtunikele juhise, mille kohaselt võivad maakohtud lahendada kaebusi uurimisasutuse

toimingute ja määruste peale ilma eelneva kaebemenetluseta prokuratuuris, oleks R. Paalal ja teistel

analoogilises olukorras olevatel isikutel võimalik sellist õiguskaitsevahendit kasutada.

5. R. Paala leiab, et kuna eelkirjeldatud põhiõiguste rikkumised on sügavalt mõjutanud tema ja tema

perekonna elukvaliteeti, tuleb talle määrata õiglane hüvitis Riigikohtu äranägemisel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. R. Paala on esitanud Riigikohtule individuaalkaebuse, milles ta taotleb väidetavalt tema

põhiõiguste rikkumise kaasa toonud õigustloova akti - kriminaalmenetluse seadustiku, täpsemalt selle

8. peatüki 5. jaos sätestatud uurimiskaebemenetluse - põhiseadusvastasuse tuvastamist, samuti

hüvitist moraalse kahju eest, mis R. Paalal tekkis kriminaalmenetluse seadustiku väidetavast

põhiseadusvastasusest tingitud põhiõiguste rikkumise tõttu.

7. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduses ei sätestata otsesõnu võimalust esitada

Riigikohtule individuaalkaebus õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks. Erandjuhul saab

isik siiski - tulenevalt PS §-dest 13, 14 ja 15 ning konventsiooni kohaldamispraktikast - pöörduda

oma põhiõiguste kaitseks otse Riigikohtu poole. Seda aga üksnes juhul, kui isikul ei ole ühtegi muud

tõhusat võimalust kasutada PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele, s.t kui riik ei ole täitnud

kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis oleks õiglane ja tagaks isiku õiguste

tõhusa kaitse. (Vt ka Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 -

RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32;

6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-3-2-1-04 - RT III 2004, 4, 37, p-d 26-27; Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05 -

RT III 2005, 11, 104, p 4; 9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p-d 8-9

ja 20. mai 2009. a määrus asjas nr 3-4-1-11-09 - RT III 2009, 27, 200, p-d 5-7). Kooskõlas

eelmärgituga leiab kolleegium, et juhul, kui isiku õigus saada kohtulikku kaitset on tagatud, on tema

individuaalkaebus lubamatu olenemata sellest, kas isik on individuaalkaebuse esitamise ajaks

olemasolevat kohtuliku kaitse võimalust kasutanud või mitte või kas ta on selle võimaluse minetanud,

s.t jätnud õigel ajal kasutamata.

8. Seega on Riigikohus pädev R. Paala taotlust läbi vaatama üksnes juhul, kui taotluse esitaja

käsutuses ei ole ega ole ka olnud ühtegi tõhusat võimalust taotleda kohtult kaitset kriminaal-

menetluse seadustiku 8. peatüki 5. jao väidetavast põhiseadusvastasusest tingitud põhiõiguste

rikkumise eest.

9. R. Paala arvates on kehtiv uurimiskaebemenetluse kord toonud kaasa tema põhiõiguste rikkumise,

kuna see ei võimaldanud tal vaidlustada uurimisasutuse 7. jaanuari 2009. a toiminguid ja

12. veebruari 2009. a ekspertiisimäärust sedavõrd tõhusalt ja kiiresti, nagu nõuaksid PS §-d 13-15 ja

konventsiooni art 13. Uurimiskaebemenetluse ebatõhusus väljendub taotluse esitaja hinnangul eeskätt

piirangus, mis seab uurimisasutuse tegevuse kohtus vaidlustamise eeltingimuseks kaebemenetluse

läbimise prokuratuuris.

10. PS § 15 lg 1 teise lause kohaselt on isikul õigus nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu

õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist "oma kohtuasja läbivaatamisel". Sellest

tulenevalt saab isik taotleda konkreetse normikontrolli algatamist kohtumenetlust reguleeriva sätte, sh

kohtusse pöördumise piirangu, põhiseaduspärasuse hindamiseks selles samas kohtumenetluses, mille

käigus vaidlusalust sätet tuleks kohaldada. Kui isiku arvates piirab mingi kohtumenetluse norm

põhiseadusvastaselt tema õigusi, näiteks õigust tõhusale õiguskaitsele, saab ta kohtult taotleda, et

viimane jätaks konkreetse kohtuasja menetlemisel selle normi kui põhiseadusvastase kohaldamata.

PS § 15 lg 2 kohaselt järgib kohus põhiseadust ja tunnistab põhiseadusvastaseks mis tahes seaduse,

muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil

põhiseadusega vastuolus. PS § 152 lg-s 1 sätestatakse, et kohus jätab kohtuasja lahendamisel

kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus põhiseadusega. Nendest

sätetest tulenevalt peab kohus kas isiku taotlusel või omal algatusel tunnistama asjassepuutuvas osas

põhiseadusvastaseks ja jätma kohaldamata mis tahes menetlusnormi, mille kohaldamine tooks kaasa

isiku põhiõiguste rikkumise. Sellise kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlus Riigikohtus (PS § 152 lg 2; PSJKS § 4 lg 3). Senises kohtupraktikas on olnud mitmeid

juhtumeid, kus kohus on kohtuasja menetlusse võtmisel või selle menetlemise käigus tunnistanud

põhiseadusvastaseks ja jätnud kohaldamata protsessinormi, mis on piiranud isiku õigust tõhusale

õiguskaitsele (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus

asjas nr 3-4-1-1-04 - RT III 2004, 9, 96; 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-20-07 - RT III 2008, 16,

105 ja Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-88-07 - RT III 2008, 24, 160). Lisaks

on Riigikohus asunud seisukohale, et kui kohus leiab, et seadusandja ei ole loonud mingi põhiõiguse

kaitsmiseks vajalikku menetluskorda, on kohtul võimalik tunnistada isiku õiguste kaitset võimaldava

menetluse puudumine põhiseadusvastaseks ja lahendada kohtuasi, lähtudes menetluskorrast, mille

seadusandja oleks kohtu hinnangul pidanud põhiseadusest tulenevalt selliseks olukorraks kehtestama

(vt Riigikohtu üldkogu 2. juuni 2008. a otsus asjas nr 3-4-1-19-07 - RT III 2008, 28, 183, p 32).

Seega on kohtul konkreetse kohtuasja menetlemise raames - sh talle esitatud kaebuse lubatavuse

hindamisel - ulatuslikud võimalused kontrollida asjassepuutuvate protsessinormide

põhiseaduslikkust, kõrvaldada kõik põhiseadusvastased menetluspiirangud ja tagada isikule tõhus

kohtulik õiguskaitse.

11. Ühtlasi märgib kolleegium, et PS § 15 lg 1 teises lauses sätestatud õigus nõuda oma kohtuasja

läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusvastaseks

tunnistamist ei tähenda seda, et isikule peab kõikidel juhtudel olema kindlustatud võimalus tõstatada

kohaldatava õigustloova akti põhiseaduslikkuse küsimus lõppastmes Riigikohtu ees. PS §-de 15

ja 152 sätte ja mõtte kohaselt peab iga kohus kohtuasja lahendamisel hindama kohaldatava õiguse

põhiseadusele vastavust, kui selle kohta on tekkinud kahtlused (vt ka Riigikohtu üldkogu 8. juuni

2009. a otsus asjas nr 3-4-1-7-08 - RT III 2009, 30, 218, p 21). Seega laieneb õigus ja kohustus

hinnata kahtluse korral konkreetses kohtuasjas kohaldamisele tulevate õigusnormide

põhiseaduspärasust kõigi astmete kohtutele, mitte üksnes Riigikohtule.

12. Järelikult saab ka uurimisasutuse tegevust vaidlustada sooviv isik, kes leiab, et mõne

kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud kohtusse pöördumise tingimuse järgimine

tooks kaasa tema põhiõiguste rikkumise, taotleda oma põhiõiguste kohtulikku kaitset

uurimiskaebemenetluse raames maakohtu eeluurimiskohtunikult. Näiteks leides, et kaebemenetluse

eelnev läbimine prokuratuuris rikuks tema põhiõigusi, on isikul võimalik esitada kaebus

uurimisasutuse tegevuse peale otse maakohtu eeluurimiskohtunikule. Seejuures saab isik taotleda, et

kohus tunnistaks KrMS § 230 lg-s 1 sätestatud piirangu, mis seab kaebuse lubatavuse eeltingimuseks

kohtueelse menetluse läbimise ringkonna- ja Riigiprokuratuuris, asjassepuutuvas osas

põhiseadusvastaseks ning jätaks selle kohaldamata. Tulenevalt PS § 15 lg-st 2 ja § 152 lg-st 1 on

maakohtu eeluurimiskohtunik, otsustades, kas uurimisasutuse tegevuse peale otse kohtule esitatud

kaebus on lubatav, pädev andma hinnangu ka kaebuse esitaja väitele, et KrMS § 230 lg-s 1 sätestatud

kohtueelse menetluse läbimise eeldus on põhiseadusega vastuolus. Selle väitega nõustumisel jätab

kohus kaebuse menetlusse võtmisel KrMS § 230 lg-s 1 sätestatud piirangu kui põhiseadusvastase

asjassepuutuvas osas kohaldamata, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, ja vaatab isiku

kaebuse uurimisasutuse tegevuse peale sisuliselt läbi hoolimata sellest, et kaebuse esitaja ei ole enne

läbinud kaebemenetlust ringkonna- ja Riigiprokuratuuris.

13. Kolleegiumi hinnangul on R. Paalale eelmises punktis kirjeldatud kujul olnud tagatud piisavalt

tõhus võimalus taotleda kohtulikku kaitset kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jao

võimalikust põhiseadusvastasusest tingitud põhiõiguste rikkumise eest. R. Paala individuaalkaebuse

lubatavuse seisukohalt ei ole tähtsust sellel, kas ta seda võimalust kasutas või mitte (vt ka käesoleva

määruse punkti 7).

14. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Paala taotluse läbivaatamine ei ole Riigikohtu

pädevuses. Seetõttu tuleb taotlus jätta PSJKS § 11 lg-st 2 juhindudes läbi vaatamata ja esitajale

tagastada.

Märt Rask, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Indrek Koolmeister