3-2-1-101-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-101-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. detsember 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

M. M ja J. L hagi S. G vastu 687 500 krooni saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-29361

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. M kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

485 158 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja M. M (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Natalia Lausmaa

Kostja S. G (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

19. oktoober 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Lubada M. M astuda üldõigusjärglasena menetlusse J. L asemel.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2009. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-29361.

3. Tühistada Harju Maakohtu 20. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-29361 osas, millega

mõisteti välja S. G-lt M. M kasuks 200 704 krooni ja J. L kasuks 200 704 krooni, ning osas,

millega M. M nõudest jäeti rahuldamata 83 750 krooni suurune osa, ja menetluskulude jaotuse

osas. Maakohtu otsus jätta muutmata osas, millega J. L nõudest S. G vastu jäeti rahuldamata

83 750 krooni suurune osa.

4. Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

6. Jätta kassatsioonkaebus läbi vaatamata osas, millega vaidlustati ringkonnakohtu otsust osas,

millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse J. L nõude osalise rahuldamata jätmise osas.

7. Tagastada M. M kassatsioonkaebuselt 28. aprillil 2009. a tasutud kautsjon 4852 (neli tuhat

kaheksasada viiskümmend kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. M (hageja I) ja J. L (hageja II) esitasid Harju Maakohtule 6. augustil 2007. a hagi S. G (kostja)

vastu, milles palusid kostjalt mõlema hageja kasuks välja mõista 343 500 krooni. Menetluse käigus

vähendasid hagejad nõuet ja palusid kostjalt mõlema hageja kasuks välja mõista 284 454 krooni.

Hagiavalduse kohaselt suri 17. detsembril 1999. a Natalja G, kes oli kostja abikaasa, hageja I õde ja

hageja II tütar. Testamenti N. G teinud ei olnud. Pärandvara koosnes Tallinnas Xxxxxxx x-xx asuva

korteriomandi (edaspidi korteriomand) poolest mõttelisest osast ja Viimsi vallas Haabneeme alevikus

Hõbepaju tee 5 asuva kinnistu (edaspidi kinnistu) poolest mõttelisest osast. N. G seadusjärgsed

pärijad on hagejad ja kostja. Kostja osa korteriomandist ja kinnistust on 3/4 ning hagejatel mõlemal

1/8. Kostja on müünud kinnistu ja plaanib müüa ka korteriomandi. Kostja on pärandi saanud

2000. aastal notarile esitatud pärimisavalduse alusel, milles kostja avaldas valeandmeid, et pärandaja

ema ei ole elus ja rohkem pärijaid ei ole. Pärimisseaduse (PärS) § 139 lg 1 ja § 140 alusel peab kostja

hagejatele hüvitama osa pärandist, mille ta on saanud notarile esitatud valeandmete alusel, milleks on

1/4-suurune mõtteline osa kinnistust ja korteriomandist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei ole

pärimisavalduses tahtlikult valeandmeid esitanud. Pärimisavalduses sisalduvad ekslikud andmed

võisid sinna sattuda seetõttu, et notar sai kostjast valesti aru või kostja sai notarist valesti aru. Kostja

pärimisavaldusest aru ei saanud, kuna ta ei oska eesti keelt. Pärandvara hulka ei kuulunud ka

kinnistu, vaid 1/2 mõttelist osa aiamajast koos juurdeehitusega, mille maksumus oli kõige rohkem

30 000 krooni. Kostja soetas selle juurde 817 m2 maad, mille ta 28. mail 2004. a 750 000 krooniga

maha müüs. 750 000 krooni oli maa hind ilma sellel asuvate ehitisteta.

3. Harju Maakohus rahuldas 20. juuni 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt mõlema

hageja kasuks välja 200 704 krooni. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et õige ei ole hagiavalduses väidetu, et pärandvara koosnes poolest korteriomandist

ja poolest kinnistust. PärS § 2 kohaselt on pärandvaraks pärandaja vara. Kuna mõlemad asjad

kinnistati pärast pärandaja surma, ei olnud need pärandaja ja kostja ühisvaraks. Poolte ühisvaraks oli

kinnistul asunud aiamaja koos juurdeehitusega ja korter vallasasjadena.

Kostja tehtud ja notari kinnitatud pärimisavaldusest nähtub, et kostja avaldas, et pärandaja vanemad

on surnud, ning avalduse p-s 4 kinnitas, et avalduses esitatud andmed on õiged, et ta ei ole varjanud

pärimisasjas tähtsat teavet ja on teadlik, et teadlikult ebaõigete andmete esitamise või teabe varjamise

tõttu võib pärijalt pärandvara arvel saadu igal ajal tagasi nõuda. Avalduses märgitu kohaselt tõlgiti

avaldus kostja jaoks vene keelde ja see vastab tema tahtele. Kostja selgitust, et ta ei saanud notarist

aru ja et tema arusaamist mööda küsis notar tema ema, mitte pärandaja ema surma kohta, ei loe kohus

põhjendatuks. Mõistlik isik pidi aru saama, et notari juures pärandi vastuvõtmise toiminguid tehes on

notaril põhjust küsimusi esitada pärandaja vanemate, mitte pärija vanemate surma kohta. Sellest

lähtudes tuleb lugeda kostja poolt notarile antud teave pärandaja ema surma kohta tahtlikult esitatuks

ja PärS § 140 alusel tuleb hagi rahuldada. Kuna § 140 sätestab, et saadut võib välja nõudmise igal

ajal, ei ole tähtsust, et hagejad pärandi vastuvõtmiseks avaldust notarile ei esitanud.

Kostja müüs kinnistu 750 000 krooni eest. Kuna kostjale ja pärandajale kuulus ühisvarana aiamaja

koos juurdeehitusega ning kinnistu ei olnud ühisvaraks selle kinnistamise tõttu pärast pärandaja

surma, on hagejatel nimetatud aiamaja ja juurdeehitise eest õigus saada õiglast hüvitist. Maakohus

leidis, et selleks on kõiki asjaolusid arvestades kummagi hageja jaoks 10 000 krooni. Ekspertiisiga on

kindlaks tehtud, et korteriomandi väärtus on 1 750 000 krooni. Arvestades seda, et korteri hind

vallasasjana ja korteriomandi hind ei erine, sest korteriomandi väärtuse moodustabki valdavalt

vallasasjast korter, ning kostja tehtud kulutusi, on kummalgi hagejal õigus saada selle pärandvara osa

eest hüvitist 190 704 krooni. Seega jättis maakohus kummagi hageja nõudest rahuldamata

83 750 krooni.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada osas, millega

mõisteti kummagi hageja kasuks välja 200 704 krooni, ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata.

5. Hageja I esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

tema nõue jäeti osaliselt rahuldamata, ning teha asjas uus otsus, millega hagi tema nõude osas

rahuldada.

6. Kostja vaidles vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. märtsi 2009. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse ja jättis

hageja I vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu resolutsiooni kohaselt tühistas

ringkonnakohus maakohtu otsuse ning tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Kuivõrd

maakohtu otsuse peale ei olnud kaevatud osas, millega maakohus jättis hageja II nõudest

83 750 krooni rahuldamata, siis sisuliselt ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse vaid

edasikaevatud osas.

Ringkonnakohus leidis, et hagejad tuginevad hagis üksnes sellele, et nad on pärandaja seadusjärgsed

pärijad. Hagejad ei ole tuginenud sellele, et nad on PärS § 117 lg 3 kohaselt PärS §-s 118 sätestatud

tähtaja jooksul asunud pärandvara või selle osa valdama, kasutama või käsutama, ega ole esitanud

PärS § 118 lg 21 kohast taotlust ja põhjendust pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks. Kuna

hagejad ei ole pärandit tähtaegselt vastu võtnud, ei ole nad isikuteks, kel oleks õigus PärS § 140

alusel nõuda pärandi vastuvõtnud kostjalt välja pärandvara arvel saadu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja I leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud PärS § 140. Ringkonnakohtu tõlgendus,

et PärS § 140 alusel on nõudeõigus ainult sellisel pärijal, kes on PärS §-s 118 ettenähtud tähtaja

jooksul teinud avalduse pärandvara vastuvõtmiseks või asunud pärandvara faktiliselt valdama,

kasutama või käsutama, ei vasta seaduse mõttele. PärS § 140 kohaselt võib nõude esitada igal ajal.

Pärija õigus saada hüvitist võib olla piiratud üksnes pärandi vastuvõtmise üldise tähtajaga, milleks on

PärS § 118 lg 3 kohaselt kümme aastat.

Ringkonnakohus on rikkunud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus leidis erinevalt maakohtust, et

PärS § 140 kohaldamise eelduseks on see, et hagejad on pärandi vastu võtnud. Ringkonnakohus seda

seisukohta pooltega ei arutanud. Ringkonnakohtu otsuse järeldused olid pooltele üllatuslikud.

Hagejad on pärandi PärS § 117 lg 3 kohaselt vastu võtnud. Hagejad ei toonud seda asjaolu maakohtu

menetluses välja ega esitanud selle kohta tõendeid, kuna maakohus ei pidanud seda asja lahendamisel

oluliseks asjaoluks.

9. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu. Maakohtu otsus tuleb samadel põhjustel tühistada hageja I nõude osas,

hageja II nõude osalise rahuldamise osas ja menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas, st

hageja II 83 750 krooni suuruse nõude rahuldamata jätmise osas, tuleb maakohtu otsus jätta

muutmata. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 järgi Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

11. Kolleegium käsitleb esmalt menetlusõigusjärglust ja kassatsioonkaebuse ulatust. Asja materjalide

kohaselt on hageja II surnud 28. juulil 2008. a, seega enne hageja I vastuapellatsioonkaebuse

esitamist 31. juulil 2008. a. TsMS § 353 lg 2 kohaselt füüsilisest isikust poole surma korral menetlus

ei peatu, kui poolt esindab menetluses lepinguline esindaja. Asja materjalide kohaselt oli hageja II

lepinguliseks esindajaks hageja I. Seega menetlus hageja II surma tõttu ei peatunud.

TsMS § 209 lg 1 järgi lubab kohus füüsilisest isikust poole surma korral menetlusse astuda selle

poole üldõigusjärglasel. Hageja I on esitanud Riigikohtule pärimistunnistuse, mille kohaselt on tema

hageja II pärija. Kolleegium leiab, et hagejal I tuleb lubada hageja II üldõigusjärglasena menetlusse

astuda hageja II asemel.

12. Maakohtu menetluses oli kummagi hageja lõplik nõue mõista kostjalt välja 284 454 krooni.

Maakohus rahuldas hagejate nõuded osaliselt ning mõistis kostjalt mõlema hageja kasuks välja

200 704 krooni. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega hagi osaliselt

rahuldati. Hageja I ringkonnakohtule antud selgituste kohaselt vaidlustas hageja I

vastuapellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis tema nõude osaliselt

rahuldamata ja kostjalt tema kasuks 83 750 krooni välja mõistmata. Kuna hageja II ei vaidlustanud

maakohtu otsust, on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 alusel jõustunud osas, millega hageja II

nõudest jäeti 83 750 krooni suurune osa rahuldamata.

Kassatsioonkaebuses palub hageja I ringkonnakohtu otsuse tühistada. Kuna hageja I on

üldõigusjärglasena hageja II asemel menetlusse astunud, on ringkonnakohtu otsus vaidlustatud

tervikuna, sh hagejat II puudutavas osas, s.o hageja II nõudest 200 704 krooni suuruse osa

rahuldamata jätmise osas. Kuivõrd maakohtu otsus on jõustunud osas, millega hageja II nõudest jäeti

rahuldamata 83 750 krooni suurune osa, jääb kassatsioonkaebus selles osas läbi vaatamata.

13. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohtu otsus oli üllatuslik.

Olukorras, kus ringkonnakohus erinevalt maakohtust leidis, et hagejate nõude eelduseks on see, et

hagejad on pärandi vastu võtnud, oleks ringkonnakohus pidanud seda pooltega arutama ja andma

neile võimaluse esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

14. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-02, p 17). Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu ka

seda, et kostja oleks üldse tuginenud asjaolule, et hagejad ei ole pärandit vastu võtnud.

Kassatsioonkaebuse väidete kohaselt on hagejad pärandi enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud PärS § 117

lg 3 kohaselt vastu võtnud.

14. Kolleegium leiab, et alama astme kohtud ei selgitanud asja menetledes välja asja lahendamiseks

olulisi asjaolusid ja hagejate nõuded jäid õigesti kvalifitseerimata.

Hagejad soovisid, et kostja hüvitaks mõlemale hagejale 1/8 korteriomandi väärtusest ja kinnistu

müügihinnast. Maakohus on tuvastanud, et pärandvara hulka kuulusid vallasasjadena aiamaja koos

juurdeehitusega ja korter. Korteriomand ja kinnistu kinnistati pärast pärandaja surma. Kostja on

müünud 28. mail 2004. a kinnistu 750 000 krooni eest. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul

tuvastada, kas hagejad võtsid pärandi vastu. Kolleegium leiab, et sellisel juhul saab nõuda kinnistu ja

korteriomandi mõtteliste osade väärtuse hüvitamist erinevatel õiguslikel alustel.

15. Juhul kui hagejad olid pärandi vastu võtnud, siis enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud PärS § 141

kohaselt oli pärandvara, sh ka 1/2 mõttelist osa aiamajast ja korterist hagejate ning kostja

kaasomandis. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 1 kohaselt ei ole kuni maa kandmiseni

kinnistusraamatusse õiguslikul alusel püstitatud ehitis maa oluline osa ja seda loetakse vallasasjaks,

kui seaduses ei sätestata teisiti. Aiamajaaluse maa kinnistusraamatusse kandmisega muutus aiamaja

kinnisasja oluliseks osaks, seega aiamaja kui vallasasi lakkas olemast ning lõppes pärijate,

sh hagejate kaasomand aiamajale.

Hagejad on hagiavalduses taotlenud, et kostja hüvitaks neile kinnistu mõttelise osa väärtuse, milleks

on kokku 1/4 hinnast, millega kostja on kinnistu müünud. Sellise nõude puhul võib tegemist olla

deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudega või alusetust rikastumisest tuleneva nõudega. Kohtud on

ekslikult leidnud, et hagejate kinnistu mõttelise osa väärtuse hüvitamise nõude õiguslikuks aluseks

saab olla ainult enne 1. jaanuari 2009. a kehtinud PärS § 140. Lisaks sellele sättele kohalduvad

võlaõigusseaduse alusetu rikastumise sätted. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 kohaselt peab

õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit, muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise,

äratarvitamise, ühendamise, segamise või ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik õigustatud

isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse. Seega on VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise

eeldusteks teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku arvel rikastumine. VÕS § 1037 lg 1

mõtte kohaselt peab rikkuja omastama vara kannatanu arvel, st saama vara, mida õiguse kohaselt

oleks pidanud saama kannatanu (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. mai 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-46-07). Maareformi seaduse § 221 lg 4 kohaselt on kaasomandis oleva ehitise kaasomanikel

õigus erastada ehitise kaasomandi osale vastav mõtteline osa maast. Praeguses asjas juhul, kui

hagejad olid pärandi vastu võtnud, on hagejad kaotanud omandiõiguse aiamaja mõttelisele osale ja

õiguse erastada kaasomandile vastav mõtteline osa maast sellega, et kostja erastas aiamajaaluse maa

ainuisikuliselt ning sai sellega kinnistu ainuomanikuks. VÕS § 1037 lg 3 kohaselt hinnatakse saadu

harilikku väärtust rikkumise aja seisuga.

Alternatiivselt võiks hagejatel olla kahju hüvitamise nõue VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja § 1050

alusel. Nõude ulatus tuleb sellise nõude puhul määrata kindlaks VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi. Asja

taassoetamise väärtust (VÕS § 132 lg 1) või asja väärtust (VÕS § 132 lg 2) tuleb hinnata, kui hageja

seda taotleb, kohtulahendi tegemise aja seisuga.

16. Eluruumi kui vallasasja baasil korteriomandi kinnistamine erineb märkimisväärselt

kinnistusraamatusse muude kannete tegemise korrast. Vallasasjast eluruumi omanik saab sisuliselt

omapoolsete toiminguteta minimaalsete kuludega korteriomandi omanikuks, erinevalt vallasasjaks

oleva hoone aluse ja selle juurde kuuluva maa erastamisest. Vallasasjaks olnud korteri kinnistamisel

kantakse kinnistusraamatusse korteriomandi omanikuna eluruumide erastamise seaduse § 211

ja § 214 lg 5 järgi isik, kes on vallasasjast korteri omanik. Kui kinnistusraamatusse kantakse

esmakinnistamisel korteriomanikuna isik, kes tegelikult vallasasjast korteri omanik ei olnud, on

kinnistusraamatu kanne ebaõige (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21. märtsi 2005. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-16-05, p-d 18 ja 19).

Seega, kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et hagejad olid pärandi vastu võtnud, said

hagejad korteriomandi kinnistamisel ka korteriomandi kaasomanikeks ning kinnistusraamatu kanne

on ebaõige selles osas, mille kohaselt kostja on korteri ainuomanik. Hagejatel võiks sellisel juhul olla

võimalik nõuda kostjalt korteriomandi mõttelise osa väärtuse hüvitamist pärandvara jagamisel.

PärS § 184 järgi, kui pärand on avanenud enne 2009. aasta 1. jaanuari ja pärandvara jagatakse pärast

2009. aasta 1. jaanuari, kohaldatakse kehtiva PärS §-de 147, 150, 152-157 ja 159-161 sätteid.

17. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 392 lg 1 p-de 1, 3 ja 4 kohaselt selgitama välja

hageja nõuded, poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete kohta ning tõendid, mida

menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Hageja I peab kohtule teatama, kas

ta nõuab kahjuhüvitist või hüvitist alusetust rikastumisest tulenevalt. TsMS § 370 lg 2 järgi võib

esitada mõlemad nõuded alternatiivselt või ka selliselt, et paluda rahuldada üks nõue üksnes juhul,

kui teist nõuet ei rahuldata. TsMS § 442 lg 8 viimase lause järgi ei pea alternatiivse nõude

rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama.

18. Hageja I kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

19. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb otsustada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemustest.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu