3-1-1-91-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-91-09

Otsuse kuupäev

23. november 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi H.U. süüdistuses KarS § 274 lg 1,

§ 280 lg 1, § 349 ja § 199 järgi ning M.M. süüdistuses KarS § 274 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a otsus kriminaalasjas

nr 1-08-9163

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H.U. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Hindi ja M.M. kaitsja

vandeadvokaat Mart Sikuti kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

21. oktoober 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2009. a ja Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a kohtuotsused H.U.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 280 lg 1 järgi ning talle KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistuse osas.

2. Mõista H.U. süüdistuses KarS § 280 lg 1 järgi õigeks, jättes talle KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud karistuse muutmata.

3. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata.

4. H.U. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt, M.M. kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2009. a otsusega tunnistati H.U. süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ja karistati kahe kuu pikkuse

vangistusega. Samuti mõisteti H.U. süüdi KarS § 280 lg 1 ja § 349 järgi ning talle mõisteti lähtudes KarS § 63 lg-st 1

kahekuuline vangistus. H.U. tunnistati süüdi ka KarS § 199 lg 1 järgi ja karistati kolme kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64

lg 1 alusel mõistis kohus H.U-le viiekuulise karistuse. KarS § 74 lg-te 1 ja 3 järgi vabastas kohus H.U. tingimisi karistuse

kandmisest, kui ta kaheksateistkümne kuu pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle KarS

§ 75 alusel seatud käitumiskontrolli ajaks määratud kontrollnõudeid ja kohustusi.

2. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka M.M., keda karistati KarS § 274 lg 1 järgi rahalise karistusega 120 päevamäära (49

560 krooni). KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud üks päev ja tasumisele kuuluvaks rahaliseks

karistuseks loeti 117 päevamäära (48 321 krooni).

3. KarS § 274 lg 1 järgi tunnistati H.U. ja M.M. süüdi selle eest, et nad 27. aprillil 2008. a kella 5.10 paiku Jõgeva maakonnas

T vallas T alevikus X korteris kasutasid ametikohuseid täitva Lõuna Politseiprefektuuri vanemkonstaabel T.K. suhtes

vägivalda, lükkasid politseiniku korterist välja ja surusid korteri ukse kinni, mille käigus jäi T.K. parem käelaba ukse ja

uksepiida vahele ning politseiniku vigastatud käelabal tekkis hematoom, millega kaasnes turse ja valulikkus. KarS § 280 lg 1 ja

§ 349 järgi mõisteti H.U. süüdi selles, et ta samal kuupäeval hommikul kella seitsme paiku esitas Jõgeva politseijaoskonnas

politseinikele valeandmeid oma isiku kohta, esitledes end võõrast passi näidates teise isikuna, eesmärgiga varjata oma

tegelikku isikut ja pääseda vastutusest süütegude toimepanemise eest. KarS § 199 lg 1 järgi tunnistati H.U. süüdi selles, et ta

võttis 6. oktoobril 2008. a politseisõidukist ebaseadusliku omastamise eesmärgil endaga kaasa kiirusmõõteseadme.

4. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni H.U. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Hint ja M.M. kaitsja

vandeadvokaat Mart Sikut. H.U. kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 274

lg 1, § 280 lg 1 ja § 349 järgi esitatud süüdistuses, leides, et kohtulik uurimine on olnud ühekülgne ja puudulik ning kohus on

ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. M.M. kaitsja palus ringkonnakohtul tühistada maakohtu otsus täies ulatuses ja mõista

M.M. õigeks, kuna maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

5. Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a kohtuotsusega jäeti Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2009. a kohtuotsus muutmata ja

kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1. H.U. ja M.M. süüdimõistmisel KarS § 274 lg 1 järgi kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust ega rikkunud

menetlusõigust. Asjas kogutud tõendite pinnalt ilmneb, et korteri ust surusid kinni H.U. ja M.M.. Süüdistatavad realiseerisid ka

KarS § 274 lg 1 subjektiivse koosseisu, kuna nad pidid aru saama, et enda korterist väljasurumisega mittenõustuva kannatanu

käsi võib ukse vahele jääda.

5.2. Maakohus on talitanud õigesti ka H.U. KarS § 280 lg 1 ja § 349 järgi süüdi tunnistades. H.U. esitles end

politseijaoskonnas võõrast passi näidates isikuna, kes ta tegelikult ei olnud, lootes sel moel saada ametlikku dokumenti

pääsemaks vastutusest süüteo eest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kaassatsiooni H.U. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi A. Hint ja M.M. kaitsja

vandeadvokaat M. Sikut.

6.1. H.U. kaitsja leiab, et kohus on H.U.t KarS § 274 lg 1 järgi süüdi mõistes ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Esiteks

oleks kohus pidanud arvesse võtma T.K. käe ukse vahele panekus väljendunud ennastkahjustavat tegevust, milleta ei oleks

tema suhtes vägivallategu toime pandud. Samuti on jäetud arvesse võtmata politseiametnike ebaseaduslik käitumine. Nimelt ei

oleks politseinikud tohtinud võõrasse korterisse siseneda ega kasutada alaealise H.U. vastu pisargaasi. Samuti ei ilmne, millisel

õiguslikul alusel viidi H.U. politseijaoskonda. Kaitsja leiab ka seda, et tema kaitsealune ei täitnud KarS § 274 lg 1 subjektiivset

koosseisu, sest ta ei pidanud ette nägema, et keegi paneb korteri ukse sulgemise hetkel käe selle vahele.

6.2. Mõistes H.U. KarS § 280 lg 1 ja § 349 järgi süüdi, on kohus oluliselt rikkunud menetlusõigust. Nimelt ei ole tõendeid

hinnatud igakülgselt ja objektiivselt. Kohtud ei ole arvesse võtnud seda, et H.U. isik oli tuvastatud juba T-s X korteri juures ja

teda ei oleks pidanud toimetama Jõgeva politseijaoskonda. Samuti ei ilmne H.U. ütlustest, et tema eesmärk politseijaoskonnas

toimunu ajal oleks olnud mingi hüve või ametliku dokumendi saamine. Kohtud on väljunud süüdistuse raamest, sest

süüdistusaktis oli märgitud, et H.U. esitas valeandmeid muu hüve saamiseks KarS § 280 lg 1 mõttes, ent kohtud on asunud

seisukohale, et teo eesmärgiks oli ametliku dokumendi saamine vabanemaks vastutusest.

6.3. Kassaator toob välja, et vääralt on määratud ka menetluskulud. Kohtud oleksid lähtuvalt kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 180 lg-st 3 pidanud arvesse võtma seda, et H.U. on õpilane ega oma iseseisvat sissetulekut. Seega oleksid kohtud

pidanud vähendama H.U-lt välja mõistetavaid menetluskulusid.

6.4. M.M. kaitsja palub tühistada kohtuotsused M.M. süüditunnistamise osas KarS § 274 lg 1 järgi ja mõista kaitsealune

õigeks. Kassaator on seisukohal, et korteriukse vastastikust surumist ei saa käsitada politseiametniku vastu suunatud

vägivallana.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium leiab, et kassaatorite väited H.U. ja M.M. ebaõige süüditunnistamise kohta KarS § 274 lg 1 järgi

kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna ning selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

7.1. Asjakohaseks ei saa pidada H.U. kaitsja väidet, nagu oleks kohtud pidanud arvesse võtma, et kätt ukse vahele pannes

kahjustab politseiametnik and ise. Käe asetamist ukseservale iseenesest ei saa pidada enesekahjustamiseks - kahjulik tagajärg

kaasnes üksnes seetõttu, et uks teiste isikute poolt kinni suruti.

7.2. M.M. kaitsja leiab, et korteriukse vastastikust surumist ei saa käsitada politseiametniku vastu suunatud vägivallana.

Kriminaalkolleegium märgib, et politseiametniku vastu suunatud vägivallana on kohtud käsitanud politseiametniku käe ukse

vahele surumist moel, mille tagajärjel tekkis politseiniku vigastatud käelabal hematoom. Käe ukse vahele surumine sellisel

viisil kujutab endast tervisekahjustuse tekitamist KarS § 121 mõttes ja on seetõttu käsitatav vägivallana. Et vägivalda kasutati

politseiametniku vastu, realiseerisid süüdistatavad seeläbi KarS § 274 lg 1 objektiivse koosseisu.

7.3. H.U. kaitsja leiab, et tema kaitsealuse tegevuses jäi täitmata KarS § 274 lg 1 subjektiivne koosseis, sest ta ei saanud ette

näha, et politseinik enne ukse sulgemist käe ukse ja piida vahele paneb. Sarnaselt madalama astme kohtutele leiab ka

kriminaalkolleegium, et süüdistatavad panid KarS § 274 lg-le 1 vastava teo toime kaudse tahtlusega. Olukorras, kus kitsas

koridoris toimub rüselus kolme isiku vahel, kellest kaks üritavad kolmandat uksest välja suruda, peavad surujad pidama

võimalikuks ja möönma seda, et väljasurutav võib saada tema vastu jõu rakendamise tagajärjel viga.

8. H.U. kaitsja märgib, et kohtud ei ole arvesse võtnud politseinike enda seadusevastast käitumist. Nii ei ole antud hinnangut

sellele, kas politseil oli õigus korterisse siseneda. Kaitsja viitab politseiseaduse (PolS) § 13 lg 1 p-le 14, mille kohaselt on

politseil õigus siseneda kuriteo toimepannud isiku jälitamiseks või kuriteo tõkestamiseks või kodanike julgeolekut ohustava

loodusõnnetuse või muu erakorralise sündmuse korral kodanike eluruumidesse ja muudesse ruumidesse ning organisatsioonide

ruumidesse ja territooriumile. Politseinikud said aga väljakutse seoses avaliku korra rikkumisega, mis on väärtegu.

8.1. Kaitsja ei täpsusta, mismoodi peaks politseiniku väidetav õigusvastane käitumine tema kaitsealuse vastutust mõjutama.

Kriminaalkolleegium leiab, et kõne alla võib tulla süüdistatavate tegutsemine hädakaitseseisundis. Nimelt on Riigikohus

leidnud, et omavolilise sissetungina on käsitatav ka selline sisenemine, kus siseneja lükkab lahti eluruumi suletud, kuid

lukustamata ukse (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. veebruari 1994. a otsus nr RK/III-1/1-3/94). Et T.K. sisenes korterisse

lukustamata ust lahti lükates, tulebki küsida, kas politseinik realiseeris seeläbi õigusvastaselt KarS § 266 koosseisu, mis võiks

õigustada tema vastu jõu kasutamist eluruumi puutumatust rikkuva ründe lõpetamise eesmärgil.

8.2. On õige, et politseiseadus ei luba politseinikel siseneda eluruumidesse väärteo tõkestamiseks. Eluruumi puutumatus on

põhiõigus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 33 mõttes, mille riivel peab olema mõistlik põhjus. Kodanike turvalisuse huvidest

lähtuvalt on põhjendatud, kui politseinik siseneb eluruumi kuriteo tõkestamiseks. Selline politsei õigus tuleneb PolS § 13 lg 1

p-st 14. Väärtegude näol on aga tegu ühiskonna jaoks vähemolulisi õigushüvesid rikkuvate süütegudega ning seadusandja on

leidnud, et väärteo tõkestamiseks ei tohi politsei eluruumi siseneda. Samas selgub tihtipeale alles hilisema menetluse käigus,

kas süütegu üldse toime pandi ja kui pandi, siis kas tegu oli kuri- või väärteoga. Seetõttu ei saa ka politseinikud olla alati

kindlad, millise süüteoliigi alla - kui üldse - eluruumis aset leiduv tegu liigitub. Eriti keeruline võib see vahetegu olla avaliku

korra rikkumise puhul, mis võib sõltuvalt asjaoludest olla nii väärtegu (KarS § 262) kui ka kuritegu (KarS § 263).

8.3. Politseipatrull, kuhu T.K. kuulus, sai varahommikul väljakutse T aleviku X korterisse, kust pidavat kostma valju muusikat

ja lärmi. Kohale jõudnult kuulis T.K. korteri ukse taga olles sees kostvat valjuhäälset juttu, muusikat ja lärmi (kd 1, tl 1

pöördel). Sellises olukorras võis politseinik lähtuda sellest, et korteris toimub avaliku korra rikkumine. Ta ei saanud aga olla

täiesti kindel, kas see rikkumine vastab üksnes KarS §-le 262 (väärtegu). Lähtuvalt asjaoludest (vali lärm, sealhulgas muusika

ja paljude inimeste hääled) võis politseinikul olla alust arvata, et tegu võib olla ka avaliku korra raske rikkumisega KarS § 263

p 4 mõttes ehk kuriteoga. Seetõttu oli tal lähtuvalt PolS § 13 lg 1 p-st 14 õigus korterisse siseneda. Eeltoodu tähendab ühtlasi

ka seda, et sellist seaduspärast sisenemist ei saa käsitada omavolilise sissetungina KarS § 266 tähenduses ja T.K. tegevuse

suhtes süüdistatavatel hädakaitseõigus puudus.

8.4. Kriminaalkolleegium leiab, et H.U. ja M.M. ei saa tugineda ka sellele, et nad ei teadnud, et politseinikul oli õigus

korterisse siseneda ja teostasid sellest lähtuvalt ekslikult hädakaitset. Hädakaitse oli lubamatu juba seetõttu, et hädakaitseks

õigustatud isik - korteri elanik D.S. - loobus oma hädakaitseõigusest. Nimelt on D.S. maakohtu istungil öelnud, et hakkas

korterisse sisenenud politseiniku suhtes agressiivselt meelestatud H.U. ja M.M. maha rahustama, kuna soovis vältida

hilisemaid võimalikke probleeme. Õigustatud isiku loobumine oma õigusest tähendab aga, et hädakaitset ei saa teostada ka

kolmandad isikud nn hädaabi korras, sest aktsepteerida ei saa olukorda, kus "abistatakse" isikut, kes seda ei soovi. Et D.S. oli

oma soovi politseiniku vastu mitte astuda väljendanud selgesti, olid H.U. ja M.M. sellest teadlikud ega saa tugineda

koosseisueksimusele KarS § 17 lg 1 mõttes. Samamoodi ei saa kõneleda vältimatust keelueksimusest KarS § 39 lg 1

tähenduses. Isegi kui lähtuda sellest, et H.U. ja M.M. uskusid, et võivad hädakaitset teostada ka D.S. tahte vastaselt, ei saa

sellist eksimust pidada vältimatuks. Olukorras, kus ollakse teise isiku kodus ja tahetakse hakata välja tõrjuma võimalikku

õigusvastaselt sisenenut, on loomulik, et lähtutakse elaniku soovidest ega hakata viimase tahte vastaselt teda "kaitsma".

Seetõttu sai H.U. ja M.M. võimalik keelueksimus olla üksnes välditav.

9. H.U. kaitsja väidab, et kohtud ei ole andnud hinnangut T.K. poolt pisargaasi kasutamisele alaealise H.U. vastu. Kohtud on

gaasi kasutamise fakti tuvastanud - T.K. pihustas teda korterist välja suruda üritanud isikute suunas pisargaasi. PolS § 151 lg 1

p 1 sätestab, et tulirelva, elektrišokirelva ja gaasirelva on keelatud kasutada laste, vanurite ja ilmsete raseduse tunnustega naiste

vastu, välja arvatud nendepoolse relvastatud ründe või grupiviisilise ründe tõrjumiseks või tõkestamiseks või nende

relvitustamiseks. Seega näeb PolS § 151 lg 1 p 1 üldreegli - laste vastu on gaasirelva kasutamine keelatud - kõrval ette ka

erandi, mille kohaselt võib gaasirelva kasutada juhul, kui tõrjutakse laste grupiviisilist rünnet. Grupiviisilise ründe all tuleb

mõista sellist rünnet, mille panevad toime vähemalt kaks isikut. Oluline ei ole, et M.M. ei olnud laps - H.U. ja M.M. rünnak

politseiniku vastu oli seda enam ohtlik, et üks ründajatest oli täiskasvanu. Seega oli pisargaasi kasutamine õiguspärane.

10. Viimase väidetava politseinike poolt toime pandud rikkumisena toob H.U. kaitsja välja selle, et tema kaitsealune viidi

politseijaoskonda ilma õigusliku aluseta. Vormistatud ei ole ei väärteomenetluses vajalikku isiku kinnipidamise,

kriminaalmenetluses tarvilikku kahtlustatavana kinni pidamise ega joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokolli.

Tartu Maakohus on tuvastanud, et korteris viibinud H.U., M.M. ja J.A. viidi politseijaoskonda nende isikute tuvastamise

eesmärgil (kd 2, tl 185-186). Politsei selline õigus tuleneb PolS § 13 lg 1 p-st 2. Ei politseiseadus ega ükski muu õigusakt ei

näe ette kohustust vormistada isiku tuvastamise kohta mingit dokumenti. Seega ei pidanudki politsei kaitsja poolt nimetatud

protokolle ega mõnda muud dokumenti vormistama.

11. Kaitsja leiab, et KarS § 280 lg 1 ja § 349 järgi esitatud süüdistuste menetlemisel ei ole arvesse võetud, et H.U. isik oli

tuvastatud juba T-s X korteri juures ja teda ei oleks pidanud toimetama Jõgeva politseijaoskonda. Kaitsja leiab, et H.U. isik oli

tuvastatud, kuna H.U. sündmuskohale saabunud vanemad kinnitasid politseinikele, et tegu on nende pojaga. Siingi ei täpsusta

kassaator kuigivõrd, kuidas kohtud seda asjaolu arvestama pidanud oleks. Kriminaalkolleegium leiab siiski, et väitega, nagu

oleks H.U. isik juba sündmuskohal kindlaks tehtud, ei ole võimalik nõustuda. Isikusamasuse tuvastamine võib toimuda mitmel

moel - näiteks on võimalik isiku tuvastamine isiku enda või kellegi teise ütluste alusel, isikut tõendava dokumendi abil või

mõne vastava andmebaasi kande põhjal. On selge, et ühegi nimetatud variandi puhul ei saa olla täiesti kindel, et isik saab

õigesti tuvastatud - nii võib isik ise enda nime valesti öelda või näidata võltsitud dokumenti, aga samuti võidakse isik vääralt

tuvastada seetõttu, et kanne andmebaasis on mingil põhjusel vale. Siiski on mõningad isiku tuvastamise moodused teistest

märksa usaldusväärsemad. Näiteks saab isiku tuvastamist spetsiaalse politsei käsutuses oleva andmebaasi abil pidada

tõepärasemaks kui isiku kindlakstegemist kellegi ütluse alusel. Eriti problemaatiline võib isikusamasuse tuvastamine ütluse

alusel olla juhul, kus politseinikud ei saa olukorra pingelisuse tõttu rahulikult isiku kindlakstegemisele keskenduda. Sellisel

juhul on isiku viimine politseijaoskonda üldjuhul õigustatud. Kuna käesoleval juhul oli sündmuskohal palju inimesi, kellest

mitmed olid purjus ja käitusid politseinike suhtes vaenulikult, oli H.U. viimine politseijaoskonda tema isiku tuvastamiseks

põhjendatud.

12. Kassatsioonis esitatud väidetest sõltumatult leiab kriminaalkolleegium, et süüdistuses KarS § 280 lg 1 järgi tuleb H.U.

õigeks mõista. Kohtud on leidnud, et ühe teoga realiseeris H.U. nii KarS § 280 lg 1 kui ka KarS § 349 koosseisu, mistõttu on

tegu ideaalkogumiga KarS § 63 lg 1 mõttes. Kriminaalkolleegium sellega ei nõustu. Võõra passi esitamine ja enda esitlemine

passis oleva isikuna kujutab endast ühte tegu. KarS § 280 lg 1 ja § 349 ei moodusta käesoleval juhul aga ideaalkogumit

seepärast, et KarS § 280 lg-s 1 sätestatud teo ebaõigus neeldub KarS §-s 349. Lisaks sellele ei saa H.U. KarS § 280 lg 1 järgi

vastutusele võtta sellepärast, et KarS § 349 kujutab endast erinormi KarS § 280 suhtes sellise teise isikuna esinemise juhtumi

korral, kus toetutakse tähtsale isiklikule dokumendile KarS § 350 tähenduses. H.U. esitas politseis passi e tähtsa isikliku

dokumendi, millega pani toime KarS § 349 järgi kvalifitseeritava teo.

13. Lõpuks võtab kriminaalkolleegium seisukoha H.U. kaitsja väite suhtes, et H.U-lt välja mõistetud menetluskulud on liiga

suured. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Erandi sellest

üldreeglist teeb KrMS § 180 lg 3, mille alusel jäetakse menetluskulud osaliselt riigi kanda juhul, kui menetluskulude

hüvitamine süüdimõistetule ilmselt üle jõu käib. Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2009. a otsusega mõisteti H.U-lt välja

menetluskuludena KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha 6525 krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 5 järgi kriminaaltoimiku materjalist

koopia tegemise kulud 119,10 krooni. Nimetatud suuruses menetluskulusid ei saa pidada käesolevaks ajaks täisealiseks saanud

H.U-le ilmselt üle jõu käivateks.

14. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt Tartu Maakohtu

28. jaanuari ja 2009. a Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2009. a otsused, tehes H.U. olukorda raskendamata tühistatud osas ise uue

otsuse.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe